Eakad depressioonist kuulda ei taha, kuigi neil see sageli esineb

Eakad depressioonist kuulda ei taha, kuigi neil see sageli esineb Eakate depressioon
Allikas: Panthermedia/Scanpix

Statistika näitab, et ligi 40 protsendil üle 65-aastastel on depressioon, kuid vaid iga kümnes neist saab ravi. Eakate depressiooniga käib kaasas valehäbi ja kartus, mille saab eemale peletada spetsialisti abiga, sest ravi on olemas.    

Eakate depressiooni sümptomid on üldjoontes sarnased üldise depressiooniga, kirjutab Postimees. Küll aga on täheldatud, et vanemas eas alanud depressioon kestab kauem ning patsiendid väljendavad vähem kurbust tunnetes. Selle asemel esineb rohkem füüsilisi sümptomeid, näiteks krooniline valu, kaalulangus ja unetus, rääkis Confido Erameditsiinikeskuse tervisepsühholoog Triinu Stanford.

Depressioonis eakatel on suurem kardiovaskulaarsete haiguste ja kuni kaks korda suurem suitsiidirisk kui tavapopulatsioonis. Eakate depressioon on tihti tingitud komorbiidsusest ehk mitme haiguse koos esinemisest. Vaimse tervise halvenemisel mängivad suur rolli negatiivsed elusündmused ning iseseisvuse kaotamine. «Teame, et eakatel on depressiooni risk tegelikult päris kõrge, see käib kaasas südameveresoonkonna haigustega, diabeediga, insuldiga. See on palju aladiagnoositud, sest vanemad inimesed ise arsti juures tuju üle ei kurda,» seletas Stanford. Tema sõnul ei oskagi patsiendid karta, et tegu võib olla depressiooniga, selle haigusega käib kaasas stigma. «Puudub täielik arusaam, et see on päris haigus.» 

Muutused avalduvad enne kehas kui tujudes

Silmnähtavad muutused on eelkõige füüsilised. Olemasoleva kroonilise haiguse sümptomid hakkavad hullemaks minema: vererõhk on sagedamini kõrge, diabeedi puhul veresuhkur kõigub enam kui tavaliselt. «Kindlasti tuleb ette ka energia puudumist, ei taheta enam perega kohtuda, lapselapsed ei tee rõõmu. Ei huvituta asjadest, mis varem energiat andsid ja võisid olla lemmiktegevused,» rääkis Stanford. Sageli hakkavad need sümptomid rohkem esile tulema pärast pensionile minekut, on seotud eneseteostuse ja iseseisvuse puudumisega. Ka finantsiline sõltuvus tekitab negatiivseid tundeid, piinlikkust ning eemaletõmbumist. Lesestumise puhul võib depressioonist märku anda pikaajaline leinamine, mis ei näita leevenemise märke mitme kuu jooksul.

Sageli kurdetakse unustamist, huvide puudumist ja võib kohata «mis mina ikka» suhtumist. «Paraku peetakse Eestis seda normaalseks vananemise osaks, kuid selline negatiivne suhtumine iseendasse ei ole tegelikult normaalsus,» rõhutas Stanford. Dementsuse ja depressiooni vahele on eakate puhul raske piiri tõmmata. Ühised jooned on unustamine ja huvi puudumine. Dementsusega inimene võib aga pigem püüda unustamist varjata, depressiooni puhul räägitakse kaebustest rohkem ja tuuakse välja negatiivseid aspekte igas eluaspektis. Lähedaste roll on tõsta teadlikkust ja anda teada, et sellest ei ole midagi ning aidata abi otsida. Psühholoog või psühhiaater saab haiguse erinevate testide ja küsimustikega tuvastada.

Depressiooni saab ravida 

Dementsusele kahjuks ravi ei ole leitud. Depressioon on aga üsna ravitav haigus. Seega tasub pöörduda arsti poole. Eakate depressiooni ravis kehtivad samad lähenemised, mis täiskasvanute depressiooni puhul. Efektiivseim on kognitiiv-käitumuslik teraapia, kasutatakse ka antidepressante. Parim on sekkuda juba siis, kui ilmnevad depressiivsed sümptomid, kuid diagnoosi veel panna ei saa. «Ennetus ongi see, mida eakate depressiooni puhul kõige rohkem kasutame. Kui depressiooni diagnoos on juba pandud, siis on sellest jagu saada palju raskem, sest see hakkab korduma,» sõnas Stanford.

Silma võiks peal hoida suurematel riskifaktoritel ja ohumärkidel. Peab tunnistama, et naistel on tunduvalt suurem risk. Samuti mängib rolli sotsiaalne tugivõrgustik: tugevatel sotsiaalsetel sidemetel on depressiooni ennetamises oluline roll. Kui pensionieas kaob ära igapäevane rutiin, siis võiks selle asendama millegi sotsiaalsega - kuskil vabatahtlikuks käimine, päevakeskuses aja veetmine, värskes õhus liikumine on nii kehale kui vaimule head. Näiteks religioossetel inimestel on madalam depressioonirisk, nad saavad eluraskustega paremini hakkama ja neil on kirikus suur sotsiaalne tugivõrgustik.

Loe pikemalt Postimehest.

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

Lisa kommentaar

Saada