Galina Litter: raviraha peaks kasutama vaid ravimiseks

Galina Litter: raviraha peaks kasutama vaid ravimiseks Galina Litter. Foto: Mihkel Maripuu/Scanpix

Hiljuti juubelit tähistanud naistearst Galina Litteril on praktilist kogemust 35 aastat. Selle aja jooksul on tervisekäitumine ja –teadlikkus küll paranenud, kuid arstile teeb muret tervishoiu rahastamine, räägib ta intervjuus Kliinik.ee-le.

Millised on täna tervishoius kõige suuremad probleemid, mis praktikuna muret teevad?

Esmalt tooksin välja rahastuse ja Eesti haigekassa poolt jagatavad summad. Meie asutus Pirita Perearstikeskuses sai suurte raskustega küll lepingu, mis kehtib kuni 30.06.2018, ent meil puudub kindlustunne, mis saab pärast selle lepingu lõppu. Praegu oleme ainukesed naistearstid Kadriorust Viimsini, kellel on leping haigekassaga.

Patsientide hulgas on palju ravikindlustamata inimesi, töötuid, töövõimetuspensionäre. Maksumaksjate arv väheneb, seega jääb vähemaks ka solidaarse ravikindlustuse raha. Alustada võib väikeste sammudega, näiteks nõuda andmete kandmist digilukku. Ammu oleks tulnud muuta näiteks veregrupi ja reesuskuuluvuse analüüsid tasuliseks - analüüs tuleb teha vaid korra elus, kuna Rh ja veregrupp ei muutu. See looks motivatsiooni kanda andmed digilukku, neid säilitada ja meeles pidada. Patsiente võiks ka informeerida sellest, et nad võivad oma raha eest ise tellida analüüse kõikidest laboritest - laborid on sellest huvitatud, samas kui arstid peavad uuringuid põhjendama.

Maksumaksjate raha, mis on ette nähtud haiguste ravimise teenusteks, peakski olema vaid selleks ette nähtud, mitte kuluma ravimite soodustusteks või töövõimetushüvitisteks, mis on tegelikkuses sotsiaalabi ja mille peaks katma riik. Sama on raviasutuste ülalpidamiskuludega, nn karbikuludega - ka need ei ole raviteenused ning peaks olema riigi kanda.

Muret teeb, et paljud noored arstid suunduvad tööle välisriikidesse, samas töötab meil palju üle 70-aastaseid arste. Kahjuks on probleeme riigikeele oskamisega nii arstide kui ka õdede seas.

Teise probleemina nimetaks sõeluuringute vähest külastatavust. Iga eriala arst peaks naistele vähi sõeluuringute tähtsust meelde tuletama. Tore on lugeda ajalehest haigekassa selgitust naiste vähisõeluuringute kohta, seda tuleb jätkata.

Millised on suuremad probleemid tervishoius just naistearsti jaoks?

Asjatute analüüside, uuringute ning visiitide arv on kasvanud. Peaks nõudma rahvusvaheliste ravijuhendite jälgimist. Näiteks kui PAP test on korras, siis see kehtib kolm aastat ning seda ei peaks põhjuseta sagedamini võtma ega tasuma. Kui andmed on digiloos, saavad arstid nendega tutvuda, kuid mitte kõik ei tee seda. Ei peaks raiskama maksumaksjate ühist raha samadele uuringutele, mis eraldi tehakse. Samas peab patsiendile andma infot, et ise tasudes on neil võimalik igal ajal kõiki uuringuid teha.

Kahjuks kohtame patsiente, kes pole aastakümneid külastanud naistearsti. See on ka põhjus, miks Eestis avastatakse vähihaigused naistel hilistes staadiumites ning seetõttu palume perearstidel alati naistelt küsida: millal oli viimane menstruatsioon (ka elu viimane) ja millal oli viimane külastus naistearstile. Põiepõletiku kaebustega naistearsti poole pöördunud patsientidel peaks olema eelnevalt välistatud uro-genitaalne kandidiaas, uro-genitaalne östrogeendefitsiit, pesukaitsete pideva kasutamise järgne dermatiit jms.

Välja saab tuua, et sagenevad nn elustiiliga seotud probleemid: liigse raseerimisega või liigsete pesukaitsete kasutamisega seotud probleemid. Kohtame eakaid, kes kannavad pidevalt menstruatsioonisidemeid, kuigi neile võiks soovitada spetsiaalseid uriinipidamatuse sidemeid.

Kuidas on patsiendid teie praktika jooksul muutunud?

Enamik patsiente on meeldivad, koostööaltid, arutlusvõimelised ning nad soovivad eriarstidelt akadeemilist ja teaduspõhist infot.

Positiivne on see, et soovimatute raseduste arv on langenud, nagu teisteski arenenud riikides. Samuti on langenud sugulisel teel levivate haigustesse haigestumine.

Rohkem tuleks patsiente informeerida uutest vaktsiinidest, näiteks HPV viiruse vastu. Kurb on noortelt patsientidelt kuulda, et neid ei ole HPV suhtes nõustatud.

Tänu info kättesaadavusele on paranenud tervisekäitumine ja –teadlikkus. Kuid kahjuks kätkeb see ka negatiivset aspekti, sest ärevuse maandamiseks jagatakse halbu kogemusi, palju on sildistamist ja süüdlaste otsimist. Vahel tundub, et suhtumine arstidesse on muutunud justkui teenuse ostja-müüja suhteks. Õnneks on patsientidel tekkinud kogemusi arstiabiga ka teistes riikides ning tagasi saabudes on nad vaimustatud Eesti arstiabi tasemest – kuidas nii väheste summadega on võimalik nii palju saavutada.

Aasta parimaks ämmaemandaks valitud Annely Käremale valmistab enim muret järjest tõusev keisrilõigete arv. Miks see nii on? Kas näete selles samuti probleemi? Kui nii, siis miks?

Arenenud riikides lükatakse esimest sünnitust järjest hilisemaks, esmassünnitajate vanus kahjuks tõuseb, koos sellega suureneb ka rasedus- ja sünnituspatoloogiate arv ning operatiivse sekkumise vajadus. Kui mina Tartu Ülikoolis õppisin, siis soovitati esimene laps sünnitada enne 25. eluaastat ning kõik soovitud lapsed kuni 35. eluaastani. Kaasajal oleks arukas sünnitada esimene laps enne 30. eluaastat ja kõik soovitud lapsed enne 40. eluaastat, sest vanuse tõustes sagenevad viljatusprobleemid, tihti on vajalik IVF kunstlik viljastamine. Sünnitajate vanuse tõusuga kaasneb keisrilõigete arvu kasv nii meil kui ka kogu arenenud maailmas. Kuna keisrilõige on patoloogiline sünnitus, siis ei ole see hea ei emale ega ka vastsündinule - parim on ikka loomulik vaginaalne sünnitus.


Dr Litter on ka Kliinik.ee konsultant. Küsi arsti nõu siit

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

1 kommentaari

Laine
06.06.16 09:30
Väga asjaline, omatööd hästitundev arst ütleb väga õieti - raviraha ainult ravimiseks. See lause tuleb viia kampaaniani, et riik kohustaks haigekassat vastavalt tegutsema.
-18
   
+70

Lisa kommentaar

Saada