Psühholoog töötab nii kana, kassi kui ka meriseaga
Psühholoog Kristi Raava koos teraapiakanadegaAllikas: Liis Treimann/Postimees
Kui muserdatud laps või noor ei taha psühholoogiga rääkida, siis on abiks näiteks kass või koer, kes talle tähelepanu pöörab ning julgustab teda end ka teisele inimesele avama.
Tallinna 32. keskkooli psühholoog ning Eesti loodus- ja loomateraapiakeskuse tegevjuht Kristi Raava otsib pidevalt uusi võimalusi, kuidas aidata lapsi ja noori nende arengus. Peresse koera võttes tuli Raavale mõte rakendada Labradori retriiveri omadusi ka psühholoogitöös. Nii saigi psühholoogist loomaterapeut. «See on valdkond, kus saan kokku panna oma kolm suurt armastust: lapsed, loomad ja loovuse,» sõnas ta Postimehele. Raava on loomaga töötanud kaheksa aastat, kuus sellest juba mõtestatumalt pärast õpinguid Ameerika Ühendriikides Denveri ülikoolis. Seal läbis ta programmi Human Animal Health Certificate, kus spetsialistid õppisid võimalusi, kuidas kaasata oma töösse looma.
Kui Eestis teatakse teraapialoomadena põhiliselt koeri ja hobuseid, siis Ameerikas on loomingulisem lähenemine. «Kaasatakse sigu, kanu, hamstreid, küülikuid, madusid, austraallased kaasavad teraapialoomana isegi merilõvisid. See on valdkond, kus on oluline austada ja armastada nii looma kui ka inimest, tunda looma vajadusi ja eripärasid. Spetsialistile endale tuleb kasuks loovus ja paindlikkus,» kirjeldas psühholoog.
Raava võtab kord nädalas looma kooli kaasa. Alguses käis kaasas koer, ent kui suurenes tema kodune loomaaed, tuli juurde ka koolis käivaid loomi. «Iga nädal võtsin kas merisea või küüliku, mõnel korral kassi ja koera. Vaatasin selle järgi, millistele lastele võiks loom abiks olla ning kelle vastuvõtud olid päeva peale pandud,» rääkis ta. Individuaaltöösse kaasab Raava looma teraapia eesmärgist lähtudes. Mõne lapse puhul on tulemuslikum minna loomaga välja jalutama, teist seevastu ärgitatakse loomaga mängima ning kolmanda puhul luuakse lemmikuga kontakt, vaadeldakse tema käitumist või maalitakse pilt kogemusest loomaga.
Psühholoogi sõnul on sellest suur abi kinnisemate ja ebakindlamate laste puhul, kes lähevad looma juuresolekul avatumaks. Nii mõnegi algklassilapse jaoks on koolis käiv loom parim sõber, kellele külla tulla ja pai teha. «Gümnaasiumiõpilastel esineb traumaatilisi kogemusi, depressiooni, ärevushäiret – sel juhul on toeks loomaga kontaktis olemine või tema süles hoidmine, seepeale avavad noored end lihtsamalt. Tegelikult mõjuvad loomad ka üldisele kooli mikrokliimale hästi ja teevad selle kodusemaks,» rääkis Raava.
Kui alguses võib terapeut lapsele tunduda võõras ja tekitada ebakindlust, siis ka seda aitab looma juuresolek leevendada. Nimelt näitavad uuringud, et spetsialist koos loomaga tundub kliendile inimlikum ja tuttavam. «Loom tekitab spetsialisti ja kliendi vahele silla, nende suhe on võrdsem ja lihtsam on ennast avada,» selgitas Raava. Loom lisab teraapiaprotsessile liikumist ja mängulisust. Ühtlasi näitavad uuringud, et kliendid jätavad harvemini teraapia pooleli, kui sellesse on kaasatud mõni loom. Lisaks on Raava kliendid välja toonud, et tänu kogemuse mängulisusele ei saa nad arugi, et nendega tehakse psühhoteraapiat.
Loomad on vahetud ning erinevalt inimestest ei ole neil kellegi suhtes eelarvamusi. «Enamasti oleme inimeste maailmas haiget saanud või hinnanguid kuulnud, meile on halvasti öeldud või meid ei ole väärtustatud. Loomad toovad inimestes väga ruttu välja päikselisema poole, mida tegelikult terapeudina otsime,» kõneles Raava. See juhtub iseenesest, ilma et loom peaks tegema mingeid trikke. «Näiteks kui koer tuleb ninaga nügima, saan kliendiga alustada vestlust ja küsida, kas tema elus on veel keegi, kes soovib temaga koos olla ja on talle lähedane. Nii saab klient sama situatsiooni kaudu rääkida oma lähisuhetest,» tõi psühholoog näite. Tema sõnul ei kuuletu teraapialoomad seansil käskudele, vaid on head sõbrad, kes käituvad loomulikul moel. Viimasel aastal on Raava enda jaoks avastanud loodusliku keskkonna ja teeb psühholoogitööd looduses koos loomadega. Selline keskkond on toetav nii kliendile, loomale kui ka terapeudile endale.
