SEDRON

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi naistel. Alendronaat vähendab lülisamba ja reieluu proksimaalse
osa murdude riski.

Soovitatav annus on üks SEDRON'i 70 mg õhukese polümeerikattega tablett üks kord nädalas,
võetuna suu kaudu. Optimaalne bisfosfonaatravi kestus osteoporoosi korral ei ole määratud. Ravi
jätkamise vajadust tuleb taashinnata perioodiliselt, kaaludes SEDRON'i 70 mg õhukese
polümeerikattega tableti võimalikke riske ja kasu individuaalsetele patsientidele, eriti viie või enama
kasutusaasta järel.

Eakad patsiendid
Kliinilistes uuringutes ei ole esinenud vanusega seotud erinevust alendronaadi efektiivsuses ega
ohutuses. Seetõttu ei ole vaja eakatel annust kohandada.

Neerukahjustusega patsiendid
Patsientidel, kellel GFR on üle 35 ml/min, ei ole vaja annust kohandada. Alendronaati ei soovitata
neerukahjustusega patsientidele, kellel GFR on alla 35 ml/min, sest kliiniline kogemus on ebapiisav.

Lapsed
SEDRON'i ohutus ja efektiivsus alla 18 aasta vanustel lastel ei ole veel tõestatud. Antud hetkel
teadaolevad andmed on esitatud lõigus 5.1, aga soovitusi annustamise kohta ei ole võimalik anda.

Alendronaadi adekvaatse imendumise tagamiseks:



- SEDRON tuleb sisse võtta ainult tavalise veega, vähemalt 30 minutit enne esimest söögikorda,
joomist või ravimite võtmist. Teised joogid (sealhulgas mineraalvesi), toit ja mõned ravimid
võivad tõenäoliselt vähendada alendronaadi imendumist (vt lõik 4.5).

Et tagada ravimi jõudmine makku ja vähendada võimalike lokaalsete ja söögitoru
ärritusnähtude/kõrvaltoimete teket (vt lõik 4.4):

- SEDRON tuleb neelata alla pärast hommikust tõusmist koos klaasitäie veega (mitte vähem kui
200 ml).
- Patsiendid peavad SEDRON tableti alla neelama ainult tervelt. Võimalike söögitoru haavandite
tekkeriski tõttu ei tohi patsiendid tabletti purustada ega närida ega lasta sellel suus lahustuda.
- Patsiendid ei tohi heita pikali enne päeva esimest söögikorda, mis peaks toimuma vähemalt 30
minutit pärast tableti võtmist.
- Patsiendid ei tohi heita pikali enne, kui SEDRON′i võtmisest on möödunud vähemalt 30
minutit.
- SEDRON′it ei tohi võtta magama minnes ega enne lõplikku voodist tõusmist.

Patsiendid peaksid saama täiendavalt kaltsiumi ja D-vitamiini, kui nende sisaldus toidus ei ole piisav
(vt lõik 4.4).

SEDRON’i kasutamist glükokortikosteroididest tingitud osteoporoosi ravis ei ole uuritud.

- Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
- Söögitoru patoloogia ja muud tegurid, mis takistavad söögitoru tühjenemist (nt striktuur või
akalaasia).
- Võimetus seista või sirgelt istuda vähemalt 30 minutit.
- Hüpokaltseemia.

Vt ka lõik 4.4.

Seedetrakti ülaosa kõrvaltoimed
Alendronaat võib seedetrakti ülaosa limaskestal põhjustada paikset ärritust. Et olemasolev haigus võib
süveneda, tuleb alendronaati manustada ettevaatusega patsientidele, kellel on seedetrakti ülaosas
probleeme, nagu düsfaagia, söögitoruhaigused, gastriit, duodeniit, haavandid või hiljuti (viimasel
aastal) põetud raske seedetrakti haigus (nt peptiline haavand või seedetrakti äge verejooks) või on
läbitehtud operatsioon seedetrakti ülaosas, v.a püloroplastika (vt lõik 4.3). Teadaoleva Barretti
söögitoruga patsientidel peavad ravimi määrajad hindama alendronaadist saadavat kasu ja võimalikke
riske igal patsiendil indviduaalselt.

