XEFO

Nõrga kuni mõõduka tugevusega valu lühiajaline ravi.

Antud ravimvormi tuleks kasutada vaid juhul, kui on vajalik kiire toime saabumine valu
leevendamiseks või kui suukaudne või suposiidi manustamine pole võimalik. Üldiselt peaks ravi
hõlmama vaid ühte süsti, mida kasutatakse ravi alustamiseks.

Kasutatav annus peab põhinema patsiendi individuaalsel reageerimisel ravile.

Valu
Soovitatav annus: 8 mg intravenoosselt või intramuskulaarselt. Ööpäevane annus ei tohiks ületada 16
mg. Mõned patsiendid võivad esimese 24 tunni jooksul vajada veel ühe täiendava 8 mg-se annuse
manustamist.

Xefo süstelahust manustatakse kas intravenoosselt või intramuskulaarselt. Intravenoosse manustamise
korral tuleb ravimit süstida vähemalt 15 sekundi vältel ja intramuskulaarse manustamise korral
vähemalt 5 sekundit vältel.

Pärast Xefo süstelahuse pulbri lahustamist tuleb nõel vahetada. Intramuskulaarse manustamise korral
tuleb valida piisavalt pikk nõel, et süstida ravim sügavale lihasesse.

Täiendav informatsioon ravimi käsitsemise kohta enne manustamist on toodud lõigus 6.1.

Xefo süstelahus on mõeldud ainult ühekordseks kasutamiseks.

Täiendav informatsioon patsientide eripopulatsioonide kohta

Lapsed ja noorukid
Efektiivsus- ja ohutusandmete puudumise tõttu ei soovitata lornoksikaami lastel ja alla 18-aastastel
noorukitel kasutada.

Eakad patsiendid
Normaalse maksa- ja neerufunktsiooniga eakatel patsientidel (>65 aastased) ei ole vaja kasutatavat
annust vähendada. Siiski tuleb lornoksikaami kasutamisel antud eagrupis olla ettevaatlik, sest eakad
patsiendid taluvad halvemini võimalikke gastrointestinaalseid kõrvaltoimeid (vt lõik 4.4).

Neerufunktsiooni puudulikkusega patsiendid
Kerge kuni mõõduka neerufunktsiooni puudulikkusega patsientidel tuleb kaaluda kasutatava annuse
vähendamist (vt lõik 4.4).

Maksafunktsiooni puudulikkusega patsiendid
Mõõduka maksafunktsiooni puudulikkusega patsientidel tuleb kaaluda kasutatava annuse vähendamist
(vt lõik 4.4).

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese ajooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.4).

- Ülitundlikkus lornoksikaami või ravimi mõne abiaine suhtes.
- Trombotsütopeenia.
- Ülitundlikkus (mis väljendub astma, riniidi, angioödeemi või urtikaaria sümptomitena) teiste
mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite (MSPVA-de), sealhulgas ka atsetüülsalitsüülhappe
suhtes.
- Raske südamepuudulikkus.
- Veritsus seedetraktist, ajuhemorraagia või teised veritsusega seonduvad seisundid.
- Seedetrakti verejooks või perforatsioon varasema ravi ajal MSPVA-dega.
- Äge või retsidiveeruv peptiline haavand/verejooks (2 või enam tõestatud haavandi või verejooksu
episoodi).
- Raske maksafunktsiooni puudulikkus.
- Raske neerufunktsiooni puudulikkus (seerumi kreatiniinisisaldus üle 700 mikromooli/l).
- Raseduse kolmas trimester (vt lõik 4.6).

