VALSACOR

Toimeained: valsartaan

Ravimi vorm: õhukese polümeerikattega tablett

Ravimi tugevus: 160mg 56TK

Retseptiravim

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Ravimi patsiendi infolehe PDF

1. Mis ravim on VALSACOR ja milleks seda kasutatakse

Valsacor kuulub ravimite gruppi, mida nimetatakse angiotensiin II retseptori antagonistideks ja mis
aitavad langetada kõrget vererõhku. Angiotensiin II on organismis toodetav aine, mis põhjustab
veresoonte ahenemist, mille tagajärjel tõuseb vererõhk. Valsartaan (Valsacor'i toimeaine) blokeerib
angiotensiin II toime. Selle tulemusena veresooned laienevad ja vererõhk langeb.

Valsacor 40 mg tablette saab kasutada kolme erineva seisundi raviks:
kõrge vererõhu raviks lastel ja noorukitel vanuses 6...18 aastat. Kõrge vererõhk suurendab
- südame ja arterite töökoormust. Ravimata jätmisel võib see kahjustada veresooni ajus, südames
ja neerudes ning põhjustada insulti, südame- või neerupuudulikkust. Kõrge vererõhk suurendab
südamelihase infarktiriski. Vererõhu langetamine normaalse tasemeni vähendab nende häirete
tekkeriski.
hiljutise südameinfarkti (müokardiinfarkt) raviks. „Hiljutine” tähendab 12 tundi kuni 10 päeva.
- sümptomaatilise südamepuudulikkuse raviks. Valsacor'i kasutatakse juhul, kui ei ole võimalik
- kasutada ravimeid, mis kuuluvad angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorite
(südamepuudulikkuse ravimid) rühma või lisaks AKE inhibiitoritele, kui ei ole võimalik
kasutada beetablokaatoreid (samuti südamepuudulikkuse ravimid).
Südamepuudulikkuse sümptomiteks on hingeldus ja jalgade turse vedelikupeetuse tõttu. See on
põhjustatud sellest, kui südamelihas ei suuda pumbata verd piisavalt tugevalt, et keha verega
varustada.

Valsacor 80 mg ja 160 mg tablette saab kasutada kolme erineva seisundi raviks:
kõrge vererõhu raviks täiskasvanutel ning lastel ja noorukitel vanuses 6...18 aastat. Kõrge
- vererõhk suurendab südame ja arterite töökoormust. Ravimata jätmisel võib see kahjustada
veresooni ajus, südames ja neerudes ning põhjustada insulti, südame- või neerupuudulikkust.
Kõrge vererõhk suurendab südamelihase infarktiriski. Vererõhu langetamine normaalse
tasemeni vähendab nende häirete tekkeriski.
hiljutise südameinfarkti (müokardiinfarkt) raviks. „Hiljutine” tähendab 12 tundi kuni 10 päeva.
- sümptomaatilise südamepuudulikkuse raviks täiskasvanud patsientidel. Valsacor'i kasutatakse
- juhul, kui ei ole võimalik kasutada ravimeid, mis kuuluvad angiotensiini konverteeriva ensüümi



(AKE) inhibiitorite (südamepuudulikkuse ravimid) rühma või lisaks AKE inhibiitoritele, kui ei
ole võimalik kasutada beetablokaatoreid (samuti südamepuudulikkuse ravimid).
Südamepuudulikkuse sümptomiteks on hingeldus ja jalgade turse vedelikupeetuse tõttu. See on
põhjustatud sellest, kui südamelihas ei suuda pumbata verd piisavalt tugevalt, et keha verega
varustada.

2. Mida on vaja teada enne VALSACOR võtmist

Ärge võtke Valsacor'i
- kui te olete allergiline (ülitundlik) valsartaani või Valsacor’i mõne koostisosa suhtes,
- kui teil on raske maksahaigus,
- kui te olete rohkem kui 3 kuud rase (Valsacor'i kasutamist on parem ka raseduse varasemas
staadiumis vältida (vt lõik rasedusest).
- kui teil on suhkurtõbi või kahjustunud neerufunktsioon ja te võtate raviks aliskireeni (kõrge
vererõhu raviks kasutatav ravim).

Kui mõni eelnimetatud punktidest kehtib teie kohta, ärge võtke Valsacor'i.

Eriline ettevaatus on vajalik ravimiga Valsacor
kui te põete mõnda maksahaigust,
- kui te põete raskekujulist neeruhaigust või kui te saate dialüüsravi,
- kui teil on neeruarteri ahenemine,
- kui teil on olnud hiljuti neerusiirdamine (saite uue neeru),
- kui te saate südamelihaseinfarktijärgset või südamepuudulikkuse ravi, teie arst võib kontrollide
- teie neerufunktsiooni,
kui te põete mõnda rasket südamehaigust peale südamepuudulikkuse või infarkti,
- kui teil on kunagi esinenud teiste ravimite (sealhulgas AKE inhibiitorite) võtmise ajal allergiline
- reaktsioon, mida nimetatakse angioödeemiks ja mis põhjustab keele ja näo turset, rääkige oma
arstiga. Kui teil tekivad Valsacor’i võtmise ajal sellised sümptomid, lõpetage kohe Valsacor’i
võtmine ja ärge seda enam kunagi võtke. Vt ka lõik 4 “Võimalikud kõrvaltoimed“,
kui te võtate ravimeid, mis tõstavad kaaliumitaset teie veres. Nende hulka kuuluvad kaaliumi
- sisaldavad toidulisandid või kaaliumi sisaldavaid soolaasendajaid, kaaliumisäästvad ravimid ja
hepariin. Vajalikuks võib osutuda teie veres kaaliumisisalduse regulaarne kontroll,
kui teil esineb aldosteronism. See on haigus, mille puhul teie neerupealised toodavad liiga palju
- aldosterooniks nimetatud hormooni. Kui see kehtib teie kohta, ei ole Valsacor’i kasutamine
soovitatav,
-
kui te olete kaotanud palju vedelikku (dehüdratatsioon) kõhulahtisuse, oksendamise või vett

väljutavate tablettide (diureetikumid) suurte annuste kasutamisest,
-
Valsacori kasutamine lastel ja noorukitel (alla 18 eluaasta) ei ole soovitatav,

-
te peate informeerima oma arsti, kui te arvate, et olete rase (või võite rasestuda). Valsacor'i ei

soovitata kasutada raseduse alguses ning seda ei tohi kasutada juhul, kui te olete üle 3 kuu rase,
sest selles raseduse staadiumis kasutatuna võib ravim põhjustada tõsist lootekahjustust (vt lõik
raseduse kohta).

Kui mõni nendest punktidest kehtib teie kohta, informeerige oma arsti sellest enne Valsacor'i võtmist.

Kasutamine koos teiste ravimitega
Palun informeerige oma arsti või apteekrit kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mingeid muid
ravimeid, kaasa arvatud ilma retseptita ostetud ravimeid.

Ravi toimet võib mõjutada see, kui Valsacor'i võetakse koos teatud teiste ravimitega. Vajalikuks võib
osutuda annuse muutmine, muude ettevaatusabinõude rakendamine või teatud juhtudel mõne ravimi
võtmise lõpetamine. See kehtib nii retseptiga kui ilma retseptita ostetud ravimite kohta. Eriti kehtib see
järgmiste ravimite kohta:
teised kõrgenenud vererõhku alandavad ravimid, eriti vett väljutavad tabletid (diureetikumid),
-


ravimid, mis tõstavad kaaliumitaset teie veres. Need on kaaliumilisandid või kaaliumi
- sisaldavad soolaasendajad, kaaliumisäästvad ravimid ja hepariin,
teatud tüüpi valuvaigistid, mida nimetatakse mittesteroidseteks põletikuvastasteks aineteks
- (MSPVA-d),
mõned antibiootikumid (rifamütsiini rühm), ravimid, mida kasutatakse siirdamisel
- äratõukereaktsiooni ennetamiseks (tsüklosporiin) või antiretroviirusravimid, mida kasutatakse
HIV/AIDS raviks (ritonaviir). Need ravimid võivad Valsacor’i toimet tugevdada,
liitium, mida kasutatakse teatud psühhiaatriliste haiguste raviks,
- aliskireen, ravim, mida kasutatakse kõrge vererõhu raviks (vt lõik „Ärge võtke Valsacor’i“).
-
Lisaks:
kui teid ravitakse peale müokardiinfarkti, siis kombinatsioon AKE inhibiitoritega (ravimid,
- mida kasutatakse infarkti ravis) ei ole soovitatav,
kui teil ravitakse südamepuudulikkust, siis kolmikravi AKE inhibiitori ja beetablokaatoriga
- (ravimid, mida kasutatakse südamepuudulikkuse ravis) ei ole soovitatav.

Valsacor’i võtmine koos toidu ja joogiga
Te võite võtta Valsacor’i koos toiduga või ilma.

Rasedus ja imetamine
Enne ravimi kasutamist pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Te peate informeerima oma arsti, kui te arvate, et olete rase (või võite rasestuda). Eeldatavalt
- teie arst soovitab teil Valsacor'i võtmise lõpetada enne kui te rasestute või niipea, kui te
rasestute ja soovitab teile Valsacor'i asemel võtta mõnda teist ravimit. Valsacor'i ei soovitata
kasutada raseduse alguses ning seda ei tohi kasutada juhul, kui te olete üle 3 kuu rase, sest peale
kolmandat raseduskuud kasutatuna võib ravim põhjustada tõsist lootekahjustust.
Informeerige oma arsti, kui te toidate last rinnaga või alustate rinnaga toitmist. Valsacor ei ole
- soovitatav rinnaga toitvatele emadele. Teie arst võib valida teile mõne muu ravi, kui te soovite
last rinnaga toita, eriti kui teie laps on vastsündinu või sündinud enneaegselt.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Enne autojuhtimist, mehhanismide või masinatega töötamist või muude keskendumist nõudvate
tegevuste sooritamist peate teadma, kuidas Valsacor teile mõjub. Sarnaselt paljude teiste
kõrgvererõhuravimitega võib Valsacor mõnikord põhjustada pearinglust ja mõjutada
keskendumisvõimet.

