OLANZAPIN-RATIOPHARM

Täiskasvanud
Skisofreenia.
Olansapiin on tõhus kliinilise toime säilitamiseks kestva ravi ajal patsientidel, kellel on esinenud
esialgne ravivastus.

Keskmise raskusega kuni raske mania episoodi ravi.
Olansapiin on näidustatud bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel retsidiivide profülaktikaks, kellel
mania episood allus olansapiinravile (vt. lõik 5.1).

Täiskasvanud
Skisofreenia
Olansapiini soovituslik algannus on 10 mg ööpäevas.

Mania episood
Algannus on monoteraapia korral 15 mg üksikannusena ööpäevas või kombineeritud ravi korral 10 mg
ööpäevas (vt lõik 5.1).

Bipolaarse meeleoluhäire retsidiivi profülaktika
Soovituslik algannus on 10 mg ööpäevas. Patsiendid, kes saavad olansapiini mania episoodi raviks,
tuleb haigushoo kordumise vältimiseks mõeldud ravi jätkata samas annuses. Kui esineb uus mania,
segatüüpi või depressiivne episood, tuleb jätkata olansapiinraviga (kui vajalik, siis annust
optimiseerides) koos täiendava meeleolusümptomite raviga, kui see on kliiniliselt näidustatud.

Skisofreenia-, mania episoodi ja bipolaarse häire retsidiivi profülaktikas võib ööpäevast annust
vastavalt individuaalsele kliinilisele seisundile järk-järgult reguleerida vahemikus 5...20 mg ööpäevas.
Soovitusliku algannuse suurendamine on soovituslik vaid pärast sobivat kliinilist uuesti hindamist
ning peab toimuma vähemalt 24-tunniste ajavahemike tagant. Kuna olansapiini imendumist ei mõjuta

toit, võib seda anda sõltumatult toidukordadest. Olansapiinravi katkestades tuleb kaaluda annuse järk-
järgulist vähendamist.

Lapsed
Olansapiini kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ei ole soovitatav, kuna puuduvad andmed
ohutuse ja efektiivsuse kohta. Võrreldes täiskasvanud patsientidega on noorukieas patsientide seas
läbiviidud lühiajalistes uuringutes täheldatud kehakaalu tõusu esinemissageduse suurenemist ning
lipiidide ja prolaktiini muutusi (vt lõigud 4.4, 4.8, 5.1 ja 5.2).

Eakad patsiendid
Madalam algannus (5 mg ööpäevas) ei ole tavapäraselt näidustatud, kuid seda tuleb kaaluda 65-
aastaste ja vanemate puhul, kui kliinilised tegurid seda põhjendavad (vt lõik 4.4).

Neeru- ja/või maksakahjustusega patsiendid
Sellistel patsientidel tuleb kaaluda madalamat algannust (5 mg). Mõõduka maksapuudulikkuse
(tsirroos, Child-Pugh klass A või B) juhtudel peab algannus olema 5 mg ning seda tohib suurendada
ainult erilise ettevaatusega.

Sugu
Naispatsientide algannust ja annuse vahemikku ei pea tavapäraselt muutma, võrreldes
meespatsientidega.

Suitsetajad
Suitsetajate algannust ja annuse vahemikku ei pea tavapäraselt muutma, võrreldes mittesuitsetajatega .

Kui esineb enam kui üks ainevahetust aeglustada võiv tegur (naissugu, kõrge vanus,
mittesuitsetamine), tuleb kaaluda algannuse vähendamist. Annuse suurendamist, kui see on
näidustatud, peab sellistel patsientidel eelnevalt tõsiselt kaaluma.

(Vt ka lõigud 4.5 ja 5.2.)

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

Patsiendid, kellel on teadaolev oht suletudnurgaga glaukoomi tekkeks.

Patsiendi kliinilise seisundi paranemine antipsühhootilise ravi jooksul võib saabuda mõne päeva kuni
mõne nädala jooksul. Selle aja kestel tuleb patsienti hoolikalt jälgida.