Järgmistel juhtudel võib lornoksikaami manustada ainult pärast oodatava kasu ja võimaliku riski
vahekorra hoolikat kaalumist:
- Neerufunktsiooni puudulikkus: Kerge (seerumi kreatiniinisisaldus 150…300 mikromooli/l) kuni
mõõduka (seerumi kreatiniinisisaldus 300…700 mikromooli/l) neerupuudulikkusega patsientidel
tuleb lornoksikaami kasutada ettevaatusega, sest neerude prostaglandiinid vastutavad neerude
verevoolu säilitamise eest. Kui ravi ajal lornoksikaamiga neerufunktsioon halveneb, tuleb ravi
katkestada.
- Neerufunktsiooni tuleb jälgida ka pärast ulatuslikke operatsioone, diureetikumravi saavatel
südamepuudulikkusega patsientidel ning selliste ravimite samaaegsel kasutamisel, mis
teadaolevalt või kahtlustatavalt võivad põhjustada neerukahjustust.
- Verehüübimishäiretega patsiendid: Soovitatav on hoolikas kliiniline ja laboratoorne (nt APTT)
jälgimine.
- Maksafunktsiooni puudulikkus (nt maksatsirroos): Maksafunktsiooni puudulikkusega patsientidel
on vajalik regulaarne kliiniline ja laboratoorne jälgimine, sest lornoksikaami annuste 12…16 mg
ööpäevas juures võib tekkida ravimi kumuleerumine (AUC suurenemine). Muus osas ei täheldatud
maksfunktsiooni puudulikkusega patsientidel farmakokineetiliste näitajate osas mitte mingeid
erinevusi võrreldes tervete vabatahtlikega.
- Pikaajaline ravi (kauem kui 3 kuud): Soovitatav on teostada perifeerse vere laboratoorseid
analüüse (hemoglobiini sisaldus) ning kontrollida neerufunktsiooni (kreatiniini sisaldus) ja
maksafunktsiooni (maksaensüümide aktiivsus) näitajaid.
- Eakad patsiendid (65-aastased ja vanemad): Soovitatav on neeru- ja maksafunktsiooni jälgimine.
Lornoksikaami kasutamisel eakate patsientide postoperatiivses ravis tuleb olla ettevaatlik.

Lornoksikaami samaaegset kasutamist koos MSPVA-dega (sealhulgas selektiivsete tsüklooksügenaas-
2 inhibiitoritega) tuleb vältida.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja
jooksul.(vt lõik 4.2, ja allpool Seedetrakti riskid ja Kardiovaskulaarsed riskid)

Seedetrakti verejooks, haavandumine ja perforatsioon: Kõigi MSPVA-de kasutamisel on mistahes ravi
faasis ((koos või ilma vastavate hoiatavate nähtude(ga)ta või varasemate raskete seedetrakti
komplikatsioonide(ga)ta)) täheldatud seedetrakti verejooksu, haavandumist ja perforatsiooni, mis võib
lõppeda surmaga.

Seedetrakti verejooksu, haavandumise ja perforatsiooni tekkerisk on suurem MSPVA-de suurte
annuste kasutamisel, varasema haavandianamneesiga patsientidel, eriti juhul kui sellega on kaasnenud
verejooks või perforatsioon (vt lõik 4.3) ning eakatel patsientidel. Nimetatud patsientidel tuleb ravi
alustada väikseima olemasoleva lornoksikaami annusega. Samuti võib neil patsientidel kaaluda
profülaktilist ravi näiteks misoprostooli või prootonpumba inhibiitoritega, nagu ka patsientidel, kes
kasutavad samaaegselt väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet või muid ravimeid, mis võivad
suurendada gastrointestinaalsete komplikatsioonide tekkeriski (vt allpoolt ja lõik 4.5). Regulaarsete
ajavahemike tagant on soovitatav kliiniline jälgimine.

Patsiendid, kellel on ravi ajal täheldatud seedetrakti kahjustust, (eriti juhul, kui on tegemist eakate
patsientidega), peavad eelkõige ravi algperioodis informeerima oma arsti mistahes ebatavalisest
seedetraktiga seotud sümptomist (eriti seedetrakti verejooksust).
Ettevaatlik tuleb olla patsientide puhul, kes saavad samaaegselt ravimeid, mis võivad suurendada
haavandi või seedetrakti verejooksu tekkeriski, nagu näiteks kortikosteroidid, antikoagulandid (nt
varfariin), selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide agregatsiooni
inhibiitorid nagu näiteks atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5).