Alendronaati saavatel patsientidel on kirjeldatud söögitoru reaktsioone (vahel raskeid ja haiglaravi
vajavaid), nagu ösofagiit, söögitoru haavandid ja erosioonid, mille tagajärjel võib harva tekkida
striktuur. Seetõttu peavad arstid olema tähelepanelikud söögitoru reaktsioonidele viitavate kaebuste ja
sümptomite suhtes. Samuti tuleks patsiente juhendada, et alendronaatravi tuleb katkestada ja pöörduda
arsti poole, kui tekivad söögitoru ärritusnähud, näiteks düsfaagia, valu neelamisel, rinnakutagune valu,
kõrvetised või nende süvenemine.

Raskete kõrvaltoimete tekkerisk söögitoru osas näib olevat suurem nendel patsientidel, kes ei võta
alendronaati vastavalt juhistele ja/või jätkavad alendronaadi võtmist pärast söögitoru ärritusele
viitavate sümptomite teket. On väga oluline, et patsiendile antakse ravimi annustamise kohta täielik
teave ja et patsient saaks sellest aru (vt lõik 4.2). Patsiente tuleb teavitada, et neid juhiseid eirates
suureneb risk söögitoru probleemide tekkeks.



Vaatamata sellele, et suurenenud riski ei ole ulatuslikes kliinilistes uuringutes täheldatud, on ravimi
turuletuleku järgselt harva teatatud mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandite tekkest, millest mõned
olid rasked ning tüsistustega.

Lõualuu osteonekroos
Vähktõvega patsientidel, kes on saanud peamiselt intravenoosselt manustatud bisfosfonaate, on
teatatud lõualuu osteonekroosi tekkest, mida üldiselt on seostatud hamba väljatõmbamise ja/või paikse
infektsiooniga (sh osteomüeliit). Paljud neist patsientidest said ka keemiaravi ja kortikosteroide.
Lõualuu osteonekroosi tekkest on teatatud ka osteoporoosiga patsientidel, kes said bisfosfonaate suu
kaudu.

Lõualuu osteonekroosi tekkeriski individuaalsel hindamisel peab arvesse võtma järgnevaid
riskifaktoreid:

bisfosfonaadi potentsiaal (zoledroonhappel kõige kõrgem), manustamisviis (vt ülalpool) ja
- kumulatiivne annus;
- vähktõbi, keemiaravi, kiiritusravi, kortikosteroidid, suitsetamine;
- hambahaigus anamneesis, halb suuhügieen, periodontaalhaigus, invasiivsed
hambaraviprotseduurid ja halvasti istuvad proteesid.

Patsientidel, kellel on hammaste olukord halb, tuleb kaaluda enne ravi bisfosfonaatidega hammaste
läbivaatust kohase ennetava hambaraviga.

Ravi ajal peaksid need patsiendid võimaluse korral vältima invasiivseid hambaraviprotseduure. Kui
patsiendil tekib bisfosfonaatravi ajal lõualuu osteonekroos, võib suukirurgiline protseduur seisundit
veelgi halvendada. Hambaraviprotseduure vajavate patsientide kohta puuduvad andmed, mille põhjal
kinnitada, et bisfosfonaatravi katkestamine vähendab lõualuu osteonekroosi riski. Raviarst peaks iga
konkreetse patsiendi raviplaani koostama lähtuvalt oodatava kasu ja võimalike riskide suhtest.

Patsiente tuleb julgustada bisfosfonaatravi ajal hoidma head suuhügieeni, käima regulaarselt
hambaarsti juures kontrollis ja teatama ükskõik millisest suuõõne sümptomist, nagu hammaste
loksumine, valu või turse.

Lihas-skeleti valu
Bisfosfonaate võtvatel patsientidel on teatatud luu-, liiges- ja/või lihasvalu tekkest. Turuletulekujärgse
kogemuse põhjal on need sümptomid harva olnud rasked ja/või puuet tekitavad (vt lõik 4.8).
Sümptomid on tekkinud ühe päeva kuni mitme kuu möödudes ravi algusest. Enamikul patsientidel
sümptomid ravi lõppedes leevendusid. Osadel patsientidel sümptomid kordusid, kui kasutati uuesti
sama ravimit või mõnda muud bisfosfonaati.

Reieluu atüüpilised murrud
Peamiselt pikaajaliselt osteoporoosi raviks bisfosfonaatravi saavatel patsientidel on teatatud
atüüpilistest reieluu subtrohhanteersetest ja diafüüsi murdudest. Need risti- või lühikesed põikimurrud
võivad tekkida reieluu igas osas - vahetult allpool väikest pöörlit kuni ülalpool põndaülist laienemist.
Need murrud tekivad mittetraumaatilistena või pärast minimaalset traumat ning mõned patsiendid
kogevad enne täieliku reieluumurru teket nädalaid või kuid kestvat valu reies või kubemes, millega
sageli kaasnevad pingemurru kuvatavad tunnused. Murrud on sageli kahepoolsed, mistõttu tuleb
reieluu keskosa murruga bisfosfonaatravi saavatel patsientidel uurida ka vastaspoolset reieluud.
Teatatud on ka selliste murdude halvast paranemisest. Patsientidel, kellel kahtlustatakse atüüpilist
reieluumurdu, tuleb patsiendi seisundi ja individuaalse kasu-riski hindamise järel kaaluda
bisfosfonaatravi lõpetamist.

Bisfosfonaatravi ajal tuleb patsiente nõustada, et nad teataksid igasugusest valust reie, puusa või
kubeme piirkonnas ja igal nimetatud sümptomitega patsiendil tuleb hinnata võimaliku atüüpilise
reieluumurru esinemist.



Turuletulekujärgse kogemuse raames on harvadel juhtudel teatatud rasketest nahareaktsioonidest, sh
Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs.

Vahelejäänud annus
Patsiente tuleb juhendada, et kui nad unustavad SEDRON′it võtta, tuleks neil see võtta unustamisele
järgneval hommikul. Kahte tabletti samal päeval ei tohi võtta, vaid tuleb jätkata tablettide võtmist üks
kord nädalas valitud päevadel, nagu algselt plaanitud.

Neerukahjustus
Alendronaati ei soovitata neerukahjustusega patsientidele, kellel glomerulaarfiltratsioon on alla 35
ml/min (vt lõik 4.2).

Luu- ja mineraalide metabolism
Kaaluda tuleks ka teisi osteoporoosi põhjuseid peale östrogeeni puuduse ja vananemise.

Hüpokaltseemia tuleb korrigeerida enne alendronaadi manustamise algust (vt lõik 4.3). Teisi
mineraalide ainevahetushäireid (nagu D-vitamiini puudus ja hüpoparatüreoidism) tuleb samuti ravida.
Selliste probleemidega patsiente tuleb SEDRON-ravi ajal jälgida hüpokaltseemia sümptomite suhtes ja
määrata kaltsiumisisaldust seerumis.

Kuna alendronaat suurendab luu mineraalaine sisaldust, võib kaltsiumi ja fosfaatide sisaldus seerumis
väheneda, eriti glükokortikoide kasutavatel patsientidel, kellel kaltsiumi imendumine võib olla
vähenenud. See on tavaliselt olnud vähene ning asümptomaatiline. Siiski on harva teatatud ka
sümptomaatilise hüpokaltseemia tekkest, mis on aeg-ajalt olnud tõsine ning tekkinud sageli
eelsoodumusega (nt hüpoparatüreoidismi, D-vitamiini puuduse, kaltsiumi imendumishäiretega)
patsientidel.

Piisava hulga kaltsiumi ja D-vitamiini manustamise tagamine on eriti oluline just glükokortikoide
saavatel patsientidel.

Kui ravimit võetakse samal ajal toidu, jookide (sh mineraalvesi), kaltsiumi sisaldavate toidulisandite,
antatsiidide ja mõnede suukaudselt manustatavate ravimitega, on tõenäoline, et need takistavad
alendronaadi imendumist. Seetõttu peavad patsiendid pärast alendronaadi võtmist ootama vähemalt 30
minutit enne ükskõik millise suukaudu manustatava ravimi võtmist (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Teisi kliinilist tähtsust omavaid koostoimeid teiste ravimitega ilmselt ei esine. Mõned patsiendid said
kliiniliste uuringute käigus alendronaadile lisaks östrogeeni (tupe-, naha- või suukaudselt). Nende
ravimite koosmanustamisest tingitud kõrvaltoimeid ei täheldatud.

