Õige ravim õiges annuses õigel viisil õigel ajal õigele inimesele
Ravimite ekslik, valel viisil või valel otstarbel tarvitamine on probleemiks eelkõige ravimeid korduvalt või pikka aega kasutajatele. Siin eristatakse kaht vastandlikku eksimisvõimalust - ravimi alakasutus või ravimi ülekasutus.
Ravimite ekslik, valel viisil või valel otstarbel tarvitamine on probleemiks eelkõige ravimeid korduvalt või pikka aega kasutajatele. Siin eristatakse kaht vastandlikku eksimisvõimalust - ravimi alakasutus või ravimi ülekasutus. Ravimite alakasutus - ravimite vaegtarvitamine. Ravimite alakasutamine tekitab tegelikus elus samasuguseid probleeme kui muudki asjade ebaotstarbeka kasutamise viisid. Milliseid vigu sealjuures tehakse? Ravimit võetakse korraga vähem kui peaks, annus ei pruugi sellisel juhul olla piisav selleks, et ravimist ka abi saadakse. Võib juhtuda ka, et ravimit võetakse korrapäratult, siis kui meelde tuleb, kuigi peaks täpselt kinni pidama arsti antud raviskeemist, või ei võeta ravimit üldse, kuigi peaks. Nii juhtub kõige sagedamini siis, kui haigus ei tee erilisi vaevusi ega häiri tavaelu. Valuvaigistite puhul võib juhtuda just nimelt nii, et võetakse liiga väike annus, valu ei vaibu piisavalt ja kasutajal jääb mulje, et sellest ravimist pole abi. Kõrgvererõhu all kannatajad kipuvad samuti aeg-ajalt arsti määratud annuseid või raviskeemi muutma. Seda põhimõttel: tunnen end praegu hästi, vererõhk on justkui korras, mis sellest ravimist ikka võtta. Nii võidakse lasta vererõhk kontrolli alt välja koos kõigi sellest tulenevate võimalike tagajärgedega. Juhtub, et antibiootikume võetakse liiga lühikest aega. Selle tagajärjeks võib olla halvemal juhul haigustekitajate edaspidine ravile allumatus või haiguse krooniliseks muutumine. Seega ei peeta kinni arsti korraldustest, apteekri õpetussõnadest ega ravimi tarvitamisjuhistest. Arstid ei tea midagi, nagu ütles Polkovniku lesk (apteekritest rääkimata, lisan ma). Taoline käitumine võib olla seotud mitte ainult inimliku unustamisega või oskamatusega sobitada ravimi reeglite kohast tarvitamist oma igapäevaeluga, vaid ka raviga soostumise (nõustumise) või mittesoostumisega, mis on ehk rohkem psühholoogia valdkonda kuuluv probleem. Ei oleks ülearune arsti juures või ka apteekriga nõu pidades küsida, kuidas aru saada, et see ravim toimib, kui kaua peaks ravimit tarvitama, kui tuntakse ennast paremini, kas tohib siis ravimi kasutamise katkestada, mis juhtub, kui otsustatakse seda ravimit mitte võtta, mida peab tegema, kui unustatakse ravimit võtta korra või mitu korda. Ravimite liigtarvitamine. Pahatihti kasutatakse liiga palju erinevaid ravimeid, rohkem, kui tegelikult vaja oleks. Ravimite liigkasutamist tuleb ette rohkem eakatel inimestel, kuna neil on tihtipeale korraga mitu tõbe ja mitmeid muidki kaebusi ja vaevusi, millele loodetakse ravimeist abi saada. Rasked probleemid tekivad siis, kui patsiendi raviga tegeleb mitu tohtrit, kusjuures neil puudub ammendav info selle kohta, milliseid ravimeid haigele juba on määratud. Siin aitaks tõenäoliselt nn. ravimikaart, kuhu märgitakse kõik ravimid, olgu retseptiravimid või käsimüügiravimid, mida sellel eluperioodil tarvitatakse või viimaste