Kõrgharidusega inimesed on aktiivsemad tervisesportlased

Vabal ajal sportis 45% kõrghariduse ning 32% kesk- ja põhiharidusega inimestest. Seega võib väita, et haridus on seotud ka rahvatervisega. Kõrgema haridusega inimeste seas on rohkem spordiga tegelejaid, kirjutab analüütik Kutt Kommel Statistikaameti ajaveebis. 

Kõige aktiivsemad sportijad on noored, vanuse kasvades väheneb ka harrastajate arv. Kui 10–14-aastastest tegeleb spordiga 71% ja 15–24-aastastest 60%, siis 25–44-aastastest 45%, 45–64-aastastest neljandik ning üle 65-aastastest vaid kümnendik. 

Veel tuleb ilmsiks tõsiasi, et kõrgharidusega inimesed säilitavad sportliku eluviisi ka vanemas eas. Kui keskharidusega 45–64-aastastest tegeleb spordiga 19%, siis sama vanuserühma kõrgharidusega inimestest 41%. Üle 65-aastaste sportijate seas on 12% kesk- ja 18% kõrgharidusega. Põhi- või madalama haridusega 45-aastaste ja vanemate seas on spordiharrastajaid alla 4%. 

Peamiselt tegeletakse spordiga kaks korda nädalas. Üks kuni kaks korda nädalas teeb sporti 59% ning kolm või enam korda nädalas 41% tervisesportlastest. Kõige rohkem on harrastajate seas neid, kes tegelevad spordiga tavaliselt kaks korda nädalas (127 000 inimest).  Meesharrastajate seas on väga aktiivseid sportijaid (treenib kolm või enam korda nädalas) 43% ja naiste seas 38%. Noori ja vanu omavahel võrreldes tuleb aga tõdeda, et meeste spordiga tegelemise intensiivsus vanusega pigem langeb ja naistel tõuseb. Kui 25-aastaseks saamiseni tegeleb aktiivselt spordiga (üks kuni kaks korda nädalas) 49% meestest, siis üle 45-aastaste meeste seas langeb see näitaja 42%-le. Naiste puhul tõuseb aga vastavalt 40%-lt nooremate seas 42%-le vanemas eas. 

Valdav osa inimesi ei käi spordiklubis, vaid spordib „omal käel“. 57% mehi ja 64% naisi spordivad ilma üheski spordiklubis käimata. 35% inimesi külastab aga regulaarselt mõnda spordiklubi. 4% harrastajatest käib koguni kahes spordiklubis ja väike osa ka kolmes või enamas spordiklubis.  Spordiklubidelt kogutava statistika põhjal on Eestis kõige harrastatavamad olümpiaalad jalgpall, korvpall ja ujumine, kõige vähem harrastajaid on vigursuusatamises, jääkeeglis (curling) ja lühiraja uisutamises. Mitteolümpiaaladest on kõige populaarsemad fitness, aeroobika ja võistlustants. Haruldasematest Eestis harrastatavatest muudest aladest tuleks mainida traielit (mootorrattavõistlus), kiirendussõitu ja mootorkelgutamist. 

Kõige rohkem takistab spordiga tegelemist inimese tervislik seisund. Neist, kes ei saa või ei taha spordiga rohkem tegeleda, tõi 38% põhjuseks oma puude või tervisliku seisundi. 33% väitis, et sport ei huvita neid ja 13%, et neil ei ole selleks aega. Lisaks toodi põhjustena veel välja, et elukoha läheduses ei ole sobivat asutust, piletihinnad on liiga kõrged jne. Eesti elanike vaba aja sportimisharrastused on olulised eelkõige rahvatervise seisukohast. Füüsilise võimekuse suurendamine loob head eeldused ka vaimseteks pingutusteks. Spordiharrastuste olulisust tuleks näha ka spordikultuuri mitmekesisuse seisukohast. Erinevad spordiharrastused sobivad erinevatele inimestele ja seeläbi võib igaüks leida just endale sobiva tegevuse. Sellele lisandub pealekauba veel sotsiaalne aspekt. Spordialaga tegelejad tunnevad huvi ka selle spordiala sündmuste ja ala arenemise vastu. Koos tegemistest sünnib aga palju uusi algatusi ja see avaldab positiivset mõju ka teistele elualadele.