Kui ravi ajal lornoksikaamiga tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravi katkestada.

MSPVA-sid tuleb kasutada ettevaatusega seedetrakti haigustega patsientidel (nt haavandiline koliit,
Crohn’i tõbi), sest ravi võib haigusprotsessi ägestada (vt lõik 4.8).

Eakatel patsientidel on MSPVA-de kasutamisel kõrvaltoimeid, eelkõige seedetrakti verejooksu ja
perforatsiooni, mis võivad lõppeda surmaga, täheldatud sagedamini (vt lõik 4.3).

Ettevaatlik tuleb olla patsientide puhul, kellel on anamneesis hüpertensioon ja/või südamepuudulikkus,
sest MSPVA-de kasutamisel on täheldatud vedelikupeetust ja turseid.

Hoolikas jälgimine ja nõustamine on vajalikud patsientide puhul, kellel on anamneesis MSPVA-de
kasutamisega seotud hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südame paispuudulikkus vedeliku
retentsiooni ja tursetega.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõnede MSPVA-de
kasutamine (eriti suurtes annustes ja pika-ajaliselt) võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt
müokardiinfarkt ja insult) vähese kõrgenenud riskiga. Puuduvad piisavad andmed, et seda riski ka
lornoksikaami puhul välistada.

Mitteravitud hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, südame isheemiatõve, perifeersete arterite
haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel tohib lornoksikaami kasutada ainult pärast
põhjalikku
kaalutlust.
Kardiovaskulaarsete
haiguste
riskifaktoritega
(sh
hüpertensioon,
hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientidel tohib pika-ajalist ravi alustada pärast
põhjalikku kaalutlust.

MSPVA-de ja hepariini samaaegne kasutamine spinaal- või epiduraalanesteesia korral suurendab
spinaalse- või epiduraalse hematoomi tekkeriski (vt lõik 4.5).

Väga harva on MSPVA-de kasutamisel täheldatud raskeid (vahel ka surmaga lõppenud)
nahareaktsioone, nagu näiteks eksfoliatiivne dermatiit, Stevens-Johnson’i sündroom ja epidermise
toksiline nekrolüüs (vt lõik 4.8). Raskete nahareaktsioonide tekkerisk on suurem ravi algperioodis,
enamusel juhtudest on need tekkinud esimese ravikuu jooksul. Lööbe, limaskestade kahjustuste või
muude ülitundlikkuse nähtude tekkimisel tuleb ravi lornoksikaamiga koheselt katkestada.

Ettevaatlik tuleb olla patsientide puhul, kellel esineb või on anamneesis bronhiaalastma, sest MSPVA-
de kasutamisel on sellistel patsientidel täheldatud bronhospasmi esinemist.

Süsteemse erütematoosse luupuse (SLE) ja segatüüpi sidekoehaigusega patsientidel võib esineda
suurenenud risk aseptilise meningiidi tekkeks.

Lornoksikaam inhibeerib trombotsüütide agregatsiooni ja pikendab veritsusaega, seetõttu tuleb olla
ettevaatlik lornoksikaami kasutamisel suurenenud verejooksu riskiga patsientidel.

MSPVA-de ja takroliimuse samaaegne kasutamine võib prostaglandiinide sünteesi pärssimise tõttu
neerudes suurendada nefrotoksilisuse riski. Nimetatud ravimite kombinatsiooni saavatel patsientidel
tuleb hoolikalt jälgida neerufunktsiooni.

Nii nagu enamuse MSPVA-de korral, on ka lornoksikaami kasutamisel aeg-ajalt täheldatud seerumi
transaminaaside aktiivsuse suurenemist ning seerumi bilirubiinisisalduse ja teiste maksafunktsiooni
iseloomustavate näitajate suurenemist, aga ka seerumi kreatiniini ja jääklämmastiku sisalduse
suurenemist ning muid laboratoorsete näitajate muutusi. Kui nimetatud muutused on olulised või
püsivad, tuleb lornoksikaami manustamine katkestada ja rakendada vastavaid uuringuid.

