Suitsetamine pole ainult halb harjumus - suitsetamine on haigus

Küsisime Tallinna Keskhaigla kopsuarstilt dr Ruth Sepperilt, kuidas ta hindab suitsetamist täiskasvanute ja noorte seas.

Täiskasvanute hulgas on toimunud stabiliseerumine. Kui küsitluste uuringuid vaadata (tehakse iga 2 a tagant), siis paar aastat tagasi oli suitsetajate protsent keskmiselt 29,4 ja nüüd, 2000.a, oli 29,1 - nii et üldiselt on suitsetajate osakaal stabiliseerunud. See on natuke alla 30 %, aga ega ta kergesti allapoole ka enam lange. Probleem on selles, et noored inimesed hakkavad üha rohkem suitsetama. Uus suitsetajate põlvkond murrab jõuliselt peale. Täiskasvanutest suitsetab regulaarne suitsetaja nii 10 sigaretti päevas, aga lapsed nädalas tavaliselt üks-kaks sigaretti. Tüdrukute hulgas on suitsetajaid kõva kolmandik ja ehk rohkem, poiste hulgas 40-50 % (mõningate uurimuste puhul on erinevusi), kuid kõik uuringud näitavad siiski olulist suitsetamise tõusutendentsi noorte seas.

Miks suitsetatakse üha enam?

On mitmesuguseid põhjusi ja oletusi. Esimene asi, mida tunnistatakse, on ikka sõpruskond. Sõbrad teevad, seega tuleb ka ise teha. Püütakse kõike ise üle elada ja omal nahal tunda. Ega neist proovijaist kõigist regulaarseid suitsetajaid saa. 20aastaselt suitsetavad neist ehk pooled või needki enam mitte. Tegemist on eaga, kes alles leidmas ennast ja neile on üpris raske selgeks teha, et suitsetamine pole positiivne valik. Pealegi ei ilmne noortel haiguse tunnuseid, seega ei karda nad midagi. Neile ei saa käegakatsutavalt selgeks teha, et suitsetamine andis tõuke sellele või teisele haigusele. Eesti peredes suitsetab iga teine lastega pere, kas siis üks, või mõlemad vanemad. Ehkki ka neis perekondades, kus mõlemad vanemad ei suitseta, hakkavad samuti lapsed suitsetama, on siiski nii, et laps matkib paljuski vanemaid. Kui peres suitsetatakse, siis peetakse seda toimingut sama normaalseks kui kõike muudki.

Ometi tahavad paljud suitsust loobuda

Tõepoolest, tegemist on kõva 80 %, kes soovivad loobuda. See protsent kehtib ka ülemaailmselt. Looduda üritatakse kas omal jõul või kuskilt abi nõutades. Paari-kolme aasta jooksul on Eestis hakanud selles plaanis puhuma uued tuuled. 10 a tagasi ei tuldud selle pealegi, et pöörduda arsti poole pelgalt sellepärast, et tahetakse suitsetamisest loobuda. Kuid nüüd on tõdetud - see polegi niisama lihtne. Suitsetamine pole ainult halb harjumus, suitsetamine on haigus ja selle haiguse nimi on nikotiinisõltuvus. Viimane võib olla erineva raskusastmega: vahel saavad inimesed mahajätmisheitlusega ise hakkama, teinekord on see protsess küllaltki vaevav. Jagub neidki, kes katsunud elus viis-kuus, vahel suisa 10 korda suitsust loobuda, aga ikka hakkavad uuesti pihta. Kui rääkida nikotiinisõltuvuse intensiivsusest, siis see on sisuliselt sama intensiivne, kui raskete narkootikumide tarbimise sõltuvus.

Millega inimesed põhjendavad suitsetamisest loobumist?

