Diabeetik: enesehaletsus ei aita

Diabeetik: enesehaletsus ei aita Foto: Shutterstock

Aastakümneid diabeediga elanud naine peab seda oma elu loomulikuks osaks. Tema sõnul enesehaletsemine ei aita, vaid selle asemel tuleks mõelda, kuidas elada oma elu võimalikult täisväärtuslikult.

14. novembril tähistatakse ülemaailmset diabeedipäeva. Kliinik.ee uuris staažikalt diabeetikult, missugune on igapäevane elu selle haigusega.

Mida tohib diabeetik süüa?

Tegelikult tohib süüa kõike, aga loomulikult peab jälgima magusa tarvitamist. Oli aeg, kui diabeetikul ei lubatud magusat üldse tarvitada ning seetõttu ei pistnud mina esimesed kümme aastat suutäitki magusat suhu. Olin noor inimene, 18-aastane, tahtsin hoida oma tervist ja kindlasti vähemalt ühe lapse saada.

Nüüd on suhtumine muutunud. Leitakse, et diabeetik võib endale erilisel puhul natuke magusat lubada, aga sellevõrra peab ta seda kompenseerima insuliini süstimisega. Kes on hoolsam, see arvutab täpselt välja, kui palju ta midagi sööb ja täpselt nii palju süstib juurde. Ma ütlen ausalt, et mina nii hoolas ei ole. Kui mina haigeks jäin, siis toiduaineid nii täpselt ei arvestatud ja tänu sellele olen ma natuke vähem hoolas kui tänapäeva noored diabeetikud, kes väga täpselt teavad, kui palju mingi toiduaine neile midagi annab. Mina mõõdan sageli ja sellevõrra näen, kui palju on veresuhkur tõusnud ja vajadusel teen süsti juurde. Eks aja jooksul on kogunenud kogemusi ning tead, kui palju mingi asi annab juurde.

Seega, kui Te sööte mõnda salatit, siis Te ei kalkuleeri, mis seal kõik sees on?

Ma umbes tean seda. Loomulikult mingit rämpsu ma ei söö – igasugu friikartuleid, hamburgereid jne.

Mina arvan, et igasugu koogid ja muud maiustused peaksid olema pidupäeva väikesed lisad, mida tarvitada harva. Millegipärast arvavad tänapäeval paljud, et kui nad teevad süsti juurde, siis võib lõpmatuseni kõike süüa. See ei ole minu meelest õige.

Kas on mingid toiduaineid, mis on siiski kindlasti välistatud?

Ma välistan enda jaoks rosinad, viinamarjad ja veel mõned väga magusad puuviljad. Samuti maiustused ja magusad joogid ning söön võimalikult vähe kaloririkkaid toite ja rasvast.

Kui sageli te oma veresuhkrut mõõdate?

Mõõdan keskmiselt viis korda päevas. Oleks hea mõõta enne iga toidukorda. Mina sööngi viis korda päevas – kolm põhitoidukorda ja siis võtan väikese oote, sest muidu kipub suhkur madalaks minema.

Kas võib olla ka juhuslikku näksimist või peab kõik ikka olema rangelt paigas?

Eks ikka võib olla ka näksimist, aga mitte pidevalt ja mitte kontrollimatuid asju. Kui sa sööd korralikult viis korda päevas, on sellest küll ja sa ei tahagi vahepeal midagi näksida.

Kas diabeet takistab kuidagi spordi tegemist?

Loomulikult. Sa ei või seda teha liiga palju ega teha väga suurt pingutust nõudvaid asju. Peaks olema selline spordiala, kus saad vahepeal suhkru taset kontrollida. Kui sa mängid profikorvpalli, siis sul pole võimalik kontrollida ning see võib ootamatult ohtlikult madalaks langeda.

Diabeet on eluks ajaks – kui sageli tuleb tüdimus ja tahtmine kõigele käega lüüa?

Mina olen diabeediga harjunud ja pean seda oma elu loomulikuks osaks. Meil on diabeetikute foorum, kus aegajalt keegi ikka küsib, et miks küll temal või tema lapsel see haigus on. Minul pole seda küsimust kunagi tekkinud. Enesehaletsemine ei aita. Selle asemel esita endale küsimus, kuidas edasi elada nii, et see elu oleks täisväärtuslik. Kui mõni alles haigeks jäänu kurdab foorumis, siis ütlen vastu, et on väga, väga palju hullemaid tõbesid, kus inimene ei saa isegi sõrme liigutada ja ta annaks kõik selle eest, et saaks üht kättki liigutada.

Millised on võimalikud tüsistused, kui reegleid mitte järgida?

Põhiline on pimedaks jäämine ja neerupuudulikkus. Muidugi ka gangreenid ja jalgade amputeerimine.

Millest olete diabeedi pärast pidanud loobuma?


Mul oleks muidu kindlasti olnud rohkem lapsi ja oleksin saanud endale lubada teistsuguseid tööalasid. Näiteks ei ole ma diabeedi tõttu julgenud muretseda autojuhilube, sest kui mul on ikkagi suuremad füüsilised pingutused võib suhkur alla minna ja ma ei taha sellise diagnoosiga rooli minna. Muidugi väga paljud leiavad, et see on täiesti loomulik.

