Läbipõlemissündroom: mis see on ja kuidas seda ennetada?

Läbipõlemissündroom: mis see on ja kuidas seda ennetada? Foto: Shutterstock

Kui oled läbi põlenud, siis tõenäoliselt sellepärast, et oled liiga hea, mitte seetõttu, et oled halb. Neil, kellel on suurim oht läbi põleda, on alati kõrged nõudmised endale ja teistele ning nad hoolivad inimestest väga. Läbipõlemise ennetamiseks on kõige olulisem seada endale realistlikud piirid ja mitte neid ületada, soovitab Eesti Psühholoogide Liidu Kliinilise psühholoogia erialasektsiooni juhataja, kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskusest Sensus.

Inimene on mõtlev ja emotsionaalne olend. Nii on ka negatiivsed emotsioonid, irratsionaalne mõtisklemine ja düsfunktsionaalne käitumine aspektid, millega igaüks aeg-ajalt kokku puutub. Enamasti suudame need mõtted vaidlustada, halb tunne ei püsi seetõttu kaua ning ei mõjuta suurel määral meie igapäevast toimetulekut. 

Kliinilises praktikas kohtame sagedasima sekundaarse häirena depressiooni, mille korral korduv üldistav negatiivne mõtisklemine viib püsiva meeleolulanguseni, motivatsiooni, tahteaktiivsuse ja naudingu vähenemiseni enamikes olulistes eluvaldkondades (sh töö ja töövälised tegevused), mida omakorda kinnitab käitumuslik vältimine. 

Läbipõlemissündroom – mis see on? 

Kliinilises praktikas vähekasutatud, kuid tavakõnepruugis laialt levinud „läbipõlemine“ asetseb eelmainitute vahepeal. Läbipõlemine on stressisündroom, mida kogetakse seoses oma tööga. Kirjanduses on seda nimetatud ka tööga seotud depressiooniks. Sisuliselt pole see siiski õige. Depressiooni korral avalduvad sümptomid olukordadeüleselt, läbipõlemise korral siiski vaid tööga seonduvalt. Läbipõlemissündroom pole haigus ja sellise nimega häiret psüühika- ning käitumishäirete klassifikatsioonist ei leia. 

Sagedasimad läbipõlemise sümptomid on igapäevane tahtmatus minna tööle, mõtted läbikukkumisest, viha ja käegalöömine, isoleerumine ja eemalehoidmine, tööpäevaringne väsimus ja kurnatus, ükskõiksus ja huvipuudus oma töö suhtes, positiivsete emotsioonide puudumine klientide suhtes, pidev kella vaatamine, kliendikontaktide vältimine, küüniline ja süüdistav hoiak klientide suhtes, kolleegidega aruteludest loobumine, sagedased külmetushaigused ja peavalud, töölt puudumine, kehv uni, ülemäärane ravimite või alkoholi tarvitamine jne. 

Läbipõlemise definitsioon on hägune, kuid üldiselt peetakse selle tunnusteks füüsilist, psüühilist ja emotsionaalset kurnatust seoses oma tööga. Läbipõlemisest on enim ohustatud spetsialistid just sellistel erialadel, mis tegelevad teiste inimeste abistamisega (arstid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, õpetajad jt). Sellistes valdkondades tegutsevatel inimestel on sageli kõrged ideaalid ja suur soov teisi aidata.  Ebarealistlikud standardid pannakse aga reaalses elus kiiresti proovile, kuna töötatakse pidevalt inimeste probleemide ja rahuldamata vajadustega. Avastatakse, et abi, mida saame pakkuda, on alati limiteeritud ja sageli ebapiisav. See viib esimese läbipõlemissündroomi staadiumini: emotsionaalse kurnatuseni. Seejärel toimub järk-järguline emotsionaalse seotuse vähenemine oma klientidega ja taipamine, et liigne emotsionaalne hõivatus tekitab hoopis endale probleeme, mistõttu panustatakse abistamisse vähem. Nii tuntakse end klientide poolt ärakasutatuna. See toob kaasa  klientide ebaisikulise kohtlemise (teine läbipõlemise staadium). Kui emotsionaalne kurnatus ja negatiivsed hoiakud klientide suhtes on kujunenud, siis kasvab rahulolematus iseendaga. Spetsialistid võivad mõelda, et ei mõista oma kliente ega saavuta piisavalt nendega töötades. Nii süvenevad veendumused, et ei olda oma töö väärilised, ja enesehinnang langeb. Töösse panustatakse seejärel järjest vähem (läbipõlemise kolmas staadium), mis kinnitab eespool toodud uskumusi ja säilitab negatiivseid emotsioone. 

