Kas arstid hoiavad patsientide saladusi?

Tõsiasi, et patsient võib oma arstile konfidentsiaalselt rääkida kõigest, on patsiendi ja arsti vahelises suhtes vajaliku usalduse vundament. Kuid vahel võib selle usalduse hoidmine osutuda keeruliseks.

Arstide töös kehtib konfidentsiaalsuse põhimõte, mille eesmärk on aidata ja kaitsta patsiente. Arst ei tohi avaldada teavet patsiendi haiguste kohta ilma patsiendi nõusolekuta isegi lähimatele perekonnaliikmetele – ükskõik kui väga ta seda teha tahaks, kirjutab BBC.

Ka teised meditsiinitöötajad, näiteks õed, peavad hoidma patsiente puudutavat teavet, millega nad oma töös kokku puutuvad, konfidentsiaalsena.

Usaldus võimaldab patsientidel jagada arstiga olulist ja tundlikku teavet vabalt ja enesekindlalt. Kui seda usaldust ei oleks, ei annaks nad arstile õige diagnoosi panemiseks vajalikku teavet.

Arst võib konfidentsiaalsusnõudest kõrvale kalduda harvadel juhtudel, kui patsiendi tegevus võib ohustada teisi. Näiteks kui patsient jätkab krambihoogudest ja minestamisest hoolimata auto juhtimist või kui näiteks HI-viiruse saanu jätkab kaitsevahendita vahekordi ega räägi nakkusest oma partnerile. Kuid need on erandid, mitte reeglid.

Paljud noored arvavad ekslikult, et kui nad on arsti juures käinud (näiteks rasestumisvastaste vahendite saamiseks, sugulisel teel levivate haiguste kontrollimiseks või rasedustesti tegemiseks), helistab arst esimese asjana nende vanematele. See ei ole nii.

Samuti ei anna arst emale tema tütre kohta teavet, välja arvatud juhul, kui tütar on selleks loa andnud, enamasti kirjalikult või olles ise arsti juures kaasas. Tütar on võib-olla juba emale kõigest rääkinud, kuid arst ei saa siiski konfidentsiaalsusnõuet rikkuda.

Konfidentsiaalsusnõue on kehtestatud selleks, et inimestele head teha. Ent alati ei tee see elu just lihtsaks.

Kas see artikkel oli kasulik?