Ulvi Tammer-Jäätes: nõelte korduv kasutamine kahjustab süstekohti

Ulvi Tammer-Jäätes: nõelte korduv kasutamine kahjustab süstekohti

Kuna haigekassa soodustus ei kata kogu vajadust, kasutavad paljud diabeetikud pensüstli ühekordseid nõelu väga pikalt, kuigi see võib süstekohti ulatuslikult kahjustada, rääkis Eesti Diabeedikeskuse juhatuse liige Ulvi Tammer-Jäätes.

Millised on Eestis kättesaadavad võimalused insuliini manustamiseks ja millised neist on levinumad?

Kõige rohkem kasutatakse süstimist, pensüstleid. Laste puhul on kasutusel ka insuliinipumbad, kuid täiskasvanutel kahjuks mitte, sest haigekassa seda ei kompenseeri ja see on väga kallis.

Mis kuulub patsiendikoolituse hulka, kui õpetatakse pensüstli kasutamist?


Absoluutselt kõik, sest patsient peab kodus iseseisvalt hakkama saama. Eelkõige on olulised süstimistehnika ja süstimiskohad, siis selle konkreetse süstevahendi tutvustamine, nõelte vahetus ja säilitamine. Samuti vajab lahti rääkimist süstimise aeg, insuliini toimeaeg, insuliini säilitamine, hüpoglükeemia tunnuste tutvustus ja esmaabi õpetus hüpoglükeemia puhul.

Kindlasti on oluline jälgida, et räägitakse ka nõelte vahetamisest. Tihtipeale jääb see patsiendil kahe silma vahele, sest informatsiooni on palju ja esimesel korral ei suudeta kõike haarata.

Väga paljudel inimestel on süstimise ees hirm. Nooremad inimesed ei ole sellest sageli nii šokeeritud, aga kui on tegu vanema inimesega, kel käed värisevad ja silmanägemine kehvem ja kes kardab iga torget, siis temaga tuleb väga palju tegeleda, et ta saaks kodus ise hakkama. Vanadele inimestele, kelle kognitiivsed võimed on alanenud, on väga raske süstimist õpetada. Sageli tuleb õpetada ka pereliikmeid.

Kuidas näeb välja insuliini süstimise korrektne toiming?

Sõltub sellest, millise insuliiniskeemi peal on patsient. Üldiselt kehtib rusikareegel, et lühitoimelist insuliini peaks süstima kõhupiirkonda ja pikatoimelist insuliini teistesse piirkondadesse – näiteks tuharasse, reide. Tänapäeval enam ei soovitata kätte süstida.

Kuna nõelad on järjest lühemad ja väiksemad, siis ei ole enam vajalik nahavoldi ülestõstmine. Võib süstida  ka otse ehk 90-kraadise nurga all. Seda, millist tehnikat kasutada, soovitab diabeediõde igale patsiendile eraldi. Oluline on jälgida, et insuliini annus oleks täpselt valitud. Tänapäeval ei kasutata enam süstekoha puhastamist desinfitseeriva ainega. Küll aga on oluline käte puhtus.

Kuidas peaks hooldama süstekohti?

Nahk peab puhas olema. Kindlasti ei tohi süstida koguaeg ühe koha peale. Süstimise kohtade vahe peaks olema ligi üks sentimeeter ja süstepiirkondi tuleb igapäevaselt vahetada. Seda jälgib inimene ise. Kui tekib punetus või kõvem tükike, siis tuleks kindlasti pöörduda spetsialisti poole, sest kui õigel ajal süstekoha muutused üles leitakse, siis on võimalik veel  süstekohtade muutusi tagasi pöörata.

Millised on levinumad vead, mida patsiendid pensüstlit kasutades teevad?

Jätavad nõelad vahetamata. Pensüstli otsa käib üks ühekordne nõel. Kuna nõelte soodustus hakkas kehtima alles sellest aastast, on inimesed aastaid kasutanud ühte nõela pensüstli kohta. See halvendab süstekohtade korrasolekut. Neis piirkondades tekivad suured muutused.

Teine viga on see, et nõela katet ei panda alati korrektselt peale. Kui tehakse mitu süsti ühe nõelaga, siis nõela katte tagasi asetamisel vigastatakse nõela, see muutub nüriks ja võib murduda. On olnud juhtumeid, kui nõel on inimese sisse murdunud.

Aastaid on insuliinifirmad andnud patsiendile  tasuta kaasa insuliini ostmisel ühe pensüstli kohta viis peninõela ja sellest tekkis sageli patsientidel vale arusaam nagu peakski süstima ühe pensüsteli jagu insuliini ühe nõelaga. Patsiendile on väga keeruline selgeks teha, et peninõelad on ühekordsed. Kuigi haigekassa hakkas nõeltele soodustust andma, ei ole limiit nii suur, et iga süsti saaks teha uue nõelaga. Need normid on paigast ära.