Dementsusega seotud psühhoos ja/või käitumishäired
Olansapiin ei ole näidustatud dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäirete raviks, mistõttu
seda ei soovitata kasutada sellel patsiendirühmal seoses suremuse ja ajuveresoonkonna tüsistuste riski
tõusuga. Dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäiretega eakate (keskmiselt 78 aastased)
patsientide platseebokontrollitud kliinilistes uuringutes (kestusega 6...12 nädalat) esines olansapiiniga
ravitud patsientidel kahekordset suremuse tõusu võrreldes platseeboga ravitud patsientidega (vastavalt
3,5% versus 1,5%). Surmaga lõppenud juhtumite kõrgemat esinemissagedust ei seostatud olansapiini
annusega (keskmine ööpäevane annus 4,4 mg) ega ravi kestusega. Riskifaktorid, mis võivad
soodustada suremuse tõusu selles patsiendirühmas, on vanus (> 65 aastat), neelamisraskused,
sedatsioon, alatoitumine ja dehüdratatsioon, kopsuhaigused (nt. kopsupõletik, koos aspiratsiooniga või
ilma) või samaaegne bensodiasepiinide kasutamine. Siiski oli neist riskifaktoreist sõltumatult
olansapiiniga ravitud patsientide hulgas surmaga lõppenud juhtumite esinemissagedus kõrgem, kui
platseeboga ravitud patsientide hulgas.

Samades kliinilistes uuringutes teatati ajuveresoonkonna kõrvaltoimetest (nt ajuinfarkt, transitoorne

ajuisheemia), sealhulgas surmajuhtudest. Olansapiiniga ravitud patsientidel oli 3-kordne
ajuveresoonkonna kõrvaltoimete suurenemine võrreldes platseeboga ravitud patsientidega (vastavalt
1,3% versus 0,4%). Kõigil olansapiini ja platseeboga ravitud patsientidel, kellel tekkis
ajuveresoonkonna kõrvaltoimeid, olid eelnevalt olemas riskifaktorid. Olansapiinraviga seotud
ajuveresoonkonna kõrvaltoimete riskifaktoritena tuvastati vanus üle 75 eluaasta ning
vaskulaarne/segatüüpi dementsus. Olansapiini efektiivsus ei leidnud tõestust nendes uuringutes.

Parkinsoni tõbi
Olansapiini ei soovitata kasutada Parkinsoni tõbe põdevatel patsientidel dopamiini agonistide poolt
esile kutsutud psühhooside raviks. Kliinilistes uuringutes on Parkinsoni tõve sümptomaatika ja
hallutsinatsioonide süvenemist täheldatud väga sageli ja suurema esinemissagedusega kui platseebo
korral (vt lõik 4.8), kusjuures olansapiin ei osutunud psühhootilise sümptomaatika ravimisel
platseebost efektiivsemaks. Neis uuringutes hoiti patsiente esialgu stabiilselt parkinsonismivastaste
ravimite (dopamiini agonistid) madalaimal toimival annusel ning jäeti terve uuringu kestel samale
parkinsonismivastasele ainele ja annusele. Olansapiini manustamist alustati annusega 2,5 mg ööpäevas
ning seda suurendati maksimaalselt kuni 15 mg ööpäevas, olenevalt uurija otsusest.

Maliigne neuroleptiline sündroom (MNS)
MNS on antipsühhootilise raviga kaasnev seisund, mis võib olla eluohtlik. Seoses olansapiiniga on
harva täheldatud MNS-na registreeritud juhtumeid. MNS-i kliinilisteks ilminguteks on kõrge palavik,
lihasjäikus, vaimse seisundi muutus ja autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsuse tunnused
(ebaregulaarne pulss või vererõhk, tahhükardia, higistamine ja südame rütmihäired). Veel võivad
esineda kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse tõus, müoglobinuuria (rabdomüolüüs) ja äge neerupuudulikkus.
Juhul kui patsiendil tekivad MNS-le viitavad sümptomid või tal tõuseb seletamatul põhjusel kõrge
palavik ilma muude MNS-i kliiniliste nähtudeta, tuleb kõik antipsühhootilised ravimid, kaasa arvatud
olansapiin, ära jätta.

Hüperglükeemia ja diabeet
Aeg-ajalt on teateid hüperglükeemiast ja/või diabeedist või selle ägenemisest, millega on vahel
kaasnenud ketoatsidoos või kooma, kaasa arvatud mõned surmajuhtumid (vt lõik 4.8). Mõnedel
juhtudel on täheldatud eelnevat kehakaalu tõusu, mis võib olla seda soodustavaks teguriks. Soovitatav
on kliiniline jälgimine vastavalt antipsühhootikumide kasutamisjuhistele nt vere glükoosisisalduse
määramine: algväärtus, 12 nädalat pärast olansapiinravi alustamist ning seejärel kord aastas.
Antipsühhootikumide, sealhulgas olansapiiniga ravi saavaid patsiente tuleb jälgida hüperglükeemia
tunnuste ja sümptomite suhtes (nagu polüdipsia, polüuuria, polüfaagia ja nõrkus) ning diabeedi või
diabeedi riskifaktoritega patsiente tuleb regulaarselt jälgida kontrolli halvenemise suhtes vere glükoosi
väärtuste üle. Regulaarselt tuleb kontrollida kehakaalu, nt algväärtus, 4, 8 ja 12 nädalat pärast
olansapiinravi alustamist ning seejärel kord kvartalis.

