SEROQUEL XR

Skisofreenia ravi.
Skisofreenia säilitusravi retsidiivide ennetamiseks.
Bipolaarse häirega seotud mania episoodide ravi.
Bipolaarse häirega seotud depressiivsete episoodide ravi.
Bipolaarse häire säilitusravi retsidiivide ennetamiseks.
Depressiooni lisaravi, kui monoteraapia antidepressandiga ei ole andnud optimaalset ravivastust (vt 5.1).
Ravi alustades tuleb arvesse võtta Seroquel XR ohutusandmeid (vt 4.4).

Igale näidustusele vastab erinev annustamisskeem. Seetõttu tuleb veenduda, et patsiendid saavad aru oma
seisundile vastavast õigest annustamisest.
Seroquel XR toimeainet prolongeeritult vabastavaid tablette tuleb manustada üks kord ööpäevas, ilma
toiduta (vähemalt üks tund enne söögikorda). Tabletid tuleb tervena alla neelata, neid ei tohi poolitada,
närida ega purustada.

Täiskasvanud
Skisofreenia ja bipolaarse häirega seotud mania episoodide ravis on ööpäevane annus esimesel
Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
ravipäeval 300 mg ja teisel ravipäeval 600 mg. Soovitav ööpäevane annus on 600 mg, kliinilise vajaduse
ilmnedes võib annust tõsta kuni 800 mg-ni ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi ravivastusest ja ravimtaluvusest
võib annust kohandada vahemikus 400...800 mg/ööpäevas. Skisofreenia säilitusravis ei ole annuse
kohandamine vajalik.

Bipolaarse häirega seotud depressiivsete episoodide ravi
Seroquel XRi tuleb võtta enne magaminekut. Esimesel neljal ravipäeval on annustamine järgmine:
1. päeval 50 mg,
2. päeval 100 mg,
3. päeval 200 mg,
4. päeval 300 mg.
Soovitatav ööpäevane annus on 300 mg. Sõltuvalt patsiendi ravivastusest võib Seroquel XR annust tõsta
tasemele kuni 600 mg ööpäevas. Kvetiapiinil on tõestatud depressioonivastane toime annuses 300 mg 600 mg. Siiski, 600 mg kasutamisel lühiajalises ravis ei esinenud ravitulemuse märgatavat paranemist
võrreldes 300 mg annuse kasutamisega (vt lõik 5.1). Kliinilised uuringud on näidanud, et üksikutel
patsientidel, kellel on probleem ravitaluvusega, võib annust langetada tasemele 200 mg ööpäevas.

Bipolaarse häirega seotud depressiivse episoodi ravimisel määrab ravi bipolaarse häire ravi kogemustega
arst.

Bipolaarse häire säilitusravi retsidiivide ennetamiseks
Bipolaarse häirega seotud mania, segatüüpi või depressiivsete episoodide retsidiivide ennetamiseks tuleb
patsientidel, kellel on ilmnenud ravivastus kvetiapiinravile ägeda bipolaarse häire korral, jätkata ravi
samas annuses. Sõltuvalt patsiendi ravivastusest ja taluvusest võib annust kohandada vahemikus 300...800
mg/ööpäevas jaotatuna kaheks annuseks. Oluline on, et säilitusravis kasutatakse madalaimat efektiivset
annust.

Depressiooni lisaravi
SEROQUEL XRi tuleb võtta enne magaminekut. Esimesel neljal ravipäeval on annustamine järgmine:
1. päeval 50 mg,
2. päeval 50 mg,
3. päeval 150 mg,
4. päeval 150 mg.
Depressioonivastane toime ilmnes annuste korral 150 mg ja 300 mg/ööpäevas lisaravi lühiajalistes
uuringutes (lisaks amitriptülliini, bupropiooni, tsitalopraami, duloksetiini, estsitalopraami, fluoksetiini,
paroksetiini, sertraliini ja venlafaksiinile - vt lõik 5.1) ja 50 mg/ööpäevas lühiajalistes monoravi
uuringutes. Kõrgemate annuste kasutamisel suureneb risk kõrvaltoimete tekkeks. Raviarst peab veenduma,
et raviks kasutatakse madalaimat efektiivset annust, alustades 50 mg/ööpäevas. Annuse tõstmine
kõrgemaks kui 150 mg või 300 mg ööpäevas peab tuginema konkreetse patsiendi seisundi hindamisel.

Üleminek Seroquel tablettidelt Seroquel XR toimeainet prolongeeritult vabastavatele tablettidele
Patsiendid, kes saavad ravi kaks korda päevas ravimiga Seroquel, võivad mugavama annustamise
eesmärgil üle minna ravile Seroquel XR toimeainet prolongeeritult vabastavate tablettidega samas
ööpäevases annuses. Vajalikuks võib osutuda individuaalne annuse kohandamine.

Eakad patsiendid
Nii nagu teisi antipsühhootikume ja antidepressante, tuleb ka Seroquel XRi manustada eakatele
patsientidele ettevaatusega, eriti ravi alguses. Annuse tiitrimisaeg on pikem ja päevane annus madalam
kui noorematel patsientidel. Kvetiapiini keskmine plasmakliirens oli eakatel langenud 30…50% võrreldes
nooremate patsientidega. Eakatel tuleb ravi Seroquel XRiga alustada annusega 50 mg/ööpäevas. Annust
tuleb iga päev suurendada 50 mg võrra kuni toimiva annuseni, sõltuvalt patsiendi ravivastusest ja
taluvusest.

Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
Depressiooni diagnoosiga eakatel patsientidel tuleb ravi alustada annusega 50 mg/ööpäevas esimesel
kolmel päeval, tõstes annust 100 mg-ni/ööpäevas neljandal päeval ning 150 mg-ni/ööpäevas kaheksandal
päeval. Raviks tuleb kasutada madalaimat efektiivset annust, alustades 50 mg/ööpäevas. Sõltuvalt
konkreetse patsiendi seisundi vajadustest, kui annust tuleb tõsta kuni 300 mg-ni/ööpäevas, ei tohi seda
teha enne 22. ravipäeva.

Üle 65-aastastel patsientidel, kes põevad bipolaarse häirega seotud depressiivset episoodi, ei ole ravimi
toimet ja ohutust hinnatud.

Lapsed ja noorukid
Seroquel XR ei ole näidustatud kasutamiseks lastel ja alla 18-aastastel noorukitel, kuna puuduvad andmed,
mis toetaksid selle kasutamist antud vanuserühmas. Saadaolevad andmed kontrollitud kliinilistest
uuringutest on toodud lõikudes 4.4, 4.8, 5.1 ja 5.2.

Neerupuudulikkusega patsiendid
Annuse kohandamine ei ole vajalik.

Maksapuudulikkusega patsiendid
Kvetiapiin metaboliseerub ulatuslikult maksas ning seetõttu tuleb ravimit kasutada ettevaatusega (eriti ravi
alustamisel) patsientidel, kellel teadaolevalt esineb maksakahjustus. Maksakahjustusega patsientidel tuleks
ravi alustada annusega 50 mg/ööpäevas. Annust tuleb iga päev suurendada 50 mg kaupa kuni toimiva
annuseni, sõltuvalt patsiendi ravivastusest ning taluvusest.

Seroquel XR on vastunäidustatud patsientidele, kes on ülitundlikud kvetiapiini või ravimi ükskõik millise
abiaine suhtes.

Tsütokroom P4503A4 inhibiitorite, nagu HIV proteaasi inhibiitorite, asooli tüüpi seentevastaste ravimite,
erütromütsiini, klaritromütsiini ja nefasodooni samaaegne manustamine on vastunäidustatud (vt lõik 4.5).

SEROQUEL XR on näidustatud skisofreenia, bipolaarse häire ja depressiooniga patsientidel, mistõttu
tuleb tähelepanu pöörata ohutusalasele teabele, mis on seotud patsiendi diagnoosi ja manustatava
annusega.

Puuduvad andmed pikaajalise efektiivsuse ja ohutuse kohta kasutamisel lisaravimina depressiooniga
patsientidel, kuid pikaajalist efektiivsust ja ohutust on hinnatud monoravimina kasutamisel täiskasvanud
patsientidel (vt lõik 5.1).

Lapsed ja noorukid (10…17-aastased)
Kvetiapiin ei ole näidustatud kasutamiseks lastel ja alla 18-aastastel noorukitel, kuna puuduvad andmed,
mis toetaksid selle kasutamist antud vanuserühmas. Kliinilistes uuringutes on ilmnenud, et lisaks
täiskasvanutel tuvastatud ohutusandmetele (vt lõik 4.8), tekkisid teatud kõrvaltoimed lastel ja noorukitel
sagedamini kui täiskasvanutel (söögiisu tõus, prolaktiinitaseme tõus, oksendamine, riniit ja sünkoop) ja
kõrvaltoimed võisid eri vanuserühmades erinevalt väljenduda (ekstrapüramidaalsed sümptomid). Teatati
ühest kõrvaltoimest, mida varasemates täiskasvanuid hõlmanud uuringutes ei olnud tekkinud (vererõhu
tõus). Lastel ja noorukitel on tekkinud ka kilpnäärmefunktsiooni testides muutusi.

Lisaks ei ole uuritud pikaajalise ravi (enam kui 26 nädalat) ohutust ja toimet kasvule ning küpsemisele.
Andmed pikaajalise toime kohta kognitiivsele ja käitumuslikule arengule puuduvad.

Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
Skisofreenia, bipolaarse mania ja bipolaarse depressiooni diagnoosiga lapsi ja noorukeid hõlmanud
platseebo kontrolliga kliinilistes uuringutes ilmnes, et kvetiapiini rühmas esines sagedamini
ekstrapüramidaalseid sümptomeid võrreldes kontrollrühmaga (vt lõik 4.8).

Suitsiid/suitsidaalsed mõtted või kliiniline süvenemine
Depressioon on seotud suitsidaalsete mõtete, enesevigastamise ja suitsiidide (suitsiidiga seotud juhtumid)
suurenenud riskiga. Risk püsib arvestatava remissiooni saabumiseni. Kuna paranemine võib saabuda
hiljem kui ravi esimestel nädalatel, tuleb patsiente selle ajani hoolikalt jälgida. Üldiselt on teada, et
suitsiidirisk võib tõusta paranemise algstaadiumis.

Lisaks, arstidel tuleb arvestada suitsiidiga seotud juhtumite tõusnud riskiga kvetiapiinravi järsul
katkestamisel ravitava haigusega seotud riskitegurite tõttu.

Ka teised psühhiaatrilised seisundid, mida ravitakse SEROQUEL XRiga, on seotud suitsiidiga seotud
juhtumite tõusnud riskiga. Lisaks võivad need seisundid kaasuda depressioonile. Seetõttu tuleb
depressiooniga patsientide ravimisel rakendatavaid abinõusid kasutada ka teiste psühhiaatriliste seisundite
korral.

Patsientidel, kellel on anamneesis suitsiidiga seotud juhtumid või kes väljendavad olulisel määral
suitsiidiga seotud mõtteid enne ravi algust, on suurem risk suitsidaalseteks mõteteks või suitsiidikatseteks,
mistõttu neid peab ravi ajal hoolikalt jälgima. Depressioonivastast ravi saavate psühhiaatriliste
seisunditega täiskasvanud patsientide platseebo kontrolliga kliiniliste uuringute metaanalüüsis ilmnes riski
tõus suitsidaalseks käitumiseks depressioonivastaste ravimite rühmas alla 25-aastastel patsientidel
võrreldes platseeboga.

Koos medikamentoosse raviga tuleb rakendada patsientide, kindlasti kõrgesse riskirühma kuuluvate
patsientide hoolikat jälgimist eriti ravi alguses ja annuse muutmisel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb
teavitada vajadusest tähele panna kliinilist halvenemist, suitsidaalset käitumist või mõtteid ja ebatavaliseks
muutunud käitumist ning vajadusest selliste tunnuste ilmnemisel kohe arstiabi otsida.

Lühemaajalistes kontrollitud kliinilistes uuringutes depressiooniga patsientide hulgas ilmnes ravirühma
noortel täiskasvanud patsientidel (alla 25-aastased) tõusnud risk suitsiidiga seotud sündmusteks võrreldes
platseeboga (vastavalt 3,0% ja 0%). Depressiooniga patsientide kliinilistes uuringutes oli suitsiidiga
seotud sündmuste sagedus alla 25-aastaste patsientide seas 2,1% (3/144) ravirühmas ning 1,3% (1/75)
platseebo rühmas.

Unisus ja pearinglus
Kvetiapiinravi on seostatud unisuse ja sellega seotud sümptomitega, nagu sedatsiooniga (vt lõik 4.8).
Bipolaarse depressiooniga ja depressiooniga patsiente hõlmanud kliinilistes uuringutes tekkis patsientidel
unisus tavaliselt ravi esimesel kolmel päeval ning oli tavaliselt kerge või keskmise raskusega. Rasket
unisust kogevad bipolaarse häirega ja depressiooniga patsiendid võivad vajada sagedasemat kontakti
arstiga vähemalt 2 nädala jooksul alates unisuse tekkimisest või seni kuni sümptomid kaovad ning vajalik
võib olla isegi ravi katkestamine.

Kvetiapiinravi on seostatud ortostaatilise hüpotensiooni ja sellega seotud pearinglusega (vt lõik 4.8), mis
sarnaselt unisusele tekib tavaliselt esmase annuse tiitrimise perioodil. Eriti eakatel võib seetõttu tekkida
rohkem õnnetusi (kukkumised). Seetõttu peavad patsiendid olema tähelepanelikud, kuni nad on teadlikud
ravimi võimalikest toimetest.

Südameveresoonkonna haigused
Kvetiapiini tuleb kasutada erilise tähelepanuga sellistel patsientidel, kes teadaolevalt põevad
kardiovaskulaarset või tserebrovaskulaarset haigust või kellel esineb eelsoodumus hüpotensiooniks.
Kvetiapiin võib esile kutsuda ortostaatilist hüpotensiooni, eriti ravi alguses ravimi tiitrimise perioodil;
Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
selle esinemisel tuleb mõelda annuse vähendamisele või veelgi aeglasemale annuse muutmisele.

Antipsühhootikumide kasutamisel on teatatud venoosse trombemboolia (VTE) juhtudest. Kuna
antipsühhootikume kasutavatel patsientidel esineb tihti VTE omandatud riskitegureid, tuleb kõik
võimalikud VTE riskitegurid identifitseerida kvetiapiinravi alustamise eelselt ning jooksvalt ravi ajal,
samuti tuleb tarvitusele võtta VTE ennetavad abinõud.

Krambihood
Kontrollitud kliinilistes uuringutes ei täheldatud erinevust krambihoogude esinemissageduses
kvetiapiiniga ravitud patsientidel ja neil, kes kasutasid platseebot. Nagu teiste antipsühhootikumide korral,
soovitatakse ka kvetiapiini manustades olla eriliselt tähelepanelik, kui ravitakse varem krambihooge
kogenud patsiente (vt lõik 4.8).

Maliigne neuroleptiline sündroom
Antipsühhootilise raviga (k.a kvetiapiin) on seostatud maliigse neuroleptilise sündroomi teket (vt lõik 4.8).
Selle kliiniliste nähtude hulka kuuluvad hüpertermia, vaimse seisundi muutus, lihasrigiidsus, motoorne
rahutus ja kreatiinfosfokinaasi sisalduse tõus veres. Sellisel juhul tuleb ravi kvetiapiiniga katkestada ja
määrata vajalik ravi.

Neutropeenia ja agranulotsütoos
Kvetiapiini lühiajalistes platseebokontrolliga monoravi kliinilistes uuringutes on infektsioonita
patsientidel aeg-ajalt tekkinud raske neutropeenia (neutrofiilide arv <0,5 x 109/l). Agranulotsütoosist
(raske neutropeenia infektsiooni foonil) on teatatud kvetiapiinirühma patsientidel kliiniliste uuringute ajal
(harv) ning turuletuleku järgselt (sealhulgas fataalsed juhud). Enamus nendest raske neutropeenia
juhtudest esines kvetiapiinravi esimese paari kuu jooksul. Kindlat seost annusega ei ole täheldatud.
Turustamisjärgsete andmete järgi on kvetiapiinravi katkestamise järgselt leukopeenia ja/või neutropeenia
lahenenud. Võimalikeks neutropeenia riskiteguriteks on eelnev madal leukotsüütide hulk ja
ravimindutseeritud neutropeenia anamneesis.

Agranulotsütoosi on esinenud ilma teadaolevate riskiteguriteta patsientidel. Neutropeenia võimalusega
tuleb arvestada patsientide puhul, kellel on infektsioon, ka siis kui puuduvad otsesed neutropeeniale viivad
tegurid, samuti ebaselge palavikuga patsientide puhul. Neutropeenia tuleb ravida vastavalt kliinilisele
seisundile.

Kui neutrofiilide arv langeb alla <1,0 x 109/l, tuleb ravi kvetiapiiniga katkestada. Patsiente tuleb jälgida
infektsiooni tunnuste ja sümptomite suhtes, lisaks kontrollida neutrofiilide hulka (kuni see tõuseb >1,5 x
109/l). (Vt lõik 5.1).

Koostoimed
Vt ka lõik 4.5.
Kvetiapiini plasmakontsentratsioon võib oluliselt langeda tugevate maksaensüümide indutseerijate (nt
karbamasepiin või fenütoiin) kaasuval manustamisel ning see võib mõjutada kvetiapiinravi efektiivsust.
Maksaensüüme indutseerivaid ravimeid kasutaval patsiendil võib ravi Seroquel XRiga alustada ainult
juhul, kui Seroquel XR ravist saadav kasu kaalub üles võimaliku riski, mis tekib maksaensüümide
indutseerijatega ravi katkestamisel. Oluline on, et kõik maksaensüümide indutseerijate suhtes asetleidvad
muutused toimuvad järk-järgult ning vajadusel asendatakse mitteindutseeriva ravimiga (nt
naatriumvalproaat).

Kehakaal
Kvetiapiinravi saanud patsiendid on teatanud kehakaalu tõusust; seda tuleb jälgida ja sellega tegeleda
vastavalt kasutatud antipsühhootikumide ravijuhistele (vt lõigud 4.8 ja 5.1).

Hüperglükeemia
Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
Harva on teatatud hüperglükeemiast ja/või suhkurtõve avaldumisest/ägenemisest, mis aeg-ajalt võib olla
seotud ketoatsidoosi või koomaga, sealhulgas üksikute surmlõppega juhtudega (vt lõik 4.8). Mõnedel
juhtudel on kehakaal tõusnud enne ravi, olles predisponeeriv tegur. Vastavalt kasutatud
antipsühhootikumide ravijuhistele tuleb kliinilist seisundit jälgida. Antipsühhootikumidega, sealhulgas
kvetiapiiniga, ravitud patsiente tuleb jälgida hüperglükeemia nähtude suhtes (polüdipsia, polüuuria,
polüfaagia, nõrkus) ning suhkurtõvega patsiente või patsiente, kellel on suhkurtõve riskitegurid,
veresuhkru kontrolli halvenemise suhtes. Kehakaalu tuleb regulaarselt mõõta.

Lipiidid
Kliinilistes uuringutes kvetiapiiniga on esinenud triglütseriidide, LDL-kolesterooli ja üldkolesterooli
taseme tõusu ning HDL-kolesterooli taseme langust (vt lõik 4.8). Lipiidide taseme muutusi tuleb ravida
vastavalt sellealastele ravijuhistele.

Metaboolsed tegurid
Kuna kliinilistes uuringutes on täheldatud kehakaalu, veresuhkru (vt hüperglükeemia) ja -lipiidide
kõrvalekaldeid normist, võib patsientidel (kaasa arvatud nendel, kelle vastavad algväärtused on normi
piires) tekkida metaboolse riski suurenemine. Muutuseid nendes parameetrites tuleks kliiniliselt
adekvaatselt ravida.

QT-intervalli pikenemine
Kliinilistes uuringutes ja kasutamisel vastavalt ravimi omaduste kokkuvõttes antud soovitustele, ei kaasne
kvetiapiini kasutamisega püsiva QT-intervalli absoluutset pikenemist. Siiski ilmnes turustamisjärgselt
juhtumeid, kus tekkis QT-intervalli pikenemine raviannuste juures (vt lõik 4.8) ning üleannustamisel (vt
lõik 4.9). Nagu teiste antipsühhootikumidega, tuleb ka kvetiapiini määramisel samaaegselt teiste QT-
intervalli pikendavate ravimitega olla ettevaatlik kardiovaskulaarset haigust põdevate või teadaoleva
perekondliku QT-intervalli pikenemisega patsientide puhul. Ettevaatlik tuleb olla ka kvetiapiini
samaaegsel määramisel kas teiste QT-intervalli pikendavate ravimitega või neuroleptikumidega eakatele,
kaasasündinud pikenenud QT-intervalli sündroomiga, südamepuudulikkusega, südame hüpertroofiaga,
hüpokaleemiaga või hüpomagneseemiaga patsientidele (vt lõik 4.5).

Ravi katkestamine
Antipsühhootilise ravi (k.a. kvetiapiin) järsu katkestamise järel on kirjeldatud ägedaid ravi katkestamisega
seotud ärajätusümptome, nagu unetus, iiveldus, peavalu, kõhulahtisus, oksendamine, peapööritus ja
ärrituvus. Soovitav on ravi lõpetada järk-järgult ühe kuni kahe nädala jooksul (vt lõik 4.8).

Dementsusega seotud psühhoosiga eakad patsiendid
Seroquel XR ei ole näidustatud dementsusega seotud psühhoosiga eakate patsientide ravis.
Mõnede atüüpiliste antipsühhootikumidega tehtud randomiseeritud platseebokontrolliga kliinilistes
uuringutes on leitud ligikaudu kolmekordselt tõusnud risk tserebrovaskulaarsete kõrvaltoimete tekkeks
dementsetel patsientidel. Põhjust riski suurenemiseks ei ole kindlaks tehtud. Teiste antipsühhootikumide
või teiste patsiendirühmade korral ei saa välistada suurenenud riski. Ravimit Seroquel XR on soovitav
ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel esinevad insuldi riskitegurid.
Atüüpiliste antipsühhootiliste ravimitega teostatud uuringute metaanalüüsis leiti, et dementsusega seotud
psühhoosiga eakatel patsientidel on tõusnud risk suremusele. Siiski, kahes selles populatsioonis läbi
viidud 10-nädalases platseebokontrollitud kvetiapiini uuringus (n=710; keskmine vanus 83 aastat,
vanusevahemik 56-99 aastat) oli suremus kvetiapiini kasutanutel 5,5% ning platseebo rühmas 3,2%.
Nendes uuringutes osalenud patsiendid surid erinevatel põhjustel, mis olid kooskõlas eeldatuga selles
populatsioonis. Olemasolevad andmed ei kinnita põhjusliku seose esinemist kvetiapiini kasutamise ja
eakate dementsete patsientide surma vahel.

Düsfaagia
Kvetiapiini kasutamisel on teatatud düsfaagiast (vt lõik 4.8). Kvetiapiini peab ettevaatusega kasutama
aspiratsioonipneumoonia kõrgenenud riskiga patsientidel.
Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud

Kõhukinnisus ja soolesulgus
Kõhukinnisus on riskitegur soolesulguse tekkeks. Kvetiapiini kasutamisel on teatatud kõhukinnisuse ja
soolesulguse tekkest (vt lõik 4.8). Teatatud on ka fataalse lõppega juhtudest suurema soolesulguse riskiga
patsientidel, kes kasutavad soolemotoorikat aeglustavat ravi ja/või ei teata oma kõhukinnisusest.

Lisateave
Andmed kvetiapiini kombineerimise kohta naatriumvalproaadi või liitiumpreparaadiga keskmise
raskusega ja raskete mania episoodide ravis on piiratud; siiski ilmnes, et kombineeritud ravi taluti hästi (vt
lõigud 4.8 ja 5.1). Uuringu andmetele tuginedes ilmnes 3. ravinädalal täiendav toime.

Pankreatiit
Kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgsel kasutamisel on teatatud pankreatiidi juhtudest, kuid
põhjuslikku seost ei ole kindlaks tehtud. Turuletulekujärgsel kasutamisel on paljudel patsientidel olnud
kaasuvaid tegureid, mis teadaolevalt soodustavad pankreatiidi teket, nagu triglütseriidide taseme tõus (vt
lõik 4.4 Lipiidid), sapikivid ja alkoholi tarbimine.

Laktoos
Seroquel XR tabletid sisaldavad laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, laktaasi
puudulikkusega või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi Seroquel XRi kasutada.

Kvetiapiini primaarselt kesknärvisüsteemile suunatud toimete tõttu tuleb kvetiapiini kasutada
ettevaatusega samaaegselt teiste tsentraalselt toimivate ravimite ja alkoholiga.

Tsütokroom P450 alatüüp 3A4 on tähtsaim ensüüm, mis osaleb kvetiapiini metabolismis. Tervetel
vabatahtlikel läbiviidud koostoimete kliinilises uuringus põhjustas kvetiapiini (annuses 25 mg) samaaegne
kasutamine ketokonasooli, CYP3A4 inhibiitoriga, 5...8-kordse tõusu kvetiapiini plasmakontsentratsiooni
kõveraaluses pindalas (AUC). Seetõttu ei ole soovitav kasutada kvetiapiini koos CYP3A4 inhibiitoritega.
Kvetiapiini ei soovitata manustada koos greipfruudi mahlaga.

Kvetiapiini farmakokineetikaga seotud kliinilises uuringus suurenes kvetiapiini kliirens statistiliselt
oluliselt, kui seda kasutati korduvalt enne karbamasepiini (teadaolev maksaensüümide indutseerija) ravi
või ravi ajal. See põhjustas (AUC muutuse põhjal otsustades) kvetiapiini süsteemse saadavuse langust
keskmiselt 13% võrreldes monoteraapiaga, kusjuures üksikutel patsientidel olid kõikumised suuremad.
Selle koostoimega võib kaasneda plasmakontsentratsiooni langus, mis võib mõjutada Seroquel XR ravi
efektiivsust. Kvetiapiini ja fenütoiini (mikrosomaalsete ensüümide indutseerija) samaaegne manustamine
põhjustas kvetiapiini kliirensi suurenemise ligikaudu 450% võrra. Maksaensüüme indutseerivaid ravimeid
kasutavatel patsientidel võib ravi Seroquel XRga alustada ainult juhul, kui Seroquel XR ravist saadav kasu
kaalub üles võimaliku riski, mis tekib maksaensüümide indutseerija ärajätmisega. Oluline on, et kõik
indutseerija suhtes asetleidvad muutused toimuksid järk-järgult ning vajadusel asendataks
mitteindutseeriva ravimiga (nt naatriumvalproaat) (vt lõik 4.4).

Kvetiapiini farmakokineetika ei muutunud oluliselt antidepressantide imipramiini (teadaolev CYP2D6
inhibiitor) ega fluoksetiini (teadaolev CYP3A4 ja CYP2D6 inhibiitor) koosmanustamisel.

Kvetiapiini farmakokineetilised omadused ei muutunud märkimisväärselt samaaegsel manustamisel
antipsühhootikumide risperidooni või haloperidooliga. Kvetiapiini ja tioridasiini samaaegne manustamine
põhjustas siiski kvetiapiini kliirensi tõusu ligikaudu 70%.

Kvetiapiini farmakokineetilised omadused tsimetidiiniga samaaegsel manustamisel ei muutunud.

Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
Liitiumi farmakokineetilised omadused kvetiapiiniga samaaegsel manustamisel ei muutunud.

6-nädalases randomiseeritud uuringus, milles uuriti liitiumi ja Seroquel XR kombinatsiooni võrdluses
platseebo ja Seroquel XR kombinatsiooniga ägedat maniat põdevatel patsientidel, täheldati
ekstrapüramidaalsümptomeid (eriti treemorit), unisust ja kehakaalutõusu liitiumi täiendavalt võtvas
rühmas võrreldes platseebot täiendavalt võtva rühmaga (vt lõik 5.1).

Samaaegsel kasutamisel naatriumvalproaadi ja kvetiapiini farmakokineetilised omadused ei muutunud
kliiniliselt oluliselt.

Formaalseid koostoimete uuringuid enamkasutatavate kardiovaskulaarsete ravimitega ei ole läbi viidud.

QT-intervalli pikenemise oht suureneb kvetiapiini kooskasutamisel järgmiste ravimitega: QT-intervalli
pikendavad ravimid (nt IA ja III klassi antiarütmikumid, arseentrioksiid, halofantriin,
levometadüülatsetaat, mesoridasiin, tioridasiin, pimosiid, sparfloksatsiin, gatifloksatsiin, moksifloksatsiin,
dolansetroonmesülaat, meflokviin, sertindool, tsisapriid) ja elektrolüütide häireid põhjustavad ravimid.

Kvetiapiinravi kasutanud patsientidel on saadud valepositiivseid tulemusi metadooni ja tritsükliliste
antidepressantide määramisel ensüümide immunoloogilisel analüüsil. Soovitav on kinnitada küsitavad
immunoloogilise määramise tulemused sobival kromatograafilisel meetodil.

Kvetiapiini ohutust ja efektiivsust inimestel raseduse ajal ei ole tõestatud. Praeguseks ei ole loomkatsetes
ilmnenud kahjulikke toimeid, samas võimalikku toimet loote silmadele ei ole uuritud. Kui raseduse ajal oli
kasutatud kvetiapiini, täheldati vastsündinutel ärajätusümptomeid.
Seepärast võib Seroquel XRi kasutada raseduse korral ainult siis, kui sellest loodetav kasu ületab
võimalikku ohtu.
Kirjanduses on avaldatud andmeid kvetiapiini imendumise kohta rinnapiima, kuid imendumise määr on
teadmata. Seepärast soovitatakse naistel rinnaga toitmist vältida kvetiapiini kasutamise ajal.

Raseduse kolmanda trimestri ajal antipsühhootikumidele (k.a. kvetiapiin) eksponeeritud vastsündinutel on
risk kõrvaltoimete (sealhulgas ekstrapüramidaalsümptomite ja ärajätusümptomite) tekkeks, mis võivad
erineda raskusastme ja kestuse poolest pärast sündi. Teatatud on agiteeritusest, liiga kõrgest või madalast
vererõhust, treemorist, unisusest, hingamisraskusest ning toitmishäirest. Seetõttu tuleb vastsündinuid
hoolikalt jälgida.

Kvetiapiin võib oma toime tõttu kesknärvisüsteemile mõjutada tähelepanu nõudvaid tegevusi. Seetõttu
tuleb patsiente hoiatada tähelepanunõudvate masinatega töötamise ja sõidukite juhtimise suhtes, kuni
individuaalne vastuvõtlikkus kvetiapiinile on selgunud.

Kõige sagedasemad kõrvalnähud kvetiapiini manustamisel on unisus, peapööritus, suukuivus, peavalu,
ärajätusümptomid, triglütseriidide taseme tõus seerumis, üldkolesterooli (peamiselt LDL-kolesterool)
taseme tõus veres, HDL-kolesterooli taseme langus, kehakaalutõus, hemoglobiini taseme langus ja
ekstrapüramidaalsed sümptomid.

Alljärgnevalt on loetletud kvetiapiini kasutamise ajal täheldatud kõrvaltoimed. Selles tabelis toodud
kõrvaltoimed on defineeritud järgmiselt: väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000
kuni <1/100); harv (≥1/10000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10000) ja teadmata sagedusega (sagedust ei
Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
saa määrata olemasolevate andmete põhjal):

Organsüsteem
Esinemissagedus
Kõrvaltoime
Vere ja lümfisüsteemi häired:
Väga sage
Hemoglobiini taseme langus
(23)
Sage
Leukopeenia (1, 29),
neutrofiilide arvu langus,
eosinofiilide arvu tõus (28)
Aeg-ajalt
Trombotsütopeenia,
aneemia,
trombotsüütide arvu langus
(14)
Harv
Agranulotsütoos (27)
Teadmata
Neutropeenia (1)
Immuunsüsteemi häired:
Aeg-ajalt
Ülitundlikkus (k.a. allergilised
Väga harv
nahareaktsioonid),
anafülaktiline reaktsioon (6)
Ainevahetus- ja toitumishäired:
Väga sage:
Triglütseriidide
kontsentratsiooni tõus
veres(11, 31),
üldkolesterooli (peamiselt
LDL-kolesterooli) tõus veres
(12, 31),
HDL-kolesterooli langus veres
(18, 31),
kehakaalu tõus (9, 31)
Sage
Söögiisu tõus,
veresuhkru väärtuse tõus
hüperglükeemilisele tasemele
(7, 31)
Aeg-ajalt
Hüponatreemia (20),
suhkurtõbi (1,5,6)
Harv
Metaboolne sündroom (30)
Endokriinsed häired:
Sage
Hüperprolaktineemia (17),
üld-T4 taseme langus (23),
vaba-T4 taseme langus (23),
üld-T3 taseme langus (23),
TSH taseme tõus (23)
Harv
Vaba-T3 taseme langus (23),
hüpotüreoidism
Väga harv
Antidiureetilise hormooni
ebaõige eritumine
Psühhiaatrilised häired:
Sage
Hirmuunenäod,
suitsidaalsed mõtted ja
käitumine (21)
Harv
Uneskõndimine ja teised
sarnased nähud
Närvisüsteemi häired:
Väga sage
Peapööritus (4, 17),
Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
unisus (2, 17),
peavalu,
ekstrapüramidaalsed
sümptomid (1, 22)
Sage
Düsartria
Aeg-ajalt
Krambid (1)

Rahutute jalgade sündroom
Tardiivne düskineesia (1, 6)
Sünkoop (4, 17)
Silma kahjustused:
Sage
Nägemise hägunemine
Südame häired:
Sage
Tahhükardia (4)
Palpitatsioonid (24)
Aeg-ajalt
QT-pikenemine (1, 13, 19),
bradükardia (33)
Vaskulaarsed häired:
Sage
Ortostaatiline hüpotensioon (4,
17)
Harv
Venoosne tromboemboolia (1)
Respiratoorsed, rindkere ja
Sage
Düspnoe (24)
mediastiinumi häired:

Aeg-ajalt
Nohu
Seedetrakti häired:
Väga sage
Suukuivus
Sage
Kõhukinnisus

Düspepsia
Oksendamine (26)
Aeg-ajalt
Düsfaagia (8)
Harv
Pankreatiit (1)
Soolesulgus/iileus
Neerude ja kuseteede häired:
Aeg-ajalt
Kusepeetus
Maksa ja sapiteede häired:
Sage
Alaniinaminotransferaasi

(ALT) aktiivsuse tõus
seerumis (3),
gamma-GT kontsentratsiooni
tõus veres (3)
Aeg-ajalt
Aspartaattransferaasi
(AST)
aktiivsuse tõus seerumis (3)
Harv
Ikterus (6),
hepatiit
Naha ja nahaaluskoe
Väga harv
Angioödeem (6)
kahjustused:
Stevensi-Johnsoni sündroom
(6)
Teadmata
Toksiline epidermaalne
nekrolüüs,
erythema multiforme
Lihas-skeleti ja sidekoe
Väga harv
Rabdomüolüüs
kahjustused
Rasedus, sünnitusjärgsed ja
Teadmata
Vastsündinu ravimi
perinataalsed seisundid
ärajätusündroom (32)
Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
Reproduktiivse süsteemi ja
Aeg-ajalt
Seksuaalfunktsiooni häired
rinnanäärme häired:
Harv
Priapism,

galaktorröa,
rindade turse,
menstruaaltsükli häired
Üldised häired ja
Väga sage
Ärajätusümptomid (1, 10)
manustamiskoha reaktsioonid:

Sage
Kerge väsimus,
perifeerne turse,
ärrituvus,
palavik
Harv
Maliigne neuroleptiline
sündroom (1),
hüpotermia
Uuringud:
Harv
Veres kreatiinfosfokinaasi
taseme tõus (15)

(1) vt lõik 4.4.
(2) Unisus võib ilmneda esimesel kahel ravinädalal ja üldiselt möödub ravi jätkudes.
(3) Mõnedel kvetiapiini kasutanud patsientidel on täheldatud seerumis transaminaaside (ALT, AST) või
gamma-GT kontsentratsiooni asümptomaatilist tõusu (normis oleva algväärtuse nihe tasemele, mis
ületab normi ülemise piiri kolmekordselt). Selline tõus möödus enamasti kvetiapiini kasutamise
jätkumisel.
(4) Nagu ka teiste alfa-1-adrenoretseptoreid blokeerivate omadustega antipsühhootikumide kasutamisel,
võib ka kvetiapiiniga kaasneda peapöörituse, tahhükardia ja mõnedel patsientidel teadvusekaotusega
kulgev ortostaatiline hüpotensioon, eriti ravi alguses ravimi tiitrimise perioodil.
(5) Olemasoleva suhkurtõve süvenemist on esinenud väga harva.
(6) Loetletud kõrvaltoimete esinemissagedus põhineb ainult ravimi turustamisjärgsetel andmetel.
(7) Vähemalt ühel korral leitud veresuhkru väärtus üle 126 mg/dl (≥7,0 mmol/l) (ilma söömata) või üle
200 mg/dl (≥ 11,1 mmol/l) (eelnevalt söönud patsiendil).
(8) Düsfaagia sageduse tõus Seroqueli rühmas võrreldes kontrollrühmaga ilmnes ainult bipolaarse
depressiooni kliinilistes uuringutes.
(9) Kehakaalu tõus >7% algväärtusest. Esineb enamasti täiskasvanutel esimestel ravinädalatel.
(10)
Ägeda faasi monoravi kontrollitud kliinilistes uuringutes, milles hinnati ravi katkestamisega
kaasnevaid sümptomeid, ilmnesid järgmised ärajätusümptomid: unetus, iiveldus, peavalu,
kõhulahtisus, oksendamine, peapööritus ja ärrituvus. Nende sümptomite sagedus vähenes oluliselt ühe
nädala jooksul pärast ravi katkestamist.
(11)
Triglütseriidid ≥200 mg/dl (≥2,258 mmol/l) (≥18-aastased patsiendid) või ≥150 mg/dl (≥1,694
mmol/l) (<18-aastased patsiendid) vähemalt ühel korral.
(12)
Kolesterool ≥240 mg/dl (≥6,2064 mmol/l) (≥18-aastased patsiendid) või ≥200 mg/dl (≥5,172
mmol/l) (<18-aastased patsiendid) vähemalt ühel korral. Väga sageli on registreeritud LDL-
kolesterooli tõusu ≥30 mg/dl (≥0,769 mmol/l). Kirjeldatud taseme tõusuga patsientidel oli keskmine
muutus 41,7 mg/dl (≥1,07 mmol/l)
(13)
vt tekst allpool.
(14)
Trombotsüütide arv ≤100 X 109/l vähemalt ühel juhul.
(15)
Kliiniliste uuringute kõrvaltoimete teatiste alusel vere kreatiinfosfokinaasi tõus ei olnud seotud
neuroleptilise maliigse sündroomiga.
(16)
Prolaktiini tase (>18-aastased patsiendid): >20 mikrogrammi/l (>869,56 pikomooli/l) meestel; >30
mikrogrammi/l (>1304,34 pikomooli/l) naistel sõltumata ajahetkest.
(17)
Võib põhjustada kukkumisi.
(18)
HDL-kolesterool: <40 mg/dl (1,025 mmol/l) meestel või <50 mg/dl (1,282 mmol/l) naistel
Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
sõltumata ajahetkest.
(19)
Patsientide sagedus, kellel ilmnes QT nihe väärtustelt <450 msek väärtustele ≥450 msek,
kusjuures tõus oli ≥30 msek. Kvetiapiini platseebo kontrolliga uuringutes oli kliiniliselt olulise
tasemega nihkega patsientide keskmine hulk ning keskmine muutus sarnased kvetiapiini- ning
kontrollrühmas.
(20)
Muutus tasemelt >132 mmol/l tasemele <132 mmol/l vähemalt ühel juhul.
(21)
Suitsidaalseid mõtteid ja käitumist on kirjeldatud kvetiapiinravi ajal ning vahetult pärast ravi
katkestamist (vt lõigud 4.4 ja 5.1).
(22)
Vt lõik 5.1
(23)
Hemoglobiin ≤13 g/dl (8,07 mmol/l) meestel ja ≤12 g/dl (7,45 mmol/l) naistel leiti 11%
kvetiapiinravi kasutanud patsientidel vähemalt ühel korral kõikides, sealhulgas avatud uuringutes.
Nendel patsientidel oli keskmine maksimaalne hemoglobiini taseme langus mõõdetuna ükskõik
millisel ajal -1,5 g/dl.
(24)
Kirjeldatud tihti kõrvaltoimete kombinatsioonis, mis hõlmab tahhükardiat, peapööritust,
ortostaatilist hüpotensiooni ja/või kaasuvat südame-veresoonkonna haigust.
(25)
Põhineb normis oleva algväärtuse nihkel potentsiaalselt kliiniliselt oluliseks väärtuseks
mõõdetuna misiganes ajahetkel kõikides uuringutes. Nihe üld-T , vaba-T , üld-T ja vaba-T
4
4
3
3
väärtustes on määratletud kui väärtus <0,8 x normi alumine piir (pmol/l) ja TSH nihe kui väärtus >5
mIU/l sõltumata ajahetkest.
(26)
Põhineb oksendamise juhtude sagenemisel eakate rühmas (>65-aastased).
(27)
Muutus neutrofiilide tasemelt ≥1,5 x 109/l tasemele <0,5 x 109/l mõõdetuna misiganes ajal ravi
ajal.
(28)
Põhineb normis oleva algväärtuse nihkel potentsiaalselt kliiniliselt oluliseks väärtuseks
mõõdetuna misiganes ajahetkel kõikides uuringutes. Nihe eosinofiilide tasemes on määratletud kui
>1 x 109 rakku/l sõltumata ajahetkest.
(29)
Põhineb normis oleva algväärtuse nihkel potentsiaalselt kliiniliselt oluliseks väärtuseks
mõõdetuna misiganes ajahetkel kõikides uuringutes. Nihe leukotsüütide tasemes on määratletud kui
<3 x 109 rakku/l sõltumata ajahetkest.
(30)
Põhineb kõikidel metaboolse sündroomi kõrvaltoimete teadetel kõikidest kliinilistest uuringutest
kvetiapiiniga.
(31)
Mõnedel patsientidel leiti kliinilistes uuringutes enam kui ühe metaboolse teguri (kehakaal,
veresuhkur ja -lipiidid) halvenemine (vt lõik 4.4).
(32)
Vt lõik 4.6.
(33)
Võib tekkida ravi alguses ning olla seotud hüpotensiooni ja/või sünkoobiga. Sagedus põhineb
bradükardia ja sellega seotud sündmuste kui kõrvaltoime teadetel kõikides kvetiapiini uuringutes.

Neuroleptiliste ainete kasutamisel on väga harva teatatud QT-intervalli pikenemisest, ventrikulaarsest
rütmihäirest, ebaselge põhjusega äkksurmast, südameseiskusest ning Torsades de Pointes’st. Seda peetakse
neuroleptikumide klassiefektiks.

Lapsed ja 10...17-aastased noorukid
Ülalkirjeldatud täiskasvanutel ilmnenud kõrvaltoimed võivad ilmneda ka lastel ja noorukitel. Järgnevas
tabelis on toodud kõrvaltoimed, mis laste ja 10...17-aastaste patsientide seas võivad ilmneda sagedamini
kui täiskasvanute seas või mida täiskasvanutel ei ole kirjeldatud.

Kõrvaltoimete esinemissagedused on esitatud järgnevalt: väga sage (≥1/10), sage (>1/100 kuni <1/10),
aeg-ajalt (>1/1000 kuni <1/100), harv (> 1/10000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10000).
Ainevahetus- ja toitumishäired:
Väga sage: söögiisu tõus
Uuringud:
Väga sage: prolaktiini tõus (1), vererõhu tõus (2)
Seedetrakti häired:
Väga sage: oksendamine
Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:
Sage: riniit
Närvisüsteemi häired:
Sage: sünkoop
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Sage: ärrituvus (3)
(1)- Prolaktiini tase (<18-aastastel patsientidel): >20 mikrogrammi/l (>869,56 pikomooli/l) noormeestel;
>26 mikrogrammi/l (>1130,428 pikomooli/l) tütarlastel sõltumata ajahetkest. Prolaktiini taseme tõus >100
mikrogrammi/l ilmnes vähem kui 1% patsientidest.
(2)- Kahes lühiajalises (3-6 nädalat) laste ja noorukite kontrollitud kliinilises uuringus täheldatud vererõhu
normväärtuste muutuseid (vastavalt USA Rahvusliku Terviseinstituudi kriteeriumidele): tõus >20 mmHg
(süstoolne) või >10 mmHg (diastoolne) sõltumata ajahetkest.
(3)- Tähelepanu: sagedus on võrdne täiskasvanute kõrvaltoime sagedusega, kuid laste ja noorukite
ärrituvust võib seostada teistsuguste kliiniliste järelmõjudega kui täiskasvanutel.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Kliinilistes uuringutes on üksikjuhtudel teatatud 13,6-grammise üleannuse võtmisele järgnenud surmast.
Turustamisjärgselt on teatatud 6 g kvetiapiini annuse võtmisele järgnenud surmast. Siiski on ägedate
üleannustamiste korral patsiendid jäänud ka elama kuni 30 g kvetiapiini manustamisel. Turustamisjärgse
kogemuse põhjal esineb väga harva ainult kvetiapiini üleannusest tingitud surma, koomat või QT-
pikenemise juhtusid.

Teadaoleva kardiovaskulaarse haigusega patsientidel võib risk üleannustamisega seotud toimete
tekkimiseks olla tõusnud (vt lõik 4.4).

Üldiselt kuuluvad registreeritud üleannustamise nähtude hulka ravimi teadaolevate farmakoloogiliste
toimete tugevnemist väljendavad sümptomid nagu unisus ja sedatsioon, tahhükardia ja hüpotensioon.

Kvetiapiinile ei ole spetsiifilist antidooti. Raske mürgistuse korral tuleb kaaluda mitme ravimi koostoime
võimalust ning sel juhul soovitatakse rakendada intensiivravi, k.a hapnikravi ning ventilatsiooni tagamine
ning südameveresoonkonna seisundi püsiv jälgimine ja toetus. Publikatsioonides on kirjeldatud tõsiste
KNS toimete, nagu kooma ja deliirium, vähenemist veenisisese füsostigmiini (1…2 mg) manustamisel
pideva EKG jälgimise all.
Üleannuse imendumise ennetamist ei ole uuritud, kaaluda tuleks maoloputust (teadvuseta patsiendi puhul
pärast intubeerimist) ning aktiivsöe ja kõhulahtisti koosmanustamist.

Hoolikas meditsiiniline järelevalve ja jälgimine peab jätkuma kuni patsiendi paranemiseni.

Farmakoterapeutiline grupp: antipsühhootilised ained
ATC-kood: N05AH04

Toimemehhanism
Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
Kvetiapiin on atüüpiline antipsühhootiline aine. Kvetiapiin ning selle aktiivne metaboliit plasmas -norkvetiapiin toimivad neuromediaatorite retseptorite laia skaalasse. Kvetiapiin ja norkvetiapiin ilmutavad
kõrgemat afiinsust serotoniini (5HT ) ja dopamiini D - ja D retseptorite suhtes ajus. Kvetiapiin ei oma
2
1
2
afiinsust norepinefriini transportijavalgu (NET) suhtes ning sel on nõrk afiinsus serotoniini 5HT
1A
retseptorite suhtes, samal ajal kui norkvetiapiin omab kõrget afiinsust mõlema suhtes. Norkvetiapiini
omadus pärssida NET ja selle osaline agonism 5HT suhtes võib kaasa aidata Seroqueli
1A
antidepressiivsele toimele. Kvetiapiin ja norkvetiapiin omavad kõrget afiinsust histaminergiliste ja
adrenergiliste alfa-1-retseptorite suhtes ning mõõdukat afiinsust adrenergiliste alfa-2-retseptorite suhtes.
Kvetiapiin omab vähest või ei oma mingit afiinsust muskariinretseptorite suhtes, samal ajal kui
norkvetiapiini afiinsus mitme muskariinretseptori alatüübi suhtes on mõõdukas kuni kõrge.

Farmakodünaamiline toime
Kvetiapiini efektiivsus on kinnitust leidnud antipsühhootilist aktiivsust uurivates, nt tingitud hoidumise
katsetes. Ravim pärsib dopamiini retseptorite agonistide toimet mõõdetuna nii käitumuslikult kui
elektrofüsioloogiliselt ja suurendab dopamiini metaboliitide kontsentratsiooni, mis on D -retseptori
2
blokaadi neurokeemiliseks tõenduseks.
Ekstrapüramidaalsündroomi (EPS) tekkevõimalust uurivate loomkatsete põhjal võib eristada kvetiapiini
tüüpilistest antipsühhootikumidest ja liigitada selgelt atüüpiliste antipsühhootikumide hulka. Kroonilisel
manustamisel ei põhjusta kvetiapiin dopamiini D -retseptorite ülitundlikkust. Toimivates dopamiini D -
2
2
retseptoreid blokeerivates annustes põhjustab kvetiapiin ainult nõrka katalepsiat. Kroonilisel manustamisel
on kvetiapiin näidanud selektiivsust limbilise süsteemi suhtes, põhjustades depolariseerivat blokaadi A10
mesolimbilisetes, mitte aga A9 nigrostriataalsetes dopamiinisisaldavates neuronites.
Nii pärast akuutset kui ka kroonilist manustamist avaldab kvetiapiin minimaalset düstoonilist kalduvust
haloperidooliga sensibiliseeritud või ravim-naiivsetel Cebus ahvidel. (Vt lõik 4.8).

Kliiniline efektiivsus

Skisofreenia
Seroquel XR efektiivsus skisofreenia ravis on tõestatud ühes 6-nädalases kontrollitud uuringus DSM-IV
kriteeriumidele vastava skisofreenia diagnoosiga patsientidel ning ühes Seroquel ilt Seroquel XRle
ülemineku
uuringus
ambulatoorsetel
kliiniliselt
stabiilsetel
skisofreeniahaigetel.
Esmaseks
tulemusnäitajaks kontrollitud uuringus oli PANSS skaala punktisumma muutus võrreldes algtasemega.
Seroquel XR 400, 600 ning 800 mg/ööpäevas andsid statistiliselt olulise psühhoosi sümptomide
paranemise võrreldes platseeboga. 600 mg ja 800 mg annusel oli tugevam toime kui 400 mg annusel.

6-nädalases ülemineku-uuringus oli esmaseks tulemusnäitajaks ravivastuseta patsientide hulk, st
patsiendid, kes katkestasid uuringu ravivastuse puudumise tõttu või kelle PANSS skaala punktisumma
suurenes mistahes ajal uuringu toimumise jooksul vähemalt 20% alates randomiseerimisest. Patsientidel,
kelle seisund oli stabiliseerunud, kasutades Seroquel i annuses 400 kuni 800 mg, säilis stabiilne seisund ka
üleminekul Seroquel XR ekvivalentsetele annustele.

Pikaajalises uuringus osutus Seroquel XR platseebost tõhusamaks haiguse retsidiveerumise ärahoidmisel
16 nädalat Seroquel XRi kasutanud stabiilsetel skisofreeniahaigetel. Pärast 6-kuulist ravi oli eeldatav
retsidiivi tekkerisk Seroquel XR rühmas 14,3% ja kontrollrühmas 68,2%. Keskmine annuse suurus oli 669
mg. Kuni 9-kuulise ravi jooksul (mediaan 7 kuud) Seroquel XRga ei ilmnenud ohutusega seotud lisaleide.
Täpsemalt, ekstrapüramidaalsümptomite ja kehakaalutõusuga seotud juhtude arv ei tõusnud Seroquel XR
pikaajalisema ravi jooksul.

Bipolaarne häire
Kahes monoteraapia uuringus keskmise raskusega ja raskete mania episoodidega patsientide hulgas oli
Seroquel mania sümptomite vähendamisel platseebost efektiivsem 3. ja 12. nädalal. Seroquel XR oluline
efektiivsus võrreldes platseeboga ilmnes ka 3-nädalases lisauuringus. Seroquel XR annus oli vahemikus
400...800 mg/ööpäevas ning keskmine annus oli ligikaudu 600 mg/ööpäevas. Andmed Seroqueli kohta
Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
manustatuna koos liitiumpreparaadi või naatriumvalproaadiga ägeda keskmise raskusega või raske mania
episoodi raviks 3 ja 6 nädala jooksul on piiratud. Siiski on teada, et kombinatsioonravi taluti hästi.
Andmed näitasid 3. nädalal lisanduvat toimet. Teises uuringus 6. nädalal lisanduvat toimet ei ilmnenud.

Kliinilises uuringus I ja II tüüpi bipolaarse häirega seotud depressiivse episoodiga patsientide hulgas oli
Seroquel annuses 300 mg/ööpäevas MADRS kogupunktisumma vähendamisel platseebost parem.

Veel neljas 8-nädalalises kliinilises uuringus kvetiapiiniga I ja II tüüpi bipolaarse häirega keskmise
raskusega ja raske depressiivse episoodiga patsientide hulgas oli Seroquel annuses 300 ja 600 mg oluliselt
parem olulistes tulemusnäitajates: keskmine MADRS-skaala tulemuse paranemine ning vähemalt 50%
MADRS kogupunktisumma paranemine võrreldes algtasemega. Toime ulatus ei erinenud 300 mg annust
ning 600 mg annust saavate patsientide vahel.

Nendest platseebokontrollitud uuringutest kahe pikendusfaasis ilmnes, et 300 mg või 600 mg annusega
ravivastuse saanud patsientide pikaajaline ravi oli efektiivne depressiooni sümptomite, kuid mitte mania
sümptomite osas.

Kahes retsidiivide ennetamise uuringus, kus mania, depressiooni või segatüüpi episoodidega patsientidel
hinnati ravimi Seroquel koosmõju meeleolu stabiliseerivate ravimitega, pikendas Seroquel aega järgmise
(depressiooni, segatüüpi või mania episoodi) retsidiivini paremini kui meeleolu stabiliseeriv ravim eraldi.
Kvetiapiini manustati kaks korda päevas koguannuses 400...800 mg/ööpäevas kombineerituna
liitiumpreparaadi või naatriumvalproaadiga.

6-nädalases randomiseeritud uuringus, milles uuriti liitiumi ja Seroquel XR kombinatsiooni võrdluses
platseebo ja Seroquel XR kombinatsiooniga ägedat maniat põdevatel patsientidel, oli erinevus keskmises
YMRS-skaala (ingl k Young Mania Rating Scale) tulemuse paranemises 2,8 punkti parem täiendavat
liitiumi saavas rühmas; protsentuaalne erinevus ravile vastanute (50% paranemine algtasemest YMRS-
skaalal) vahel oli 11% (79% täiendavat liitiumi saavas rühmas võrreldes 68% kontrollrühmas).

Ühes pikaajalises (ravi kestus kuni kaks aastat) retsidiivide ennetamise uuringus, mis viidi läbi mania,
segatüüpi ja depressiooni episoodidega patsientide hulgas, leiti, et kvetiapiin pikendas aega mistahes
meeleoluhäireni (mania, segatüüpi või depressioon) paremini kui platseebo I tüüpi bipolaarse häirega
patsientidel. Meeleoluhäirega patsientide hulk oli 91 (22,5%) kvetiapiini rühmas, 208 (51,5%) platseebo
rühmas ning 95 (26,1%) liitiumravi rühmas. Kvetiapiinile ravivastuse andnud patsientide kohta ilmnes, et
üleminek liitiumravile ei olnud seotud aja pikenemisega meeleoluhäire retsidiivini võrreldes patsientidega,
kes jätkasid kvetiapiinravi.

Depressioon
Kahes lühiajalises (6 nädalat) uuringus, milles osalesid vähemalt ühe antidepressandi suhtes ebapiisava
ravitulemusega patsiendid, kes kasutasid SEROQUEL XR annuses 150 mg ja 300 mg/ööpäevas lisaravina
käimasolevale antidepressantravile (amitriptülliin, bupropioon, tsitalopraam, duloksetiin, estsitalopraam,
fluoksetiin, paroksetiin, sertraliin või venlafaksiin), ilmnes, et SEROQUEL XR lisaravina oli parem
antidepressandi monoravist, vähendades depressiooni sümptomeid ja andes tulemuse paranemise MADRS
skaalal (keskmine muutus võrreldes platseeboga 2…3,3 punkti).

Puuduvad andmed pikaajalise efektiivsuse ja ohutuse kohta kasutamisel lisaravimina depressiooniga
patsientidel, kuid pikaajalist efektiivsust ja ohutust on hinnatud monoravimina kasutamisel täiskasvanud
patsientidel (vt allpool).

Järgmistes uuringutes teostati SEROQUEL XR monoravi, kuid SEROQUEL XR on siiski näidustatud
ainult lisaravina:

Kolmes lühiajalises (kuni 8 nädalat) monoravi uuringus neljast leiti, et depressiooniga patsientidel oli
Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
SEROQUEL XR annustes 50, 150 ja 300 mg/ööpäevas parem platseebost, vähendades depressiooni
sümptomeid, mis väljendus MADRS (Montgomery-Asberg Depression Rating Scale) skaalal tulemuse
paranemisena (keskmine muutus võrreldes platseeboga 2…4 punkti).

Avatud monoteraapia retsidiivi ennetuse uuringus, milles osalesid depressiooniga patsiendid, kes olid
stabiliseerunud SEROQUEL XR raviga vähemalt 12 nädalaks, randomiseeriti 52 nädalaks SEROQUEL
XR üks kord ööpäevas saavasse rühma või platseebo rühma. Randomiseeritud faasi ajal oli SEROQUEL
XR keskmine annus 177 mg/ööpäevas. Retsidiiv tekkis 14,2%-l ravirühmas ning 34,4%-l platseebo
rühmas.

Lühiajalises (9-nädalalises) uuringus depressiooniga mittedementsetel eakatel (66…89 aastat) patsientidel
ilmnes, et vahemikus 50…300 mg/ööpäevas paindlikult annustatud SEROQUEL XR leevendas
depressiooni sümptomeid platseebost paremini, hinnatuna MADRSS punktisumma suurenemisega
(keskmine muutus võrreldes platseeboga -7,54). Selles uuringus said SEROQUEL XR rühma patsiendid
1.-3. päeval 50 mg/ööpäevas ning seda annust oli võimalik vastavalt ravivastusele ja taluvusele
suurendada 4. päeval kuni 100 mg/ööpäevas, 8. päeval kuni 150 mg/ööpäevas ning edaspidi kuni 300
mg/ööpäevas. SEROQUEL XR keskmine annus oli 160 mg/ööpäevas. Välja arvatud
ekstrapüramidaalsümptomide sagedus (vt 4.8 ja ’Kliiniline efektiivsus’ allpool), oli eakate patsientide
taluvus võrreldav täiskasvanud patsientide (18…65-aastased) omaga. Üle 75-aastaste randomiseeritud
patsientide osakaal oli 19%.

Kliiniline efektiivsus
Lühiajalistes kontrollitud kliinilistes uuringutes, mis hõlmasid skisofreenia ning bipolaarse mania
diagnoosiga patsiente, oli ekstrapüramidaalsümptomite summaarne sagedus sarnane platseebole
(skisofreenia: 7,8% kvetiapiini ja 8,0% kontrollrühmas; bipolaarne mania: 11,2% kvetiapiini ja 11,4%
kontrollrühmas). Lühiajalistes kontrollitud kliinilistes uuringutes, mis hõlmasid bipolaarse depressiooni ja
depressiooni patsiente, tekkis ekstrapüramidaalsümptomeid enam kvetiapiinrühmas kui kontrollrühmas.
Lühiajalistes kontrollitud kliinilistes uuringutes, mis hõlmasid bipolaarse depressiooni diagnoosiga
patsiente, oli ekstrapüramidaalsümptomite summaarne sagedus 8,9% kvetiapiini ja 3,8% kontrollrühmas.
Lühiajalistes kontrollitud depressiooni monoravi uuringutes oli ekstrapüramidaalsümptomite summaarne
sagedus 5,4% SEROQUEL XR rühmas ja 3,2% platseebo rühmas. Lühiajalistes kontrollitud
depressiooniga eakaid patsiente hõlmavates monoravi uuringutes oli ekstrapüramidaalsümptomite
summaarne sagedus 9,0% SEROQUEL XR rühmas ja 2,3% platseebo rühmas. Nii bipolaarse depressiooni
kui depressiooni korral oli üksikute kõrvaltoimete esinemus (nt akatiisia, ekstrapüramidaalhäire, treemor,
düskineesia, düstoonia, rahutus, tahtmatud lihastõmblused, psühhomotoorne hüperaktiivsus ja
lihasrigiidsus) üldiselt madal ja ei ületanud 4% üheski ravirühmas.

Lühiajalistes (3…8 nädalat) kontrolliga uuringutes fikseeritud annustega (50…800 mg/ööpäevas) tõusis
kvetiapiinravi saavatel patsientidel kehakaal keskmiselt 0,8 kg (50 mg/ööpäevas) kuni 1,4 kg (600
mg/ööpäevas), võrreldes 0,2 kg kontrollrühmas. Kvetiapiinravi saavate patsientide osakaal, kelle kehakaal
tõusis ≥7% kehakaalust oli 5,3% (50 mg/ööpäevas) kuni 15,5% (400 mg/ööpäevas) (väiksem tõus 600 mg
ja 800 mg annuste korral), võrreldes 3,7% kontrollrühmas.

6-nädalases randomiseeritud uuringus, milles uuriti liitiumi ja Seroquel XR kombinatsiooni võrdluses
platseebo ja Seroquel XR kombinatsiooniga ägedat maniat põdevatel patsientidel, ilmnes, et Seroquel XR
ja liitiumi kombinatsiooni kasutamisel tekkis rohkem kõrvaltoimeid (63%, võrreldes 48% Seroquel XR ja
platseebo korral). Ohutusalased tulemused näitasid ekstrapüramidaalsümptomite suuremat sagedust:
16,8% täiendavat liitiumi saavas rühmas ja 6,6% kontrollrühmas, millest enamuse moodustasid treemori
juhud, vastavalt 15,6% täiendavat liitiumi saavas rühmas ja 4,9% kontrollrühmas. Unisuse sagedus oli
kõrgem Seroquel XR ja liitiumi rühmas (12,7%) võrreldes Seroquel XR ja platseebo rühmaga (5,5%).
Lisaks ilmnes, et täiendavat liitiumi saavas rühmas oli rohkem kehakaalutõusuga (≥7%) patsiente (8,0%)
kui kontrollrühmas (4,7%).

Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
Pikemaajalistes retsidiivi ennetuse uuringutes oli avatud uuringuperiood (4…36 nädalat), mille jooksul
patsiente raviti kvetiapiiniga ning randomiseeritud ravita periood, mille jooksul patsiente randomiseeriti
kvetiapiini- või platseeborühma. Kvetiapiinirühma randomiseeritud patsientide keskmine kehakaalu tõus
avatud perioodi jooksul oli 2,56 kg ning randomiseeritud perioodi 48. nädalaks 3,22 kg võrreldes avatud
uuringuperioodiga. Kontrollrühma patsientide keskmine kehakaalu tõus avatud perioodi jooksul oli 2,39
kg ning randomiseeritud perioodi 48. nädalaks 0,89 kg võrreldes avatud uuringuperioodiga.

Dementsusega seotud psühhoosiga vanemaealiste patsientide seas teostatud platseebokontrolliga
uuringutes ei erinenud haigestumus ajuveresoontega seotud kõrvaltoimetesse kvetiapiini- ning
platseeborühma vahel.

Kõikides kontrollitud kliinilistes monoteraapia uuringutes langes neutrofiilide väärtus alla 1,5 X 109/l
1,9%-l patsientidest, kelle algne neutrofiilide väärtus oli vähemalt 1,5 X 109/l, võrreldes 1,5%-ga
kontrollrühmas. Kvetiapiinravi saanud patsientidel täheldati sama sagedusega (0,2%) nihet vahemikku 0,5
- 1,0 X 109/l kui kontrollrühmas. Kõikides kliinilistes uuringutes (platseebokontrolliga, avatud
rühmadega, võrdlusravimiga) toimus kvetiapiinravi saanud patsientidel, kelle algne neutrofiilide väärtus
oli ≥1,5 X 109/l, vähemalt üks kord neutrofiilide väärtuse nihe alla 1,5 X 109/l 2,9% patsientidest; alla 0,5
X 109/l 0,21% patsientidest.
Kvetiapiinravi oli seotud annusest sõltuvate türeoidhormooni taseme langustega. TSH muutus vastavalt
3,2% kvetiapiinravi rühmas ja 2,7% kontrollrühmas.Üksteisest sõltuvaid ja potentsiaalselt kliiniliselt
olulisi T , T ja TSH muutusi esines nendes uuringutes harva. Kirjeldatud kilpnäärmehormooni taseme
3
4
muutused ei olnud seotud kliinilisi sümptomeid andva hüpotüreoosiga.
Üld- ja vaba T langus oli maksimaalne esimese kuue ravinädala jooksul, kusjuures pikaajalise ravi korral
see enam ei langenud. Peaaegu 2/3 juhtudel kaasnes kvetiapiinravi lõpetamisega üld- ja vaba T
4
normaliseerumine, sõltumata ravi kestusest.

Kae/läätsehägusus
Kliinilises uuringus, milles uuriti võrdlevalt SEROQUELi (annus 200…800 mg/ööpäevas) ja risperidooni
(annus 2…8 mg/ööpäevas) omadust tekitada kaed skisofreenia ja skisoafektiivse häirega patsientidel, leiti,
et SEROQUEL (4%) ei tekitanud risperidoonist (10%) rohkem läätsehägususe astme (LOCS II standardid
läätsetuumatuhmumisele, kortikaalsele ja tagumisele subkapsulaarsele alale) tõusu LOCS II (II
Läätsehägususe klassifikatsioon) järgi kahe aasta jooksul. Vastav tähelepanek leidis kinnitust vähemalt 21
kuud eksponeeritud olnud patsientidel.

Lapsed ja noorukid (10...17-aastased)
Kliiniline efektiivsus
Seroqueli efektiivsust ja ohutust uuriti 3-nädalases kontrollitud uuringus mania patsientidel (n=284 USA
patsienti, 10...17-aastased). Ligikaudu 45% patsientidest oli kaasuvaks diagnoosiks ADHD. Lisaks viidi
läbi 6-nädalane kontrollitud uuring skisofreenia patsientidel (n=222, 13...17-aastased). Mõlemast
uuringust jäeti välja patsiendid, kellel teadaolevalt puudus ravivastus Seroquelile. Ravi Seroqueliga
alustati annuses 50 mg ööpäevas, 2. päeval tõsteti seda 100 mg-ni ööpäevas, mille järel annus titreeriti
eesmärkannuseni (mania 400-600 mg/ööpäevas; skisofreenia 400-800 mg/ööpäevas) 100 mg annuste
kaupa ööpäevas, mis olid jaotatud kahele või kolmele manustamiskorrale.

Mania uuringus oli vähimruutude keskmine muutus algväärtusest YMRS koguskooris (aktiivravi ja
platseeborühma vahe) -5,21 (Seroquel 400 mg/ööpäevas) ja -6,56 (Seroquel 600 mg/ööpäevas).
Ravivastusega (YMRS paranemine ≥50%) patsientide hulk oli 64% 400 mg/ööpäevas annuse rühmas,
58% 600 mg/ööpäevas annuse rühmas ja 37% platseebo rühmas.

Skisofreenia uuringus oli vähimruutude keskmine muutus algväärtusest PANSS koguskooris (aktiivravi ja
platseeborühma vahe) -8,16 (Seroquel 400 mg/ööpäevas) ja -9,29 (Seroquel 800 mg/ööpäevas). Kvetiapiin
madalas (400 mg/ööpäevas) ega kõrges (800 mg/ööpäevas) annuses ei osutunud efektiivsemaks
platseebost, mõõdetuna ravivastusega (≥30% vähenemine algväärtusest PANSS koguskooril) patsientide
Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
hulga kaudu. Suuremad annused andsid tulemuseks madalama ravivastusemäära nii mania kui
skisofreenia puhul.

