Milline heli teile kõige rohkem närvidele käib? Selle teeb väljakannatamatuks misofoonia

Milline heli teile kõige rohkem närvidele käib? Selle teeb väljakannatamatuks misofoonia

Plaksumaisi mugimine? Närimiskummi närimine? Sõrmede naksutamine? Milline heli teile enim närvidele käib? Misofoonia on seisund, mille korral põhjustavad teatud helid suurt piina ja kutsuvad inimestes mõnikord esile raevupurskeid või tülgastust.

Misofoonia tähendab helide vihkamist. Misofoonia all kannatavatel inimestel on konkreetsed sümptomid ja nende vallandajad. Nad on tundlikud teatud helide ja mõnikord ka visuaalsete vallandajate suhtes. 

Probleemsed helid on tavaliselt taustahelid, kuid misofoonikutele võib osutuda probleemiks ükskõik milline heli või müra. Näib, et teised inimesed ei pane neid helisid tähele või ei ole nende suhtes tundlikud, samuti ei teki neil selliste helidega kokku puutudes negatiivset reaktsiooni.

Kui misofooniat põdev inimene puutub kokku heliga, mis temas selle seisundi vallandab, on tulemuseks vahetu negatiivne emotsionaalne reaktsioon. See võib ulatuda mõõdukast ebamugavustundest kuni ägeda pahameeleni või kutsuda esile isegi tõelise raevu ja paanika. Tekkida võib ka „võitle või põgene” reaktsioon. 

Reaktsiooni vallandavate sündmuse ajal võib inimene ärrituda, võtta kaitse- või ründepositsiooni, eemalduda vallandajast või hoopis end välja elada ja väljendada segava heliallika suhtes viha või raevu. Veel võivad tekkida emotsionaalne stress ja paanika.

Misofoonikud võivad oma sümptomite ja vallandajate arutamisel teistega olla sõnakehvad. Tulemusi võib olla erinevaid. Sõbrad ja pere peavad endale selgeks tegema, mis on misofoonia ja millist mõju see seisund misofoonikule avaldab. Kui neist asjust ollakse teadlik, saab misofoonikut toetada, kuid võib ka saada tema probleemi osaks. Mõned tundetud inimesed võivad selle seisundi suhtes ükskõiksed olla ning on teada juhtumeid, kus misofoonia all kannatavaid inimesi on pilgatud ja nende kuuldes nimme ärritavaid häälitsusi tehtud.    

Kas kannatad misofoonia all? Milline heli kõige rohkem häirib?

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

13 kommentaari

Anonüümne
12.12.19 20:58
Umbes 5 aastat tagasi märkasin, et misagi on valesti. Olin perega Eestis mere ääres puhkamas ja ma magasin õues trepi peal, sest ma ei suutnud isa norskamist kuulata. Pärast seda läksid asjad aina hullemaks. Vahetasin pidevalt magamisasukohta, kord magasin autos, teine kord garaaži põrandal. Nüüd 5 aastat hiljem ei ole see sugugi paremaks läinud. Ma pole vist aastaid perega koos laua taga söönud, sest ma ei talu neid hääli, mida nad teevad.
Matsutamine, norskamine, luristamine, röhitsemine, köhimine, nuuskamine, krõbistamine jne jne. Olen otsinud abi, aga ma pidin psühholoogis pettuma, sest ta tahtis minuga rääkida asjadest, mis polnud murega üldse seotud. Ta tahtis teada fakte mu lapsepõlvest nagu mul oleks seal mingi trauma olnud vms. Aga nüüd aastaid hiljem olen ma 100% kindel, et mingit traumat polnud. See lihtsalt tekkis sel ööl mere ääres. Pärast seda, kui psühholoog unustas mu aja ära, pole ma enam tagasi läinud.
Täna öösel magasin ma jälle ainult 3h, ülejäänud aeg nutsin (nutmine, värisemine ja hammustamine on mu reaktsioonid) Ma tõesti peaksin midagi ette võtma.
-18
   
+20
B
09.06.19 12:58
Taustahelid, naaberkorteritest kostvad hääled. Kõige hullem kui muusika, televiisor või raadio mängib. Meest hääled, nt teises ruumis rääkiv seltskond mehi, spordireportaazid ja monottonsed kõned jne. Elu on muutunud piinarikkaks ja justnimelt ka selletõtu ei paljut tuttavad ei võta sellist muret tõsiselt ja seltskonnas ikka tümsu käima panevad. Techno house muusika on pea igas kohvikus , baaris ja trennisaalis. Tuleb meeleheitel tunne et peaks kolima kuhugi tsivilisatsioonist välja ja abi ei saa kusagilt.
-34
   
+34
mida siis teha?:-)
26.07.16 14:18
Ehk on siis ka nõu anda, mida teha?:-) Kas on sellele teemale spetsialiseerunud arsti?

Minul tekkis müratundlikkus peale seda, kui linnas, kus elasin (oli välismaal) otsustati ühtäkki suunata lennuliiklus pika kaarega üle kesklinna, nii et lennukeid tuli madalalt ja üksjagu palju, hommikul kuuest õhtul 23ni, vahel sekka mõni päris öine ka. Olukord kestis kuid. Hea külg on see, et hoolimata valust ja meeleheitest jäin ellu.:-) Vähem hea on see, et nüüd on lennukid, autod, külmkapid, muruniitjad, naabri teler või muusika, õhukonditsioneerid jne jne üsna pahad, isegi kaugelt, isegi vaikselt. Mõte minna suurele valjuhäälditega kontserdile tundub kui suitsiid. Ehitustöölise kõrvaklapid on ligi, aga kogu aeg kõrvaklapid peas ei saa olla. Leida täiesti vaikset keskkonda, kus saaks elada nii, et keha pidevalt pinges poleks, on paras pähkel. Päris metsa ka ei tahaks, tahaks ikkagi teiste inimeste jaoks kasulikku tööd teha (olen jurist), pealegi – isegi metsi, kuhu ei ulatu ei lennukite ega maantemüra, nii palju ei olegi.

Jagan ka eelnevas kommentaaris esitatud vaadet, et vahel on see „eluterve reaktsioon kahjulikuks muutunud helile“, mitte mingitpidi hukka mõistetav „seisund“, ja tegelikult saaks elu olla korraldatud nii, et tekiks vähem tehnomüra. Ju on seotud ka Elaine N. Aron ülitundliku inimese mõistega, aga kuna sellised inimesed on vähemuses, siis on maailm korraldatud pigem vist mürafännide poolt:-)
-422
   
+396

Lisa kommentaar

Saada