Lipiidide muutused
Platseeboga kontrollitud kliinilistes uuringutes täheldati olansapiiniga ravitud patsientidel soovimatuid
lipiidide muutusi (vt lõik 4.8). Lipiidide muutusi tuleks käsitleda kliiniliselt asjakohastena, eriti
düslipideemilistel ja lipiidide häirete riskifaktoritega patsientidel. Antipsühhootikumide, sealhulgas
olansapiiniga ravi saavatel patsientidel tuleb regulaarselt kontrollida lipiidide sisaldust vastavalt
antipsühhootikumide kasutamisjuhistele, nt algväärtus, 12 nädalat pärast olansapiinravi alustamist
ning seejärel kord iga 5 aasta järel.

Antikolinergiline toime
Samal ajal kui olansapiinil ilmnes in vitro antikolinergiline toime, näitasid kliinilised uuringud sellega
seotud juhtude madalat esinemissagedust. Siiski, kuna kliiniline kogemus kaasuva patoloogiaga
patsientidega on piiratud, tuleb olla ettevaatlik olansapiini väljakirjutamisel suurenenud eesnäärme,
paralüütilise iileuse ja muude sellesarnaste seisunditega patsientidele.

Maksafunktsioon
Sageli, eriti ravi varajases faasis, on esinenud maksa aminotransferaaside ALAT ja ASAT aktiivsuse
mööduvat, asümptomaatilist tõusu. Tuleb olla ettevaatlik ja määrata järelkontroll patsientidele, kellel
on ALAT ja/või ASAT tõusnud, kellel esinevad maksakahjustuse sümptomid, kellel esinevad

eelnevalt piiratud maksafunktsiooni reserviga seotud seisundid ning patsientidele, keda ravitakse
potentsiaalselt hepatotoksiliste ravimitega. Hepatiidi (ka hepatotsellulaarne, kolestaatiline või
segatüüpi maksakahjustus) diagnoosimisel tuleb olansapiinravi lõpetada.

Neutropeenia
Olansapiini kasutamisel tuleb olla ettevaatlik patsientide puhul, kellel esineb ükskõik mis põhjusel
leukopeenia ja/või neutropeenia, kes kasutavad teadaolevalt neutropeeniat põhjustavaid ravimeid,
kellel on anamneesis ravimindutseeritud luuüdi depressioon/toksilisus või kaasuvast haigusest,
kiiritusravist või kemoteraapiast põhjustatud luuüdi depressioon ning patsientide puhul, kellel esineb
hüpereosinofiilia või müeloproliferatiivne haigus. Olansapiini ja valproaatide samaaegsel kasutamisel
on tavaliselt teatatud neutropeeniast (vt lõik 4.8).

Ravi katkestamine
Olansapiinravi järsul katkestamisel on harva (≥ 0,01 % ja < 0,1 %) registreeritud ägedaid sümptomeid
nagu higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine.

QT-intervall
Kliinilistes uuringutes kliiniliselt olulised QTc - intervalli pikenemised (Fridericia QT korrektsioon
[QTcF] ≥ 500 millisekundit [msec] igal ajal peale algväärtust, patsientidel, kellel algväärtuseks oli
QTcF< 500 msec) esinesid aeg-ajalt (0,1 % kuni 1 %) olansapiini saanud patsientidel, kuid olulist
erinevust kaasuvate kardiaalsete nähtude esinemises võrreldes platseeboga ei olnud. Sellegipoolest
tuleb, nagu teiste antipsühhootikumidega, ka olansapiini määramisel koos Qtc-intervalli pikendavate
ravimitega olla ettevaatlik, eriti eakate puhul ning patsientidel, kellel esineb kaasasündinud pikenenud
QT sündroom, südame paispuudulikkus, südamelihase hüpertroofia, hüpokaleemia või
hüpomagneseemia.

Trombemboolia
Aeg-ajalt (≥0.1% kuni < 1 %) on teatatud olansapiinravi ja venoosse trombemboolia ajalisest seosest.
Venoossete trombembooliate ja olansapiinravi kausaalset seost ei ole tõestatud. Kuna skisofreenia
patsientidel esineb sageli venoossete trombembooliate omandatud riskifaktoreid, tuleb kindlaks teha
kõik võimalikud VTE riskifaktorid, nt patsiendi immobilisatsioon ning rakendada profülaktilisi
meetmeid.

Üldine kesknärvisüsteemi toime
Olansapiini primaarsete kesknärvisüsteemi toimete tõttu tuleb olla ettevaatlik, kui seda kasutatakse
kombinatsioonis teiste tsentraalselt toimivate ravimite ja alkoholiga. Kuna olansapiin avaldab in vitro
dopaminoblokeerivat toimet, siis võib ta blokeerida otseste ja kaudsete dopamiini agonistide toimeid.

Krambid
Olansapiini tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis krambid või kes on
tundlikud krambiläve alandavatele faktoritele. Olansapiiniga ravitud patsientidel on aeg-ajalt esinenud
krampe. Neist juhtudest enamikel on täheldatud krampe anamneesis või krambivalmidust.

Tardiivne düskineesia
Üheaastase või lühema kestusega võrdlevates uuringutes selgus, et olansapiin oli statistiliselt tunduvalt
vähem seotud ravi vajavate düskineesia juhtude tekkega. Sellegipoolest suureneb olansapiini
pikaajalisel kasutamisel tardiivse düskineesia oht ning seetõttu tuleb tardiivse düskineesia sümptomite
ilmnemisel kaaluda annuse vähendamist või ravi lõpetamist. Need sümptomid võivad pärast ravi lõppu
ajutiselt süveneda või isegi alles siis tekkida.

Posturaalne hüpotensioon
Olansapiini kliinilistes uuringutes täheldati eakatel harva posturaalset hüpotensiooni. Nii nagu teiste
antipsühhootikumidega, soovitatakse ka olansapiini kasutamisel üle 65-aastastel patsientidel
perioodiliselt vererõhku mõõta.

Kardiaalne äkksurm

Olansapiini turuletulekujärgsetes raportites on teatatud kardiaalse äkksurma juhust olansapiini saanud
patsientidel. Retrospektiivses jälgimise kohortuuringus oli olansapiiniga ravitud patsientidel eeldatav
kardiaalse äkksurma tekkerist ligikaudu kaks korda suurem võrreldes antipsühhootikume mittesaavate
patsientidega. Uuringus olansapiiniga oli kaasuv risk võrreldav ühendanalüüsi kaasatud atüüpiliste
antipsühhootikumide riskiga.

Lapsed
Olansapiin ei ole näidustatud kasutamiseks lastel ja noorukitel. 13...17 aastaste patsientide seas
läbiviidud uuringutes täheldati mitmeid erinevaid kõrvaltoimeid, sealhulgas kehakaalu tõus, muutused
metaboolsetes parameetrites ning prolaktiini taseme tõus. Nende juhtudega seotud pikaajalisi tulemusi
ei ole uuritud ning on siiani teadmata (vt lõigud 4.8 ja 5.1).

Laktoos
Olanzapin-ratiopharm tabletid sisaldavad laktoosi. Seda ravimit ei tohi kasutada harvaesineva päriliku
galaktoositalumatuse, laktaasi puudulikkuse või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooni korral.

Lapsed
Koostoime uuringuid on läbiviidud ainult täiskasvanutel.

Võimalikud olansapiini mõjutavad - Kuna olansapiin metaboliseeritakse CYP1A2 poolt, võivad seda isoensüümi indutseerivad või
inhibeerivad ained mõjutada olansapiini farmakokineetikat.
CYP1A2 induktsioon: olansapiini metabolismi võivad indutseerida suitsetamine ja
-
karbamasepiin, mis võib viia olansapiini kontsentratsiooni vähenemisele. Täheldatud on vaid
kerget kuni keskmist olansapiini kliirensi tõusu. Kliinilised tagajärjed on tõenäoliselt piiratud,
kuid kliiniline jälgimine on soovituslik ning vajadusel võib kaaluda olansapiini annuse
suurendamist (vt lõik 4.2).
CYP1A2 inhibitsioon: spetsiifiline CYP1A2 inhibiitor fluvoksamiin on näidanud olulist
-
olansapiini metabolismi inhibitsiooni. Keskmine olansapiini C
tõus fluvoksamiini järel oli
max
54% mittesuitsetajatel naistel ning 77% suitetajatel meestel. Keskmine olansapiini AUC tõus
oli vastavalt 52% ja 108%. Patsientidel, kes kasutavad fluvoksamiini või mõnda muud
CYP1A2 inhibiitorit (tsiprofloksatsiin), tuleb kaaluda madalamat olansapiini algannust. Kui
alustatakse ravi CYP1A2 inhibiitoriga, tuleb kaaluda olansapiini annuse vähendamist.
- Biosaadavuse vähenemine: aktiivsüsi vähendab suukaudse olansapiini biosaadavust 50...60%
võrra ning seda tuleks võtta vähemalt 2 tundi enne või pärast olansapiini.
- Ei ole leitud, et fluoksetiin (CYP2D6 inhibiitor), antatsiidi üksikannused (alumiinium,
magneesium) või tsimetidiin mõjutaksid oluliselt olansapiini farmakokineetikat.

Olansapiini potentsiaal mõjutada teisi ravimpreparaate
- Olansapiin võib antagoniseerida otsese või kaudse dopamiini agonisti toimet.
- Olansapiin ei inhibeeri peamisi CYP450 isoensüüme (nt. 1A2, 2D6, 2C9, 2C19, 3A4) in vitro.
Seetõttu pole oodata erilisi koostoimeid, nii nagu kinnitavad in vivo uuringud, kus ei leitud
järgmiste toimeainete metabolismi inhibitsiooni: tritsüklilised antidepressandid (esindavad
peamiselt CYP2D6 teed), varfariin (CYP2C9), teofülliin (CYP1A2) või diasepaam (CYP3A4 ja
2C19).
- Olansapiinil ei ilmnenud koostoimeid, kui seda manustati samaaegselt liitiumi või biperideeniga.
- Valproaadi plasmataseme terapeutiline jälgimine ei näidanud, et nõutav oleks valproaadi annuse
kohandamine pärast samaaegse olansapiinravi alustamist.

Üldine kesknärvisüsteemi toime
Tähelepanelik tuleb olla patsientidega, kes tarvitavad alkoholi või saavad ravimeid, mis võivad
põhjustada kesknärvisüsteemi depressiooni.

Olansapiini samaaegne manustamine parkinsonismivastaste ravimitega Parkinsoni tõbe põdevatel ja
dementsusega patsientidel ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).


QTc-intervall
Olansapiini kasutamisel koos ravimitega, mis põhjustavad QTc-intervalli pikenemist, tuleb olla
ettevaatlik (vt lõik 4.4).

Rasedus
Rasedatega ei ole adekvaatseid ja hästi kontrollitud uuringuid läbi viidud. Patsiente tuleb juhendada, et
nad teavitaksid oma arsti, kui nad rasestuvad või kavatsevad rasestuda olansapiini kasutamise ajal.

Sellest hoolimata, et on piiratud uuringud inimestel, peaks olansapiini raseduse ajal kasutama ainult
juhul, kui oodatav kasu emale kaalub üles võimaliku ohu lootele.
Raseduse kolmandal trimestril antipsühhootikumidega (sh olansapiin) kokku puutunud vastsündinutel
on risk kõrvaltoimete, sealhulgas ekstrapüramidaalhäirete ja/või ärajätunähtude tekkeks, mis võivad
sünnitusjärgselt erineda nii raskusastme kui ka kestuse poolest. On olnud teateid agiteerituse,
hüpertoonia, hüpotoonia, värisemise, unisuse, respiratoorse distressi või toitmise probleemide
esinemisest. Seetõttu tuleb neid vastsündinuid hoolikalt jälgida.

Imetamine
Ühes tervete, imetavate naistega läbiviidud uuringus tuvastati, et olansapiin eritub rinnapiima.
Keskmine aine püsikontsentratsioon imikul (mg/kg) oli 1,8 % ema olansapiini annusest (mg/kg).
Patsientidele tuleb soovitada olansapiinravi ajal last mitte rinnaga toita.

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Kuna olansapiin võib põhjustada unisust ja pearinglust, tuleb patsiente hoiatada autojuhtimise ja
masinate käsitsemise osas.