Sarnaselt kõigile tsüklooksügenaasi/prostaglandiinide sünteesi inhibeerivatele ravimitele võib
lornoksikaam kahjustada viljakust, mistõttu seda ei ole soovitatav kasutada naistel, kes soovivad
rasestuda. Naistel, kellel on raskusi rasestumisega või kellel uuritakse viljatuse põhjuseid, tuleks
kaaluda ravi katkestamist lornoksikaamiga.

Erandlikult võivad tuulerõuged olla tõsiste naha ja pehmete kudede infektsioonide tekkepõhjuseks.
Hetkel ei saa välistada nende infektsioonide halvenemises ka MSPVA-de rolli. Seetõttu on soovitatav
lornoksikaami mitte kasutada, kui on tuulerõuged.

Lornoksikaami samaaegsel kasutamisel koos:
- tsimetidiiniga suureneb lornoksikaami plasmakontsentratsioon (ranitidiini ja antatsiididega ei ole
lornoksikaamil koostoimet täheldatud);
- antikoagulantidega (nt varfariin) võib pikeneda veritsusaeg (vt lõik 4.4). Vajalik on hoolikas INR-i
jälgimine;
- fenprokumooniga võib viimase toime väheneda;
- hepariiniga võib spinaal- või epiduraalanesteesia korral suureneda spinaalse- või epiduraalse
hematoomi tekkerisk (vt lõik 4.4);
- AKE inhibiitoritega võib väheneda AKE-inhibiitorite antihüpertensiivne toime;
- lingu- , tiasiid- ja kaaliumi säästvate diureetikumidega võib väheneda nende diureetiline ja
antihüpertensiivne toime;
- beeta-blokaatoritega võib vähenda beeta-blokaatorite antihüpertensiivne toime;
- angiotensiin II retseptori blokaatoritega võib väheneda nende antihüpertensiivne toime;
- digoksiiniga väheneb digoksiini renaalne kliirens;
- kortikosteroididega suureneb seedetrakti haavandumise või verejooksu tekkerisk (vt lõik 4.4);
- kinolooni-tüüpi antibiootikumidega suureneb krampide tekke risk;
- trombotsüütide agregatsiooni inhibiitoritega võib suureneda seedetrakti verejooksu risk (vt lõik
4.4)
- teiste MSPVA-dega suureneb seedetrakti verejooksu risk (vt lõik 4.4);
- metotreksaadiga võib suureneda metotreksaadi sisaldus vereplasmas, mille tagajärjeks võib olla
toksilise toime tugevnemine. Metotreksaadi ja lornoksikaami samaaegsel kasutamisel tuleb
patsienti hoolikalt jälgida;
- selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitoritega (SSRI-dega) suureneb seedetrakti verejooksu
tekkerisk (vt lõik 4.4);
- liitiumipreparaatidega võib liitiumi kontsentratsioon vereplasmas suureneda üle toksilise lävise,
sest MSPVA-d vähendavad liitiumi renaalset kliirensit. Seetõttu tuleb jälgida vereplasma
liitiumisisaldust, eriti ravi alguses, annuse muutmisel või ravi lõpetamisel;
- tsüklosporiiniga võib suureneda tsüklosporiini sisaldus vereplasmas, mille tagajärjeks võib olla
tsüklosporiini nefrotoksilise toime tugevnemine prostaglandiinide sünteesi pärssimise tõttu.
Tsüklosporiini ja lornoksikaami samaaegsel kasutamisel tuleb patsiendi neerufunktsiooni hoolikalt
jälgida;
- sulfonüüluurea preparaatidega (nt glibenklamiid) võib suureneda nende hüpoglükeemiline toime;
-
CYP2C9 isonesüümide teadaolevate indutseerijatega ja inhibiitoritega: Lornoksikaam (nagu ka
teised tsütokroom P450 2C9 [CYP2C9] isoensüümist sõltuvad mittesteroidsed põletikuvastased
preparaadid) omab koostoimeid CYP2C9 isoensüümi indutseerivate ja inhibeerivate ravimitega
(vt lõik 5.2 Biotransformatsioon);
-
takroliimusega võib suureneda takroliimuse nefrotoksilise toime risk prostaglandiinide sünteesi
pärssimise tõttu neerudes. Takroliimuse ja lornoksikaami samaaegsel kasutamisel tuleb patsiendi
neerufunktsiooni hoolikalt jälgida (vt lõik 4.4);
-
premetreksed: MSPVA-d võivad vähendada pemetreksedi renaalset kliirensit, mille tulemusel
suureneb neerude ja seedetrakti toksilisus ja müelosupressioon.