Oluline teave mõningate Valsacor'i koostisainete suhtes
Valsacor sisaldab laktoosi. Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te enne selle
ravimi kasutamist konsulteerima arstiga.

3. Kuidas VALSACOR võtta

Võtke Valsacor'i alati täpselt nii, nagu arst on teile rääkinud, et saavutada parim tulemus ja vähendada
kõrvaltoimete riski. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrgvererõhuga
inimesed ei märka sageli mingeid haigusnähte. Paljud võivad ennast küllaltki hästi tunda. Seda
tähtsam on külastada oma arsti, isegi kui te ennast hästi tunnete.

Kõrge vererõhk täiskasvanud patsientidel: tavaline annus on 80 mg üks kord ööpäevas. Mõnele
patsiendile võib arst määrata ka suurema annuse (nt 160 mg või 320 mg). Arst võib ka kombineerida
Valsacor’i täiendava ravimiga (nt diureetikum).

Kõrgvererõhuga lapsed ja noorukid (vanuses 6...18 aastat)
Patsientidele kehakaaluga alla 35 kg on tavaline annus 40 mg valsartaani üks kord ööpäevas.



35 kg või rohkem kaaluvatele patsientidele on tavaline algannus 80 mg valsartaani üks kord ööpäevas.
Teatud juhtudel võib arst määrata suuremad annused (annust võib suurendada 160 mg-ni ja
maksimaalselt 320 mg-ni)

Täiskasvanud patsiendid pärast hiljutist südameinfarkti: enamasti alustatakse ravi juba 12 tunni
möödumisel südameinfarktist. Tavaline algannus on 20 mg kaks korda ööpäevas. 20 mg annus
saadakse 40 mg tableti poolitamise teel. Teie arst suurendab annust järk-järgult mitme nädala jooksul
kuni maksimaalse annuseni 160 mg kaks korda päevas. Lõplik annus sõltub teie kui patsiendi
individuaalsest ravimitaluvusest.
Valsacor'i võib anda koos teiste ravimitega, mida kasutatakse südameinfarkti raviks ja teie arst
otsustab, milline ravi teile sobib.

Südamepuudulikkusega täiskasvanud patsiendid: ravi alustatakse tavaliselt 40 mg kaks korda
ööpäevas. Teie arst suurendab annust järk-järgult mitme nädala jooksul kuni maksimaalse annuseni
160 mg kaks korda päevas. Lõplik annus sõltub teie kui patsiendi individuaalsest ravimitaluvusest.
Valsacor'i võib anda koos teiste ravimitega, mida kasutatakse südamepuudulikkuse raviks ja teie arst
otsustab, milline ravi teile sobib.

Valsacor'i võib võtta koos toiduga või ilma. Neelake Valsacor alla klaasitäie veega.
Võtke Valsacor'i igal päeval ligikaudu samal ajal.

Kui te võtate Valsacor’i rohkem kui ette nähtud
Kui teil tekib tugev pearinglus ja/või minestus, heitke pikali ja võtke viivitamata ühendust oma arstiga.
Kui te olete võtnud kogemata liiga palju tablette, võtke ühendust oma arstiga, apteekri või haiglaga.

Kui te unustate Valsacor’i võtta
Ärge võtke kahekordset annust, kui tablett jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te unustate ravimit võtta, võtke see niipea kui meelde tuleb. Ent kui on juba peaaegu käes järgmise
annuse võtmise aeg, jätke unustatud annus võtmata.

Kui te lõpetate Valsacor’i võtmise
Ravi lõpetamine võib põhjustada teie haigusseisundi halvenemist. Ärge lõpetage ravimi võtmist enne
kui teie arst teile seda ütleb.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka Valsacor põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.
Need kõrvaltoimed võivad esineda teatud sagedustega, mis on määratletud järgmiselt:
- väga sage: esineb rohkem kui ühel patsiendil 10-st
- sage: esineb 1…10 patsiendil 100-st
- aeg-ajalt: esineb 1…10 patsiendil 1000-st
- harv: esineb 1…10 patsiendil 10 000-st
- väga harv: esineb vähem kui ühel patsiendil 10 000-st
- teadmata: esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel.

Mõned sümptomid vajavad kohest arstiabi:
Teil võivad tekkida angioödeemi sümptomid (spetsiifiline allergiline reaktsioon), nagu:
- näo, huulte, keele või neelu turse
- hingamis- või neelamisraskus
- lööve ja sügelus.

Kui teil tekib ükskõik milline neist sümptomitest, lõpetage Valsacor’i kasutamine ja võtke kohe



ühendust oma arstiga (vt ka lõik 2 “Eriline ettevaatus on vajalik ravimiga Valsacor”).

Muud kõrvaltoimed on järgmised:

Sage:
pearinglus
- madal vererõhk koos või ilma selliste sümptomiteta, nagu pearinglus ja minestamine peale
- tõusmist
vähenenud neerufunktsioon (neerukahjustuse sümptomid).
-
Aeg-ajalt:
angioödeem (vt lõik „Mõned sümptomid vajavad kohest arstiabi“)
- äkiline teadvusekadu (sünkoop)
- pöörlemistunne (vertiigo)
- tugevalt vähenenud neerufunktsioon (ägeda neerupuudulikkuse tunnused)
- lihasspasmid, ebanormaalne südamerütm (hüperkaleemia tunnused)
- õhupuudus, hingamisraskused lamades, jalgade turse (südamepuudulikkuse tunnused)
- peavalu
- köha
- kõhuvalu
- iiveldus
- kõhulahtisus
- väsimus
- nõrkus.
-
Teadmata:
allergilised reaktsioonid koos nahalööbe, sügeluse, nõgestõvega, palaviku sümptomid, liigeste
- turse ja liigesvalu, lihasvalu, lümfisõlmede suurenemine ja/või esineda võivad gripitaolised
sümptomid (seerumtõve tunnused)
lillakaspunased täpid, palavik, sügelus (veresoonte põletiku e vaskuliidi sümptomid)
- ebaharilik veritsus või verevalumite teke (trombotsütopeenia tunnused)
- lihasvalu (müalgia)
- infektsioonidest tingitud palavik, kurguvalu või suuhaavandid (vere valgeliblede vähesuse
- tunnused, nimetatakse ka neutropeeniaks)
vere hemoglobiinitaseme ja vere punaliblede taseme langus (raskematel juhtudel võib viia
- aneemiani)
vere kaaliumitaseme tõus (raskematel juhtudel võib vallandada lihasspasmid, ebanormaalse
- südamerütmi)
vere naatriumisisalduse langus (mis võib põhjustada väsimust ja segasust, lihaste tõmblusi,
- krambihoogusid või koomat)
maksafunktsiooni näitajate tõus (mis võib osutada maksakahjustusele), kaasa arvatud vere
- bilirubiinisisalduse suurenemine (mis võib rasketel juhtudel põhjustada naha ja silmavalgete
kollasust)
uurealämmastiku ja kreatiniini sisalduse suurenemine veres (mis võib viidata neerufunktsiooni
- häiretele).

Mõne kõrvaltoime sagedus võib erineda patsiendi seisundi tõttu. Näiteks kõrvaltoimed nagu
pearinglus ja neerufunktsiooni halvenemine esinesid vähem patsientidel, kellel raviti kõrget vererõhku
kui patsientidel, kellel raviti südamepuudulikkust või kasutati peale hiljutist südameinfarkti.

Kõrvaltoimed lastel ja noorukitel on sarnased täiskasvanutega.

Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet,
mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.




5. Kuidas VALSACOR säilitada

Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Hoida temperatuuril kuni 30°C.
Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

Ärge kasutage Valsacor'i pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendil. Kõlblikkusaeg viitab kuu
viimasele päevale.

Ravimeid ei tohi ära visata kanalisatsiooni kaudu ega koos majapidamisprügiga. Küsige oma
apteekrilt, kuidas hävitatakse ravimeid, mida enam ei vajata. Need meetmed aitavad kaitsta
keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Valsacor sisaldab
-
Toimeaine on valsartaan.

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 40 mg, 80 mg või 160 mg valsartaani.
-
Abiained on

Tableti sisu: laktoosmonohüdraat, mikrokristalliline tselluloos, povidoon, kroskarmelloosnaatrium,
kolloidne veevaba ränidioksiid ja magneesiumstearaat.
Tableti kate:
Valsacor 40 mg tablett: hüpromelloos, titaandioksiid (E171), makrogool 4000 ja kollane raudoksiid
(E172).
Valsacor 80 mg tablett: hüpromelloos, titaandioksiid (E171), makrogool 4000 ja punane raudoksiid
(E172).
Valsacor 160 mg tablett: hüpromelloos, titaandioksiid (E171), makrogool 4000, kollane raudoksiid
(E172) ja punane raudoksiid (E172).

Kuidas Valsacor välja näeb ja pakendi sisu
40 mg õhukese polümeerikattega tabletid on kollakas-pruunid, ümmargused, kergelt kaksikkumerad,
mille ühel küljel on poolitusjoon.
80 mg õhukese polümeerikattega tabletid on roosad, ümmargused, kaksikkumerad, mille ühel küljel
on poolitusjoon.
160 mg õhukese polümeerikattega tabletid on kollakas-pruunid, ovaalsed, kaksikkumerad, mille ühel
küljel on poolitusjoon.
Kõiki kolme erineva tugevusega tablette saab jagada võrdseteks annusteks.

