Väärkohtlemise tagajärg? 18.05.09 / Seksuaalnõustaja

Külastaja küsib:

Tere

Alustaks kõigepealt lühitutvustusest: olen 22-aastane naine (õigemini naissoost, sest NAINE on minu kohta palju öeldud). Sel kevadel lõpetan BA õpingud erialal, mis on seotud lastega. Olen püsisuhtes olnud pea 3 aastat ning majanduslik olukord täitsa ok.
Väikese lapsena väärkoheldi mind seksuaalselt korduvalt. Lapsepõlv oli tegelikult üldse kurb aeg - vanemad alkohoolikud, isa ei elanud meiega ning lõpuks kasvasime üldse hoolekandeasutuses. Olen alati olnud vaikne ja tagasihoidlik, koolis mind narriti. Teismelisena elasin raskelt üle muutusi oma kehas: päevad, rinnad jms. Tundsin end koleda ja paksuna, kartsin mehi. Viimase probleemi tõttu käisin ka teie vastuvõtul, kokku 4x...Tol ajal aitas see leevendada meeste hirmu ning veidiks ajaks peletas ka enesetapu mõtted. Probleemid algasid gümnaasiumis, kui sain aru, et ma pole üldse ilus ning ei meeldi poistele. Algasid söömisprobleemid, sattusin Raja tn haiglasse. Dr Susi natuke rääkis väärkohtlemisest, kuid teatud piiril ma ütlesin stopp! Ma enam ei suuda. Sain antidepressandid...Hakkasin küll uuesti sööma, kuid oma keha vihkasin edasi. Alustasin meestega suhtlemist, kuid need mehed olid tunduvalt vanemad, joodikud jne. Ma lasin lihtsalt enda kehaga teha kõike ja kõigil. Kohtasin 3 aastat tagasi oma praegust elukaaslast, kuid tunnen, et kui nüüd mind keegi vähegi tahaks, laseksin sel juhtuda. Mul on justkui täiesti suva oma kehast.
Praegune elukaaslane on hea, mõistev, armastav, haridusega jne...Neid positiivseid sõnu jagub veelgi. Ma armastan teda kõige rohkem siin elus. Aga seks meie vahel ei klapi. Taaskord on probleem minus. Minu jaoks on see pigem kohustus ja suudan seksi nautida vaid purjus olles. Elukaaslane näeb seda ning on suur oht, et kaotan ta.
Mul on pidevad depressiooni hood. Käin aegajalt dr Selli juures, ta kirjutab antidepressante. Ühtlasi saatis ta mind Akkermani, hiljem Paaveri juurde. Tunnen aga, et kipun neid n-ö üle kavaldama. Kuna olen õppinud kliinilist psühholoogiat, kaalutlen teraapias koguaeg, mis võtteid ta nüüd kasutab ja mis etapp käsil on. Probleemidesse ei süüvi ning nõustun kõigega, mida psühholoogid ütlevad, et sealt ära saada. Ja siis teist korda enam tagasi ei läinud.
Nüüd panin jälle dr Selli juurde aja kinni, kuna olen juba 10 kuud kogu toitu välja oksendanud. Olen nõrk, mu suhe on purunemas ja ma vihkan end! Mida arvate teie, kui kogenud psühholoog, kas on lootust, et ma kunagi õpin end armastama, kui seni pole see õnnestunud? Kas on mõtet üldse edasi üritada või peaksin sellega leppima, et ma ei saa end kunagi õnnelikuna tunda? Ja kas see kõik on ikka väärkohtlemise tagajärg (ma ei mõtle sellest kunagi) või olen ma lihtsalt friik? Kas lõpetada suhe armastatud mehega tema huvides? Ta vajaks tõelist naist, naist, kes suudaks voodielu nautida...
Tunnen, et mu elul pole mõtet ning elus olen "tänu" hirmule surma ees. Niiet, kogenud doktor, öelge, kas olen lootusetu juhtum ning peaksin tegelema oma surmahirmuga, et kõik see mõttetus kord lõpeks? Või on ka minusuguste lootusetute juhtumite ravis mingigi lootus?

Arst vastas:

Lemme Haldre

dr Lemme Haldre

Kliiniline seksuoloog

Erakliinik Elite

Tere
Teil on elus väga vedanud, sest olete halbadest lapseea kogemustest hoolimata saanud hiljem tunda hoolitsust ja armastust. Olete tark, kõrgharidusega noor naine, kes on koos armastatud mehega. Mitte iga väärkohtlemise juhtumi puhul ei lähe nii hästi kui Teil.
Paljud inimesed tulevad väärkohtlemisest välja, sest südamest soovivad seda.
Noppige üles kõik hea, mida Teie ümber on, laske oma meeled valla ja väljendage ennast. Katsuge selleks leida mitteverbaalseid vahendeid- kunst, muusika, tants. Tähtis pole professionaalsus, vaid oskus õppida elu nautima ja lubada oma kehale ning meeltele võimalikult palju häid kogemusi. Mõtlemise tasandil olete endaga tegelenud, aga keha ja meeled vajavad oma osa. Kirjutage arvutisse endale positiivsete elamuste fail. Sinna pange iga päev kirja kõik head asjad, mida tunnetasite kehaga, haistsite, tundsite, kuulsite, kompasite.
Kõik on võimalik! L. Haldre

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Seksuaalnõustaja

Hirm!

Mind vägistati 3 aastat tagasi ära. Nüüd mul on peale 3 aastat tekkinud uus poiss. Me tahaksime astuda vahekorda, kuid ma ei julge. Mul on alateadvuses mingi hirm.
Ma ei julge isegi pimedas toas ...

Lemme Haldre

Vastas dr Lemme Haldre

Paljud inimesed, kes on pidanud läbi tegema seksuaalse väärkohtlemise (näit. vägistamine) tunnevad hilisemas elus hirmu ka oma partneriga seksuaalvahekorda astumise ees.
Te kirjutate, et teil on ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi