POTASSIUM CHLORIDE BRAUN 7,45%

Hüpokaleemia, eriti koos hüpokloreemilise alkaloosiga.

Täiskasvanud, lapsed ja eakad

Annus määratakse vastavalt seerumi elektrolüütide tasemele ja happe-aluse tasakaalu väärtustele.

Kaaliumi defitsiit arvutatakse järgmise valemi abil:
mmol K+ = kehakaal (kg) x 0,2 x 2 x (4,5 - tegelik kaaliumi tase [mmol/l]).
(Kehakaal x 0,2 väljendab rakuvälist vedelikumahtu)
Maksimaalne ööpäevane annus:
Ei tohi ületada kaaliumi annust 2...3 mmol/kg 24 tunni jooksul.

Maksimaalne infusioonikiirus:
Kuni 20 mmol K+/tunnis, mis vastab 0,3 mmol K+/kg/tunnis.
Manustamisviis.


1
Intravenoosne.

Veenisiseselt tohib manustada ainult lahjendatult mõnes teises infusioonilahuses. Kaaliumi
kontsentratsioon infusioonilahuses ei tohi ületada 40 mmol/l.

Informatsioon lahustamise ja manustamise kohta vt. Lõik 6.6.

Põhimõtteliselt peaks korrektsioonravi teostamisel kaaliumi manustamiseks kasutama
infusioonipumpa.

Kaaliumkloriidi 7,45% lahust ei tohi kasutada järgnevatel juhtudel:
hüperkaleemia;
hüperkloreemia;
häired, mis on sageli seotud hüperkaleemiaga, nagu dehüdratatsioon, vähenenud renaalne
eritumine, Addison’i tõbi, Adynamia episodica hereditaria (Gamstor’i sündroom),
sirprakuline aneemia;

Kaaliumkloriidi 7,45% lahust tuleks eriti ettevaatlikult manustada järgnevatel juhtudel:
kardiaalne dekompensatsioon;
samaaegne ravi kaaliumi säästvate diureetikumidega, aldosterooni antagonistidega, AKE
inhibiitoritega või potentsiaalselt nefrotoksiliste ravimitega (nt mittesteroidsed
põletikuvastased ravimid).

Manustamine tuleks peatada neerupuudulikkuse sümptomite tekke korral.

Kaaliumitasakaalu häired, st hüper- või hüpokaleemia, põhjustavad tüüpilisi muutusi EKG-s. Siiski ei
ole lineaarset seost EKG muutuste ja seerumi kaaliumikontsentratsiooni vahel.
Regulaarselt tuleks jälgida elektrolüüte ja happe-aluse tasakaalu..

Eriti hoolikalt tuleb jälgida, et infusioon on kindlalt intravenoosne, kuna paravenoosne manustamine
võib põhjustada kudede nekroosi.

Rakuvälise kaaliumi kontsentratsiooni suurenemine vähendab südameglükosiidide toimet, rakuvälise
kaaliumi kontsentratsiooni vähenemine suurendab südameglükosiidide rütmihäireid tekitavat toimet.

Kaaliumi säästvad diureetikumid, aldosterooni antagonistid, AKE inhibiitorid, mittesteroidsed
põletikuvastased ravimid ja perifeersed analgeetikumid vähendavad kaaliumi eritumist neerude kaudu.
Kaaliumi koosmanustamine nende ravimitega võib põhjustada tõsist hüperkaleemiat.

Märgatav hüperkaleemia, kaasuva negatiivse toimega südemele võib samuti tekkida kaaliumi ja
suksametooniumi koosmanustamisel.

Rasedus ja imetamine.

Rasedus
Kontrollitud kliinilised andmed Potassium Chloride Braun 7,45% toime kohta raseduse ajal puuduvad,
samuti ei ole andmeid loomkatsetest otseste või kaudsete kahjustavate toimete kohta tiinuse,
embrüonaalse arengu, sünnituse või sünnitusjärgse arengu ajal.

2
Ravimi määramisel rasedatele või imetavatele naistele tuleb olla ettevaatlik.

Imetamine
Süstemaatiliste uuringute andmed Potassium Chloride Braun 7,45% kasutamise kohta imetamise ajal
puuduvad. Ravimi määramisel rinnaga toitvatele naistele tuleb olla ettevaatlik.

Potassium Chloride Braun 7,45% ei oma toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

Kõrvaltoimed võivad ilmneda vaid absoluutse või relatiivse üleannustamise korral ja /või liiga kiire
infusiooni korral põhjustades hüperkalieemiat. Kõrvaltoimete sagedus sõltub annusest.

Ainevahetus-ja toitumishäired
Atsidoos, hüperkalieemia, hüperkloreemia

Südame häired
Liiga kiire infusioon võib esile kutsuda südame rütmihäireid.

Seedetrakti häired
Iiveldus

Vt. Ka lõik 4.9

Sümptomid.
Üleannustamine võib viia hüperkaleemiani, eriti atsidoosi ja neerupuudulikkuse olemasolul.

