Side loodusega toetab tervise säilimist
Helen Sooväli-Seppingu sõnul piisab metsakümblemiseks sellest, kui vastu puud toetada ja ümbrust jälgida.Kiirest elutempost, stressist ja mürafoonist eemaldumine on tervise taastumiseks hädavajalik. Looduse aeglasemas rütmis kulgemine aitab alandada vererõhku ja südame löögisagedust.
Nutiseadmed, pidev suhtlemine ja vaimne töö kurnavad mõistust. Psühhiaater Peeter Jaanson soovitab kõigil oma patsientidel minna vähemalt kord nädalas loodusesse, asfaldist ja betoonist eemale ning proovida loodusega kontakti leida. See aitab erakordselt hästi vaimseid võimeid toetada, rääkis ta Postimehele.
«Näen iga päev, kuidas üks või kaks korda aastas tehtud reis on inimeste jaoks pääsetee vabadusse. Kui meie sügist, talve ja kevadet nähakse kaamosena, on see juba märk, et inimese side loodusega on kadunud. Pigem soovitan lihtsaid asju, mis annaksid võimaluse siinsamas taastuda,» rääkis Jaanson. Tema sõnul võiks vähemalt kord nädalas leida aja ja panna tähele, kuidas loodus meie ümber muutub, ning märgata selle ilu, elada hetkes ja lõõgastuda.
«Linnastumise kontekstis on rohealade kahanemine ja vähesus suur väljakutse, sest inimesed ei ole harjunud enam looduses ja värskes õhus aega veetma. Organism vajab taastootmist ja taastumist ning seda efekti kaubanduskeskusest ega kohvikust ei saa,» nentis Tallinna Ülikooli keskkonnakorralduse professor Helen Sooväli-Sepping.
Uuringud kinnitavad looduse headust
Soomes loodusvarade instituudis (Luke) töötav keskkonnapsühholoog Ann Ojala osales 2012. aastal Soomes suuremas projektis Green Health, kus uuriti erisuguste keskkondade mõju stressi alanemisele. Vabatahtlikud katseisikud viidi mitmel korral pärast tööpäeva kesklinna, linnaparki ja metsa. «Leidsime, et looduslikud keskkonnad mõjusid inimestele lõõgastavalt ja stressi alandavalt ning toetasid positiivseid emotsioone. Looduses alanes ka südame löögisagedus ja vererõhk,» rääkis Ojala.
«Teame, et inimestel esineb tänapäeva lääne ühiskonnas üha rohkem vereringkonnahaigusi ja teist tüüpi diabeeti. Uurimustulemused näitavad, et metsa lähedus suurendab elanike füüsilist aktiivsust ning looduses viibimine on seotud positiivsete kogemustega, mis on nimetatud näidustuste ravim,» selgitas Ojala. Tema sõnul on selliseid uuringuid vaja argumenteerimiseks. «Kui on teaduslikud tulemused ette näidata, võetakse loodust linnaplaneerimises rohkem arvesse,» rääkis ta.
«Roheala peab olema inimesele kättesaadav 2–5 korda nädalas. Teadlased on välja arvutanud, et inimesed on nõus rohealani kõndima 300 meetrit, ja kui see vahemaa pikeneb, on vähe tõenäoline, et sinna minnakse. Samuti ei saa me ärevuses või depressioonis inimesele öelda, et mine sõida tund aega linnast välja,» rääkis Sooväli-Sepping.
Põhilised metsa ja tervise uuringud pärinevad Jaapanist ja jaapanlaste mõtteviisist. Sealse terviseministeeriumi algatatud riiklik rahvatervise programm uuris metsa mõju inimese tervisele ning tegevus sai nimeks Shirin Yoku ehk metsakümblemine. Uurimusest selgus, et puud eraldavad looduslikke õlisid, mis mõjuvad inimese immuunsussüsteemile turgutavalt ja tugevdavalt. «Metsakümblemise filosoofia olulisim osa on see, et metsas peab lihtsalt olema. Nii taastub meie vaimne tervis,» seletas Sooväli-Sepping.
Kvaliteetaeg iseendaga
Soomes elav eestlanna Mari-Liis Hendrikson leiab rahu ema vanas talumajas. «Ma olen leevendanud ema leina vanaisa ja onu istutatud metsas aastaid. Samal põhjusel ostsin tagasi ka ema vana tare. Mu tutvusringkond imestab, et miks istun üksi seal mahajäetud kandis. See on aga minu teadlik valik hakata maainimeseks,» rääkis Hendrikson.
Argielus on Hendrikson liikuv õpetaja Vantaas, kus õpetab eesti lapsi. Tema meelest on elu metsas teda tasakaalus hoidnud ja aidanud ülikiires ultramoodsas maailmas maainimese mõistust säilitada. «Suvel istun maamaja trepil, joon hommikukohvi ning võtan aja maha, et tajuda iseennast ja elu suurt pilti. Mul on seal aega näha metsseakarju akna all ja kokku lugeda kärbseseene täppe. Mulle meeldib see kvaliteetaeg iseendaga, kiirustavas maailmas võib palju vigu teha,» sõnas ta.
Maastikuarhitekt ja teraapiaaedade uurija Kadri Maikov lisas, et inimese taastumise protsessis on olulised nii emotsionaalne, füüsiline kui ka vaimne pool. Näiteks tund aega ühe koha peal metsas olles ja mitte midagi tehes või ümbrust vaadeldes täidetakse selle tegevusega kõik inimese meeled, seletab ta. «Vaatlemine võibki olla esimene teraapia osa ning mida kauem seda tehakse, seda rohkem tekib aukartus ümbruse suhtes ning väga paljud hakkavad endas kahtlema. Enda ümber nähakse kõike väga detailselt, pannakse igat pisiasja tähele,» selgitas Maikov. Kõige tervemana tunneb ennast inimene siis, kui ta elab elukohajärgses loodusrütmis kõige elava – lindude loomade, inimeste – keskel.
Maikov märkis, et linnas liikudes töötab aju kognitiivne keskus, mis sissetulevat infot kogu aeg lahterdab, sest teavet (märke, silte, valgusfoore) on palju ning mõistus väsib ära. Metsas viibides hakkab tööle aga aju tagumine osa, sest metsas moodustavad puutüved ühtse terviku. «Siin saab tegeleda oma siseprobleemidega. Metsal on suur roll olla neutraalne taust igasugustele inimese sees toimuvatele protsessidele ja käitumistele,» sõnas Maikov.
Stress saadab meid igapäevaelus nagunii, pigem on küsimus selles, millal see hakkab elu segama, sõnas psühhiaater Jaanson. «Kui inimene ei saa enam igapäevaste toimingutega hakkama, on pidevalt jõuetu, lihtsad olukorrad tunduvad ületamatud, suhtlemisel tekivad probleemid, tuleks endalt küsida, kas koorman end üle. Sealt edasi tuleb juba läbipõlemine,» sõnas ta. Jaansonil on hea meel, et arstid ja psühhiaatrid räägivad aina rohkem haiguste ennetamisest. «Kui juba ravimit on vaja, tähendab see, et midagi on korrast ära. Sel juhul ei pruugi enam olla võimalik endist tervist tagasi saada,» nentis ta.
Lisa kommentaar