Mainitud sümptomid tekivad järk-järgult ja võivad väljenduda erineval määral. Sekkumata võib läbipõlemissündroom saada eelseisundiks mitmetele psüühika- ja käitumishäiretele. 

Läbipõlemine võib tekkida nii isiksuslikel kui ka töökorraldusest tingitud põhjustel.

Näiteks võib koondamise tõttu ühele inimesele jääda ülemäära suur tööülesannete hulk, millega ei olegi reaalselt võimalik nõutud ajaga toime tulla. Sellisel juhul on läbipõlemissündroom normaalne reaktsioon ebanormaalsele olukorrale. 

Kes on ohustatud läbipõlemissündroomist? 

Kõrgeim risk läbi põleda on nn tööst sõltuvuses olevatel (ingl keeles workaholic) isikutel. Viimast esineb enam A-tüüpi ja obsessiivsete joontega isikutel.   

A-tüüpi isiksused tegutsevad ja räägivad kiiresti, žestikuleerivad rõhutatult, nad on kannatamatud ja kiirustavad pidevalt, soovivad ka teisi tagant kiirustada, lõpetavad teiste lauseid nende eest, teesklevad kuulamist, kuid ise mõtlevad muule, vahetavad sageli teemat selleks, et saaks endale huvitavast kõnelda, võtavad endale liiga palju ülesandeid liiga lühikeseks ajaks ja korraga, vihastavad, kui teised inimesed on neist aeglasemad või vähem motiveeritud. Sellised inimesed on väga võistluslikud, neil on raske lõdvestuda. Isegi kui nad seda teevad, siis tekib süütunne, mis ei lase meeldivaid tegevusi nautida.

Sellistel isikutel on raske tekitada ja säilitada tasakaalu oma töö- ja eraelu vahel. See omakorda toob kaasa rahulolematuse lähisuhetega või isegi lahkumineku. 

A-tüüpi isikud ei ole ise muutusest huvitatud, kuna usuvad, et käituvad õigesti ning just teised inimesed peaksid end muutma ehk siis tegema asju kiiremini ja enam. Põhjus taolise käitumise jätkamiseks on kindlasti ka selles, et meie ühiskond aktsepteerib seda ja tasustab kõrgelt. Selliselt käituvatel isikutel on kordi suurem tõenäosus paljude erinevate psüühika- ning käitumisprobleemide, sealhulgas läbipõlemise väljakujunemiseks. 

Ka inimesed, kes on perfektsionistlikud ning tähtsustavad liialt korda, reegleid ja plaane, on altimad kogema läbipõlemist. Obsessiivseid isikuid iseloomustab jäik ja paindumatu mõtlemine. Neil on kõrged standardid kõige suhtes, mida ette võetakse. Töö kontekstis on nad sageli väga rahulolematud, kui asjad ei ole nii, nagu nemad tahavad. Nad kulutavad palju aega selleks, et oma reegleid kehtestada. Nad proovivad kontrollida teiste käitumist, nõuavad endalt ja teistelt reeglite ning kindlate standardite järgimist. Nad ei salli vigu. Neil on raske ülesandeid teistele delegeerida, sest usuvad, et teised ei tee neid piisavalt hästi. Nad proovivad korda luua kõiges, ka neis asjus, mida ei peaks korrastama või järjestama. Kui asjad ei lähe nende soovide järgi, siis võib tekkida ärevus või viha. Sagedased on tülid kolleegidega, kes käituvad soovitust erinevalt. 