Täiskasvanud
Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini (täheldatud > 1% patsientidest) registreeritud kõrvaltoimed
olansapiini kasutamisel olid unisus, kehakaalu tõus, eosinofiilia, prolaktiini, kolesterooli, glükoosi ja
triglütseriidide tasemete suurenemine (vt lõik 4.4), glükosuuria, söögiisu suurenemine, pearinglus,
akatiisia, parkinsonism, leukopeenia, neutropeenia (vt lõik 4.4), düskineesia, ortostaatiline
hüpotensioon, antikolinergilised toimed, maksa aminotransferaaside aktiivsuse mööduv,
asümptomaatiline tõus (vt lõik 4.4), nahalööve, asteenia, väsimus, palavik, artralgia, alkaalse fosfataasi
suurenemine, gamma glutamüültransferaasi, kusihappe, kreatiniin fosfokinaasi sisalduse tõus ja tursed.

Kõvaltoimete loetelu tabelis
Järgnevas tabelis on loetletud spontaansete teadete põhjal ja kliinilistes uuringutes registreeritud
kõrvaltoimed ja laboratoorsed leiud. Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse
vähenemise järjekorras. Esinemissagedused on loetletud järgmiselt: Väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100
kuni <1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni <1/100), harv (≥ 1/10000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10000),
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteemi
Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
Harv
klass
Vere ja

Eosinofiilia

Trombotsütopeenia11
lümfisüsteemi
Leukopeenia10
häired
Neutropeenia10
Immuunsüsteemi


Ülitundlikkus11

häired
Ainevahetus- ja
Kehakaalu
Kolesteroolitaseme
Suhkurtõve
Hüpotermia12
toitumishäired
tõus1
tõus2,3
ägenemine või

Glükoosisisalduse
tekkimine, millega
tõus4
on mõnikord
Triglütseriidide
kaasnenud
sisalduse tõus 2,5
ketoatsidoos või
Glükosuuria
kooma, sh mõned
Söögiisu
letaalse lõppega
suurenemine
juhud (vt lõik 4.4)11
Närvisüsteemi
Unisus
Pearinglus
Krambid, enamikel
Maliigne
häired
Akatiisia6
juhtudel esinesid
neuroleptiline
Parkinsonism6
anamneesis krambid
sündroom (vt lõik
Düskineesia6
või krampide
4.4)12
riskifaktorid11
Ärajätusümptomid7, 12
Düstoonia (sh
okulogüratsioon)11
Tardiivdüskineesia11
Amneesia9
Düsartria
Respiratoorsed,


Epistaksis9

rindkere ja
mediastiinumi
häired
Südame häired


Bradükardia
Ventrikulaarne
QTc-intervalli
tahhükardia/
pikenemine (vt lõik
fibrillatsioon,
4.4)
äkksurm (vt lõik
4.4)11
Vaskulaarsed
Ortostaatili-

Trombemboolia (sh

häired
ne hüpo-
kopsuarteri emboolia
tensioon10
ja süvaveenide
tromboos) (vt lõik
4.4)
Seedetrakti häired
Kerged, mööduvad
Kõhuseina pingsus9
Pankreatiit11
antikolinergilised
toimed, sh
kõhukinnisus ja
suukuivus
Maksa ja

Maksa

Hepatiit (sh
sapiteede häired
aminotransferaaside
hepatotsellulaarne,
(ALT, AST)
kolestaatiline või
aktiivsuse mööduv,
segatüüpi
asümptomaatiline
maksakahjustus)11
tõus, eriti ravi
alguses (vt lõik 4.4)
Naha ja

Lööve
Valgustundlikkus-

nahaaluskoe
reaktsioon
kahjustused
Alopeetsia
Lihas-skeleti ja

Artralgia9

Rabdomüolüüs11
sidekoe
kahjustused
Neerude ja


Kusepidamatus,

kuseteede häired
kusepeetus
Uriinijoa nõrkus11
Reproduktiivse

Erektsioonihäired
Amenorröa
Priapism12
süsteemi ja
meestel
Rindade
rinnanäärme
Libiido langus
suurenemine
häired
meestel ja naistel
Galtaktorröa naistel

Günekomastia/
rinnanäärmete
suurenemine meestel
Üldised häired ja

Asteenia


manustamiskoha
Väsimus
reaktsioonid
Ödeem
Palavik10
Uuringud
Prolaktiini-
Suurenenud
Suurenenud

sisalduse
alkaalne fosfataas10
üldbilirubiini hulk
suurenemine Kreatiinfosfokinaasi
plasmas8
aktiivsuse tõus11
Gamma glutamüül-
transferaasi tõus10
Kõrge kusihappe
tase10