Rasedus ja imetamine

Rasedus
Lornoksikaam on vastunäidustatud raseduse kolmandas trimestris ja seda ei tohiks kasutada ka
raseduse esimeses ja teises trimestris ning sünnituse ajal, sest puuduvad andmed ravimi kasutamise
ohutuse kohta raseduse ajal.

Lornoksikaami kasutamise kohta raseduse ajal puuduvad piisavad andmed. Loomuuringutes on leitud
toksiline toime viljakusele (vt. lõik 5.3).

Prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine võib avaldada negatiivset mõju raseduse kulule ja embrüo-
loote arengule. Epidemioloogilistes uuringutes on prostaglandiinide sünteesi inhibiitori kasutamisel
raseduse varases järgus leitud suurenenud abortide ja südame-veresoonkonna väärarengute
esinemissagedus. Arvatakse, et see risk suureneb koos annuse suurenemise ja kasutamise kestvuse
pikenemisega. Loomkatsetes on prostaglandiinide sünteesi inhibiitori manustamisel täheldatud
implanteerumise eelset ja -järgset resorptsiooni ning embrüo-loote suremust. Raseduse esimeses ja
teises trimestris võib lornoksikaami kasutada ainult hädavajadusel.

Prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite manustamisel raseduse kolmandas trimestris võib lootel
põhjustada
kardiopulmonaalset
toksilisust
(arterioosjuha
enneaegne
sulgumine
ja
pulmonaalhüpertensioon) ja neerufunktsiooni häireid, mis võib viia neerupuudulikkusele ja
amnionivedeliku hulga vähenemisele. Raseduse lõpus võivad prostaglandiinide sünteesi inhibiitorid
pikendada emal ja lootel veritsusaega ning vähendada emaka kontraktsioone, mis võib sünnituse
algust edasi lükata või selle kestvust pikendada. Seetõttu on lornoksikaami kasutamine raseduse
kolmandas trimestris vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Imetamine
Andmed lornoksikaami võimaliku eritumise kohta inimese rinnapiima puuduvad. Imetavatel rottidel
eritus lornoksikaam piima üsna suures kontsentratsioonis. Seetõttu ei tohi lornoksikaami rinnaga
toitvatel naistel kasutada.

Patsiendid, kellel lornoksikaami kasutamisel tekib pearinglus ja/või unisus, peaksid hoiduma
autojuhtimisest ja liikuvate masinatega töötamisest.

MSPVA-de kõige sagedasemad kõrvaltoimed on seotud seedetraktiga. MSPVA-de kasutamisel on
täheldatud peptilist haavandit, seedetrakti perforatsiooni või verejooksu, mis osadel juhtudel on
lõppenud surnaga, eelkõige eakatel patsientidel (vt lõik 4.4). Samuti on täheldatud iiveldust,
oksendamist, kõhulahtisust, kõhupuhitust, kõhukinnisust, düspepsiat, kõhuvalu, meleenat, veriokset,
haavandilist stomatiiti ning haavandilise koliidi ja Crohn’i tõve ägenemist (vt lõik 4.4). Harvemini on
täheldatud gastriiti.

Kõrvaltoimeid võib oodata ligikaudu 20%-l lornoksikaamiga ravitavatest patsientidest. Kõige
sagedasemateks lornoksikaami kasutamisel täheldatud kõrvaltoimeteks on iiveldus, düspepsia,
seedehäire, kõhuvalu, oksendamine ja kõhulahtisus. Nimetatud kõrvaltoimeid täheldati vähem kui
10%-l lornoksikaamiga ravitud patsientidest.

