UROMITEXAN

Oksasafosforiinide (ifosfamiid, tsüklofosfamiid, trofosfamiid) poolt põhjustatud kuseteede toksilisuse
(hemorraagiline tsüstiit, mikrohematuuria) profülaktika.
Mesnat tuleb alati manustada koos ifosfamiidiga. Mesnat tuleb alati kasutada oksasafosforiinide
(tsüklofosfamiid, trofosfamiid) annuste kasutamisel üle 10mg/kg kehakaalu kohta ja riskipatsientidel.
Riskifaktorid on: eelnev vaagnapiirkonna kiiritusravi, tsüstiidi tekkimine eelneva ifosfamiidi,
tsüklofosfamiidi või trofosfamiidi ravi ajal ning varem esinenud kuseteede haigused.

Oksasafosforiinide urotoksiliste toimete vältimiseks tuleb patsiendile manustada küllaldaselt
Uromitexan’i. Uriini eritumine peab olema 100 ml/t (nagu nõutakse oksasafosforiinide ravi ajal) ning
patsienti tuleb uurida ravi ajal hematuuria ja proteinuuria osas. Uromitexan-ravi kestvus peab olema
võrdeline oksasafosforiinide ravi kestvusega pluss aeg, mis kulub oksasafosforiinide metaboliitide
kontsentratsiooni langemiseni uriinis alla toksilise taseme. See periood kestab tavaliselt 8…12 tundi
pärast oksasafosforiidide ravi lõppu ning sõltub oksasafosforiinide raviskeemist.
Kui ei ole teisiti määratud, siis manustatakse UROMITEXANi veenisiseselt (15...30-minutiliste
injektsioonidena) 20% oksasafosforiini annusest üheaegselt oksasafosforiini infusiooniga (0-punkt)
ning seejärel 4 ja 8 tundi pärast oksasafosforiini manustamist.

Näide UROMITEXANi manustamisest oksasafosforiini süstimise korral:

Aeg
0-punkt (kell
4 tundi hiljem
8 tundi hiljem (kell

8.00)
(kell 12.00)
16.00)
oksasafosforiini annus
2,4 g/m2


kehapinna
kohta
UROMITEXANi
480 mg/m2
480 mg/m2
480 mg/m2 kehapinna
annus
kehapinna
kehapinna kohta
kohta
kohta


Kasvajavastase ravi korral väga suurte oksasafosforiini annustega (enne luuüdi transplantatsiooni)
võib UROMITEXANi üldannust lastel ja täiskasvanutel suurendada 120…160%-ni vastavast
oksasafosforiini annusest: manustada seda 3 manustamiskorral 40% vastavast oksasafosforiini
annusest (ajapunktid 0, 4 ja 8 tundi), kasutada 4 manustamiskorda 3-tunniste intervallidega
(ajapunktid (0, 3, 6, 9 tundi). Laste puhul tuleb kinni pidada 3-tunnistest intervallidest. Pärast
UROMITEXANi esimest manustamiskorda (20% oksasafosforiini annusest) võib ülejäänu algselt
arvestatud üldannusest manustada 24 tunni jooksul perfuuseriga.
Ifosfamiidi manustamisel püsiinfusioonina on otstarbekas pärast UROMITEXANi esimest annust
(20% ifosfamiidi annusest) kasutada selle püsiinfusiooni kuni 100%-ni tsütostaatikumi annusest.
Uroprotektiivse toime tõttu tuleb UROMITEXANi infusiooni jätkata 6...12 tundi pärast ifosfamiidi
püsiinfusiooni lõpetamist, manustades veel kuni 60% tsütostaatikumi annusest (seega mesna annus
kokku kuni 180% ifosfamiidi annusest).

Näide UROMITEXANi manustamisest ifosfamiidi 24-tunnise püsiinfusiooni korral.

Aeg
0-punkt
24... 30...36 tundi hiljem

Ifosfamiidiannus
5 g/m2 kehapinna kohta

(~125 mg/kg)
UROMITEXANi
1 g/m2 kehapinna kohta

boolusannus
(~25 mg/kg)
UROMITEXANi infusioon
kuni 5 g/m2 kehapinna kohta
2,5 g/m2 kehapinna kohta (~62,5
(~125 mg/kg)
mg/kg)

Ifosfamiidi püsiinfusiooni lõppemisel võib mesnat manustada ka kolme injektsioonina, iga injektsioon
20% tsütostaatikumi annusest (ajapunktid 24, 30, 36 tundi).