Kuna MSPVA-de kasutamist seostatakse seedetrakti ärritusega, peab olema ettevaatlik nende
samaaegsel kasutamisel koos alendronaadiga.

Ehkki spetsiaalseid ravimite koostoime uuringuid läbi ei viidud, kasutati alendronaati kliiniliste
uuringute käigus koos paljude erinevate sageli väljakirjutatavate ravimitega ning kliinilisi
kõrvaltoimeid ei ilmnenud.

Rasedus
Alendronaati ei tohi raseduse ajal kasutada. Alendronaadi kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt
andmeid. Loomkatsed ei näita otsest või kaudset kahjulikku toimet rasedusele, embrüo/loote arengule
või postnataalsele arengule. Tiinuse ajal võetuna on alendronaat põhjustanud rottidel
hüpokaltseemiaga seostatavat düstookiat (vt lõik 5.3).



Imetamine
Ei ole teada, kas alendronaat eritub inimese rinnapiima. Antud näidustuse korral ei tohi last imetavad
emad alendronaati kasutada.

SEDRON'i toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Kuid teatud kõrvaltoimed, mida on kirjeldatud SEDRONI'i kasutamise ajal, võivad osadel patsientidel
mõjutada autojuhtimise või masinatega töötamise võimet. Individuaalne reaktsioon SEDRON'ile võib
olla erinev (vt lõik 4.8).

Ohutusprofiili kokkuvõte
Üheaastases uuringus postmenopausis osteoporoosiga naistel olid üldised ohutuseprofiilid 70 mg
nädalas (n=519) alendronaadi ja 10 mg päevas (n=370) alendronaadi puhul sarnased.
Kahes kolmeaastases praktiliselt identse disainiga uuringus, kus osalesid postmenopausis naised (10
mg alendronaati: n=196, platseebo: n=397), olid üldised ohutuseprofiilid 10 mg päevas alendronaadi
ja platseebo puhul sarnased.

Allpool on toodud kõrvaltoimed, millest uurijad teatasid kui võimalikult, tõenäoliselt või kindlasti
ravimiga seotud ning mis tekkisid kas üheaastase uuringu mõlemas uuringurühmas sagedusega 1% või
kolmeaastases uuringus 10 mg päevas alendronaati saanud patsientide seas sagedusega 1% ning
sagedamini kui platseebot saanute seas.


Üheaastane uuring
Kolmeaastased uuringud

alendronaat
alendronaat
alendronaat
platseebo
70 mg
10 mg päevas
10 mg päevas

(n = 519)
(n = 370)
(n = 196)
(n = 397)
%
%
%
%
Seedetrakt




kõhuvalu
3,7
3,0
6,6
4,8
düspepsia
2,7
2,2
3,6
3,5
maohappe tagasiheide
1,9
2,4
2,0
4,3
iiveldus
1,9
2,4
3,6
4,0
kõhupuhitus
1,0
1,4
1,0
0,8
kõhukinnisus
0,8
1,6
3,1
1,8
kõhulahtisus
0,6
0,5
3,1
1,8
düsfaagia
0,4
0,5
1,0
0,0
kõhugaasid
0,4
1,6
2,6
0,5
gastriit
0,2
1,1
0,5
1,3
maohaavand
0,0
1,1
0,0
0,0
söögitoruhaavand
0,0
0,0
1,5
0,0
Lihas-skeletisüsteem




lihas-skeleti (luu, lihas
2,9
3,2
4,1
2,5
või liiges) valu
lihaskrambid
0,2
1,1
0,0
1,0
Neuroloogiline




peavalu
0,4
0,3
2,6
1,5

Kliiniliste uuringute ja/või turuletulekujärgsete andmete põhjal on teatatud ka järgmistest
kõrvaltoimetest:
[Väga sage (≥1/10), sage (≥1/100, <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000, <1/100), harv (≥1/10 000, <1/1000),
väga harv (<1/10 000, sh üksikjuhud)]

Immuunsüsteemi häired:


