Isiksuse omadused ja seksuaalkäitumine

Selle, kuidas keegi voodis käitub, määravad ära tema isiksuse omadused. Nagu inimesed söövad, räägivad, magavad, kõnnivad erinevalt, nii nad ka seksivad erinevalt.

Seksuaalkäitumise lahtimõtestamiseks on vajalik arvestada kõrgema
närvitegevuse tüüpi, tema isiksuse omadusi, nagu psüühika tasakaal,
liikuvus, paindlikkus, isiksuse üldine suunatus. Inglise psühholoog
Eysenk on neid omadusi uurinud ja liigitanud nelja põhitüüpi.
Psüühikahäired, alates kergest neuroosist ja lõpetades väljakujunenud
vaimuhaigusega avaldavad inimeste seksuaalkäitumisele otsest või kaudset
mõju, kuni seksuaalperverssuste avaldumiseni välja. Rohkem on ehk
kogetud seda, et depressiivses (alandatud, pahuras) meeleolus partneri
seksuaalne võimekus on keskmisest tunduvalt madalam, samal ajal kui
maniakaalne (üliaktiivne, rahutu) partner võib voodis teisepoole võhmale
võtta.

Isiksuse tüüp

Inglise psühholoog Eysenck on üks esimesi, kes püüdis leida seoseid
seksuaalkäitumise ja seksuaalhoiakute ning isiksuse tüübi vahel. Eysenck
pakkus välja isiksuse neli põhilist omadust:

• ekstravertsus;
  
• neurootilisus;
  
• psühhootilisus;
  
• valelikkus ehk teesklus.

Ekstravertsed tüübid on seltsivad, impulsiivsed, aktiivsed, elavad,
muretud jne. Nende emotsioonid on suunatud väljapoole. Negatiivse
märgiga ekstraverte nimetatakse introvertideks, nemad on suunatud
sissepoole, nad on mõtlikumad, vaiksemad, murelikumad. Nende kahe tüübi
vahelise skaala keskosa hõlmavad ambiverdid ­ inimesed, kelles avalduvad
olukorrast sõltuvalt nii intra- kui ekstravertsed omadused.

Neurootilisuse all mõeldakse kõrgenenud emotsionaalset erutuvust,
reaktsioonide liikuvust, mistõttu inimene kaldub ülemäärase stressi all
käituma olukorrale mittevastavalt. Näiteks võiks tuua ambitendentsi, mil
inimene kõhkleb mõttes, suutmata langetada otsust kahe käitumisviisi
vahel. Kui aga inimese valikuvõimetus väljendub igapäevases käitumises ­
ta kepsleb telefoniposti ees, suutmata otsustada, kummalt poolt sellest
mööduda, on tegemist raskema häirega ­ ambivalentsiga.

Psühhootilisuse all mõistetakse selliseid jooni, mis raskendavad
inimesel olukorraga kohanemist: seltsimatus, julmus, agressiivsus,
hoolimatus teiste vastu jne.

Teesklus omakorda hõlmab niisuguseid iseloomuomadusi nagu valelikkus,
ebasiirus, pugejalikkus, konformism jms.

12 tunnusjoont

Eysenck määras statistilisel teel kindlaks 12 seksuaalkäitumise
tunnusjoont, mis on järgnevad:

• sallivus
  
• rahuldus
  
• neurootiline seks, mil täheldatakse konflikte tungide ja sisemiste
  keeldude vahel
  
• umbisikuline, individualiseerimata seks, mil tähtsam on toiming ise,
  partner on ebaoluline
  
• pornograafia, mis kirjeldab inimese suhtumist seksuaalsesse
  stimulatsiooni
  
• arglikkus
  
• häbelikkus
  
• domineerivus ­ alluvus, mis kirjeldab suhtumist seksuaalsesse
  võrdsusesse
  
• seksuaalne vastikustunne
  
• seksuaalerutus
  
• kehaline seks, mis annab vastuse küsimusele, kuidas inimene suhtub seksi kehalisse aspekti
  
• agressiivne seks

Kaks põhilist metafaktorit

Saadud andmeid üldistades sai Eysenck kaks nn. metafaktorit ehk
põhitunnust, mis isiksuse seksuaalseid omadusi iseloomustavad:
seksuaallibiido, mille vastandiks on seksuaalne nõrkus, tagasihoidlikkus, ahistatus ning seksuaalrahuldus, mille vastandiks on seksuaalne rahuldamatus, hingeline pingeseisund (frustratsioon) ja patoloogia.

Eysenck tõdeb, et suguelu stiil sõltub olulisel määral isiksuse tüübist.