Valsacor 40 mg, 80 mg, 160 mg tabletid on pakendatud karpidesse, milles on 7, 10, 14, 28, 30, 50, 56,
60, 84, 90, 98, 120 ja 180 õhukese polümeerikattega tabletti blisterpakendites.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja
KRKA, d.d., Novo mesto,
Šmarješka cesta 6,
8501 Novo mesto,
Sloveenia


Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

KRKA, d.d., Novo Mesto Eesti filiaal
Pärnu mnt 141



11314 Tallinn
Tel. 6671658


Infoleht on viimati uuendatud märtsis 2014



Ravimi omaduste kokkuvõte

Ravimi omaduste kokkuvõtte PDF

1. Ravimpreparaadi nimetus

Valsacor, 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Valsacor, 80 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Valsacor, 160 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Valsacor, 320 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis

40 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 40 mg valsartaani.
80 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 80 mg valsartaani.
160 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 160 mg valsartaani.
320 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 320 mg valsartaani.

INN. Valsartanum

Teadaolevat toimet omav abiaine:

40 mg õhukese
80 mg õhukese
160 mg õhukese
320 mg õhukese
polümeerikattega
polümeerikattega
polümeerikattega
polümeerikattega
tabletid
tabletid
tabletid
tabletid
Laktoos
14,25 mg tabletis
28,5 mg tabletis
57 mg tabletis
114 mg tabletis

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. Ravimvorm

Õhukese polümeerikattega tablett.

40 mg: kollakaspruunid, ümmargused, kergelt kaksikkumerad, õhukese polümeerikattega tabletid,
mille ühel küljel on poolitusjoon.
80 mg: roosad, ümmargused, kaksikkumerad, õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on
poolitusjoon.
160 mg: kollakaspruunid, ovaalsed, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel
küljel on poolitusjoon.
320 mg: helepruunid, kapslikujulised, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel
küljel on poolitusjoon.

Kõiki nelja erineva tugevusega tablette saab jagada võrdseteks annusteks.

4. Kliinilised andmed

4.1. Näidustused

Valsacor 40 mg:
Essentsiaalse hüpertensiooni ravi lastel ja noorukitel vanuses 6...18 aastat.

Hiljutise müokardiinfarkti järgne (12 tundi...10 päeva) ravi kliiniliselt stabiilsetel täiskasvanud
patsientidel, kellel on sümptomaatiline südamepuudulikkus või vasaku vatsakese asümptomaatiline
süstoolne düsfunktsioon (vt lõigud 4.4 ja 5.1).




Sümptomaatilise südamepuudulikkuse ravi täiskasvanud patsientidel, kui ei ole võimalik kasutada
angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitoreid, või kasutamine lisaks AKE inhibiitoritele,
kui beetablokaatoreid ei ole võimalik kasutada (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Valsacor 80 mg, 160 mg:
Essentsiaalse hüpertensiooni ravi täiskasvanutel ja hüpertensiooni ravi lastel ja noorukitel vanuses
6...18 aastat.

Hiljutise müokardiinfarkti järgne (12 tundi...10 päeva) ravi kliiniliselt stabiilsetel täiskasvanud
patsientidel, kellel on sümptomaatiline südamepuudulikkus või vasaku vatsakese asümptomaatiline
süstoolne düsfunktsioon (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Sümptomaatilise südamepuudulikkuse ravi täiskasvanud patsientidel, kui ei ole võimalik kasutada
angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitoreid, või kasutamine lisaks AKE inhibiitoritele,
kui beetablokaatoreid ei ole võimalik kasutada (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Valsacor 320 mg:
Essentsiaalse hüpertensiooni ravi täiskasvanutel ja hüpertensiooni ravi lastel ja noorukitel vanuses
6...18 aastat.

4.2. Annustamine ja manustamisviis


Hiljutine müokardiinfarkt
Kliiniliselt stabiilsetel patsientidel võib ravi alustada juba 12 tunni möödumisel müokardiinfarktist.
Pärast algannust 20 mg kaks korda ööpäevas tuleb valsartaani annust suurendada järgmiste nädalate
jooksul tasemeni 40 mg, 80 mg ja 160 mg kaks korda ööpäevas. Algannus manustatakse 40 mg tableti
poolitamise teel.
Maksimaalne annus on 160 mg kaks korda ööpäevas. Üldiselt soovitatakse saavutada patsientidel kahe
nädala möödumisel ravi alustamisest annusetase 80 mg kaks korda ööpäevas ning maksimaalne annus
160 mg kaks korda ööpäevas kolme kuu pärast, olenevalt patsiendi taluvusvõimest. Sümptomaatilise
hüpotensiooni või neerufunktsiooni kahjustuse korral tuleb kaaluda annuse vähendamist.
Valsartaani võib kasutada patsientidel, keda ravitakse teiste müokardiinfarkti järgsete ravimitega, nt
trombolüütikumide, atsetüülsalitsüülhappe, beetablokaatorite, statiinide ja diureetikumidega. Seda
ravimit ei ole soovitatav kasutada samaaegselt AKE inhibiitoritega (vt lõigud 4.4 ja 5.1).
Patsientide müokardiinfarktijärgse hindamise käigus tuleb alati hinnata ka neerufunktsiooni.

Südamepuudulikkus
Valsacor’i soovitatav algannus on 40 mg kaks korda ööpäevas. Annuseid tuleks vähemalt
kahenädalaste intervallidega järk-järgult suurendada 80 mg ja 160 mg-ni kaks korda ööpäevas,
suurima annuseni, mida patsient talub. Kaaluda tuleb samaaegselt kasutatavate diureetikumide annuse
vähendamist. Kliinilistes uuringutes manustatud maksimaalne ööpäevaannus on 320 mg, jagatuna
mitmeks annuseks.
Valsartaani võib manustada koos teiste südamepuudulikkuse ravimitega. Kolmikkombinatsiooni -AKE inhibiitori, beetablokaatori ja valsartaani - kasutamine ei ole siiski soovitatav (vt lõigud 4.4 5.1).
Südamepuudulikkusega patsientide hindamise käigus tuleb alati hinnata ka neerufunktsiooni.

Essentsiaalne hüpertensioon
Valsacor’i soovitatav algannus on 80 mg üks kord ööpäevas. Antihüpertensiivne toime avaldub
põhiliselt 2 nädala jooksul, maksimaalne toime 4 nädala jooksul. Patsientidel, kelle vererõhk ei ole
piisavalt kontrolli all, võib annust suurendada 160 mg-ni, maksimaalselt 320 mg-ni.
Valsartaani võib kasutada koos teiste antihüpertensiivste ravimitega. Diureetikumide, näiteks
hüdroklorotiasiidi, lisamine langetab neil patsientidel vererõhku veelgi.




Lisateave erigruppide kohta

Eakad
Annuse kohandamine eakatel patsientidel ei ole vajalik.

Neerufunktsiooni kahjustus
Täiskasvanud patsientidel, kelle kreatiniini kliirens on >10 ml/min, ei ole annuse kohandamine vajalik
(vt lõigud 4.4 ja 5.2). Valsartaani samaaegne kasutamine aliskireeniga on vastunäidustatud
neerukahjustusega patsientidele (GFR < 60 ml/min/1.73 m2) (vt lõik 4.3).

Diabeet
Valsartaani samaaegne kasutamine aliskireeniga on diabeetikutele vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Maksafunktsiooni kahjustus
Raskekujulise maksakahjustusega patsientidele, biliaarse tsirroosiga ja kolestaasiga patsientidele on
valsartaan vastunäidustatud (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2). Kerge kuni keskmise maksakahjustusega ilma
kolestaasita patsientidel ei tohi valsartaani annus ületada 80 mg.

Lapsed

Laste hüpertensioon
Lapsed ja noorukid vanuses 6...18 aastat
Alla 35 kg kaaluvatele lastele on algannus 40 mg üks kord ööpäevas ning 35 kg ja enam kaaluvatele
lastele 80 mg üks kord ööpäevas. Annust tuleb kohandada vererõhu vastuse alusel. Maksimaalsed
kliinilistes uuringutes kasutatud annused on toodud järgnevas tabelis.
Suuremaid annuseid ei ole uuritud, mistõttu nende kasutamist ei soovitata.

Kehakaal
Maksimaalne kliinilistes uuringutes
kasutatud annus
≥18 kg…<35 kg
80 mg
≥35 kg…<80 kg
160 mg
≥80 kg…≤160 kg
320 mg

Alla 6-aasta vanused lapsed
Olemasolevaid andmeid on kirjeldatud lõikudes 4.8, 5.1 ja 5.2. Kuid Valsacor’i ohutus ja efektiivsus
lastel vanuses 1...6 aastat ei ole kindlaks tehtud.

Kasutamine neerukahjustusega lastel vanuses 6...18 aastat
Ravimi kasutamist lastel kreatiniini kliirensiga <30 ml/min ja dialüüsi saavatel lastel ei ole uuritud,
seetõttu ei ole valsartaani kasutamine nendel patsientidel soovitatav. Lastel kreatiniini kliirensiga >30
ml/min ei ole vaja annust muuta. Tähelepanelikult peab jälgima neerufunktsiooni ja seerumi
kaaliumisisaldust (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Kasutamine maksakahjustusega lastel vanuses 6...18 aastat
Sarnaselt täiskasvanutega on valsartaan vastunäidustatud lastel, kellel esineb raske maksakahjustus,
biliaarne tsirroos ja kolestaasiga patsientidel (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2). Valsartaani kasutamise
kliiniline kogemus kerge kuni mõõduka maksakahjustusega lastel on vähene. Nendel patsientidel ei
tohi valsartaani annus ületada 80 mg.

Südamepuudulikkus ja hiljuti põetud müokardiinfarkt lastel
Valsartaani ei soovitata kasutada südamepuudulikkuse või hiljuti põetud müokardiinfarkti raviks lastel
ja noorukitel vanuses alla 18 aasta ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu.

Madalamad annused kui 160 mg ei ole Valsacor 320 mg õhukese polümeerikattega tablettide puhul
võimalikud.




Valsartaani võib võtta söögiaegadest sõltumatult ning seda tuleb manustada koos veega.

4.3. Vastunäidustused

- Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.
- Raske maksafunktsiooni kahjustus, biliaarne tsirroos ja kolestaas.
- Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõik 4.4 ja 4.6).
- Angiotensiin II retseptorite antagonistide (ARA-d) - sh valsartaan - või angiotensiini
konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorite samaaegne kasutamine aliskireeniga diabeetikutel
või neerukahjustusega patsientidel (GFR < 60 ml/min/1.73 m2) (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

4.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Hüperkaleemia
Kasutamine samaaegselt kaaliumi sisaldavate toidulisandite, kaaliumisäästvate diureetikumide,
kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või muude kaaliumisisaldust suurendada võivate ravimitega
(hepariin jt) ei ole soovitatav. Vajaduse korral tuleb jälgida kaaliumitaset.

Neerufunktsiooni häired
Praegu puudub ravimi ohutu kasutamise kogemus patsientidel kreatiniini kliirensiga <10 ml/min ja
dialüüsi saavatel patsientidel, mistõttu peab nendel patsientidel valsartaani kasutama ettevaatusega.
Täiskasvanud patsientidel kreatiniini kliirensiga >10 ml/min ei ole vaja annust muuta (vt lõigud 4.2 ja
5.2).
ARA-de-sh valsartaan-või AKE inhibiitorite samaaegne kasutamine aliskireeniga on vastunäidustatud
neerukahjustusega patsientidele (GFR < 60 ml/min/1.73 m2) (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Maksakahjustus
Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega ja ilma kolestaasita patsientidel tuleb valsartaani kasutada
ettevaatlikult (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Naatriumi- ja/või vedelikuvaegusega patsiendid
Raskekujulise naatriumi- ja/või vedelikuvaegusega patsientidel, nt kes saavad diureetikume suurtes
annustes, võib valsartaanravi alustamisel harvadel juhtudel tekkida sümptomaatiline hüpotensioon.
Organismi naatriumi- ja/või vedelikuvaegus tuleb korrigeerida enne ravi alustamist valsartaaniga, nt
vähendada diureetikumi annust.

Neeruarteri stenoos
Valsartaani kasutamise ohutust bilateraalse neeruarteri stenoosiga või ainsa neeru stenoosiga
patsientidel ei ole kindlaks määratud.
Valsartaani lühiajaline manustamine ühepoolsest neeruarteri stenoosist tingitud sekundaarse
renovaskulaarse hüpertensiooniga 12-le patsiendile ei põhjustanud märkimisväärseid muutusi
renaalses hemodünaamikas, seerumi kreatiniinisisalduses ega vere uurea lämmastikusisalduses (BUN).
Teiste ravimite toimel, mis mõjutavad reniini-angiotensiini süsteemi, võib vere uurea ja seerumi
kreatiniini sisaldus kahe- või ühepoolse neeruarteri stenoosiga patsientidel siiski suureneda, mistõttu
on soovitatav valsartaaniga ravimisel jälgida nende patsientide neerufunktsiooni.

Neeru siirdamine
Valsartaani kasutamise ohutuse kohta hiljuti siirdatud neeruga patsientidele kogemused puuduvad.

Primaarne hüperaldosteronism
Primaarse hüperaldosteronismiga patsiente ei tohi valsartaaniga ravida, sest nende reniini-angiotensiini
süsteem ei ole aktiveeritud.

Aordi- ja mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia



Nagu kõigi teistegi vasodilataatorite puhul, peab eriti ettevaatlik olema aordi- või mitraalklapi stenoosi
või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientidega.

Rasedus
Ravi angiotensiin II retseptorite antagonistidega ei tohi alustada raseduse ajal. Rasestuda kavatsevad
patsiendid tuleb viia üle alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille ohutusprofiil kasutamiseks
raseduse ajal on kindlaks määratud, välja arvatud, kui ravi jätkamist angiotensiin II retseptorite
antagonistidega peetakse oluliseks. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi angiotensiin II retseptorite
antagonistidega kohe katkestada ja vajaduse korral alustada alternatiivset ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Hiljutine müokardiinfarkt
Kaptopriili kasutamine koos valsartaaniga ei ole täiendavat kliinilist kasu andnud, vaid suurenes
kõrvaltoimete risk, võrreldes vastavate ravimite eraldi kasutamisega (vt lõigud 4.2 ja 5.1). Seega ei ole
valsartaani kasutamine koos AKE inhibiitoriga soovitatav.
Ravi alustamisel müokardiinfarkti järgsetel patsientidel peab olema ettevaatlik. Patsientide
müokardijärgse hindamise käigus tuleb alati hinnata ka neerufunktsiooni (vt lõik 4.2).
Valsartaani kasutamisel müokardiinfarkti järgsetel patsientidel langeb sageli veidi nende vererõhk,
kuid tavaliselt ei ole ravi katkestamine sümptomaatilise hüpotensiooni jätkudes vajalik, tingimusel et
jälgitakse annustamisjuhiseid (vt lõik 4.2).

Südamepuudulikkus
Kolmikkombinatsiooni - AKE inhibiitor, beetablokaator ja valsartaan - kasutamine
südamepuudulikkusega patsientidel ei ole kliinilist kasu toonud (vt lõik 5.1). See kombinatsioon näib
suurendavat kõrvaltoimete riski ja ei ole seega soovitatav.
Ravi alustamisel südamepuudulikkusega patsientidel peab olema ettevaatlik. Südamepuudulikkusega
patsientide hindamise käigus tuleb alati hinnata ka neerufunktsiooni (vt lõik 4.2).
Valsartaani kasutamisel südamepuudulikkusega patsientidel langeb sageli veidi nende vererõhk, kuid
tavaliselt ei ole ravi katkestamine sümptomaatilise hüpotensiooni püsides vajalik, tingimusel et
jälgitakse annustamisjuhiseid (vt lõik 4.2).
Patsientidel, kelle neerufunktsioon võib sõltuda reniini-angiotensiini süsteemi aktiivsusest (nt
raskekujulise südame paispuudulikkusega patsiendid), on ravi angiotensiinkonvertaasi inhibiitoritega
seostatud oliguuria ja/või progresseeruva asoteemiaga ning harvadel juhtudel ägeda
neerupuudulikkuse ja/või surmaga. Kuna valsartaan on angiotensiin II antagonist, ei saa välistada
neerufunktsiooni halvenemist valsartaani kasutamisel.

Anamneesis angioödeem
Valsartaaniga ravitud patsientidel on teatatud neelu ja kõri tursega angioödeemist, mis põhjustab
hingamisteede obstruktsiooni ja/või näo, huulte, neelu ja/või keele paistetust. Mõnedel neist
patsientidest on varasemalt esinenud angioödeemi teiste ravimitega, sealhulgas AKE inhibiitoritega.
Valsacor’i kasutamine tuleb koheselt lõpetada patsientidel, kellel tekib angioödeem ja Valsacor’i ravi
ei tohi uuesti alustada (vt lõik 4.8).

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad
Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi inhibeerimise tagajärjel on täheldatud tundlikel inimestel
hüpotensiooni, sünkoopi, insulti, hüperkaleemiat ja neerufunktsiooni muutusi (sh ägedat
neerupuudulikkust), eriti seda süsteemi mõjustavate ravimitega kombineerimisel.
Ettevaatus on vajalik ARA-de, sh valsartaan, samaaegsel manustamisel teiste RAS-i blokeerivate
ravimitega, nagu AKE inhibiitorid või aliskireen (vt lõigud 4.3 ja 4.5).
Angiotensiin II retseptorite antagonistide (ARA-d) - sh valsartaan - või angiotensiini konverteeriva
ensüümi (AKE) inhibiitorite samaaegne kasutamine aliskireeniga on diabeetikutele ja
neerukahjustusega patsientidele vastunäidustatud (GFR < 60 ml/min/1.73 m2) (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Lapsed

Neerufunktsiooni häired



Ravimi kasutamist lastel kreatiniini kliirensiga <30 ml/min ja dialüüsi saavatel lastel ei ole uuritud,
seetõttu ei ole valsartaani kasutamine nendel patsientidel soovitatav. Lastel kreatiniini kliirensiga >30
ml/min ei ole vaja annust muuta (vt lõigud 4.2 ja 5.2). Ravi ajal valsartaaniga peab tähelepanelikult
jälgima neerufunktsiooni ja seerumi kaaliumisisaldust. Eriti, kui valsartaani kasutatakse koos teiste
võimalikult neerufunktsiooni kahjustavate seisunditega (palavik, dehüdratsioon). ARA-de - sh
valsartaan - või AKE inhibiitorite samaaegne kasutamine aliskireeniga on neerukahjustusega
patsientidele vastunäidustatud (GFR < 60 ml/min/1.73 m2) (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Maksafunktsiooni häired
Sarnaselt täiskasvanutega on valsartaan vastunäidustatud lastel, kellel esineb raske maksakahjustus,
biliaarne tsirroos ja kolestaasiga patsientidel (vt lõigud 4.3 ja 5.2). Valsartaani kasutamise kliiniline
kogemus kerge kuni mõõduka maksakahjustusega lastel on vähene. Nendel patsientidel ei tohi
valsartaani annus ületada 80 mg.

Erihoiatused abiainete kohta
Valsacor sisaldab laktoosi. Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik
galaktoositalumatus, laktaasidefitsiit või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon.

4.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Reniin-angiotensiini süsteemi (RAS) kahekordne blokaad ARA-de, AKE inhibiitorite või aliskireeniga.
Angiotensiin II retseptorite antagonistide (ARA-d) - sh valsartaan - või angiotensiini konverteeriva
ensüümi (AKE) inhibiitorite samaaegne kasutamine aliskireeniga on diabeetikutele või
neerukahjustusega patsientidele vastunäidustatud (GFR < 60 ml/min/1.73 m2) (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Samaaegne kasutamine ei ole soovitatav

Liitium
Liitiumi kasutamisel koos AKE inhibiitoritega on esinenud seerumi liitiumikontsentratsioonide
pöörduvat tõusu ja toksilisust. Selle kombinatsiooni kasutamine ei ole soovitatav, kuna valsartaani ja
liitiumi samaaegse kasutamise kohta kogemused puuduvad. Kui osutub vajalikuks seda
kombinatsiooni kasutada, on soovitatav hoolikalt jälgida seerumi liitiumitaset.