Harv:
ülitundlikkusreaktsioonid, sh urtikaaria ja angioödeem


Ainevahetus- ja toitumishäired:
Harv:
hüpokaltseemia, sageli kaasnevad soodustavad tegurid§

Närvisüsteemi häired:
Sage:
peavalu, pearinglus†
Aeg-ajalt:
düsgeusia†

Silma kahjustused:
Aeg-ajalt:
silmapõletik (uveiit, skleriit, episkleriit)

Kõrva ja labürindi kahjustused:
Sage:
peapööritus†

Seedetrakti häired:
Sage:
kõhuvalu, düspepsia, kõhukinnisus, kõhulahtisus, kõhugaasid, söögitoruhaavand*,
düsfaagia*, kõhupuhitus, regurgitatsioon
Aeg-ajalt:
iiveldus, oksendamine, gastriit, ösofagiit*, söögitoru erosioonid*, meleena†
Harv:
söögitoru striktuur*, suu haavandid*, seedetrakti ülaosa verejooks, peptilised haavandid
ja perforatsioon§

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Sage:
alopeetsia†, kihelemine†
Aeg-ajalt:
lööve, erüteem
Harv:
lööve koos fotosensibilisatsiooniga, rasked nahareaktsioonid, sh Stevensi-Johnsoni
sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs‡

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:
Väga sage:
lihas-skeleti (luu, lihase või liigese) valu, mis võib mõnikord olla tugev†§
Sage:
liigese turse†
Aeg-ajalt:
mööduvad sümptomid ägeda faasi vastusreaktsioonina (müalgia)
Harv:
lõualuu osteonekroos‡§, ebatüüpilised subtrohhanteerilised ja diafüseaalsed
reieluumurrud (bisfosfonaatide klassi kõrvaltoime)⊥

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Sage:
asteenia†, perifeerne turse†
Aeg-ajalt:
tüüpiliselt ravi algusega seonduvad mööduvad sümptomid ägeda faasi
vastusreaktsioonina (halb enesetunne ja harva palavik) †

§Vt lõik 4.4.
†Kliinilistes uuringutes oli esinemissagedus ravimi- ja platseeborühmas sarnane.
*Vt lõigud 4.2 ja 4.4.
‡See kõrvaltoime tuvastati turuletulekujärgse järelevalve ajal. Esinemissagedus "harv" põhineb
vastavatel kliinilistel uuringutel.
⊥Tuvastatud turuletulekujärgse kogemuse käigus.

Suukaudse üleannustamise tagajärjel võivad tekkida hüpokaltseemia, hüpofosfateemia ja seedetrakti
ülaosa kõrvaltoimed, nagu maohäired, kõrvetised, ösofagiit, gastriit või haavand.
Puudub spetsiifiline teave alendronaadi üleannustamise ravi kohta. Alendronaadi sidumiseks tuleks
anda piima ja antatsiide. Söögitoru ärrituse riski tõttu ei tohi esile kutsuda oksendamist ja patsient
peaks jääma täiesti püstisesse asendisse.

Farmakoterapeutiline rühm: Luu struktuuri ja mineralisatsiooni mõjutavad ained, bisfosfonaadid,
ATC-kood: M05BA04

Toimemehhanism
Toimeaine alendronaat on bisfosfonaat, mis inhibeerib osteoklastset luu resorptsiooni, omamata otsest
toimet luu moodustumisele. Prekliinilistes uuringutes on täheldatud, et alendronaat koguneb eelistatult
aktiivse resorptsiooni kohtadesse. Osteoklastide aktiivsus on inhibeeritud, kuid osteoklastide liikumine
ja seondumine ei ole häiritud. Alendronaadi kasutamise ajal moodustunud luukude on normaalse
kvaliteediga.