Ekstraverdid alustavad suguelu varem kui ambi- või introverdid, nende
seksuaalkontaktide sagedus on suurem, neil on rohkem partnereid ja nende
seksuaalkäitumine on vormilt mitmekesisem. Ekstraverdid omistavad
suuremat tähtsust erootilisele armumängule, harjuvad kiiremini
seksuaalsete stiimulitega ning vahetavad seetõttu ambi- ja
introvertidest sagedamini partnereid ning seksimiskohti. Ekstraverdid
leiavad vaevata kontakti vastassoo esindajaga, neil on kalduvusi
elunautimisele ja nad ei ela ebaõnnestumisi pikalt üle. Seks on nende
jaoks eelkõige nauding, neid ei eksita seksiga seotud hirmud (võimalus
nakatuda suguhaigusesse), kahtlustused (äkki tahab ta mind endaga
abielluma sundida?).

Introverdid ihkavad seevastu enam individualiseeritud, rafineeritud,
püsivamate suhete poole. Kahjuks takistavad nende endi isiksuse omadused neil soovitud eesmärke saavutada.

Kõrge psühhootilisuse tasemega inimestel on kõrged näitajad ka libiido
ja maskuliinsuse osas. Partneri isiksus ei huvita neid enamasti põrmugi,
nad eelistavad umbisikulist seksi. Nad alluvad täielikult oma tugevale
seksuaaltungile ega tunnista mingeid sotsiaalseid ega kõlbelisi keelde.
Kahjuks pole nad samas kunagi rahul oma sugueluga, neile on sageli
omased seksuaalväärastused, nad osalevad hea meelega grupiseksis.
Selliste tüüpide jaoks romantikat ei eksisteeri, nende suguelu jääb
enamasti pelgalt bioloogilisele tasemele, mille eesmärgiks on orgasmi
saamine.

Kõrge neurootilisuse tasemega inimestel on sageli tugev libiido, kuid
nad ei saa seda rahuldada. Esiteks segavad neid süü- ja hirmutundmused
oma kõrge seksuaalaktiivsuse tõttu, teiseks suhtlemisraskused. Kõigist
eelpoolkirjeldatud tüüpidest sagedamini on neil madalaimad seksuaalse
rahuldatuse näitajad. Sageli tundub seks neile ohtliku ja vastikuna,
omaenda tungid näivad ebanormaalsetena. Selle grupi esindajad on sageli
võimetud orgasmi saama, naised kannatavad frigiidsuse all, mehi
kimbutavad enneaegne seemnepurse ja impotentsus. Nad peavad rangelt kinni nende ringkonnas levinud reeglitest. Nad ei tunnista iialgi, et neiski võivad tekkida ebaharilikud tunded või soovid. Suguelu alustavad nad tavaliselt hilja, mõistes hukka abielueelsed ja -välised suhted. Nad idealiseerivad seksi ega eksperimenteeri selles vallas kunagi. Ehkki nende libiido on sageli nõrk, on nad oma sugueluga enamasti rahul, Nad lihtsalt ei suuda ette kujutada, et alternatiivseid võimalusi kasutades võiks nende suguelu olla hoopis rohkem rahuldust pakkuv.

Tüüpide seos sotsiaalse käitumisega

Eysenck eristab nelja peamist inimtüüpi, mis erinevad üksteisest oma
seksuaaltundmuste ja -käitumise poolest:
Nõrga libiidoga inimesed, kes on oma sugueluga täiesti rahul. Need on
puhtakujulised introverdid, kes moodustavad kõige monogaamsema osa
rahvast, olles samas ka natsiooni moraali tugisambaks. Siin tuleb ära
mainida tõsiasi, et erinevates kultuurides võivad kehtida vägagi
erinevad arusaamad moraalist.
Puhtakujulised ekstraverdid, kellel tugev libiido seostub kõrge
seksuaalse rahuldatusega, kuid kelle suguelu on ebastabiilne.
Inimesed, kellel nõrk libiido seostub tugevate piduritega, süütundega ja
suhtlemisraskustega, mille tulemuseks on seksuaalne rahuldamatus.
Enamasti kuuluvad siia rühma ebatüüpilised introverdid.
Tugeva libiidoga psühhootilised tüübid või tüübid, kelle neurootilisus
seostub tugeva ekstravertsusega. See grupp on seksuaalselt rahuldamata
ning kujutab lisaks sellele ohtu kaaskodanikele, sest neile on omane
seksuaalne vägivald.
Lõpetuseks veel ühest suhtlemisoskuse vormist, milleks on
armastamisvõime. See koosneb kolmest komponendist:

• kontaktivõimelisus, mille vastandiks on enesesse tõmbumine
  
• emotsionaalsete kiindumuste püsivus
• tundesügavus, intiimsuse vajadus
  

Mida enam on kirjeldatud omadused avaldunud, seda enam on inimene
võimeline kestvateks suheteks.