Kaaliumi säästvad diureetikumid, kaaliumilisandid, kaaliumi sisaldavad soolaasendajad ja muud
ained, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust
Kui osutub vajalikuks kasutada koos valsartaaniga kaaliumisisaldust mõjutavat ravimit, on soovitatav
jälgida vereplasma kaaliumisisaldust.

Samaaegsel kasutamisel peab olema ettevaatlik

Mittesteroidsed
põletikuvastased
ained,
kaasa
arvatud
selektiivsed
COX-2
inhibiitorid,
atsetüülsalitsüülhape (> 3 g ööpäevas) ja mitteselektiivsed mittesteroidsed põletikuvastased ained
Angiotensiin II antagonistide manustamisel samaaegselt mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega
võib nende antihüpertensiivne toime väheneda. Peale selle võib angiotensiin II antagonistide
samaaegne kasutamine mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega suurendada neerufunktsiooni
halvenemise riski ja tõsta seerumi kaaliumisisaldust. Seepärast on soovitatav jälgida neerufunktsiooni
ravi algul, samuti tagada patsiendi piisav hüdratsioon.

Transporterid
In vitro uuringute tulemused viitavad, et valsartaan on maksa tagasihaarde transporteri
OATP1B1/OATP1B3 ja maksast väljavoolu vahendava transporteri MRP2 substraat. Selle leiu
kliiniline tähendus ei ole selge. Samaaegne manustamine koos tagasihaaret vahendavate transporteri
inhibiitoritega (nt rifampitsiin, tsüklosporiin) või väljavoolu vahendavate transporteri inhibiitoritega
(nt ritonaviir) võib suurendada valsartaani süsteemset ekspositsiooni. Nende ravimitega
koosmanustamise alustamisel või lõpetamisel on vajalik hoolikas jälgimine.




Muud
Valsartaani koostoime uuringutes ei ole valsartaanil leitud kliiniliselt olulisi koostoimeid järgmiste
ainetega: tsimetidiin, varfariin, furosemiid, digoksiin, atenolool, indometatsiin, hüdroklorotiasiid,
amlodipiin, glibenklamiid.

Lapsed
Hüpertensiooniga lastel ja noorukitel, kellel esineb sageli neerufunktsiooni häireid, peab olema
ettevaatlik valsartaani ja teiste reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi inhibeerivate ravimite
samaaegsel manustamisel, mille tagajärjel võib suureneda seerumi kaaliumisisaldus. Tähelepanelikult
peab jälgima neerufunktsiooni ja seerumi kaaliumisisaldust.

4.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus
Angiotensiin II retseptorite antagoniste ei ole soovitatav kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik
4.4). Angiotensiin II retseptorite antagonistide kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril on
vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised andmed teratogeensuse tekkimise ohu kohta pärast AKE inhibiitorite kasutamist
raseduse esimesel trimestril ei ole võimaldanud järeldusi teha; riski vähest suurenemist ei saa siiski
välistada. Kuigi angiotensiin II retseptorite antagonistide kasutamisega seotud ohu kohta puuduvad
kontrollitud epidemioloogilised andmed, võib samasuguseid ohte esineda ka selle ravimirühma puhul.
Rasestuda kavatsevad patsiendid tuleb viia üle alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille
ohutusprofiil kasutamiseks raseduse ajal on kindlaks määratud, välja arvatud, kui ravi jätkamist
angiotensiin II retseptorite antagonistidega peetakse oluliseks. Kui rasedus diagnoositakse tuleb ravi
angiotensiin II retseptorite antagonistidega kohe katkestada ja vajaduse korral alustada alternatiivset
ravi. Angiotensiin II retseptorite antagonisti kasutamine teisel ja kolmandal trimestril tekitab
teadaolevalt toksilisust inimese lootel (neerufunktsiooni halvenemine, oligohüdramnioos, kolju
aeglasem luustumine) ja vastsündinul (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia), vt ka lõik
5.3.
Kui angiotensiin II retseptorite antagonisti on kasutatud alates raseduse teisest trimestrist, on
soovitatav kontrollida ultraheliga neerufunktsiooni ja koljut.
Imikuid, kelle emad on kasutanud angiotensiin II retseptorite antagonisti, tuleb hoolikalt jälgida
hüpotensiooni suhtes (vt ka lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine
Valsartaani kasutamise kohta imetamise ajal andmed puuduvad, seetõttu ei ole soovitatav valsartaani
kasutada ning tuleb eelistada alternatiivseid ravimeid, mille ohutusprofiil imetamise ajal on paremini
välja selgitatud, eriti vastsündinu või enneaegse imiku imetamisel.

Fertiilsus
Valsartaanil puudus ebasoodne mõju reproduktsioonile isastel või emastel rottidel, kes said
suukaudseid annuseid kuni 200 mg/kg ööpäevas. See annus on 6 korda suurem maksimaalsest
inimesele soovitatavast annusest mg/m2 baasil (arvutused eeldavad suukaudset annust 320 mg
ööpäevas ja 60 kg patsienti).

4.7. Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Auto
juhtimisel ja masinate käsitsemisel tuleb võtta arvesse, et vahetevahel võib tekkida pearinglust või
roidumust.

4.8. Kõrvaltoimed

Kontrollitud kliinilistes uuringutes hüpertensiooniga täiskasvanud patsientidega oli kõrvaltoimete
üldine esinemissagedus võrreldav platseeboga ning on kooskõlas valsartaani farmakoloogiliste



omadustega. Kõrvaltoimete esinemissagedus ei näinud olevat seotud annusega ega ravi kestusega ega
olnud seotud ka soo, vanuse ega rassiga.

Kliinilistes uuringutes, turuletulekujärgsel perioodil ja laboratoorsetes analüüsides esinenud
kõrvaltoimed on loetletud allpool tabelis organsüsteemide järgi.

Kõrvaltoimed on järjestatud esinemissageduse järgi, esitades kõigepealt kõige sagedasemad, järgmise
süsteemi kohaselt: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100);
harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000), sealhulgas üksikjuhud. Igas
esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.
Kõikide turuletulekujärgsel perioodil esinenud ja laboratoorsetest analüüsidest leitud kõrvaltoimete
sagedust ei ole võimalik kindlaks määrata, seetõttu on need esitatud "teadmata" sagedusega.

Hüpertensioon

Vere ja lümfisüsteemi häired
teadmata
hemoglobiinitaseme vähenemine, hematokrititaseme
vähenemine, neutropeenia, trombotsütopeenia
Immuunsüsteemi häired
teadmata
ülitundlikkus, sh seerumtõbi
Ainevahetus- ja toitumishäired
teadmata
seerumi kaaliumisisalduse suurenemine, hüponatreemia
Kõrva ja labürindi kahjustused
aeg-ajalt
vertiigo
Vaskulaarsed häired
teadmata
vaskuliit
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
aeg-ajalt
köha
Seedetrakti häired
aeg-ajalt
kõhuvalu
Maksa ja sapiteede häired
teadmata
maksafunktsiooni näitajate tõus, kaasa arvatud seerumi
bilirubiinisisalduse tõus
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
teadmata
angioödeem, lööve, pruritus
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
teadmata
müalgia
Neerude ja kuseteede häired
teadmata
neerupuudulikkus ja -kahjustus, seerumi
kreatiniinisisalduse suurenemine
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
aeg-ajalt
väsimus

Lapsed

Hüpertensioon
Valsartaani antihüpertensiivset toimet on hinnatud kahes randomiseeritud, topeltpimedas kliinilises
uuringus, kus osales 561 last vanuses 6…18 aastat. 6…18-aastaste lastel täheldatud ja eelnevalt
täiskasvanud patsientidel kirjeldatud ohutusprofiili vahel ei leitud olulisi erinevusi kõrvaltoimete
tüübi, esinemissageduse ja raskuse osas, välja arvatud üksikud seedetrakti häired (kõhuvalu, iiveldus,
oksendamine) ja pearinglus.

6…16-aastaste laste neurokognitiivsel ja arengu hindamisel ei ilmnenud kuni aasta kestnud valsartaan-
ravi järgselt üldist kliiniliselt olulist ebasoodsat mõju.




Topeltpimedas randomiseeritud uuringus, kus osales 90 last vanuses 1…6 aastat ja millele järgnes
üheaastane avatud jätku-uuring, täheldati kahte surmajuhtu ja üksikjuhtudel väljendunud maksa
aminotransferaaside aktiivsuse suurenemist. Need juhud ilmnesid märkimisväärsete kaasuvate
haigustega patsientidel. Põhjuslikku seost valsartaaniga ei ole kindlaks tehtud. Teises uuringus, kus
osales 75 last vanuses 1…6 aastat, ei ilmnenud valsartaanravi puhul olulist maksa aminotransferaaside
aktiivsuse suurenemist ega surmajuhtumeid.

Hüperkaleemiat täheldati sagedamini lastel ja noorukitel vanuses 6...18 aastat, kellel esines kaasuv
krooniline neeruhaigus.

Kontrollitud kliinilistes uuringutes müokardiinfarkti järgsetel ja/või südamepuudulikkusega
täiskasvanud patsientidel esinenud ohutusprofiil erineb hüpertensiooniga patsientidel üldiselt esinenud
ohutusprofiilist. See võib olla seotud patsiendi põhihaigusega. Müokardiinfarkti järgsetel ja/või
südamepuudulikkusega täiskasvanud patsientidel esinenud kõrvaltoimed on loetletud allpool.