Aga olukord on vähemasti paranenud?

Jah, aga see ei ole lahendus. See annab vale signaali, nagu võikski ühe nõelaga mitu korda süstida.

2013. aasta lõpus oli ülemaailmne diabeediföderatsiooni konverents Melbournis. Ühe teemana käsitleti süstekohtade muutusi ja kuidas see halvendab diabeedi tasakaalu. Toodi välja, et diabeedi dekompensatsiooni põhjuseks on kuni 40 protsendil juhtudest süstekohtade kehv seisukord. Üks, mis süstekohtade tervist määrab, on nõelte piisav vahetamine ja teine on insuliini kogus. Suured doosid kahjustavad süstekohta. Kui doosid on väga suured, tuleks süst jagada mitmeks süstiks erinevate süstekohtade vahel. Siis ei ole koekahjustus nii tugev.

Tahaksime, et esimese tüübi diabeediga täiskasvanutel oleks teatud näidustuste korral võimalus kasutada insuliinipumpa. Praegu on lapsed pumbaravil, aga kui nad saavad 19-aastaseks, peavad selle lõpetama, sest pole suutelised vahendeid ise ilma soodustuseta ostma. Pumbaraviga on võimalik saavutada paremaid ravitulemusi ja jääb ära pidev süstimine.

Millised on insuliini imendumist mõjutavad tegurid?

Kindlasti temperatuur. Kui õues on soojad ilmad või inimene sõidab soojale maale, siis imendub insuliin paremini. Samamoodi võib insuliini imendumine olla kiirem näiteks saunas.

Oluline on süstekohtade piirkond. Lühitoimeline insuliin imendub kõige kiiremini kõhust. Veel võib mõjutada see, kui nõel on väga pikk ja süst läheb lihasesse. Siis muutub insuliini toimeaeg.

Me ei soovita aktiivselt sporti tegevatel inimestel enne trenni reide süstida, sest siis võib insuliini toime olla tavapärasest erinev. Esimese tüübi diabeetikud on tavaliselt nii hästi õpetatud, et nad teavad neid asju. Iseasi, kas neid täidetakse. Inimene on ääretult mugav ja kõikvõimalikud protseduurid ja lisafaktorid, mis haigusega kaasnevad, püütakse kohandada endale võimalikult mugavaks.

Mida peab teadma patsient insuliini kõrvaltoimete kohta?

Ei saa öelda, et insuliinil oleks otseselt kõrvaltoimeid. Insuliinist tulenevalt võivad tekkida ägedad probleemid, millest kõige sagedasem on hüpoglükeemia. See on seisund kui veresuhkur langeb alla normi. Allergiat olen mina oma pika staaži jooksul näinud ühel või kahel korral. See ei olnud siiski insuliiniallergia, vaid ilmselt oli inimene tundlik insuliinis kasutatavate abiainete suhtes.

Mis viitab hüpoglükeemiale?


Sümptomid on erinevad: värisemine, higistamine, nõrkus, näljatunne, nägemishäired, ärrituvus, uimasus jne. Tavaliselt tunneb diabeetik need sümptomid ära ja reageerib koheselt, see tähendab, et sööb-joob midagi magusat. Kui diabeetik õigel ajal magusat ei saa, siis langeb ta hüpoglükeemilisse koomasse.

Põhjused võivad olla erinevad, näiteks insuliini doos oli liiga suur, söödud toidu kogus liiga väike, füüsiline aktiivsus liiga suur. Ka alkohol võib põhjustada hüpoglükeemiat. See ei tähenda, et diabeetikud ei tohi alkoholi tarvitada, vaid nad peavad olema hästi koolitatud, kuidas sel juhul käituda.

Esimese tüübi diabeetikud, kes on intensiivinsuliini skeemi peal, peavad arvestama, et hüpoglükeemia võimalus on  alati olemas ning nad peaksid kaasas kandma koguaeg midagi magusat. Samas on see oht teoreetilist olemas ka tabletihaigel.

Kui sageli ja millal peaks diabeetik mõõtma oma veresuhkrut?


Sõltuvalt raviliigist antakse soovitused, kuidas inimene peaks oma veresuhkrut jälgima. Esimese tüübi diabeetik peaks veresuhkrut mõõtma enne iga süsti ja söögikorda ja kindlasti, kui alustab füüsilise koormusega ja isegi siis, kui läheb autoga sõitma. Kindlasti ka enne magama minekut. See tähendab, et nad mõõdavad päeva jooksul veresuhkrut 8-10 korda. Hetkel ei ole seda võimalik haigekassa soodustusega testribadega teha. Soodustusega saadav testribade hulk ei ole hea enesekontrolli tegemiseks piisav.

