Miks peab B-viirushepatiidi vastu nii vara vaktsineerima?
Kui praegu vaktsineeritakse lapsi B-viirushepatiidi vastu kohe pärast sündi, siis arutusel on selle immuniseerimise edasilükkamine imikuikka. Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Martin Kadai selgitab, mis on muudatuse põhjuseks ning miks tuleb lapsi B-hepatiidi vastu üldse nii noorelt vaktsineerida.
Martin Kadai sõnul ei ole otsust lükata B-viirushepatiidi vastase vaktsineerimisega alustamine riiklikus immuniseerimiskavas vastsündinult imikuikka praegu veel tehtud, kuid ministeeriumi juures tegutsev immunoprofülaktika ekspertkomisjon on arutelusid sel teemal pidanud. Põhjuseid selliseks muudatuseks on seejuures mitmeid.
„Esmalt võimaldab seda paranenud B-viirushepatiidi epidemiolooogiline olukord ning teisalt on vajalik vaadata ka kogu riikliku immuniseerimiskava terviklikkust. Lisaks riiklikus immuniseerimiskavas sisalduvatele vaktsineerimistele on veel mitmeid muid võimalikke, nii-öelda kavaväliseid vaktsineerimisi, mis on väikelastele soovituslikud – näiteks pneumokokk-nakkuse vastane vaktsineerimine. Nende paremaks sobitamiseks riikliku immuniseerimiskavaga tuleks viimast kohendada,“ selgitas Kadai.
Kolmanda põhjusena tõi ta välja asjaolu, et vaktsiinide turg on pidevas muutumises ning teatud vaktsiinide kättesaadavus pikas perspektiivis võib olla küsitav. „Näiteks on meile üks tootja teada andnud, et edaspidi ei plaani kompanii arendada praegu laialt kasutusel olevat viievalentset vaktsiini (lastehalvatuse-difteeria-teetanuse-läkaköha ja hemofiilus-nakkuse tüüp-b kompleksvaktsiin) ning tulevikus läheb tootmine üle kuuevalentsele vaktsiinile, mis lisaks eelpool nimetatutele sisaldab ka B-viirushepatiidi komponenti. Kuivõrd Eestis riiklikku vaktsiinitootmist ei ole, siis tuleb meil muutustega vaktsiiniturul arvestada ja vastavalt kohaneda,“ tõdes nõunik.
Praegu saab enamik lapsi oma esimese süsti B-viirushepatiidi vastu juba sünnitusmajas ning kolmest doosist koosnev vaktsineerimiskuur jätkub lapse ühe kuu ning kuue kuu vanuselt. „Kui tulevikus otsustatakse muuta riikliku immuniseerimiskava, siis tähendaks see, et B-viirushepatiidi vastu vaktsineerimist alustatakse lapse esimestel elukuudel, kuid vaktsineerimine viiakse lõpuni ikkagi esimese eluaasta jooksul. Seega drastilist muutust siin ette näha ei ole,“ märkis Kadai, lisades, et kõikide eelduste kohaselt tähendaks see, et kui B-viirushepatiidi vaktsiini komponent sisaldub juba kompleksvaktsiinis, siis eraldi süste enam tegema ei pea.
Vaktsineerimissüstete arvu vähendamine oleks tema sõnul kindlasti positiivne, sest seda vähem on laste ning lapsevanemate meelehärmi ja ärevust, mis paratamatult iga süstimisega kaasneb.
Ohutuse osas ei ole aga Kadai kinnitusel vahet, kas lapse vaktsineerimist B-viirushepatiidi vastu alustatakse kohe pärast sündi või mõne kuu vanuselt. „B-viirushepatiidi vaktsiinidel, mida Eestis kasutatakse, on kõigil ravimi müügiluba, mille väljastamisega on tõendatud, et ravimid on piisavalt ohutud ja efektiivsed. Kui ravimi vanuseline näidustus hõlmab ka vastsündinuid, siis on ohutuse ja efektiivsuse tõendus leidnud kinnitust muuhulgas ka vastsündinutel.“
Väikelapsed enim ohustatud
Kadai sõnul on vastsündinuid Eestis B-viirushepatiidi vastu vaktsineeritud alates 2003. aastast, mil haiguse epidemioloogiline olukord oli meil väga halb. „Lisaks B-viirushepatiidi kõrgele levikule ei olnud täielikult rakendunud ka lapseootel naiste testimine B-viirushepatiidi nakkuskandluse suhtes. Viimane on omakorda väga oluline, et hoida ära nakkuse ülekandumist emalt lapsele. Kui lapseootel naisel avastatakse B-viirushepatiidi kandlus, siis lapse sünnijärgsel vaktsineerimisel nii vaktsiini kui B-viirushepatiidi vastaste immuunglobuliinidega on võimalik nakkuse ülekandumise riski vähendada,“ selgitas ta.
B-viirushepatiit on Kadai sõnul nakkushaigus, millesse nakatumise järgselt on tõenäosus kroonilise haigusvormi tekkeks kõige suurem just vastsündinutel ja väikelastel. „Teadaolevalt on vastsündinutel 90-protsendiline tõenäosus B-viirushepatiidi nakatumisel eluaegse kroonilise nakkuse tekkeks. Samas on täiskasvanutel nakatumisel kroonilise maksapõletiku tekke tõenäosus hinnanguliselt viis protsenti. Igal neljandal kroonilise B-viirushepatiidi nakkusega lapsel kujuneb täiskasvanuna raske maksa haigus, näiteks maksavähk.“
Just sel põhjusel ongi oluline just väikelaste vaktsineerimine. Oluline on meeles pidada sedagi, et B-viirushepatiit on äärmiselt nakkav viirus, mis ei levi üksnes seksuaalsel teel või süstivate narkomaanide hulgas, kes kasutavad ühiseid süstlaid.
„Nagu mainitud, võib vastsündinu saada B-viirushepatiidi sünnil nakatunud emalt, kuid nakkuse edasikandumist ei saa kunagi täielikult välistada ka olmetingimustes – näiteks haigust kandva isikuga ühist hambaharja või muid hügieeniinstrumente kasutades – või juhuslikul kokkupuutel nakatunud isiku kehavedelike ning nendega saastunud esemetega näiteks naha mikrohaavandite kaudu,“ rääkis Kadai.
Lisa kommentaar