Andres Lehtmets: "Absoluutselt terveid inimesi ei ole"

Andres Lehtmets: "Absoluutselt terveid inimesi ei ole".

Vaimse tervise päeva künnisel usutlesime Eesti Arstide Liidu presidenti Andres Lehtmetsa, kes tunnistas, et psüühikahäiretele ei pöörata mitte seepärast vähe tähelepanu, et ei teata nende olemasolust, vaid et inimesed häbenevad neist rääkida.

Kuidas on eestlaste vaimse tervisega maailma mastaabis?

Eesti kohta ei ole ühtegi usutavat uuringut. Soomes tehti üks 80.aaastel, kust selgus, et psühhiaatri poole pöördub väga väike hulk psühhiaatriliste probleemidega inimesi.

Soome professor Ville Lehtinen tõdes, et kui vaadata psüühiliste probleemide esinemissagedust kuu, aasta ja eluea lõikes, siis kuus võiks see hõlmata 15-20 % inimestest; aastas 20-30 % ja eluea lõikes 30-50 %. Kolmandik või isegi pooled inimesed kogevad elu vältel üht või teist psüühikahäiret, mis kinnitab, et psüühikahäirete tegelik esinemissagedus on ääretult kõrge. Kui aga lähtuda sellest, kui palju inimesi pöördub abi saama, siis on pilt sootuks teine.

Võime siiski rääkida üldistest tendentsidest ühiskonnas ja võrrelda neid, näiteks kui palju on Eestis suitsiide või kui kõrge on alkoholi tarbimisest tingitud tervisehäirete hulk. Aili Värnik on oma uuringutega veenvalt tõestanud - laulva revolutsiooni aastatel langes suitsiidide arv, kui aga jälgime probleemi 10 aasta perspektiivis, siis võiks rääkida ajutisest tagasilangusest, millele järgnes hoopis suitsiidide arvu tõus.

10 haiguse hulgas, mis põhjustavad kõige enam töövõimetust, on 5 psühhiaatrilist haigust: depressioon, bipolaarne häire, alkoholi kuritarvitamine, skisofreenia, sundhäire. Üleminekuaja ühiskondades on alati rohkem probleeme, enamasti kerkib suitsiidide arv, vägivaldne käitumine, mõnuainetest tingitud problemaatika, stabiilseks jäävad klassikalised raskemad psüühikahäired. Ehkki viimase paari aasta jooksul on suitsiidide arv langenud, ei tähenda see, et enesetapud Eestis poleks probleemiks. Enesetapu numbrid on endiselt väga kõrged.

Kas mõni rahvas või ühiskond on psüühiliselt nõrgem kui teine?

Vaimse tervise probleemid saadavad nii arenenud kui ka väga vaeseid ühiskondi. Pole võimalik öelda, et üks ühiskond on psüühiliselt nõrgem, küll aga seda, et teatud psüühikahäired on teatud ühiskondades rohkem esil. Heaoluühiskond pole vaimsetest tervisehäiretest kaugeltki vaba: stress, ärevus- ja depressiivsed häired. Ületöötamine ja perekondliku struktuuri nõrgenemine võimendab laste ja noorukite käitumishäireid. Rikkamas ühiskonnas suureneb dementsete inimeste osakaal, sest eluiga pikeneb.

Vaimse tervise häired võiks jaotada 3 lahtrisse. Suuremas lahtris on kergemad mööduvad häired, mille pärast sageli tohtri poole ei pöördutagi või on võimalik inimene igapäevasesse ellu kiiresti tagasi aidata; teises lahtris on tõsised haigused, näiteks skisofreenia, mis tänapäevases mõistes on ravitav haigus. Teatud perioodidel haigus ägeneb, nõutatakse abi ning abisaanu pöördub tagasi ühiskonda. Kolmandas lahtris on progresseeruva kuluga psüühikahäired (näit. Alzheimeri tõbi), mille puhul ei suudeta protsessi pöörata, pelgalt kannatusi leevendada.

Kas vaimsete häiretega inimene võib töötada vastutatavas ametis?