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi
Osteoporoosi kriteeriumiks on BMD langus lülisambas või reieluu proksimaalses osas 2,5 SD alla
terve noore populatsiooni keskmise või luuhõrenemisest tingitud luumurd olenemata BMD väärtusest.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Alendronaadi 70 mg üks kord nädalas (n=519) ja alendronaadi 10 mg ööpäevas (n=370) terapeutilist
ekvivalentsust demonstreeriti 1-aastases multitsentrilises uuringus osteoporoosiga postmenopausis
naistel. Aasta möödudes oli lülisamba nimmepiirkonna BMD võrreldes algväärtusega tõusnud 70 mg
üks kord nädalas ravigrupis 5,1% (95% CI: 4,8%, 5,4%) ning 10 mg üks kord päevas ravigrupis 5,4%
(95% CI: 5,0%, 5,8%). Keskmine BMD tõus reieluukaelas oli 70 mg üks kord nädalas ja 10 mg üks
kord päevas gruppides vastavalt 2,3% ja 2,9% ning reieluu proksimaalses osas 2,9% ja 3,1%. Luustiku
teistes piirkondades oli BMD tõus mõlemas ravigrupis samuti sarnane.

Alendronaadi toimet luumassile ja luumurdude esinemissagedusele hinnati postmenopausis naistel
esimeses kahes sarnase ülesehitusega efektiivsuse uuringus (n=994) ja samuti FIT-uuringus (Fracture
Intervention Trial, Luumurdude vältimise uuring), (n=6459).

Esimestes efektiivsuse uuringutes suurenes kolmandal raviaastal keskmine luu mineraalne tihedus
(BMD) alendronaati 10 mg ööpäevas saanud patsientidel lülisambas, reieluukaelas ja reieluupeas
vastavalt 8,8%, 5,9% ja 7,8% võrreldes platseebot saanutega. Üldine BMD suurenes samuti
märkimisväärselt. Alendronaadiga ravitud patsientide hulgas vähenes ühe või enama lülimurruga
patsientide osakaal 48% (alendronaadi grupis 3,2% vs platseebogrupis 6,2%) võrreldes platseebot
saanutega. Nende uuringute 2-aastases lisauuringus suurenes jätkuvalt lülisamba ja reieluupea BMD
ning säilus reieluukaela ning üldine BMD.
FIT koosnes kahest platseebokontrollitud uuringust alendronaadiga üks kord päevas (5 mg päevas
kahe aasta jooksul ja 10 mg päevas ühe või kahe aasta jooksul):

FIT 1:
Kolmeaastane uuring 2027 patsiendiga, kellel oli vähemalt üks eelnev lülisamba
(kompressioon)murd. Selles uuringus vähendas alendronaat üks kord päevas manustatuna 1
uue lülisamba murru esinemissagedust 47% (alendronaadi grupis 7,9% vs platseebogrupis
15,0%). Lisaks leiti statistiliselt oluline reieluu proksimaalse osa murdude esinemissageduse
vähenemine (1,1% vs 2,2%, esinemissageduse vähenemine 51%).

FIT 2:
Nelja-aastane uuring 4432 patsiendiga, kellel oli väike luu mass, kuid polnud eelnevaid
lülisamba murdusid. Selles uuringus leiti osteoporoosiga naiste (37% üldpopulatsioonist
vastas ülaltoodud osteoporoosi kriteeriumile) alagrupi analüüsimisel oluline erinevus reieluu
proksimaalse osa murdude (alendronaadi grupis 1,0% vs platseebogrupis 2,2%,
esinemissageduse vähenemine 56%) ning 1 lülisamba murru esinemissageduses (2,9% vs
5,8%, esinemissageduse vähenemine 50%).

Lapsed
Alendronaatnaatriumi kasutamist on uuritud vähestel alla 18-aastastel osteogenesis imperfecta'ga
patsientidel. Tulemused on ebapiisavad selleks, et toetada alendronaatnaatriumi kasutamist
osteogenesis imperfecta'ga lastel.

Imendumine
Veenisisesele referentsannusele vastavalt on ööjärgse tühja kõhuga ja kaks tundi enne standardset
hommikueinet 5 kuni 70 mg annuste suukaudsel manustamisel alendronaadi keskmine biosaadavus
naistel 0,64%. Biosaadavus vähenes hinnanguliselt 0,46%-le ja 0,39%-le, kui alendronaati manustati
üks tund või pool tundi enne standardiseeritud hommikusööki. Osteoporoosi uuringutes oli
alendronaat efektiivne, kui seda manustati vähemalt 30 minutit enne päeva esimest sööki või jooki.