Teadmata
Rasedus,



Ravimi
sünnitusjärgsed ja
ärajätusündroom
perinataalsed
vastsündinul (vt lõik
seisundid
4.6)

1 Kliiniliselt olulist kehakaalu tõusu täheldati kõigis esialgse kehamassi indeksi (KMI) kategooriates.
Pärast lühiajalist ravi (keskmine kestus 47 päeva) oli kehakaalu tõus ≥ 7 % esialgsest kehakaalust väga
sage (22,2 %), ≥ 15 % esialgsest kaalust oli sage (4,2 %) ja ≥ 25 % oli aeg-ajalt (0,8 %). Väga sageli
esines patsientide kehakaalu tõusu ≥ 7 %, ≥ 15 % ja ≥ 25 % nende esialgsest kaalust pikaajalise
ekspositsiooni (vähemalt 48 nädalat) tulemusel (vastavalt 64,4 %, 31,7 % ja 12,3 %).

2 Tühja kõhu lipiidide (üldkolesterool, LDL kolesterool ja triglütseriidid) väärtuste keskmised
suurenemised olid suuremad neil patsientidel, kellel ei olnud esialgselt lipiidide regulatsioonihäiret
tuvastatud.

3 Täheldati neil, kellel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 5,17 mmol/l), mis
tõusis kõrgele (≥ 6,2 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli taseme (≥ 5,17...< 6,2
mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 6,2 mmol/l) oli väga sage.

4 Täheldati esialgsete normaalsete tühja kõhu glükoositasemete (< 5,56 mmol/l) puhul, mis tõusid
kõrgeks (≥ 7 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu glükoositaseme (≥ 5,56...< 7 mmol/l) muutumine
kõrgeks (≥ 7 mmol/l) oli väga sage.

5 Täheldati neil, kellel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 1,69 mmol/l), mis
tõusis kõrgele (≥ 2,26 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme (≥ 1,69
mmol/l...< 2,26 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 2,26 mmol/l) oli väga sage.

6 Parkinsonismi ja düstoonia esinemissagedus olansapiiniga ravitud patsientidel oli numeroloogiliselt
kõrgem, kuid ei erinenud kliinilistes uuringutes oluliselt sagedusest platseeborühmas. Olansapiini
saanud patsientidel esines parkinsonismi, akatiisiat ja düstooniat väiksema sagedusega kui neil, kes
said haloperidooli tiitritud annuseid. Kuna puudub üksikasjalik informatsioon eelnevalt esinenud
individuaalsete akuutsete ja tardiivsete ekstrapüramidaalse päritoluga liikumishäirete kohta, siis
käesolevalt ei saa järeldada, et olansapiin põhjustaks vähem tardiivdüskineesiat ja/või teisi tardiivseid
ekstrapüramidaalsündroome.

7 Olansapiinravi järsul lõpetamisel on väga harva täheldatud selliseid ägedaid sümptomeid nagu
higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus ja oksendamine.

8 Kuni 12-nädalases kliinilises uuringus ületas plasma prolaktiinisisaldus normväärtuse ülemise piiri
ligikaudu 30 % olansapiiniga ravitud patsientidest, kellel prolaktiini algväärtus oli normi piires.

Enamikul nendest patsientidest oli suurenemine üldiselt vähene ja jäi allapoole kahekordsest
normväärtuse ülemisest piirist.

9 Kõrvaltoime on identifitseeritud kliinilistest uuringutest olansapiini ühendandmebaasis.

10 Hinnatuna mõõdetud väärtusega kliinilistest uuringutest olansapiini ühendandmebaasis.

11 Kõrvaltoime on identifitseeritud turuletulekujärgsetest teatistest esinemissagedusega, mis määrati
kindlaks olansapiini ühendandmebaasi kasutades.

12 Kõrvaltoime on identifitseeritud turuletulekujärgsetest teatistest esinemissagedusega hinnanguliselt
95% usaldusvahemiku ülempiiril, kasutades olansapiini ühendandmebaasi.