Sa pead kogu aeg arvestama oma söömistega selles mõttes, et sa ei saa näiteks metsa sõita kaks kätt taskus. Ei saa kuhugi mõtlematult minna. Sa pead alati mõtlema, kas sul on süstlad kaasas, kas on võimalus kuskil süüa. Taskus peab olema vähemalt esmaabi jagu midagi magusat.

Mis on Teil kogu aeg taskus?

Jope taskus on mul glükoosidropsid. Ma ei lähe iialgi välja nii, et mul pole midagi magusat kaasas. Elu on näidanud, et kõige mugavam on kaasas kanda dropse, kuna nad võtavad vähe ruumi ega sula. Enamus magusaid asju kipuvad soojal ajal ikkagi sulama.

Kas teil on juhtunud olukordi, kus pole midagi kaasas, aga oleks vaja?

Selliseid olukordi, et mul midagi kaasas ei ole, pole juhtunud. Aga seda, et mul suhkur maha läheb, on küll ja küll juhtunud ja ka nii, et on tulnud kiirabi kutsuda.

Kas sellest, kui suhkru tase hakkab langema, saab ise aru või peab alati mõõtma?

Saab aru küll, aga väga paljude aastatega kaob see tunnetus ära. Alguses tunned väga hästi, esimesed kümme, kakskümmend aastat kah veel, aga sealt edasi hakkab tunnetus kaduma. Sa võid ju isegi tunda, aga mõtled, et sul on veel aega midagi ette võtta, kuni ise-ettevõtmise aeg on läinud. Minuga on see paha asi, et kui keegi ka kõrvalt ütleb, et mu veresuhkur on vist madal, siis ma hakkan tagasi ajama, et pole mul viga midagi. Mul on diabeetikust sugulane, kes näeb kohe ära, kui mu veresuhkur madalaks läheb ja ärgitab mind midagi sööma.

Mida diabeet rahaliselt tähendab?


Testribasid kompenseeritakse erinevat tüüpi diabeetikutele kindlaks määratud koguses kord poolaastas, kuid neist ei piisa. Mina ostan kõvasti juurde. Soodustus on 90 protsendiline, mis tähendab, et ise peab maksma 10 protsenti. Täishind on ikka päris kopsakas.

On ka selliseid inimesi, kes üldse ei osta soodustusega ribasid välja, arvates, et nad tunnevad niigi ise ära. See on rumal jutt. Ma olen väga staažikas diabeetik ja ma ei või kunagi öelda, et tunnen niigi. Sa võid nii vastupidi tunda, et tunned kõrget, kuid mõõtes selgub, et suhkur on täiesti madal. Tundemärgid on tavaliselt nõrkus ja külm higi, kätevärin, kõne muutub takistatuks. Aga nad võivad ka vastupidist tähendada. Näiteks kõrge suhkru esimene tunnus on, et tekib joogijanu, suu hakkab kuivama, aga sul võib ka selle kõrgega olla nii, et süda läheb pahaks ja tekib nõrkus.

Kui palju peate kuus selle haiguse pärast maksma?

Ma ei oska öelda, sest haiguse pärast pean ma ka näiteks vitamiine juurde ostma. Toit on kallim, sest pead korralikult toituma. Väga kasulik on massaaž. Kuna mul on verevarustus häiritud, siis on mul seda vaja. Väga hea on näiteks vesivõimlemine. Selle kõige eest tuleb ise maksta.

Kas sind ohustab 2. tüüpi diabeet? Vasta 8 lihtsalt küsimusele ja testi oma riski siin.

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

1 kommentaari

DIAPEETI POLE
16.11.15 15:27
OLEN AIVAR KURVITS 56 AASTAT VANA. JA VÕIN TEILE LOHUTUSEKS ÖÖELDA. ,ETOLENSELLEST PAHEST PRII. SEST SÖÖN NORMAALSELT LIIALDAN VÄGA VÄHE MAGUSAGA . SÖÖN KORRAGA KAS PRAE JA MINU MAGUSTOITUDEKS ON KAS JOGURT PIIM VÕI ÜKS LÕIK PRAE JA SUPPI KÕRVALE SIIS PIIM JA ÜKSRULLPIISKVIIDI LÕIK NING KÕIK TOIDUD ON TASAKAALUS KORDSUPP JA SIIS PRAAD KEHAKAAL ONKESKMINE KÕIKUV. KUID MITTE KUNAGI POLE LIIALDATUD DIAPEETI ALL MA EI KANNATA. SEST MUL ON OMA PEREARSTIGAKÕIK LÄBI RÄÄGITUD .NING MUL POLE KURTA KUNAGI . ET TEEN OMA TERVISELE LIIGA IGAL HOMMIKUL ÜKSPUDER. KÕRVALE KAS ÜKSVIIL VORSTISAI VÕI LEIB NINGKANGEKOHVI MEEGA MIS TASAKAALUSTAB KÕIK TERVISEPROBLEEMID JA SÜDATÖÖTAB NAGU KORRAS AUTOMOOTOR. SEDASI ELANMINA AIVARKURVITS PÄRNUS.
-76
   
+54

Lisa kommentaar

Saada