Füüsiline kontakt on inimestele väga tähtis, sest sel on rahustav mõju. Kui terapeut ise ei saa klienti paitada või sülle võtta, siis loomadega on füüsiline kontakt võimalik. Raava sõnul on see ajalooline ja ürgne kogemus, mis lõõgastab, alandab stressihormoonide taset ja südamelöögisagedust. Teraapiat teeb ikka terapeut, aga loomad tekitavad pingevaba keskkonna ja avavad ukse inimhinge. Positiivse tulemuseni jõutakse kiiremini ning inimesele jääb sellest hea kogemus.
Mõnikord võivad loomad anda soodsaid tulemusi lastega, kes on psühholoogile rasked juhtumid. «Tuleb meelde üks individuaalne nõustamine, kus nägin, et mul ei ole võimalik lapsega kontakti saada. See oli psühholoogilise traumaga laps, kelle koolitöötaja mu uksest sisse tõi ja palus teda aidata. Poiss istus kabinetinurka ja pani käed näo ette, aga kass ja koer tulid tema juurde ja hakkasid temaga tegelema: koer müksis ninaga, kass nühkis vastu jalgu, mina olin vaikne vaatleja,» meenutas Raava. Juba paari minutiga tõstis laps pea ja vaatas, mida nad teevad, tasapisi hakkas loomadega suhtlema ja nendega mängima. Kontakt oli loodud ning edasi sai ka psühholoog lapsega tööd teha.
Kiusamisvestlustel ei ole Raava sõnul harv juhus, kui kiusaja ja ohver hakkavad rääkima ning leiavad koos loomaga tegeledes ühisosa. Loomad ei teegi seal midagi rohkemat. «Olen võtnud koera ja küüliku kiusamisteemalistesse tundidesse kaasa. Vaatleme siis lastega nende käitumist ja seda, kuidas kiskja ja saakloom omavahel hakkama saavad – kuidas koer kontrollib ennast ja kuidas küülik on õppinud teda usaldama,» rääkis Raava.
Psühholoogi aias siblib ringi ka kümmekond teraapiaks sobilikku kana, kelle peal on hea suhtlemist jälgida või lastele sotsiaalseid oskusi õpetada. Raava kanad on eri tõugu ja värvi, igaühel ka omalaadne temperament. Kanu võib sülle võtta ja paitada või lihtsalt neile teri pakkuda ja nende tegutsemist jälgida. «Psühholoogilise traumaga lastel on sageli kogemus, et füüsiline kontakt on negatiivne ja ohtlik. Loomadega saab füüsilist kontakti uuesti tutvustada ja kogeda – nad näevad, et see võib olla lõbus, turvaline ja mõnus. Kanadega on füüsiline kontakt minimaalne ja sobib sellisel puhul alguseks hästi,» rääkis Raava. Edaspidi saab kaasata koera või kitse, kes tulevad pai norima ning kellega on kontakt intensiivsem.
Psühholoogile meeldib loomateraapia juures vaheldusrikkus, ka kliendid on aktiivsemad ning mõtlevad harjutusi välja. USA õpingutest on Raaval meeles näide, kuidas käitumisraskustega poisile anti ülesanne iga päev kodusea eest hoolitseda. «Poisil tuli selle käigus järgida kindlaid reegleid ja piire, mis on käitumisprobleemidega lastele väga olulised. Pelgalt manitsedes võivad need aga kaugeks jääda,» nentis Raava. Selle harjutusega koges poiss, et reeglid on vajalikud ja praktilised ning neist kinni pidades jõuab soovitud tulemuseni. Ülesande eesmärk oli kodusea harjutamine inimeste ja puudutusega.
Loom pakub tuge ka terapeudile endale ning see on hea võimalus temaga rohkem koos olla. Raava koolitab ka teisi inimestega töötavaid spetsialiste ning on kogenud, et läbipõlenud töötajad leiavad loomi kaasates taas oma erialase kutsumuse. Kui paljud spetsialistid – psühholoogid, eripedagoogid, logopeedid, sotsiaalpedagoogid, tegevusterapeudid – töötavad töö spetsiifikast lähtuvalt omapäi, siis on loomad neilegi justkui abiterapeudid. Raava arvates on loom erakordne töökaaslane, kellega koostööd tuleb õppida, et loom läbi ei põleks. «Loomad lasevad meil olla need, kes me oleme, ja see on suur väärtus,» lisas ta.
Lisa kommentaar