Laste situatsioon on kõige parem, kuna nemad saavad testribasid kõige rohkem. Alla 19-aastased saavad 1100 testriba poolaastas. Esimese tüübi diabeedihaiged, kes on rasedad või kel on alla 1-aastane laps, saavad samuti 1100 testriba. Teised esimese tüübi diabeetikud saavad 600 testriba poolaastas. Poolaastas on ligi 180 päeva ja kui keskmiselt on päevas vaja teha kümme mõõtmist, siis oleks tegelikult kokku vaja 1800 testriba poolaastas.

Teise tüübi diabeedihaigete, kes saavad insuliinisüste, soodustuse kogus on 300 testriba poolaastas. Teise tüübi tabletihaigetele on 50 testriba poolaastas. Kes on ainult dieetravil, peavad testribad ostma oma raha eest.

Testribad on kallid ja inimesed ei suuda neid reeglina täisraha eest osta. Ostetakse äärmise vajaduse korral. Seetõttu näeme, et inimestel pole tavapärast mõõtmist võimalik rahalistel põhjustel korralikult teha.

Kui kallid on testribad?

Esimesest juulist hakkas kehtima piirhind, mis on 17.90 eurot. Siiamaani maksis karp (50 tk) 25-30 eurot.

Lapsed saavad  enam vähem hakkama. Kõige rohkem on hädas 1. tüübi täiskasvanud ja teise tüübi insuliini süstijad, kes on insuliini intensiivskeemil. Nendel on pidevalt testribasid puudu. Neil, kes saavad 1-2 pikatoimelist insuliini päevas, ei ole vaja veresuhkrut nii tihedasti mõõta.

Millised on levinumad vead veresuhkru mõõtmisel?

Tihti mõõdetakse kaootiliselt, ainult siis, kui enesetunne on halb. Diabeetiku jaoks on aga  plaanipärane mõõtmine ääretult oluline. Kui inimene mõõdab suvalisel ajahetkel, siis me ei saa tegelikust situatsioonist õiget pilti.

Veel on probleem, et numbreid ei osata  piisavalt tõlgendada. Haiged peaksid oma elurežiimi, söömisharjumusi ja insuliini doosi vastavalt numbritele korrigeerima.

Millised on insuliini süstima hakkavate patsientide suurimad hirmud ja väärtõekspidamised?

Kindlasti hirm süstimise ees – ükski normaalne inimene ei taha ennast nõelaga torkida. Vanematel inimestel on juurdunud hirm, et kui juba hakkad süstima, siis on see viimane staadium. Nad kasutavad tihti terminit, et on „nõela otsas“ ja arvavad, et nüüd on elu läbi. Kui nad saavad süstimise selgeks, siis tulevad hiljem sageli tänama, sest enesetunne paraneb.

Osa inimesi kardab insuliinist tulenevat kaalutõusu.

Osa seostavad tüsistuste teket insuliiniga. Tegelikult see nii ei ole. Kui teise tüübi diabeetik viiakse insuliiniravile, siis on haigus tavaliselt juba aastaid süvenenud ja tihti on need tüsistused juba olemas.

Veel kardetakse hüpoglükeemiat. Vanemad inimesed kardavad, et ei saa üksi hakkama, kui midagi juhtub. Tavaliselt aitab selgitustest, et pikatoimelise insuliiniga, millega tavaliselt teise tüübi diabeedi puhul alustatakse, on doosid alguses väga väikesed ja hüpoglükeemia risk on minimaalne.

Veel üks viga on see, et kui veresuhkur on normi läinud, jäetakse ravimid ära. Tegelikult ei tohi nii teha, sest ravi peab olema pidev. See, et veresuhkur on normis, näitab, et ravimite doos on õige ja ravimite kasutamist tuleb kindlasti jätkata. Selle ärajätmisel tekitatakse suletud ring, kuna tuleb uuesti otsast alustada.

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

5 kommentaari

...
15.11.14 19:19
Just ajakohane ja asjalik artikkel,kuna olen just selle tee alguses
-134
   
+152
2 diabeet, juba 10a.
14.11.14 19:48
Kuidas ma saan olla rahulik ja nautida oma 2 diabeedi ollust, kui elan ühismajas ja peakohal jookseb HEV hommikust-õhtuni ja vamemad on ilmselt need , kes iial ei regeerigi?!Palun nõu! Hulluks minemise piir juba paistab, sest tööl käin iga jumala tööpäev ja mu töö on teiste nõustamine. Saan v. hästi hakkama, niikui jõuan koju ja üleval hakkab pihta see sõda, vat siis enam ei jõua.Igal asjal siin elus on piir
-117
   
+117
Mari
14.11.14 16:44
Sooviks täpsemat selgitust,kuidas korrigeerida insiliini doosi vastaval veresuhkru näidule
-123
   
+141

Lisa kommentaar

Saada