nädalate jooksul on tarvitatud. Ravimikaardi peaks muidugi arsti juurde minnes kaasa võtma ja sellest ka rääkima. See oleks võimalus vältida ravimite üleliigset tarvitamist. Ravimite üleannustamine. Vajalikku ravimit võetakse korraga või päeva jooksul liiga palju, näiteks sagedamini, kui peaks või võetakse kauem, kui oleks vajalik. Selle tulemusena võidakse ületada ühekordne, ööpäevane või ravikuuriks ettenähtud annus ja tulemuseks võib olla äge või krooniline mürgistus. Küllalt sageli juhtub, et rahusteid kasutatakse selles mõttes ebaotstarbekalt. Nii ei ole paljud retsepti alusel väljastatavad rahustid pidevaks kasutamiseks mõeldud, vaid ikka kas vajaduse korral või lühikeste ravikuuridena, et üle saada raskematest vaevustest. Kuna nende rahustite omapäi ülemäära pikaaegse tarvitamise korral võib inimene muutuda ravimisõltlaseks, siis tuleks nende puhul eriti hoolikalt järgida arsti õpetusi. Ravimite tarbetu kasutamine. Ravimit tarvitatakse ka siis, kui see poleks üldse vajalik, veel vähem hädavajalik. Sagedamini tehakse seda viga lahtistitega ja valuvaigistitega. Lahtisteid võetakse igal võimalikul juhul, ilma muid võimalusi proovimata. Tegelikult polegi alati lahtisteid vajava kõhukinnisusega tegemist ja seedimise saaks paljudel juhtudel korda esmajoones oma toidusedelit muutes, rohkem vedelikku tarbides ja liikudes. Ka pikaajalisest valuvaigistite kasutamisest loodetakse saada abi krooniliste valude korral, olgu see kas pea-, liigese- ja seljavalu või muu taoline vaevus. Tihtipeale oleks sellisel puhul turvalisem ja otstarbekohasem püüda valu leevendada mõnd muud raviviisi või -vahendit kasutades, näiteks massaaž (akupunktuur), tervisele ohutu ja õige ning mugava tööasendi kasutamine, töö ja puhkuse vahekorra korrastamine, miks mitte ka söömine õigel ajal, piisav magamine, värske õhk ja liikumine jne. Võiks ju arsti käest küsida, mida saaks/võiks teha ravimiga ravimisele lisaks või selle asemel. Ravimite harjumuslik tarvitamine. Ravimit tarvitatakse harjumusest, sest kunagi on sellest abi saadud. Jätkatakse ravimi kasutamist vaatamata sellele, et ravimit ei pruugiks antud olukorras üldse võtta, sest selleks pole mingit erilist tungivat vajadust. Sageli kipub iseravimisest alguse saanud retseptivabade valuvaigistite ja lahtistite tarvitamine olema just nimelt harjumuslik kasutamine, mis eirab põhimõtet "võtta ravimit ainult vajaduse korral". Retseptiravimitest võib taoline probleem kergemini tekkida ehk uinutitega. Harjumuslik tarvitamine võib tekkida ka mingi ravimvormi, nt. tablettide suhtes, mida on mugav kaasas kanda, kerge suhu pista jne. Muutub peaaegu rituaaliks ühes või teises olukorras tabletti neelata. Harjumusliku tarvitamise oht on selles, et kaob kontroll kasutatud ravimikoguse üle, mis loob eeldused kas kroonilise või ägeda mürgistuse või kõrvaltoimetest põhjustatud tervisehäirete tekkeks, nagu lahtistite pidevast kasutamisest põhjustatud jämesoolepõletik. Tagajärjeks võib olla teatud laadi sõltuvus, nt. lahtistite harjumusliku kasutamise korral tekkiv kõhukinnisus ("soolelaiskus"), mis tähendab seda, et ilma lahtistita soolestik enam normaalselt ei toimigi. Ka valuvaigistite kroonilise kasutamise korral