Hüperkaleemiale on peamiselt iseloomulikud kardiovaskulaarsed häired: bradükardia, AV blokaad,
ventrikulaarne fibrillatsioon ja südame seiskumine diastolis. EKG-s on jälgitavad kõrged teravad
sümmeetrilised T-sakid ja kui kaaliumikontsentratsioon seerumis on väga kõrge, siis QRS-i
laienemine. Tsirkulatoorseteks häireteks on hüpotensioon ja vereringe tsentralisatsioon.

Neuromuskulaarsed häired hõlmavad nõrkust, raskustunnet jäsemetes, lihastõmblusi, paresteesiaid,
astsendeeruvat paralüüsi ja segasusseisundeid.

Kaaliumi plasmakontsentratsioonid 6,5 mmol/l või enam on ohtlikud, kontsentratsioonid üle 8 mmol/l
sageli letaalsed.
Vältimatu abi, antidoodid.
Infusiooni kohene peatamine.
Manustada aeglaselt veeni kaltsiumglükonaadi 10% lahust, infundeerida glükoosilahust koos
insuliiniga või ioonvahetajate manustamine suukaudselt või rektaalselt, diureesi suurendamine,
vajadusel atsidoosi korrigeerimine

Rasketel juhtudel võib olla vajalik hemodialüüs.

3
Farmakoteraapeutiline grupp: Elektrolüütide lahused; ATC kood: B05XA01

Kaalium on intratsellulaarse ruumi tähtsaim katioon, ligikaudu 98% organismi kaaliumist asub
intratsellulaarselt. Intratsellulaarse kaaliumi kontsentratsioon on ligikaudu 140...150 mmol/l.
Normaalne kaaliumi kontsentratsioon plasmas on 3,5...5 mmol/l.

Kaaliumi vajadus on ligikaudu 1...1,5 mmol/kg/ööpäevas.

Kaaliumi plasmakontsentratsioon on tihedalt seotud happe-aluse tasakaaluga. Alkaloos on sageli
kaasnev hüpokaleemiale ja atsidoos hüperkaleemiale. Normaalne kaaliumi plasmakontsentratsioon
alkaloosis näitab kaaliumi defitsiiti.

Glükogeeni ja valkude sünteesis haaratakse kaalium rakku ja nende ainete lagundamise ajal kaalium
vabastatakse rakust (ligikaudu 0,4...1 mmol K+/g glükogeeni kohta ja ligikaudu 2...3 mmol K+/g
lämmastiku kao kohta).

Kaaliumi defitsiit võib olla põhjustatud suurenenud eritumisest neerude kaudu; suurenenud kadudest
seedetrakti kaudu, näiteks oksendamise või kõhulahtisuse korral või fistulite kaudu; suurenenud
haaramisest rakkudesse või ebapiisavast kaaliumi manustamisest.

Hüpokaleemiaga kaasub lihasnõrkus, seedetrakti silelihaste atoonia (kõhukinnisus kuni paralüütilise
iileuseni), neerude uriini kontsentreerimisvõime kadu, EKG muutused ja südame rütmihäired.

Imendumine, biosaadavus
Manustamisel intravenoosselt on biosaadavus 100%

Eritumine
Kaalium eritatakse peamiselt uriiniga (ligikaudu 90%) ja ligikaudu 10% eritatakse seedetrakti kaudu.
Isegi kaaliumi defitsiidi korral eritatakse 10...50 mmol kaaliumit päevas neerude kaudu.

Suuremate kontsentratsioonide puhul põhjustab kaaliumkloriid kudede ärritust.
Teisi toksilisi toimeid (mutageenseid, kartsinogeenseid, või toksilisi toimeid reproduktiivsusele) ei ole
oodata.

Süstevesi.

Ei ole kohaldatav.

Avamata müügipakendis
3 aastat.
Pärast esmast avamist
Ei ole kohaldatav, vt. Lõik 6.6.

4
Pärast lahjendamist
Mikrobioloogilisest seisukohast tuleb lahustatud ravim kasutada koheselt. Juhul kui seda ei
tehta, vastutab säilitamisaegade ja tingimuste eest kasutaja. Kui lahustamist ei teostata
kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimuste, ei tohiks need olla kauem kui 24 tundi
temperatuuril 2...8° C.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Lahustatud ravimi säilitustingimusi vt.6.6.

Seda ravimpreparaati turustatakse:
Madala tihedusega polüetüleenist ampullides 20 ml, pakendis 20 x20 ml.
Värvitust klaasist, tüüp II (Ph.Eur.) viaalides100 ml, pakendis20 x 100 ml

Kasutamis-ja käsitsemisjuhend

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.
Kasutada tohib ainult lahust, mis on läbipaistev ja mille pakendil ei ole nähtavaid vigastusi.
Ravim on üksikannust sisaldavas pakendis.
Kasutamata sisu tuleb ära visata.

Lahustamine
Sobivad kandjalahused on 5% või 10% glükoosilahused, isotooniline naatriumkloriidi lahus,
ringerlaktaadi lahus või elektrolüütide lahused.
Kaaliumkloriidi 7,45% lahuse süstimisel (lisamisel) vastavasse infusioonilahusesse tuleb järgida kõiki
steriilsuse nõudeid ja ravim soovitavalt lisada vahetult enne infusioonisüsteemi ülespanekut.
Infusioonipudelit tuleks seejärel õrnalt loksutada.