Kui ootused on ebarealistlikult kõrged (näiteks: asjad peavad kiiresti ja kohe juhtuma. Kõik peab olema maksimaalselt hästi tehtud. Kõik peab minema minu tahtmise järgi.), siis on läbikukkumine ka kerge tulema, sest kõik asjad ei lähe enamasti nii, nagu sooviti. See tekitab negatiivseid emotsioone (pettumus, viha, süü, häbi, ärevus jne) ja toob kaasa probleemse käitumise (ületöötamine, vältimine, tülid jms). Selline „mõtte-tunde-käitumise“ nõiaring kipub ilma spetsiifilisi oskusi õppimata ning rakendamata säilima ja süvenema. 

Mida teha, kui oled läbi põlenud? 

Esmalt tuleks hinnata objektiivset tööolukorda ja leida, kas tööülesanded ja tähtajad on realistlikus vastavuses. Kui leitakse ebakõla, siis tuleb sellega kindlasti kiiresti tegeleda.

Teiseks tuleks üle vaadata isiklik läbipõlemise tekkerisk. Loomulikult pole siinkohal eesmärgiks muuta inimese isiksust, küll aga käitumist ning mõtlemise sisu ja protsessi, samuti negatiivsete emotsioonidega tegelemise ebakohaseid viise, mis probleemi säilitavad või süvendavad. Kognitiiv-käitumisteraapia tehnikatest on siin enim abi. Uute oskuste õppimise ja kasutamise eesmärgiks on muuta düsfunktsionaalset mõtteviisi (sealhulgas kõrgeid standardeid ja ebarealistlikke ootusi endale ning teistele), samuti muuta käitumist nii, et lühiajalise positiivse kasu (saab asjad kiiresti tehtud, ehk ka ülemuselt kiita) asemel ei saadaks pikemaajalist kahju (läbipõlemissündroom). 

Kõrgeid standardeid tuleb õppida ära tundma ning nende kõrvale püstitama käitumuslikes terminites realistlikke ja saavutatavaid ülesandeid. Õigesti planeeritud tegevusi tehes vaidlustatakse kõrgeid standardeid ja õpitakse ära, et nende poole pürgimine viib paratamatult läbikukkumiseni. 

Läbipõlemissündroomi all kannatajatel on igapäevased tegevused ilmselgelt saavutusega seotud tegevuste poole kaldu. Tööga seotud tegevusi on liiga palju, meeldivaid liiga vähe. Elus peab aga olema saavutuste ja meeldivate tegevuste vahel tasakaal. Meeldivaid tööväliseid tegevusi võiks olla erinevaid: kodus ja kodust väljas, üksi ja teistega koos, vaimseid ja füüsilisi. Kui meeldivaid tegevusi on vähe, siis positiivne emotsionaalsus langeb ja läbipõlemissündroomil (aga ka depressioonil) on kerge tulla. 

Kui ise hakkama ei saada ning tööga seotud emotsionaalne kurnatus, negatiivne mõtteviis ja probleemne käitumine püsivad, võiks alati individuaalselt pöörduda kliinilise psühholoogi vastuvõtule probleemide hindamiseks ja vajalike uute oskuste õppimiseks. Palju abi võib saada ka kliinilise psühholoogi supervisioonist töökohal selleks, et tööst, isikutest ja keskkonnast tulenevaid riske hinnata ning vahetult  sekkuda. Vajadusel võiks abi saamiseks pöörduda ka töökeskkonnaspetsialisti poole.  

Autor: 

Katri-Evelin Kalaus, kliiniline psühholoog, psühhoterapeut

Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskus Sensus

Eesti Psühholoogide Liidu Kliinilise psühholoogia erialasektsiooni juhataja

Täisversioon artiklist ilmus ajakirjas Apteeker (oktoober 2015). 

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

1 kommentaari

Juku
30.12.15 00:57
kui tahad selles riigis leiva peale võid ka saada siis pead arvestama selle sündroomiga,olen kogenud seda asja ja sellest ei parane enam, ülejäänud eluks invaliid.
-45
   
+47

Lisa kommentaar

Saada