Spetsiaalsed annustamisjuhised
Lapsed
Mesna kasutamise ohutus ja efektiivsus pole lastel kindlaks tehtud. Kuna lapsed urineerivad
sagedamini, tuleb neil Uromitexan’i annustevahelist intervalli vähendada 3 tunnini.
Ravi korral väga suurte oksasafosforiini annustega (enne luuüdi transplantatsiooni) tuleb
Uromitexan’i boolusannused alati manustada lühemate intervallidega (nt 20% ajapunktis 0, 1, 3, 6, 9,
12 tundi). Boolusannustamise asemel võib kasutada lühiajalisi 15 minutit infusioone.

Vanemaealised patsiendid
Kliinilisi uuringuid pole piisavalt läbi viidud üle 65-aastastel patsientidel, et välja selgitada, kas nad
reageerivad erinevalt noorematest patisentidest. Üldiselt peaks oksasafosforiinide toimuma vanemaealistel ettevaatlikult, kuna sagedamini võivad esineda maksa-, südame- või
neerufunktsiooni häired. Oksasafosforiinide ja Uromitexan’i annuste vahekord peaks jääma samaks.

Riskipatsiendid
Patsientidel, kel on urotrakti kahjustused eelneva vaagnapiirkonna kiiritusravi või oksasafosforiinide
ravi järgselt, või patsientidel, kes pole Uromitexan’i saanud standardannustes ning eelnevate urotrakti
haigustega patsientidel tuleks manustada Uromitexan’i 40% oksasafosforiinide annusest lühemate kui
4 tunniste intervallidega ning manustamiskordi suurendada.

Parenteraalseid ravimeid tuleb enne manustamist visuaalselt kontrollida tahkete osakeste sisalduse värvimuutuse suhtes.
Lahuseid, mille värvus on muutunud, mis on hägused või sisaldavad nähtavaid osakesi, ei tohi
kasutada.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

HOIATUSED

Ülitundlikkus
Pärast mesna manustamist uroprotektorina on teatatud ülitundlikkusreaktsioonidest mesna suhtes.
Sealhulgas naha ja nahaaluskoe sümptomid (vt lõik 4.8).

Veel on teatatud raskete bulloossete ja haavandiliste naha ning limaskesta reaktsioonide juhtudest.
Mõned reaktsioonid leiti olevat vastavuses Stevensi-Johnsoni sündroomi, toksilise epidermaalse
nekrolüüsi või multiformse eksudatiivse erüteemi sümptomitega.
Mõnel juhul kaasnes nahareaktsioonidega üks või mitu muud sümptomit, näiteks
• palavik;
• südame-veresoonkonna sümptomid [hüpotensioon (mõnel juhul raskesti vedelikravile alluv),
tahhükardia, EKG-l perimüokardiidile viitavad tunnused; vt lõik 4.8];
• ägeda neerukahjustuse nähud;
• kopsusümptomid (hüpoksia, respiratoorne düstress, bronhospasm, tahhüpnoe, köha, veriröga;
vt lõik 4.8);
• hematoloogilised kõrvalekalded (dissemineeritud intravaskulaarse koagulopaatiale viitavad
laboratoorsed näitajad, leukopeenia, eosinofiilia, lümfopeenia, trombotsütopeenia, pantsütopeenia; vt
lõik 4.8);
• maksaensüümide suurenenud sisaldus;
• iiveldus, oksendamine;
• jäsemete valu, liigesevalu, lihasvalu, halb enesetunne;
• stomatiit ja
• konjunktiviit.

Mõnel juhul on esinenud anafülaksiat.
On teatatud ka palavikust, millega kaasneb küll hüpotensioon, aga mitte nahanähud.

Nii rasketest kui ka vähem väljendunud reaktsioonidest on teatatud seoses mesna kasutamisega
raskete süsteemsete autoimmuunhaiguste ja pahaloomuliste kasvajate raviskeemides.