MSPVA raviga seoses on teatatud tursetest, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõnede MSPVA-de
kasutamine (eriti suurtes annustes ja pika-ajalisel kasutamisel) võib olla seotud arteriaalse tromboosi
juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) kõrgenenud riskiga (vt lõik 4.4).

Erandlikult on esinenud ka raskeid naha ja pehmete kudede infektsioone tuulerõugete ajal.

Alljärgnevalt on toodud kõrvaltoimed, mida täheldati enam kui 0,05%-l 6417-st II...IV faasi
kliinilistes uuringutes osalenud patsiendist.

Väga sage (≥1/10); sage (≥1/100, <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000, <1/100); harv (≥1/10000, <1/1000); väga
harv (<1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Infektsioonid ja infestatsioonid
Harv: farüngiit.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv: aneemia, trombotsütopeenia, leukopeenia, veritsusaja pikenemine.
Väga harv: ekhümoos. MSPVA-d võivad põhjustada raskeid hematoloogilisi häireid, nt neutropeenia,
agranulotsütoos, aplastiline aneemia ja hemolüütiline aneemia (klassi efekt).

Immuunsüsteemi häired
Harv: ülitundlikkus, anafülaktoidne reaktsioon ja anafülaksia.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Harv: anoreksia, kehakaalu muutus.

Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt: unetus, depressioon.
Harv: segasus, närvilisus, agiteeritus.

Närvisüsteemi häired
Sage: kerge ja mööduv peavalu, pearinglus.
Harv: unisus, paresteesiad, maitsetundlikkuse muutus, treemor, migreen.
Väga harv: aseptiline meningiit SLE ja segatüüpi sidekoehaigusega patsientidel (vt lõik 4.4).

Silma kahjustused
Aeg-ajalt: konjunktiviit.
Harv: nägemishäired.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt: vertiigo, tinnitus.

Südame häired
Aeg-ajalt: südamepekslemine, tahhükardia, turse, südamepuudulikkus.

Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt: punetus, turse.
Harv: hüpotensioon, kuumahood, verejooks, hematoom.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Aeg-ajalt: riniit.
Harvad: düspnoe, köha, bronhospasm.

Seedetrakti häired
Sage: iiveldus, kõhuvalu, düspepsia, kõhulahtisus, oksendamine.
Aeg-ajalt: kõhukinnisus, kõhupuhitus, röhitised, suukuivus, gastriit, maohaavand, valu ülakõhus,
kaksteistsõrmiksoole haavand, suuhaavand.
Harv: meleena, veriokse, stomatiit, ösofagiit, gastroösofageaalne refluks, düsfaagia, aftoosne stomatiit,
glossiit, peptilise haavandi perforatsioon, seedetrakti verejooks.

Maksa ja sapiteede häired
Aeg-ajalt: maksa funktsionaalsete testide, SGPT (ALT) või SGOT (AST) aktiivsuse suurenemine
veres.
Väga harv: maksatoksilisus, mille tulemusel võivad tekkida nt maksapuudulikkus, hepatiit, ikterus ja
kolestaas..

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt: lööve, nahasügelus, suurenenud higistamine, erütematoosne lööve, nõgeslööve ja
angioödeem, alopeetsia.
Harv: dermatiit ja ekseem, purpur.
Väga harv: turse ja bulloossed reaktsioonid, Stevens-Johnson’i sündroom, toksiline epidermise
nekrolüüs.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Aeg-ajalt: artralgia.
Harv: luuvalu, lihasspasmid, müalgia.

Neerude ja kuseteede häired
Harv: nüktuuria, urineerimishäired, vereseerumi jääklämmastiku ja kreatiniinisisalduse suurenemine.
Väga harv: lornoksikaam võib soodustada ägeda neerupuudulikkuse teket patsientidel, kellel on
anamneesis neerukahjustus, või kes kasutavad prostaglandiine säilitamaks renaalset verevoolu (vt lõik
4.4). Nefrotoksilisuse eri vorme, sealhulgas nefriit ja nefrootiline sündroom, on sageli peetud ka
MSPVA-de kui ravimite klassi üldiseks toimeks.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Aeg-ajalt: halb enesetunne, näoturse.
Harv: asteenia.