Ei taheta otse tunnistada, et ollakse suitsu sõltuvuses, kurdetakse kas siis haigusnähte, tuuakse ka mitmesuguseid sotsiaalsid põhjusi, ka otsustatakse suitsuga lõpp teha laste pärast, et neile mitte halba eeskuju anda. See on ju üpris positiivne pöördumine. Ka tuleb arstile paare, kellest üks, kes ei suitseta, on muutunud häälekamaks ega ole nõus paarilise suitsetamiskirega. Ühiskonnas on hakatud üha enam rääkima suitsetamise negatiivsestest külgedest, samuti on pannud tubakaseadus paljusid inimesi mõtlema.

Viibisin hiljuti ühel juubelil, kus oli palju suitsetajaid. Pidu toimus ruumis, kus polnud head ventilatsiooni. Ilm oli külm ja tuuline, aknaid lahti teha ei saanud. Kõigile oli nähtav silt - suitsetada ruumis ei või. Seltskonnas oli üks Eesti riigi aparaadis töötav persoon, kes suitsetanud 20-30 a. Kui esimene söögikord oli möödas, leiti, et peaks sildist hoolimata suitsud ette panema, väljas ju vihm... Kui aga see kõrge ametiisik tõusis porisemata püsti ja läks välja suitsetama, läksid teisedki. Näib, et inimesed saavad sellest probleemist suurepäraselt aru.

Rääkige mõne sõnaga suitsetamisest loobumise abist Eestis

Ühiskonna suhtumises toimunud nihked on muutunud teretulnuks need kohad, kust saab suitsetamisvastast abi. Oleme püüdnud jõu ja nõuga perearste õpetada ja osa on saanudki eriväljaõppe (umbes 30 neist), kuskil 60-70 perearsti on saanud üldist koolitust. Seda on kahtlemata vähe, kui arvestada, et meie ühiskonnas on 800 000 täiskasvanut ja neist 30 % suitsetavad. Perearste tuleks selles osas rohkem koolitada, kusjuures see ei tohiks olla pelgalt kõrvaltegevus arstipraksises. Ei piisa sellest, et patsutad patsiendile õlale ja soovitad: jäta suitsetamine maha. Loobumise protsess nõuab arstilt suurt aja ja oskuste panust. See ala peaks olema omaette tasustatud ja haigekassa hinnakirjas.

Kuidas näeb välja suitsetamisvastane metoodika?

Keskhaiglas parktiseerime sellist metoodikat, et ennekõike pannakse paika suitsetamisest loobumise päev. Inimesega, kes tuleb arstile motiveeritult-vabatahtlikult, räägitakse algul individuaalselt, suitsust loobumisvahendid valitakse vastavalt sellele, missugune on nikotiinist sõltuvuse aste (kas siis nikotiinasendusravi, tabletid jne). Alati soovitame inimest rühmanõustamisse. Peetakse parimaks, kui rühmas (töötab kord nädalas 7 nädalat järjest) on 13-15 inimest, kuid ka 7-8 inimesega rühm töötab juba kenasti. Rühma osakaal on väga tähtis, sest suitsetamisest loobujatel ju üsna ühesugused probleemid. Taibatakse, et kellegi probleem pole ainulaadne, see kummitab kõiki loobujaid. Ka saadakse kiiremini targemaks, kuidas kõikidest valulistest punktidest jagu saada ning see pakub kergendust. Pealegi on rühmatöö üsna tulemuslikum, individuaalne nõustamine jääb selgelt alla.

Kui kulukas on suitsetamisest loobumine?

Nõustamine ise pole kulukas, kuid nikotiini asendusvahendid ja tabletid tuleb hädasolijal endal osta. Kui tegemist on täisnõustamisega, siis võib ravi maksma minna 1000 kr ringis. Kui aga arvestada kokku kõik need siharetipakid, mida elu jooksul tarbitakse, siis...

NB! Suitsetamisravi teostatakse Tallinna Keskhaiglas (tel. 6207079, kl 8-15), Järve ja Kivimäe haiglas, Tartus Kopsu- ja Südamekliinikus.