Enamikul juhtudel on reaktsioonid tekkinud ravimi esmakordse manustamise ajal või järel või mitu
nädalat pärast mesna manustamist. Muudel juhtudel täheldati esimest reaktsiooni alles pärast ravimi
manustamist mitme kuu vältel.

Paljudel juhtudel ilmnesid sümptomid manustamispäeval ja kalduvusega tekkida korduval
manustamisel pigem lühemate intervallidega.

Mõnedel patsientidel erines reaktsiooni teke ja/või raskus sõltuvalt manustatud annusest.

On teatatud korduvate kokkupuudete puhul tekkinud korduvatest reaktsioonidest, mille raskus on
mõnel juhul iga korraga süvenenud. Mõnel juhul reaktsioon uuel kokkupuutel ei kordunud.

Mõnedel patsientidel, kellel on anamneesis reaktsioon, on hilist tüüpi nahatesti tulemused olnud
positiivsed. Negatiivne hilisreaktsioon ei välista siiski ülitundlikkust mesna suhtes. Testimisel saadud
positiivsed kiiret tüüpi nahareaktsioonid on patsientidel tekkinud sõltumata eelnevast kokkupuutest
mesnaga või ülitundlikkusreaktsioonidest anamneesis ja need võivad olla seotud testimiseks
kasutatava mesna lahuse kontsentratsiooniga.

Ravimi väljakirjutaja peab
- olema teadlik selliste reaktsioonide tekkimise võimalusest ja sellest, et reaktsioonid võivad
korduval kokkupuutel muutuda raskemaks ning mõnel juhul osutuda eluohtlikeks;
- olema teadlik, et ülitundlikkusreaktsioonid mesna suhtes on sarnased sepsise kliinilise pildiga
ja autoimmuunhaigustega patsientidel olemasoleva haiguse ägenemisega.

Tioolide sisaldus
Mesna on tiooliühend, st sulfhüdrüülrühma (SH) sisaldav orgaaniline ühend. Tiooliühendite
kõrvaltoimete profiilis leidub mõningaid sarnasusi, sealhulgas raskete nahareaktsioonide tekke
võimalus. Tiooliühendeid sisaldavad ravimid on näiteks amifostiin, penitsillamiin ja kaptopriil.

Ei ole selge, kas patsientidel, kellel on tekkinud sellise ravimi kõrvaltoime, on suurenenud risk mis
tahes reaktsioonide või sarnaste reaktsioonide tekkeks muude tiooliühendite puhul. Sellistel
patsientidel tuleb mõne muu tiooliühendi kasutamisel arvestada võimaliku suurenenud riskiga.

ETTEVAATUSABINÕUD

Mesna kasutamine ei hoia kõigil patsientidel ära hemorraagilise tsüstiidi teket. Seega tuleb patsiente
jälgida.
Uriinihulk tuleb hoida piisavana, nagu ravimisel oksasaforiiniga ette nähtud.

Naatriumisisaldus
Mesna süstelahus sisaldab ligikaudu 59 mg naatriumi 400 mg mesna kohta.

Mõju laboratoorsetele analüüsidele
Ravi mesnaga võib põhjustada valepositiivseid reaktsioone ketokehadele
naatriumnitroprussiidipõhistes uriinianalüüsides (sealhulgas ribaanalüüsil). Jää-äädikhappe
lisamisega saab eristada valepositiivset tulemust (kirsipunane värvus, mis kaob) ja tõest positiivset
tulemust (punakasvioletne värv, mis tugevneb).

Ravi mesnaga võib põhjustada valepositiivseid reaktsioone askorbiinhappele Tillmani reaktiivil
põhinevates uriini sõelanalüüsides.

Farmakokineetika uuringutes tervetel vabatahtlikel olid seerumi kreatiinfosfokinaasi (KPK) väärtused
väiksemad proovides, mis võeti 24 tundi pärast mesna manustamist, kui neis, mis võeti enne ravimi
manustamist. Kuigi olemasolevad andmed ei ole piisavad nähtuse põhjuse kindlakstegemiseks, võib
seda pidada märgiks olulisest mõjust tioolsõltuvatele (nt N-atsetüültsüsteiini) ensümaatilistele KPK
analüüsidele.

Vt ka teavet lõigus 4.8 farmakokineetilistes uuringutes täheldatud kõrvalekallete kohta
laborianalüüsides.

Kasutamine lastel
Mesna ohutust ja efektiivsust lastel (< 16-aastastel) ei ole Baxteri tehtud kliinilistes uuringutes
tõendatud. Siiski on meditsiinialases kirjanduses viiteid mesna kasutamisele pediaatrilistel
patsientidel.

Uromitexan ei mõjuta oksasafosforiinide süsteemseid toimeid. Kliinilised uuringud on tõestanud, et
Uromitexan’i üleannustamine ei vähenda oksasafosforiinide ägedat, subakuutset toksilisust ning
leukotoksilist aktiivsust ja immunosupressiivset toimet. Loomkatsetes ifosfamiidi ja
tsüklofosfamiidiga on selgunud, et Uromitexan ei mõjuta nende kasvajavastast toimet erinevat
tüüpi tuumoritele.

Uromitexan ei mõjuta ka teiste tsütotoksiliste ainete kasvajavastast toimet (nt adriamütsiin, BCNU,
metotreksaat, vinkristiin) ning ka teiste ravimite nagu nt digitaalise glükosiidide ravitoimet.

Toit ei mõjuta mesna imendumist ega uriiniga eritumist.

Puuduvad piisavad andmed mesna kasutamise kohta rasedatel või imetavatel naistel. Arstid peavad
enne mesna väljakirjutamist iga konkreetse patsiendi puhul hoolikalt kaaluma võimalikke riske ja
oodatavat kasu.

Rasedus ja imetamine on tsütostaatilise ravi vastunäidustused ja seega ei ole tõenäoline Mesna
kasutamine nendes olukordades.

Kui konkreetne patsient saab raseduse ajal ravi oksasafosforiiniga, siis tuleb sellele patsiendile
manustada Mesnat.

Emad ei tohi nende ravimitega ravimise ajal lapsi imetada.

Loomkatsetes ei ole leitud tõendeid mesna embrüotoksilise või teratogeense toime kohta.

Mesnaga ravitavatel patsientidel võivad tekkida soovimatud toimed (sh sünkoop, peapööritus,
letargia/unisus, pearinglus ja ähmane nägemine), mis võivad mõjutada autojuhtimise või masinate
käsitsemise võimet. Otsus autojuhtimise või masinate käsitsemise kohta tuleb teha iga patsiendi puhul
eraldi.

Mesna kasutamisega seoses kõige sagedamini esinevad kõrvaltoimed (> 10%): peavalu,
infusioonikoha reaktsioonid, kõhuvalu/koolikud, peapööritus, letargia/unisus, püreksia, lööve,
diarröa, iiveldus, punetus ja gripilaadne haigus.

Mesna kasutamisega seotud kõige raskemad kõrvaltoimed on toksiline epidermaalne
nekrolüüs, Stevensi-Johnsoni sündroom, anafülaksia ja ravimlööve koos eosinofiilia ja
süsteemsete sümptomitega (DRESS).

Et mesnat kasutatakse kombinatsioonis oksasafosforiinidega või oksasafosforiine
sisaldava kombineeritud keemiaraviga, on sageli raske eristada mesnast ja samal ajal
manustatud tsütotoksilistest ravimitest tingitud kõrvaltoimeid.

Kõrvaltoimete esinemissagedus põhineb järgmisel skaalal: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100;
< 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000; < 1/100), harv (≥ 1/10 000; < 1/1000), väga harv (< 1/10 000),
teadmata (turustamisjärgsete kogemuste põhjal teatatud kõrvaltoimed)

MedDRA
Kõrvaltoime
Sagedus
organsüsteemi klass
(SOC)
Vere ja lümfisüsteemi
Lümfadenopaatia
Sage
häired
Pantsütopeenia
Teadmata
Leukopeenia
Teadmata
Lümfopeenia
Teadmata
Trombotsütopeenia
Teadmata
Eosinofiilia
Teadmata
Immuunsüsteemi
Anafülaksia
Teadmata
häired
Ülitundlikkus
Teadmata
Ainevahetus-ja
Söögiisu vähenemine
Sage
toitumihäired
Janutunne
Sage
Psühhiaatrilised häired Unetus
Sage
Hirmuunenäod
Sage
Närvisüsteemi häired
Peavalu
Väga sage
Pearinglus
Väga sage
Letargia/unisus Peapööritus
Väga sage
Paresteesia
Sage
Hüperesteesia
Sage
Sünkoop
Sage
Hüpoesteesia
Sage
Tähelepanu häirumine
Sage
Krambid
Sage
Teadmata
Silma kahjustused
Konjunktiviit
Sage
Fotofoobia
Sage
Ähmane nägemine
Sage
Periorbitaalne ödeem
Teadmata
Südamehäired
Palpitatsioonid
Sage
Normist kõrvalekalduv elektrokardiogramm
Teadmata
Tahhükardia
Teadmata

Vaskulaarsed häired
Punetus
Väga sage
Hüpotensioon
Teadmata
Hüpertensioon
Teadmata
Respiratoorsed,
Ninakinnisus
Sage
rindkere ja
Köha
Sage
mediastinumi häired
Pleuriitiline valu
Sage
Suukuivus
Sage
Bronhospasm
Sage
Düspnoe
Sage
Ebamugavustunne kõris
Sage
Ninaverejooks
Sage
Respiratoorne distress, hüpoksia
Teadmata
Vähenenud hapnikusaturatsioon
Teadmata
Tahhüpnoe
Teadmata
Hemoptüüs
Teadmata
Teadmata
Seedetrakti häired
Kõhuvalu/koolikud
Väga sage
Iiveldus
Väga sage
Kõhulahtisus
Väga sage
Limaskesta ärritus1
Sage
Kõhupuhitus
Sage
Oksendamine
Sage
Põletav valu (rinnaku all / ülakõhus)
Sage
Kõhukinnisus
Sage
Igemete veritsus
Sage
Stomatiit
Teadmata
Halb maitse suus
Teadmata
Maksa ja sapiteede
Transaminaaside sisalduse suurenemine
Sage
häired
Hepatiit
Teadmata
Gammaglutamüüli transferaasi suurenenud
Teadmata
sisaldus

Vere aluselise fosfataasi suurenenud sisaldus Teadmata

Naha ja nahaaluskoe
Lööve2
Väga sage
kahjustused
Sügelus
Sage
Hüperhidroos
Sage
Toksiline epidermaalne nekrolüüs
Teadmata
Stevensi-Johnsoni sündroom
Teadmata
Multiformne erüteem
Teadmata
Ravimlööve *
Teadmata
Haavandid ja/või villid **
Teadmata
Angioödeem
Teadmata
Fikseerunud lööve
Teadmata
Lööve valgusele eksponeeritud piirkonnas
Teadmata
(ingl photodistributed rash)

Urtikaaria
Teadmata
Põletustunne
Teadmata
Erüteem
Teadmata
Lihas-skeleti ja
Artralgia
Sage
sidekoe kahjustused
Seljavalu
Sage
Müalgia
Sage
Valu jäsemetes
Sage
Valu lõualuus
Sage
Neerude ja kuseteede
Düsuuria
Sage
häired
Äge neerupuudulikkus
Teadmata
Üldised häired ja
Infusioonikoha reaktsioonid
Väga sage
manustamiskoha
- Infusioonikoha sügelus
Väga sage
reaktsioonid
- Lööve infusioonikohas
Väga sage
- Valu infusioonikohas
Sage
- Punetus infusioonikohas
Sage
- Nõgeslööve infusioonikohas
Sage
- Turse infusioonikohas
Sage
Püreksia
Väga sage
Gripilaadne haigus3
Väga sage
Kangestused
Sage
Väsimus
Sage
Valu rinnus
Sage
Halb enesetunne
Sage
Näo turse
Teadmata
Perifeerne turse
Teadmata
Asteenia
Teadmata
Infusioonikoha reaktsioonid****
Teadmata
Uuringud
Dissemineeritud intravaskulaarse
Teadmata
koagulatsiooni laboratoorsed tunnused

Protrombiini aja pikenemine
Teadmata
Aktiveeritud osalise tromboplastiini aja
Teadmata
pikenemine