Käesoleval ajal puuduvad andmed üleannustamise kohta, mis lubaksid kindlalt defineerida
üleannustamise korral tekkivaid sümptomeid või soovitada spetsiifilisi üleannustamise ravimeetmeid.
Siiski on lornoksikaami üleannustamise järgselt võimalik järgmiste nähtude teke: iiveldus,
oksendamine, kesknärvisüsteemi talitluse häired (pearinglus, nägemishäired). Raske üleannustamise
korral võib tekkida ataksia, mis areneb edasi kooma ja krampideni, maksa- ja neerude kahjustus ning
verehüübimise häired.

Üleannustamise korral või selle kahtlusel tuleb lornoksikaami kasutamine koheselt katkestada. Kuna
lornoksikaami poolväärtusaeg on lühike, siis eritub ravim kiiresti. Lornoksikaam ei ole dialüüsitav.
Spetsiifilist antidooti lornoksikaamile ei ole teada. Seedetraktihäireid võib ravida mõne prostaglandiini
analoogi või ranitidiiniga.

Farmakoterapeutiline grupp: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, oksikaamid
ATC-kood: M01AC05

Lornoksikaam on oksikaamide gruppi kuuluv valuvaigistava toimega mittesteroidne põletikuvastane
ravim. Lornoksikaami toime põhineb peamiselt prostaglandiinide sünteesi pärssimisel (ensüüm
tsüklooksügenaasi inhibeerimisel), mis viib perifeersete notsitseptorite desensitiseerumisele ja seeläbi
põletiku vähenemisele. Ühe võimaliku toimemehhanismina on välja pakutud ka tsentraalne toime
notsitseptsioonile, mis näib olevat sõltumatu põletikuvastasest toimest.

Lornoksikaamil ei ole toimet elutähtsatele funktsioonidele (nt kehatemperatuur, hingamissagedus,
südame löögisagedus, vererõhk, EKG, spiromeetria).

Lornoksikaami analgeetilist toimet on edukalt tõestatud mitmes ravimi väljatöötamise käigus läbi
viidud kliinilises uuringus.

Tingituna lokaalsest seedetrakti ärritavast toimest ja süsteemsest ultserogeensest toimest, mis on
seotud prostaglandiinide sünteesi inhibeerimisega, põhjustab lornoksikaam sarnaselt teistele MSPVA-
dele sageli seedetraktiga seotud kõrvaltoimeid.

Imendumine
Xefo süstelahus on mõeldud intravenoosseks või intramuskulaarseks manustamiseks. Pärast
intramuskulaarset manustamist saabub maksimaalne plasmakontsentratsioon ligikaudu 0,4 tundi pärast
manustamist. Absoluutne biosaadavus (arvutatuna AUC põhjal) on intramuskulaarse manustamise
korral 97%.

Jaotumine
Vereplasmas on lornoksikaam osalt muutumatul kujul, osalt hüdroksüülitud metaboliidina.
Lornoksikaami seonduvus vereplasma valkudega on 99% ning see ei sõltu ravimi kontsentratsioonist
vereplasmas.

Biotransformatsioon
Lornoksikaam metaboliseerub olulisel määral maksas, peamiselt hüdroksüülimise teel inaktiivseks 5-
hüdroksülornoksikaamiks. Lornoksikaami biotransformatsioon toimub peamiselt CYP2C9 vahendusel.
Tingituna geneetilisest polümorfismist võivad antud ensüümi osas eksisteerida kiired ja aeglased
metaboliseerijad, aeglastel metaboliseerijatel võib lornoksikaami plasmakontsentratsioon olla
märgatavalt kõrgem. Hüdroksüülitud metaboliidil puudub farmakoloogiline toime. Lornoksikaam
metaboliseerub täielikult, ligikaudu 2/3 elimineeritakse inaktiivse ühendina maksa ja 1/3 neerude
kaudu.