Kolmandas lühiajalises platseebokontrolliga monoravi uuringus Seroquel XR-ga bipolaarse depressiooni
diagnoosiga lastel ja noorukitel (10…17-aastased), ei ilmnenud ravimi efektiivsust.

Selles vanuserühmas puuduvad andmed toime säilitamise ja retsidiivide ennetamise kohta.

Kliiniline efektiivsus
Ülalkirjeldatud lühiajalistes pediaatrilistes uuringutes kvetiapiiniga oli ekstrapüramidaalsümptomite
summeeritud sagedus skisofreenia uuringus 12,9% kvetiapiini ning 5,3% kontrollrühmas, bipolaarse
mania uuringus 3,6% kvetiapiini ja 1,1% kontrollrühmas ja bipolaarse depressiooni uuringus 1,1%
kvetiapiini ja 0% kontrollrühmas. Kehakaalutõus üle 7% algväärtusest ilmnes 17% patsientidest
ravirühmas ja 2,5% kontrollrühmas skisofreenia ja bipolaarse mania uuringutes, samuti 12,5% ravirühmas
ja 6% kontrollrühmas bipolaarse depressiooni uuringus. Suitsiidiga seotud sündmuste sagedus skisofreenia
uuringus oli ravi- ja kontrollrühmas vastavalt 1,4% ja 1,3%; bipolaarse mania uuringus vastavalt 1,0% ja
0% ning bipolaarse depressiooni uuringus vastavalt 1,1% ja 0%. Samas uuringus ilmnes kahel patsiendil
kaks lisasündmust uuringu pikendatud järelfaasis; üks patsientidest kasutas sel ajal kvetiapiini.

Pikaajaline efektiivsus
26-nädalasest avatud lühiajaliste uuringute pikendusfaasist (n=380 patsienti), milles kasutati Seroquel i
paindlikku annustamist (400-800 mg/ööpäevas), saadi täiendavaid ohutusandmeid. Lastel ja noorukitel
teatati vererõhu tõusust; lastel ja noorukitel ilmnes söögiisu tõus, ekstrapüramidaalsed sümptomid ja
prolaktiini taseme tõus seerumis sagedamini kui täiskasvanud patsientidel (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Seoses
kehakaalutõusu uuringutega: pikaajaliste kasvuga seotud muutuste sedastamiseks kasutati standardhälvet
0,5 ja enam kehamassiindeksi algväärtusest kliiniliselt olulise muutuse mõõdikuna; 18,3% vähemalt 26
nädalat kvetiapiinravi saavatest patsientidest täitsid selle kriteeriumi.

Imendumine
Kvetiapiin imendub pärast suukaudset manustamist hästi. Seroquel XR manustamisel saabub kvetiapiini ja
norkvetiapiini maksimaalne plasma kontsentratsioon (T
) ligikaudu 6 tundi pärast manustamist. Aktiivse
max
metaboliidi norkvetiapiini maksimaalne molaarne kontsentratsioon pärast tasakaalukontsentratsiooni
saavutamist moodustab 35% kvetiapiini omast.

Kvetiapiini ja norkvetiapiini farmakokineetika on lineaarne ja proportsionaalne annustega kogu
soovitatavate annuste vahemikus (kuni 800 mg üks kord päevas). Üks kord päevas manustatud Seroquel
XR kontsentratsioonikõvera alune pindala (AUC) on võrreldav kaks korda päevas manustatava
kvetiapiinfumaraadi (Seroquel) sama väärtusega, kuid maksimaalne plasma kontsentratsioon (C
) on
max
stabiilses seisundis 13% madalam. Seroquel XR manustamisel on norkvetiapiini AUC 18% madalam
võrreldes Seroqueliga.

Toidu mõju kvetiapiini biosaadavusele hindavas uuringus leiti, et kõrge rasvasisaldusega toit suurendab
annuses 50 mg ja 300 mg manustatud Seroquel XRi C
ja AUC väärtusi statistiliselt oluliselt, vastavalt
max
ligikaudu 50% ning 20%. Madala rasvasisaldusega toit seevastu C
ja AUC-väärtusi ei mõjutanud.
max
Seroquel XRi on soovitav manustada üks kord päevas ilma toiduta.

Jaotumine
Kvetiapiin seondub ligikaudu 83% ulatuses plasmavalkudega.

Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
Metabolism
Kvetiapiin metaboliseerub suurel määral maksas. Uriini ja väljaheitega eritub muutumatult vähem kui 5%
radioaktiivselt märgistatud kvetiapiini.
In vitro katsed tõestasid, et CYP3A4 on tähtsaim ensüüm, mis vastutab kvetiapiini metabolismi eest.
Norkvetiapiin moodustub ning elimineeritakse põhiliselt CYP3A4 vahendusel.

Kvetiapiin ja mitmed tema metaboliidid (kaasaarvatud norkvetiapiin) osutusid in vitro inimtsütokroom
P450 isoensüümide 1A2, 2C19, 2D6 ja 3A4 nõrkadeks inhibiitoriteks. In vitro ilmneb CYP pärssimine
alles 5...50 korda kõrgema kontsentratsiooni juures kui see saavutatakse soovitatava annuse (300…800
mg/ööpäevas) manustamisel inimestele. Tuginedes neile in vitro uuringute tulemustele, on ebatõenäoline,
et kvetiapiini ja teiste ravimite koosmanustamine põhjustab kliiniliselt olulist teise ravimi tsütokroom
P450 poolt vahendatud metabolismi pärssimist. Loomkatsetest ilmneb, et kvetiapiin võib indutseerida
tsütokroom P450 ensüüme. Psühhootilistel patsientidel läbiviidud spetsiaalses koostoimete uuringus ei
leitud tsütokroom P450 aktiivsuse tõusu.

Eliminatsioon
Kvetiapiini ja norkvetiapiini poolväärtusajad plasmas on vastavalt ligikaudu 7 ja 12 tundi. Ligikaudu 73%
radioaktiivsest ravimist eritus uriiniga ja 21 % väljaheitega. Vähem kui 5% kogu radioaktiivsest ravimist
eritus muutumatul kujul. Molaarselt arvutatuna eritub uriiniga vähem kui 5% vabast kvetiapiinist ja
inimese plasmas leiduvast aktiivsest metaboliidist norkvetiapiinist.

Patsientide erirühmad
Sugu
Kvetiapiini farmakokineetika on meestel ja naistel sarnane.

Eakad patsiendid
Kvetiapiini keskmine kliirens vanuritel on ligikaudu 30...50% madalam kui täiskasvanuil vanuses 18...65
eluaastat.

Neerupuudulikkus
Kvetiapiini keskmine plasma kliirens vähenes ligikaudu 25% raske neerupuudulikkusega patsientidel
(kreatiniini kliirens vähem kui 30 ml/min/1,73m2), kuid indiviiditi on kliirensi väärtused samas
vahemikus, mis neerupuudulikkuseta isikutel.

Maksapuudulikkus
Kvetiapiini keskmine plasmakliirens on maksakahjustusega patsientidel (alkohoolne tsirroos) vähenenud
ligikaudu 25%. Kuna kvetiapiin lammutub eeskätt maksas, võib maksakahjustusega patsientidel eeldada
kõrgeid plasmakontsentratsioone ja vajalikuks võib osutuda annuse kohandamine (vt lõik 4.2).

Lapsed ja noorukid (10...17-aastased)
Farmakokineetilised andmed pärinevad 9 10…12-aastastelt lastelt ning 12 noorukitelt, kes said kvetiapiini
säilitusravi (Seroquel) annuses 400 mg kaks korda ööpäevas. Pärast tasakaalukontsentratsiooni
saavutamist sarnanes kvetiapiini plasma kontsentratsioon lastel ja noorukitel (10…17-aastased)
täiskasvanute omale, kuigi C
olid täiskasvanutel registreeritud vahemiku ülaosas. Aktiivse metaboliidi,
max
norkvetiapiini, AUC ja C
olid täiskasvanute vastavatest näitajatest kõrgemad, vastavalt ligikaudu 62%
max
(10…12- aastastel lastel) ja 49% (täiskasvanutel) ning 28% (13…17-aastastel noorukitel) ja 14%
(täiskasvanutel).

SEROQUEL XR kasutamise kohta lastel ja noorukitel puuduvad andmed.

In vitro ja in vivo teostatud genotoksilisuse uuringutes ei ilmnenud genotoksilisust. Kliiniliselt olulise
Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
annuse kasutamisel leiti katseloomadel järgmiseid hälbeid, mis pikaajalistes kliinilistes uuringutes ei ole
siiski veel kinnitust leidnud:
Rottidel ilmnes pigmendi depositsioon kilpnäärmes; makaakidel ilmnes kilpnäärmerakkude follikulaarne
hüpertroofia, plasma T taseme langus, hemoglobiini kontsentratsiooni langus, valge- ja punaliblede arvu
3
vähenemine; koertel leiti läätse hägustumine ja kaed.
Arvestades neid leide, peab kvetiapiinravi määramisel kaaluma riski ja kasu suhet.

Tableti sisu
Mikrokristalliline tselluloos
Naatriumtsitraat
Laktoosmonohüdraat
Magneesiumstearaat
Hüpromelloos 2208

Tableti kate
Hüpromelloos 2910
Makrogool 400
Titaandioksiid E171
Kollane raudoksiid: 300 mg tablettides

Ei ole kohaldatav.

3 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

PVC+PCTFE/Al blisterpakendid. Blistrid on pakitud kartongist karpidesse.
Pakendites on:

Tableti suurus
Karbi sisu
Blister
300 ja 400 mg tabletid
10 tabletti
1 blister, mis sisaldab 10 tabletti
300 ja 400 mg tabletid
60 tabletti
6 blistrit, mis sisaldavad igaüks
10 tabletti
300 ja 400 mg tabletid
100 tabletti
10 blistrit, mis sisaldavad igaüks
10 tabletti

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Kasutamis- ja käsitsemisjuhend

Versioon 17

Ravimiametis kinnitatud
Erinõuded puuduvad.