1 suu, pärasoole limaskesta ärritus
2 sh mittesügelev, sügelev, erüteem, erütematoosne, eksematoosne, papuloosne ja/või makuloosne
lööve.
* koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega
** limaskesta-naha, limaskesta, suu, vulvovaginaalse, anorektaalse
**** tromboflebiit, ärritus

Kliinilistes uuringutes esinenud kõrvaltoimed
• Aeg kõrvaltoimete ilmnemiseni
Mõned osalejad kogesid kõrvaltoimeid esimesel kokkupuutel mesnaga ja teised pärast teist või
kolmandat kokkupuudet. Üldiselt ilmnes osalejal sümptomite kogu spekter mõne tunni jooksul.
Korduval manustamisel ei lisandunud mõnedel patsientidel mingeid muid reaktsioone, samas kui
teistel osalejatel korduval manustamisel kõrvaltoimed süvenesid.
• Infusioonikoha reaktsioonid
Mõnedel osalejatel, kellel oli tekkinud infusioonikohas paikne nahareaktsioon, põhjustasid järgmised
mesna manustamiskorrad nahareaktsioonide tekke teistes kohtades.
• Naha/limaskesta reaktsioonid
Pärast mesna manustamist nii veenisiseselt kui ka suukaudselt teatati naha ja limaskesta
reaktsioonidest. Need olid lööve, sügelus, õhetus, limaskesta ärritus, pleuriitiline valu ja konjunktiviit.
Ligikaudu üks neljandik mis tahes kõrvaltoimetega osalenutest koges naha/limaskesta reaktsioone
koos teiste kõrvaltoimetega, sealhulgas düspnoe, palavik, peavalu, seedetrakti sümptomid, unisus,
halb enesetunne, lihasvalu ja gripilaadsed sümptomid.
• In vivo toime lümfotsüütide arvule
Farmakokineetika uuringutes tervetel vabatahtlikel oli mesna üksikannuste manustamine tavaliselt
seotud kiire (24 tunni jooksul) ja mõnel juhul märkimisväärse lümfotsüütide arvu vähenemisega, mis
üldiselt taastus 1 nädala jooksul pärast manustamist. Uuringute andmed korduva manustamise kohta
mitme päeva jooksul on ebapiisavad, et iseloomustada lümfotsüütide arvu muutumise aega sellistes
tingimustes.
• In vivo mõju seerumi fosforisisaldusele
Farmakokineetika uuringutes tervetel vabatahtlikel oli mesna manustamine ühel või mitmel päeval
seotud mõnel juhul seerumi fosforisisalduse mõõduka suurenemisega, mis oli mööduv.

Neid mõjusid tuleb arvestada laboratoorsete tulemuste tõlgendamisel.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa
väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel
palutakse teatada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Teated tahtmatu üleannustamise kohta ja tervetel vabatahtlikel läbi viidud suurte annuste
talutavuse uuringu andmed näitasid, et mesna manustamine täiskasvanutele üksikannusena
vahemikus ligikaudu 4...7 g võib põhjustada selliseid sümptomeid nagu iiveldus,
oksendamine, kõhuvalu/koolikud, diarröa, peavalu, väsimus, jäsemete ja liigeste valu, lööve,
punetus, hüpotensioon, bradükardia, tahhükardia, paresteesia, palavik ja bronhospasm.

On leitud ka märgatavalt suurenenud iivelduse, oksendamise ja diarröa esinemise määra
oksasafosforiiniga ravitud patsientidel, kes said intravenoosselt > 80 mg mesnat kg kehamassi
kohta ööpäevas võrreldes väiksemaid annuseid või ainult vedelikravi saanud patsientidega.

Spetsiifilist antidooti mesnale ei tunta.

Uromitexan on aine oksasafosforiinide poolt põhjustatud kuseteede toksilisuse profülaktikaks.