Aeg, mil diagnoosi järgi eraldati inimesi ühiskonnast, on lõplikult möödas. Mitmete kaasaegsete ravivõimalustega, mida ka Eestis rakendatakse, suudetakse inimest haiguse varases staadiumis aidata sedavõrd, et valdav osa pöördub tavaellu tagasi. Suur osa ka rasketest haigusjuhtudest tervistuvad täienisti. Uskuda, et ühiskond muutub paremaks, kui sulgeda vaimuhaige kinnisesse asutusse, on petlik. Tänapäeva ühiskond peaks aitama haigeid ja hälbinuid integreerida. See on inimlik ja ühiskonnale vajalik. Põhjamaades on välja töötatud mudelid, kus haigla asemel kasutatakse liikuvaid psühholoogilist abi osutavaid üksusi, kes tulevad koju, kooli, töökohtadesse. Tegemist on kalli teenusega, väga heal tasemel tegijatega. Tendents, et haigalaravi kasutatakse üha vähem, on tänapäeval domineeriv.

Kuidas on lood psühhiaatrilise abiga Eestis?

Psühhiaatria on maailmas üks kiiremini arenev tervishoiuvaldkond. Alates 60. aastatest on igal pool maailmas suuri institutsioone nagu haigla või hooldekodu aina väiksemaks kärbitud. Järjest enam viiakse abi haiglast väljapoole, et mitte eraldada inimest ühiskonnast.

Ajast, mil Eestis 90. aastatest rakendus haigekassa süsteem, ei ole suures osas tervishoiukorralduses käidud selle järgi, kuidas oleks vaja või kuidas oleks õige, vaid selle järgi, kuidas toime tulla. Paraku on psühhiaatriline abi selle taha takerdunud. Oleme vähendanud voodikohti, samas pole suutnud pakkuda adekvaatset haiglavälist ravi. Ka mujal maailmas on tehtud suuri vigu sellega, et arvati ? suured psühhiaatriahaiglad ei õigusta end ja need pandi kinni, samas aga ei arendatud haiglavälist võrku. Sotsiaalabi vajadus on aga tohutu. Põhjanaabritel töötab vaimse tervise sfääris 2-3 korda rohkem inimesi kui meil ja nad kinnitavad, et seegi pole piisav. Meil on psühhiaatreid võrreldes arenenud riikidega poolteist kuni kaks korda vähem.

Meie psühhiaatrid on head koolitust saanud. Viimastel aastatel on see veelgi paranenud, sest meie arstid liiguvad ja õpivad palju maailmas. Küll jääb vajaka aga psühhiaatriaõdede koolitusest. Viimasesse peaks rohkem investeerima. Samuti on probleemiks abistruktuuride mahajäämus.

Medikamentide kvaliteet on märgavatavalt paranenud. Eestis on kättesaadavad peaaegu kõik kaasaegsed psühhofarmakonid. Ravimi kasutamises ollakse pädevad ja kompetentsed. Neid tarvitatakse järjest rohkem, mis ei tähenda seda, et inimesed on rohkem haiged, vaid et arstide teadlikkus on kõrgem.

Millal peaks inimene pöörduma psühhiaatri poole?

Kui ta on aga kurnatud, ei suuda enam eluga toime tulla, siis peab arsti juurde minema.

Valehäbi maha suruma. Kahjuks ei taha eestlane õigel ajal arstile pöörduda, kipub liiga palju kannatama.

Muide, Norra peaminister tunnistas mõned aastad tagasi, et viibis mitu nädalat haiguslehel depressiooni diagnoosiga. Eestis arvataks säärasest juhtumist, et minister peaks tagasi astuma, kuna pole vaimselt terve. Ometi näitab see, et minister on ka inimene, talle pole võõrad inimlikud probleemid.

Absoluutselt terveid inimesi ei ole, kõigil meil on probleemid. Iga ühiskond koosneb probleemidega inimestest, kui ka nendest, kes toime tulevad, ja edukuse taga peituvad sageli väga tõsised probleemid. Välisest särast ei tohiks end pimestada lasta.