Loomkatsetes ei indutseerinud lornoksikaam maksaensüüme. Kliiniliste uuringute andmete põhjal
võib väita, et lornoksikaami soovitatavate annuste manustamisel ei teki ravimi akumulatsiooni ka
pärast korduvat annustamist. Nimetatud andmeid kinnitavad ka aastase kestusega ravimiohutuse
uuringu tulemused.

Eliminatsioon
Lornoksikaami keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg on 3...4 tundi. Ligikaudu 50% suukaudselt
manustatud lornoksikaamist eritatakse väljaheitega ja 42% neerude kaudu, peamiselt 5-
hüdroksülornoksikaamina. 5-hüdroksülornoksikaami eliminatsiooni poolväärtusaeg on pärast
ühekordset või kaks korda ööpäevas parenteraalset manustamist ligikaudu 9 tundi.

Eakatel patsientidel on lornoksikaami kliirens 30…40% võrra vähenenud. Muus osas ei täheldatud
eakatel patsientidel lornoksikaami farmakokineetilises profiilis olulisi erinevusi.

Neeru- või maksapuudulikkusega patsientidel ei ole samuti olulisi farmakokineetilisi muutusi
täheldatud, välja arvatud ravimi akumulatsioon pärast 7-päevast manustamist kroonilise
maksahaigusega patsientidele annuses 12…16 mg ööpäevas..

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Erinevatel liikidel läbi viidud ühekordse manustamise ja korduvtoksilisuse uuringutes põhjustas
lornoksikaam neerukahjustusi ja seedetrakti haavandeid.

Loomuuringutes on prostaglandiinide sünteesi inhibiitori manustamisel täheldatud suurenenud
implanteerumise eelset ja -järgset resorptsiooni ning embrüo-loote suremust. Lisaks sellele on
katseloomadel, kellele organogeneesi perioodil on manustatud prostaglandiinide sünteesi inhibiitorit,
täheldatud veel erinevaid väärarenguid, sealhulgas südame-veresoonkonna väärarenguid.

Rottidel põhjustas lornoksikaam viljakuse vähenemist (toime ovulatsioonile ja implanteerumisele) ja
mõjutas raseduse ja sünnituse kulgu. Küülikutel ja rottidel kutsus lornoksikaami manustamine
tsüklooksügenaasi inhibeerimise tõttu esile arterioosjuha enneaegse sulgumise.

Pulber:
mannitool
trometamool
dinaatriumedetaat

Lahusti:
süstevesi

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus
6.6.

3 aastat.

Valmislahus: Keemilis-füüsikalisest vaatevinklist on Xefo süstelahus stabiilne 24 tunni vältel kui seda
säilitada temperatuuril 21°C (±2°C).
Mikrobioloogilisest vaatevinklist tuleb Xefo süstelahus koheselt ära kasutada. Kui seda koheselt ei ära
kasutata, langeb vastutus säilitusaja ja -tingimuste eest täielikult kasutajale, siiski ei tohiks see
temperatuuril 2…8 °C ületada 24 tundi, väljaarvatud juhul, kui lahustamine/lahjendamine on
toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

Hoida temperatuuril kuni 25ºC. Hoida viaal väliskarbis.
Valmislahuse säilitamistingimused on toodud lõigus 6.3.

Üks komplekt sisaldab:
Süstelahuse pulber, 8 mg: läbipaistmatu (I-tüüpi) klaasviaal (4R/8R), suletud kummikorgi ja
alumiiniumist kaanega.
Süstevesi, 2 ml: läbipaistev klaasampull.

Pakendi suurused: 1, 5, 6 või 10 komplekti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitsemiseks

Xefo 4 mg/ml süstelahus valmistatakse viaalisisu lahustamise teel kaasasoleva süsteveega vahetult
enne manustamist. Valmislahus on kollane, selge lahus.

Silmaga nähtavate riknemistunnuste korral tuleb lahus hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

Xefo 4 mg/ml süstelahust võib lahjendada 0,9%-lise NaCl lahusega, 5%-lise glükoosilahusega või
Ringeri lahusega.