ATC-kood: V03AF01

Toimeaine mesna on sünteetiline sulfüdrüülühend, mis on määratletud kui naatrium-2- merkaptoetaan
sulfonaat. Farmakoloogilised ja toksikoloogilised uuringud on näidanud, et mesnal on madal
toksilisus. Süsteemselt manustatud mesna farmakoloogiline ja toksikoloogiline inertsus ning
suurepärane detoksikatsiooni toime kusteedele on tingitud tema farmakokineetikast. Mesna
toimemehhanism põhineb oksasafosforiinide urotoksiliste hüdroksümetaboliitide stabiliseerimises ja
mittetoksiliste liitühendite moodustamises akroleiiniga. Nende reaktsioonide kaudu toimub
tsütostaatikumi detoksifikatsioon neerudes ja kuseteedes.
Mesna disulfiid, mis muutub neerudes kolmeks tioolühendiks, reageerib keemiliselt urotoksiliste
oksasafosforiinide metaboliitidega (akroleiin, 4-hüdroksüifosfamiid või 4-hüdroksütsüklofosfamiid),
põhjustades nende detoksikatsiooni. Esimene aste detoksikatsiooniprotsessis on mesna sidumine 4-
hüdroksü- metaboliidiga,
mille
tagajärjel
tekkib
4- sulfoetüültio
ühend.
Paljudes
modelleerimisuuringutes kombinatsioonis ifosfamiidiga (kasutades 20 kordseid annuseid), pole
esinenud tuumorivastase toime vähenemist.

Mesna kui vaba tioolühend muutub veres kiiresti disulfiidmetaboliidiks, mis redutseeritakse
glomerulaarse filtratsiooni tulemusena uuesti vabaks tioolühendiks. Eritumine toimub peaaegu
täielikult neerude kaudu ja algab kohe pärast preparaadi manustamist. Annustes 2…4 g/m2, on
ifosfamiidi poolväärtuseag 4…8 tundi. Mesna adekvaatse taseme säilitamiseks kuseteedes
urotoksiliste oksasafosforiinide metaboliiitide elimineerimiseks on vajalik mesna korduv
manustamine.
Seonduvus plasmavalkudega on 69...75%.

Intravenoosne manustamine
Pärast mesna 800 mg annuse intravenoosset manustamist, on mesna ja dimesna poolväärtusaeg veres
vastavalt 0,36 ja 1,17 tundi. Ligikaudu 32% ja 33% annusest elimineeritakse uriinis 24 tunni jooksul
vastavalt mesna ja dimesnana. Ravim eritub pärast ühekordset manustamist 4 tunni jooksul. Mesna
plasmakliirens on 1,23 l/tunnis/kg kohta.

Mesna on farmakoloogiliselt inertne ja mittetoksiline tioolühend, mis kiiresti eritub neerude kaudu
ega ladestu kudedes. Detoksikatsiooniefekt piirdub neerude ja kuseteedega, oksasofosforiinide
süsteemseid kõrvaltoimeid ja kasvajatevastast toimet see ei mõjuta. Loomkatsetes ei ole mesna
põhjustanud mutageenseid, kantserogeenseid ega teratogeenseid toimeid.
Reproduktsiooniuuringud on läbiviidud suukaudsetes annustes 1000 mg/kg kohta küülikutel ja 2000
mg/kg kohta rottidel (ligikaudu 10 korda suuremates annustes, kui terapeutiliselt inimestele on
soovitatud) ning loodet kahjustavat toimeid ei ole täheldatud.
Letaalsed on olnud rottidele ja hiirtele suukaudsed annused 6,1 ja 4,3 g/kg (ca 15 ja 22 korda
suuremad annused kui maksimaalselt soovitatud annused inimestele). Surm on tekkinud
kõhulahtisuse, krampide, hingamishäirete ja tsüanoosi tagajärjel.

Naatriumedetaat, naatriumhüdroksiid, süstevesi.

Mesna ei sobi in vitro tsisplatiini, karboplatiini ja lämmastikipriidiga.

Mesna ja epirubitsiini segamine põhjustab epirubitsiini inaktiveerumist ning seda tuleb
vältida.

.

5 aastat.

Hoida temperatuuril 15…30°C.
Mitte kasutada pärast pakendil märgitud kõlblikkusaja lõppu.

UROMITEXAN 400 mg ampullid: värvitud, 5 ml, valge murdejoonega, hüdrolüütiline klaas.
Pakendis on 15 ampulli, mis sisaldavad 4 ml süstelahust.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded hävitamiseks puuduvad. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada
vastavalt kohalikele nõuetele.