Alendronaadi manustamisel koos hommikueinega või kuni kaks tundi pärast einet oli biosaadavus
väga madal. Alendronaadi manustamine koos kohvi või apelsinimahlaga vähendas biosaadavust
ligikaudu 60%.

Tervetel uuritavatel ei põhjustanud prednisooni suukaudne manustamine (20 mg kolm korda päevas,
viis päeva) kliiniliselt olulist muutust alendronaadi biosaadavuses (keskmine suurenemine vahemikus
20% kuni 44%).

Jaotumine
Uuringud rottidel näitavad, et pärast 1 mg/kg veenisisest manustamist jaotub alendronaat ajutiselt
pehmetesse kudedesse, kuid sellele järgneb kiire ümberjaotumine luudesse või eritumine uriiniga.
Keskmine jaotusruumala püsikontsentratsioonil, kui luu välja arvata, on inimesel vähemalt 28 liitrit.
Ravimi kontsentratsioon plasmas pärast raviannuse suukaudset manustamist on määramiseks liiga
madal (<5 nanogrammi/ml). Valkudega seondub inimese plasmas ligikaudu 78%.

Biotransformatsioon
Puuduvad tõendid, et alendronaat metaboliseeruks loomade või inimese organismis.

Eritumine
Pärast [14C]-alendronaadi ühekordset intravenoosset annust eritus 72 tunni jooksul uriiniga ligikaudu
50% radioaktiivsusest ja väljaheites ei leitud radioaktiivsust üldse või leiti vähesel määral. Pärast
10 mg annuse ühekordset veenisisest manustamist oli alendronaadi renaalne kliirens 71 ml/min ja
süsteemne kliirens ei ületanud 200 ml/min. Plasma kontsentratsioon vähenes veenisisese manustamise
järgse kuue tunni jooksul enam kui 95% võrra. Terminaalne poolväärtusaeg inimesel on hinnanguliselt
üle 10 aasta, peegeldades alendronaadi vabanemist luustikust. Alendronaat ei eritu rottidel neerude
happeliste ega aluseliste transpordisüsteemide kaudu ja seetõttu ei ole oodata, et alendronaat mõjutaks
teiste ravimite eritumist inimorganismist nende süsteemide kaudu.

Lineaarsus/mittelineaarsus
Prekliinilsed uuringud näitavad, et ravim, mida ei deponeerita luudes, eritub kiiresti uriiniga. Pärast
pikaaegset intravenoossete kumulatiivsete annuste (kuni 35 mg/kg) manustamist loomadele puudusid
viited, et toimeaine jõudmine luudesse küllastuks. Kuigi kliinilist teavet ei ole, on tõenäoline, et
analoogselt loomadele on ka halvenenud neerufunktsiooniga patsientidel alendronaadi eritumine
neerude kaudu vähenenud. Seetõttu võib vähenenud neerufunktsiooniga patsientidel oodata mõnevõrra
suuremat alendronaadi kogunemist luudes (vt lõik 4.2).

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Uuringud rottidel on näidanud, et alendronaadi
manustamine tiinuse ajal oli seostatav hüpokaltseemiast tingitud düstookia ilmnemisega emastel
rottidel poegimise ajal, Uuringutes ilmnes suuri annuseid saanud rottidel sagedamini loote ebatäielikku
ossifikatsiooni. Eeltoodu olulisus inimesele on teadmata.

Tableti sisu:
Mikrokristalliline tselluloos (E460)
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Naatriumkroskarmelloos (E468)
Magneesiumstearaat (E572)

Tableti kate:
Lustre Clear LC 103 :
Mikrokristalliline tselluloos (E460)
Karrageen (E407)
Makrogool 8000

Ei kohaldata.

4 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25 ºC.

2 õhukese polümeerikattega tabletti on pakendatud OPA/Alumiinium/PVC/Alumiinium
blisterpakendisse ja kokkuvolditud karpi.
4 õhukese polümeerikattega tabletti on pakendatud OPA/Alumiinium/PVC/Alumiinium
blisterpakendisse ja kokkuvolditud karpi.
12 (3X4) õhukese polümeerikattega tabletti on pakendatud OPA/Alumiinium/PVC/Alumiinium
blisterpakendisse ja kokkuvolditud karpi.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.