Müokardiinfarkti järgselt ja/või südamepuudulikkus (uuritud ainult täiskasvanud patsientidel)

Vere ja lümfisüsteemi häired
teadmata
trombotsütopeenia
Immuunsüsteemi häired
teadmata
ülitundlikkus, sh seerumtõbi
Ainevahetus- ja toitumishäired
aeg-ajalt
hüperkaleemia
teadmata
seerumi kaaliumisisalduse suurenemine
Närvisüsteemi häired
sage
pearinglus, posturaalne pearinglus
aeg-ajalt
sünkoop, peavalu
Kõrva ja labürindi kahjustused
aeg-ajalt
vertiigo
Südame häired
aeg-ajalt
südamepuudulikkus
Vaskulaarsed häired
sage
hüpotensioon, ortostaatiline hüpotensioon
teadmata
vaskuliit
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
aeg-ajalt
köha
Seedetrakti häired
aeg-ajalt
iiveldus, kõhulahtisus
Maksa ja sapiteede häired
teadmata
maksafunktsiooni näitajate tõus
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
aeg-ajalt
angioödeem
teadmata
lööve, pruritus
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
teadmata
müalgia
Neerude ja kuseteede häired
sage
neerupuudulikkus ja -kahjustus
aeg-ajalt
äge neerupuudulikkus, seerumi kreatiniinisisalduse
suurenemine
teadmata
vere uurealämmastiku sisalduse suurenemine
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
aeg-ajalt
asteenia, väsimus

4.9. Üleannustamine




Sümptomid
Valsartaani üleannustamine võib põhjustada märgatavat hüpotensiooni, mis võib viia teadvuse
nõrgenemise, vereringe kollapsi ja/või šokiseisundini.

Ravi
Ravimeetmed sõltuvad manustamisajast ning sümptomite liigist ja raskusastmest; esmatähtis on
stabiliseerida vereringe seisund.
Hüpotensiooni tekkimisel tuleb patsient seada lamavasse asendisse ja korrigeerida vere hulka.
Valsartaani ei ole tõenäoliselt võimalik hemodialüüsiga eemaldada.

5. Farmakoloogilised andmed

5.1. Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiin II antagonistid,
ATC-kood: C09CA03

Valsartaan on suukaudselt manustatav aktiivne, tugevatoimeline ja spetsiifiline angiotensiin II
retseptori antagonist. Ta toimib selektiivselt AT -retseptori alatüüpi, mis vastutab angiotensiin II
1
tuntud toimete eest. Valsartaani poolt põhjustatud AT -retseptori blokaadile järgnev angiotensiin II
1
sisalduse tõus vereplasmas võib stimuleerida blokeerimata AT -retseptorit, mis ilmselt tasakaalustab
2
AT -retseptori toime. Valsartaanil puudub osaline agonistlik toime AT -retseptorile ja on tunduvalt
1
1
(ligikaudu 20 000 korda) suurem afiinsus AT -retseptori suhtes kui AT -retseptori suhtes.
1
2
Teadaolevalt ei seondu ega blokeeri valsartaan teisi hormoonretseptoreid või ioonkanaleid, millel on
oluline roll kardiovaskulaarses regulatsioonis.

Valsartaan ei inhibeeri angiotensiini konverteerivat ensüümi (tuntud kui kininaas II), mis konverteerib
angiotensiin I angiotensiin II-ks ja degradeerib bradükiniini. Kuna puudub toime AKE-le ja
bradükiniini või substants P toime tugevnemisele, ei ole tõenäoline, et angiotensiin II antagonistid
põhjustaksid köha. Kliinilistes uuringutes, kus valsartaani võrreldi AKE inhibiitoriga, oli kuiva köha
esinemissagedus märkimisväärselt väiksem (P<0,05) kui AKE inhibiitoriga ravitud patsientidel
(vastavalt 2,6% ja 7,9%). Kliinilises uuringus patsientidega, kellel AKE inhibiitorravi ajal oli esinenud
kuiv köha, tekkis köha 19,5%-l valsartaani saanud patsientidest ja 19%-l tiasiiddiureetikumi saanud
patsientidest, võrreldes 68,5% AKE inhibiitorit saanud patsientidega (P<0,05).

Hiljutine müokardiinfarkt.
VALIANT uuring (VALsartan In Acute myocardial iNfarcTion trial) oli randomiseeritud,
kontrollrühmaga, mitmes riigis läbiviidud topeltpimeuuring, milles osales 14703 patsienti ägeda
müokardiinfarktiga ja südame paispuudulikkuse tunnuste, objektiivse leiu või radioloogilise tõestusega
ja/või vasaku vatsakese süstoolse düsfunktsiooniga (mida arvestati kui väljutusfraktsiooni ≤40%
radionukliidventrikulograafial või ≤35% ehhokardiograafial või vatsakeste kontrasteerimisel
angiograafial). Patsiendid randomiseeriti 12 tunni kuni 10 päeva jooksul pärast infarktisümptomite
ilmnemist ühte kolmest ravirühmast, keskmise ravikestusega kaks aastat: valsartaan, kaptopriil või
valsartaani ja kaptopriili kombinatsioon. Uuringu esmane tulemusnäitaja oli aeg kõigist põhjustest
tingitud suremuseni.
Valsartaan on müokardiinfarkti järgse kõigist põhjustest tingitud suremuse vähendamisel sama
efektiivne kui kaptopriil. Kõigist põhjustest tingitud suremus oli sarnane valsartaani (19,9%),
kaptopriili (19,5%) ja valsartaani + kaptopriili (19,3%) rühmas. Valsartaani kombineerimine
kaptopriiliga ei andnud täiendavat kasu võrreldes ainult kaptopriili kasutamisega. Kõigist põhjustest
tingitud suremuse osas ei esinenud east, soost, rassist, baasravist või põhihaigusest tingitud erinevusi.
Valsartaan vähendas kardiovaskulaarset suremust, pikendas aega esimese kardiovaskulaarse surmani
viiva sündmuseni, vähendas hospitaliseerimist südamepuudulikkuse tõttu ja müokardiinfarkti
kordumist, taaselustas südameseiskust ning mitteletaalset insulti (teisene lõpptulemuse näitaja).




Valsartaani
ohutusprofiil
oli
kooskõlas
kliinilise
kuluga
patsientidel,
keda
raviti
müokardiinfarktijärgselt.
Neerufunktsiooni
seisukohalt
leiti
seerumi
kreatiniinisisalduse
kahekordistumine 4,2%-l valsartaanravi saanud patsientidel, 4,8%-l valsartaan + kaptopriilravi saanud
patsientidel ja 3,4%-l kaptopriilravi saanud patsientidel. Ravi katkestati neerufunktsiooni häirete tõttu
1,1%-l valsartaanravi saanud patsientidel, 1,3%-l valsartaan + kaptopriilravi saanud patsientidel ja
0,8%-l kaptopriilravi saanud patsientidel. Müokardiinfarktijärgse patsiendi seisundi hindamine peaks
alati hõlmama ka neerufunktsiooni hindamist.

Beetablokaatorite manustamisel koos valsartaani + kaptopriiliga, ainult valsartaaniga või ainult
kaptopriiliga ei ilmnenud erinevust kõigist põhjustest tingitud suremuse või kardiovaskulaarse
suremuse või haigestumuse osas. Kasutatud uuringuravimist olenemata oli suremus väiksem
patsientide grupis, kelle ravis kasutati ka beetablokaatorit, kinnitades veelkord, et beetablokaatorite
kasutamine neil patsientidel on tulemuslik.

Südamepuudulikkus
Val-HeFT oli randomiseeritud, kontrollitud, mitmes riigis läbiviidud kliiniline uuring, mis hindas
valsartaani toimet haigestumusele ja suremusele võrreldes platseeboga NYHA II (62%), III (36%) ja
IV (2%) funktsionaalse klassi südamepuudulikkusega patsientidel, kes said tavapärast ravi ja kelle
LVEF oli <40% ja vasaku vatsakese diameeter diastolis (LVIDD) >2,9 cm/m2. Baasravi sisaldas AKE
inhibiitoreid (93%), diureetikume (86%), digoksiini (67%) ja beetablokaatoreid (36%). Keskmine
jälgimisaeg oli peaaegu kaks aastat. Valsartaani keskmine ööpäevane annus Val-HeFT uuringus oli
254 mg. Uuringu kaks esmast tulemusnäitajat olid: kõigist põhjustest tingitud suremus (aeg surmani)
ja haigestumus südamepuudulikkusesse (aeg esimese haigestumisele viitava sündmuseni), mida
defineeriti kui surma, äkksurma elustamisega, hospitaliseerimisega südamepuudulikkuse tõttu või
intravenoosselt inotroopikumi või vasodilataatori manustamisega 4 tunni jooksul või kauem ilma
hospitaliseerimiseta.
Kõikidest põhjustest tingitud suremus (p=NS) oli valsartaani (19,7%) ja platseebogruppides (19,4%)
sarnane. Peamine kasu oli 27,5% (95% CI: 17 kuni 37%) riski vähenemine esimese
südamepuudulikkusest tingitud hospitaliseerimiseni kulunud aja osas (13,9% võrreldes 18,5%-ga).
Kasu oli suurim patsientidel, kes said platseebot (kogusuremus ja suremus oli 21,9% platseebogrupis
vs 25,4% valsartaani grupis) võrreldes patsientidega, kes said kolmikravi AKE inhibiitori,
beetablokaatori ja valsartaaniga.
Kasulikkus suremuse osas oli kõige tulemuslikum patsientidel, kes ei saanud AKE inhibiitorit
(n=366). Nendel patsientidel oli kogusuremus valsartaaniga märkimisväärselt vähenenud võrreldes
platseeboga 33% (95% CI: -6% kuni 58%) (17,3% valsartaan vs 27,1% platseebo) ja kogusuremus
ning haiguse risk oli märkimisväärselt vähenenud 44% (24,9% valsartaan vs 42,5% platseebo).