tekkiv peavalu, mis on valuvaigisti kõrvaltoimeks, sunnib järjekordset tabletti võtma ja sedagi võib nimetada juba valuvaigistisõltlaseks. Võibolla aitaks seda kari vältida küsimused arstile ja apteekrile, nt. mis on selle ravimi kõrvaltoimed, mida peaks tegema kõrvaltoimete tekkimisel. Teisele inimesele määratud ravimite tarvitamine kui üks iseravimise võimalusi. Seda juhtub sagedamini käsimüügiravimitega. Ka selle puhul on oma ohud. Samad haigusnähud ei tähenda veel seda, et tõbi on seesama, mis naabrinaisel. Kui tõve põhjus on teine, on tavaliselt ka ravi ja ravimid teistsugused. Peavalul, kui näiliselt üsna tavalisel vaevusel, võivad olla väga erinevad põhjused. Põhieesmärk peaks siiski olema põhjuse väljaselgitamine ja võimaluse korral selle väljaravimine, mitte aga eluaeg kestev pidev peavalutablettide (võimalik, et mõnel juhul isegi toimelt ebasobivate) neelamine. Ebasobiva ravimi tarvitamisel võib haigus muutuda krooniliseks ja sellisel moel palju raskemini ravitavaks, aga tekib ka mürgistuse oht. Ei teeks paha arsti käest küsida, kuidas ravim toimib, kas see ravib või leevendab ainult haigusnähte. Ravimi vale manustamine. See puudutab esmajoones ravimi sissevõtmist, aga ka pealemäärimist, silma, ninna ja kõrva tilgutamist ja sissehingamist - kõike seda, mida inimene peab ise tegema, ilma meediku abita. Kui ravimit õigesti ei manustata, võib ravi jääda tulemuseta või on tulemus oodatust väiksem. Ja kes on siis süüdi? On oluline teada, kas näiteks tabletti tohib purustada, katki närida või peab selle tervelt alla neelama või hoopis keele all hoidma. Sellest sõltub, kas tablett toimib nii nagu ette nähtud, või jääb ravi tulutuks. Sageli määrab ravimi mõjususe ka see, kas võetakse seda sisse enne või peale sööki, kas süüakse mõnd sellist toiduainet, mis ravimiga ei sobi, mida ja kui palju peale juuakse, kas tarvitatakse ravi ajal alkoholi jpm. Need on kõik sellised küsimused, millele saab vastuse arsti või apteekri käest, aga ka ravimi infolehelt. Nii et küsimus apteekrile ja arstile võiks olla, kuidas ja millal peab seda ravimit võtma, kas tohib samal ajal tarvitada alkoholi, missuguseid toite ja/või jooke tuleks vältida ja miks mitte ka see küsimus, kas ja milliseid ravimeid tohib või ei tohi samaaegselt tarvitada. Enamus neist meelevaldsetest ebaratsionaalsetest ravimikasutusviisidest võivad lõppeda kas ägeda või kroonilise mürgistusega. Nende kohta võiks ka ütelda, et inimene kuritarvitab ravimit, arvestamata asjatundjate nõuandeid ja soovitusi, tekitades sel moel lausa enesehävituslikult otsest kahju oma tervisele ja heaolule. Sellepärast on küll asjakohane soovitada kõigile, kellel on ravimeid vaja tarvitada, küsida arsti ja ka apteekri käest rohkem teavet oma ravimi kohta ning lugeda alati ravimi infoleht põhjalikult läbi. Mida rohkem oma haigusest, selle ravist ja ravimist teatakse, seda paremini saadakse aru, miks ja kuidas tuleb ravimeid tarvitada, seda paremad on ravitulemused. Sellisel juhul osatakse vältida ka karisid ravimikasutuses ja saadakse järgida iidset kirjutamata reeglit: nii palju (ravimit) kui vaja ja nii vähe kui võimalik.
|
Autor: Aino Intra, Tõnismäe apteegi proviisor-nõustaja
Jaga
Lisa kommentaar