Patsientidel, kes said AKE inhibiitorit ilma beetablokaatorita, oli üldine suremus sarnane (p=NS)
valsartaani (21,8%) ja platseebo (22,5%) grupis. Kogusuremus ning haiguse risk oli märkimisväärselt
vähenenud 18,3% (95% CI: 8% kuni 28%) valsartaaniga kui võrreldes platseeboga (31,0% vs 36,3%).
Val-HeFT uuringus ilmnes valsartaaniga ravitud patsientidel platseeboga võrreldes oluline paranemine
NYHA funktsionaalse klassi ning südamepuudulikkuse tunnuste (sh hingeldus, väsimus, tursed ja
krepitatsioonid) osas. Valsartaani saavate patsientide elukvaliteet oli algtasemega võrreldes parem kui
platseebot saanud patsientidel, kui võeti aluseks südamepuudulikkuse elukvaliteedi skaala (Minnesota
Living with Heart Failure Quality of Life score). Väljutusfraktsioon oli valsartaaniga ravitud
patsientidel algtasemega võrreldes oluliselt suurenenud ja LVIDD oluliselt vähenenud platseebot
saanud patsientidega võrreldes.

Hüpertensioon
Valsartaani manustamisel hüpertensiooniga patsientidele langeb vererõhk, kuid pulsisagedus ei muutu.
Pärast üksikannuse suukaudset manustamist saabus enamusel patsientidest antihüpertensiivne toime 2
tunni jooksul, suurim vererõhu langus saavutati 4...6 tunniga. Pärast manustamist püsis
antihüpertensiivne toime enam kui 24 tundi. Korduval manustamisel saabus märkimisväärne vererõhu
langus üldiselt 2 nädalaga ja maksimaalne efekt 4 nädalaga ning püsis pikaajalise ravi ajal.
Hüdroklorotiasiidiga kombineerimisel saavutati märkimisväärne täiendav vererõhu langus.
Valsartaanravi järsk katkestamine ei põhjusta tagasilöögina hüpertensiooni ega kõrvaltoimeid.



II tüüpi diabeedi ja mikroalbuminuuriaga hüpertensiivsetel patsientidel vähendas valsartaan albumiini
eritumist uriiniga. Uuringus MARVAL (Micro Albuminuria Reduction with Valsartan,
mikroalbuminuuria vähendamine valsartaaniga) hinnati albumiini uriiniga eritumise vähenemist
valsartaani kasutamisel (80...160 mg üks kord päevas) võrreldes amlodipiiniga (5...10 mg üks kord
päevas) 332-l II tüüpi diabeediga patsiendil (keskmine vanus: 58 aastat; 265 meest), kellel oli
mikroalbuminuuria (valsartaan: 58 mikrogrammi/min; amlodipiin: 55,4 mikrogrammi/min),
normaalne või kõrge vererõhk ning neerufunktsioon säilinud (vere kreatiniinisisaldus <120
mikromooli/l). Pärast 24-nädalast ravi oli albumiini uriiniga eritumine vähenenud (p<0,001)
valsartaani kasutamisel 42% (-24,2 mikrogrammi/min; 95% CI: -40,4...-19,1) võrra ja amlopidiini
kasutamisel ligikaudu 3% (-1,7 mikrogrammi/min; 95% CI: -5,6...14,9) võrra, kuigi vererõhu langus
oli mõlemas rühmas sarnane.
Uuringus DROP (The Diovan Reduction of Proteinuria, proteinuuria vähendamine Diovan’iga) uuriti
täiendavalt valsartaani efektiivsust albumiini uriiniga eritumise vähendamisel 391 hüpertensiivsel
patsiendil (vererõhk = 150/88 mmHg), kellel oli II tüüpi diabeet ja albuminuuria (keskmiselt=102
mikrogrammi/min; 20...700 mikrogrammi/min) ning neerufunktsioon säilinud (keskmine seerumi
kreatiniinisisaldus = 80 mikromooli/l). Patsiendid randomiseeriti saama ühte valsartaani annust
kolmest annusest (160, 320 või 640 mg üks kord päevas) ja ravi kestis 30 nädalat. Uuringu eesmärk oli
määrata kindlaks valsartaani optimaalne annus albumiini uriiniga eritumise vähendamiseks II tüüpi
diabeediga hüpertensiivsetel patsientidel. 30 nädala möödudes oli albumiini uriiniga eritumise
protsentuaalne muutus oluliselt vähenenud: valsartaan 160 mg kasutamisel 36% algväärtusest (95%
CI: 22...47%) ja valsartaan 320 mg kasutamisel 44% (95% CI: 31...54%). Järeldati, et valsartaan
annuses 160...320 mg vähendas II tüüpi diabeediga hüpertensiivsetel patsientidel albumiini eritumist
uriiniga kliiniliselt olulisel määral.

Lapsed

Hüpertensioon
Valsartaani antihüpertensiivset toimet on hinnatud neljas randomiseeritud, topeltpimedas kliinilises
uuringus, kus osales 561 last vanuses 6…18 aastat ja 165 last vanuses 1...6 aastat. Kõige sagedasemad
kaasuvad haigused olid neerude ja kuseteede häired ning ülekaalulisus, mis võisid soodustada
hüpertensiooni teket nendes uuringutes osalenud lastel.

Kliiniline kogemus 6-aastastel või vanematel lastel
Kliinilises uuringus, kus osales 261 hüpertensiivset patsienti vanuses 6…16 aastat, said alla 35 kg
kaaluvad patsiendid 10, 40 või 80 mg valsartaani tablette päevas (väike, keskmine ja suur annus) ning
≥35 kg kaaluvad patsiendid said 20, 80 ja 160 mg valsartaani tablette päevas (väike, keskmine ja suur
annus). 2 nädala möödudes oli valsartaani toimel annusest sõltuvalt langenud nii süstoolne kui
diastoolne vererõhk. Üldiselt langes valsartaani kolme annuse (väike, keskmine ja suur) toimel
oluliselt süstoolne vererõhk vastavalt 8, 10 ja 12 mmHg algväärtusest. Patsiendid randomiseeriti uuesti
kas jätkama ravi valsartaani sama annusega või kasutama platseebot. Patsientidel, kes jätkasid
valsartaani keskmiste ja suurte annuste manustamist, oli süstoolne vererõhk minimaalse
plasmakontsentratsiooni puhul -4 ja - 7 mmHg madalam kui platseebot saanud patsientidel.
Patsientidel, kes said valsartaani väikeses annuses, oli süstoolne vererõhk minimaalse
plasmakontsentratsiooni puhul sarnane platseebot saanud patsientidel täheldatuga. Üldiselt oli
valsartaani annusest sõltuv antihüpertensiivne toime ühesugune kõikides demograafilistes
alagruppides.

Ühes teises kliinilises uuringus, kus osales 300 hüpertensiivset patsienti vanuses 6…18 aastat,
randomiseeriti sobilikud patsiendid saama 12 nädala jooksul valsartaani või enalapriili tablette.
Lapsed, kes kaalusid ≥18…<35 kg, said 80 mg valsartaani või 10 mg enalapriili; ≥35...<80 kg
kaaluvad lapsed said 160 mg valsartaani või 20 mg enalapriili; ≥80 kg kaaluvad patsiendid said 320
mg valsartaani või 40 mg enalapriili. Süstoolse vererõhu langus oli võrreldav valsartaani (15 mmHg)
ja enalapriili (14 mmHg) saanud patsientidel (samaväärsuse p-väärtus <0,0001). Ühesuguseid tulemusi
täheldati ka diastoolse vererõhu puhul, mis langes 9,1 mmHg ja 8,5 mmHg vastavalt valsartaani ja
enalapriili puhul.




Kliiniline kogemus alla 6-aastastel lastel
1...6-aastaste patsientidega on läbi viidud kaks kliinilist uuringut, kus osales vastavalt 90 ja 75
patsienti. Nendes uuringutes ei osalenud alla 1-aastaseid lapsi. Esimeses uuringus leidis kinnitust
valsartaani efektiivsus võrreldes platseeboga, kuid annuse-ravivastuse suhet ei õnnestunud
demonstreerida. Teises uuringus olid valsartaani suuremad annused seotud vererõhu suurema
langusega, kuid annuse-ravivastuse suhe ei saavutanud statistilise olulisuse piiri ning ravierinevus
võrreldes platseeboga ei olnud oluline. Seetõttu ei ole valsartaani kasutamine antud vanuserühmas
soovitatav (vt lõik 4.8).
Euroopa Ravimiamet on loobunud nõudest esitada valsartaani uuringute tulemused laste kõigi
alagruppide kohta südamepuudulikkuse ja hiljuti põetud müokardiinfarkti järgse südamepuudulikkuse
korral. Informatsiooni saamiseks ravimi kasutamise kohta lastel vt lõik 4.2.

5.2. Farmakokineetilised omadused

Imendumine
Pärast ainult valsartaani suukaudset manustamist saabub ravimi maksimaalne kontsentratsioon
plasmas tablettide puhul 2...4 tunniga ja lahuse puhul 1…2 tunniga. Keskmine absoluutne biosaadavus
on 23% ja 39% vastavalt tablettide ja lahuse puhul. Koos toiduga manustamisel väheneb valsartaani
ekspositsioon (hinnatuna AUC järgi) ligikaudu 40% ja maksimaalne plasmakontsentratsioon (Cmax)
ligikaudu 50%, kuigi alates ligikaudu 8. manustamisjärgsest tunnist on valsartaani
plasmakontsentratsioon sarnane nii ravimit täis- kui tühja kõhuga manustanud isikutel. AUC
vähenemisega ei kaasne aga terapeutilise toime kliiniliselt olulist vähenemist, mistõttu võib valsartaani
manustada nii koos toiduga kui ilma.

Jaotumine
Veenisisese manustamise järgselt on valsartaani püsiseisundi jaotusruumala ligikaudu 17 liitrit, mis
näitab, et valsartaan ei jaotu ulatuslikult kudedesse. Valsartaan seondub ulatuslikult plasmavalkudega
(94...97%), peamiselt albumiiniga.

Biotransformatsioon
Valsartaan ei metaboliseeru suurel määral, kuna ainult ligikaudu 20% annusest eritub metaboliitidena.
Plasmas on väikestes kontsentratsioonides (alla 10% valsartaani AUC-st) kindlaks tehtud ravimi
hüdroksümetaboliit. See metaboliit on farmakoloogiliselt inaktiivne.

Eritumine
Valsartaanil on multieksponentsiaalne kineetika (t <1 t ja t ligikaudu 9 t). Valsartaan elimineerub
½α
½ß
eelkõige biliaarselt, eritudes roojaga (ligikaudu 83% annusest) ja renaalselt uriiniga (ligikaudu 13%
annusest), põhiliselt muutumatul kujul. Pärast veenisisest manustamist on valsartaani plasma kliirens
ligikaudu 2 l/t ja renaalne kliirens 0,62 l/t (ligikaudu 30% kogukliirensist). Valsartaani poolväärtusaeg
on 6 tundi.

Südamepuudulikkusega patsiendid
Südamepuudulikkusega patsientidel ja tervetel vabatahtlikel olid keskmine aeg, mis kulus valsartaani
maksimumkontsentratsiooni saavutamiseni ja eliminatsiooni poolväärtusaeg sarnased. Valsartaani
AUC ja C
väärtused suurenesid koos annuse suurendamisega lineaarselt kogu terapeutilise
max
annusevahemiku ulatuses (40...160 mg kaks korda ööpäevas). Keskmine kumulatsioonifaktor oli
ligikaudu 1,7. Valsartaani näiv kliirens oli suukaudsel manustamisel ligikaudu 4,5 l tunnis. Vanus ei
mõjutanud ravimi näivat kliirensit südamepuudulikkusega patsientidel.

Patsientide erirühmad

Eakad
Valsartaani süsteemne ekspositsioon oli mõningail eakatel patsientidel mõnevõrra suurem kui noortel.
Siiski ei ole sellisel erinevusel näidatud kliinilise tähtsuse olemasolu.

Neerufunktsiooni häired



Renaalne kliirens moodustab plasma kogukliirensist ainult 30%, mistõttu valsartaani süsteemne
biosaadavus ja neerufunktsioon ei ole omavahel seotud. Annust ei ole vaja seega kohandada
patsientidel, kellel kreatiniini kliirens on >10 ml/min. Puuduvad kogemused ohutu kasutamise kohta
patsientidel kreatiniini kliirensiga <10 ml/min ja dialüüsipatsientidel, seetõttu valsartaani tuleb nendel
patsientidel kasutada ettevaatusega (vt lõigud 4.2 ja 4.4). Valsartaan seondub ulatuslikult
plasmavalkudega ega ole tõenäoliselt eemaldatav dialüüsi teel.

Maksafunktsiooni häired
Ligikaudu 70% imendunud annusest eritub sapiga ning peamiselt muutumatul kujul. Valsartaan ei läbi
ulatuslikku biotransformatsiooni. Täheldati, et kerge kuni mõõduka raskusega maksafunktsiooni
häirega patsientidel suurenes valsartaani ekspositsioon ligikaudu 2 korda tervete vabatahtlikega
võrreldes. Valsartaani plasmakontsentratsiooni ja maksa düsfunktsiooni raskusastme vahel puudub
seos. Valsartaani kasutamist raske maksafunktsiooni häirega patsientidel ei ole uuritud (vt lõigud 4.2,
4.3 ja 4.4).

Lapsed
Uuringus, kus osales 26 hüpertensiivset last (vanuses 1...16 aastat), kes said valsartaani suspensiooni
ühekordse annuse (keskmine: 0,9...2 mg/kg, maksimaalne annus 80 mg), oli valsartaani kliirens
(liitrit/t/kg) võrreldav vanusevahemikus 1...16 aastat ja sarnane sama ravimvormi saanud
täiskasvanutel täheldatuga.

Neerufunktsiooni häired
Ravimi kasutamist lastel kreatiniini kliirensiga <30 ml/min ja dialüüsi saavatel lastel ei ole uuritud,
seetõttu ei ole valsartaani kasutamine nendel patsientidel soovitatav. Lastel kreatiniini kliirensiga >30
ml/min ei ole vaja annust muuta. Tähelepanelikult peab jälgima neerufunktsiooni ja seerumi
kaaliumisisaldust (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

5.3. Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Emastel rottidel, kes said toksilistes annustes valsartaani (600 mg/kg päevas) gestatsiooni viimastel
päevadel ja laktatsiooni ajal, ilmnes järglaste elulemuse vähenemine, kehakaalu suurenemise
aeglustumine ja arengu hilinemine (kõrvalesta ja kõrvakanali avanemine) (vt lõik 4.6). Need rottidel
kasutatud annused (600 mg/kg päevas) on ligikaudu 18 korda suuremad valsartaani maksimaalsest
inimesele soovitatavast annusest mg/m2 baasil (arvutused eeldavad valsartaani suukaudset annust 320
mg ööpäevas 60 kg kaaluval patsiendil).
Mittekliinilistes ohutusuuringutes vähendas valsartaani kasutamine suurtes annustes (200...600 mg
kehamassi kg kohta) rottidel punaliblede parameetreid (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit) ja
tekitas muutusi neerude hemodünaamikas (vähene plasma uureasisalduse suurenemine ja
neerutuubulite hüperplaasia ning basofiilia isasloomadel). Need rottidel kasutatud annused (200 ja 600
mg/kg päevas) on ligikaudu 6 ja 18 korda suuremad valsartaani maksimaalsest inimesele soovitatavast
annusest mg/m2 baasil (arvutused eeldavad valsartaani suukaudset annust 320 mg ööpäevas 60 kg
kaaluval patsiendil).
Küünisahvidel tekkisid sarnastel annustel sarnased muutused, kuigi raskekujulisemad, eelkõige
neerudes. Neerukahjustused kulgesid koos uurea ja kreatiniini kontsentratsiooni tõusuga kuni
nefropaatiani.
Mõlemal liigil tekkis ka neerude juksta-glomerulaarrakkude hüpertroofia. Kõik muutused leiti olevat
seotud valsartaani farmakoloogilise toimega, mis kutsub eelkõige küünisahvidel esile pikaajalise
hüpotensiooni. Inimestel kasutatavate valsartaani annuste puhul ei ole neerude juksta-
glomerulaarrakkude hüpertroofia asjakohane.

Lapsed
Valsartaani igapäevane suukaudne manustamine vastsündinud/noortele rottidele (alates 7.
sünnijärgsest päevast kuni 70. päevani) annustes 1 mg/kg ööpäevas (see on ligikaudu 10...35%
maksimaalsest lastele soovitatavast annusest 4 mg/kg ööpäevas süsteemse ekspositsiooni alusel)



põhjustas püsivat, pöördumatut neerukahjustust. Ülalnimetatud toimed on angiotensiini konverteeriva
ensüümi inhibiitorite ja angiotensiin II 1. tüüpi retseptori blokaatorite farmakoloogilise toime
tugevnemise oodatav tulemus; need toimed ilmnevad juhul, kui rotte ravitakse esimese 13 elupäeva
jooksul.
See periood langeb kokku 36 rasedusnädalaga inimestel, mis võib mõnikord pikeneda kuni 44.
nädalani pärast viljastumist. Valsartaani uuringus osalenud noored rotid said ravi kuni 70. päevani
ning ei saa välistada toimet neerude arengule (4...6 sünnijärgset nädalat). Neerude funktsionaalne
küpsemine kestab inimestel esimese eluaasta jooksul. Seega ei saa välistada selle leiu kliinilist tähtsust
alla 1-aastastele lastele, samas ei näita prekliinilised uuringud ohutusega seotud probleeme üle 1-
aastastel lastel.

6. Farmatseutilised andmed

6.1. Abiainete loetelu

Tableti sisu:
Laktoosmonohüdraat,
Mikrokristalliline tselluloos,
Povidoon,
Kroskarmelloosnaatrium,
Kolloidne veevaba ränidioksiid,
Magneesiumstearaat,

Tableti kate:
Hüpromelloos,
Titaandioksiid (E171),
Makrogool 4000,
Kollane raudoksiid (E172) - sisaldub 40 mg, 160 mg ja 320 mg õhukese polümeerikattega tablettides.
Punane raudoksiid (E172) - sisaldub 80 mg, 160 mg ja 320 mg õhukese polümeerikattega tablettides.

6.2. Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3. Kõlblikkusaeg

40 mg, 80 mg, 160 mg: 5 aastat
320 mg: 3 aastat

6.4. Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Hoida temperatuuril kuni 30°C.
Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

6.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

PVC/PE/PVDC/Al blister:
40 mg, 80 mg, 160 mg: pakendis 7, 10, 14, 28, 30, 50, 56, 60, 84, 90, 98, 120 või 180 tabletti.
320 mg: pakendis 7, 10, 14, 20, 28, 30, 56, 60, 84, 90 või 98 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Erinõuded puuduvad.



Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. Müügiloa hoidja

KRKA, d.d., Novo mesto
Šmarješka cesta 6
8501 Novo mesto
Sloveenia

8. Müügiloa number

Valsacor 40 mg:
549407
Valsacor 80 mg:
549307
Valsacor 160 mg:
549507
Valsacor 320 mg:
670710

9. Esmase müügiloa väljastamise/müügiloa uuendamise kuupäev

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev:
Valsacor 40 mg:
15.06.2007
Valsacor 80 mg:
15.06.2007
Valsacor 160 mg:
15.06.2007
Valsacor 320 mg:
03.02.2010
Müügiloa viimase uuendamise kuupäev:
Valsacor 40 mg:
10.06.2011
Valsacor 80 mg:
10.06.2011
Valsacor 160 mg:
10.06.2011
Valsacor 320 mg:
26.04.2013

10. Teksti läbivaatamise kuupäev

Ravimiametis kinnitatud juunis 2014