Pikaajaline ekspositsioon (vähemalt 48 nädalat)
Patsientide proportsioon, kellel esines soovimatuid kliiniliselt olulisi muutusi kehakaalu tõusus,
glükoositasemetes, üld-/LD-L/HDL-kolesterooli või triglütseriidide tasemetes, tõusis aja jooksul.
Täiskasvanud patsientidel, kes läbisid 9...12-kuulise ravi, aeglustus keskmise vere glükoositaseme tõus
pärast ligikaudu 6 kuu möödumist.

Lisainformatsioon eripopulatsioonide kohta
Eakate dementsete patsientidega läbi viidud kliinilistes uuringutes oli olansapiinravi seotud suurema
suremuse ja ajuveresoonkonna häirete esinemissagedusega võrreldes platseeboga (vt lõik 4.4). Selles
patsiendirühmas täheldati seoses olansapiiniga väga sagedaste kõrvaltoimetena ebakindlat kõnnakut ja
kukkumisi. Sagedaste kõrvaltoimetena täheldati pneumooniat, hüpertermiat, letargiat, erüteemi,
nägemishallutsinatsioone ja kusepidamatust.
Ravimite (dopamiini agonistide) poolt esile kutsutud psühhoosiga Parkinsoni tõbe põdevate
patsientide kliinilises uuringus täheldati väga sageli Parkinsoni tõve sümptomaatika süvenemist ja
hallutsinatsioone, sagedamini kui platseebo korral.
Ühes kliinilises uuringus, milles jälgiti bipolaarse maniaga patsiente, põhjustas valproaadi ja
olansapiini kombineeritud ravi neutropeenia 4,1 %-list esinemissagedust. Seda soodustavaks faktoriks
võis olla kõrge valproaadi sisaldus plasmas. Olansapiini manustamine koos liitiumi või valproaadiga
põhjustas treemori, suukuivuse, söögiisu suurenemise ja kehakaalu tõusu suuremat esinemissagedust
(≥ 10 %). Samuti registreeriti sageli kõnehäiret. Olansapiinravi kombineerimisel liitiumi või
divalproeksiga täheldati akuutse ravi ajal (kuni 6 nädalat) 17,4 %-l patsientidest vähemalt 7 %-list
kehakaalu tõusu, võrreldes ravi algusega. Seoses pikaajalise (kuni 12 kuud) profülaktilise
olansapiinraviga bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel retsidiivide vältimiseks täheldati 39,9 %-l
patsientidest vähemalt 7 %-list kehakaalu tõusu, võrreldes esialgsega.

Lapsed
Olansapiin ei ole näidustatud laste ja alla 18-aastaste noorukite raviks. Kuigi ei ole läbi viidud
noorukite ja täiskasvanute võrdlevaid kliinilisi uuringuid, võrreldi noorukite seas läbiviidud uuringute
tulemusi täiskasvanute seas läbiviidud uuringute tulemustega.
Järgnev tabel loetleb kõrvaltoimed, mida on noorukitel (vanuses13...17 aastat) seas täheldatud
suurema sagedusega kui täiskasvanute seas, või kõrvaltoimed, mis on registreeritud ainult noorukitega
läbi viidud lühiajalistest uuringutest. Kliiniliselt oluline kehakaalu tõus (≥ 7%) esineb sagedamini
noorukite populatsioonis võrreldes vastavate ravi kestustega täiskasvanute seas. Kehakaalu tõusu
ulatus ning kliiniliselt olulise kehakaalu tõusuga noorukieas patsientide osakaal oli suurem pikaajalise
ravi korral (vähemalt 24 nädalat) kui lühiajalise ravi puhul.

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.
Esinemissagedused on loetletud järgmiselt: Väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni <1/10),

Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga sage: Kehakaalu tõus13, triglütseriidide sisalduse tõus14, suurenenud söögiisu.
Sage: Kolesteroolitaseme tõus15
Närvisüsteemi häired

Väga sage: Sedatsioon (sh: liigunisus, letargia, unisus).
Seedetrakti häired
Sage: Suukuivus
Maksa ja sapideede häired
Väga sage: Maksa aminotransferaaside aktiivsuse tõus (ALT/AST; vt lõik 4.4).
Uuringud
Väga sage: Vähenenud üldbilirubiini tase, suurenenud GGT, prolaktiini sisalduse tõus plasmas16.

13 Pärast lühiajalist ravi (keskmine kestus 22 päeva), oli kehakaalu tõus ≥ 7 % esialgsest kehakaalust
(kg) väga sage (40,6 %), ≥ 15 % esialgsest kehakaalust oli sage (7,1 %) ja ≥ 25 % oli aeg-ajalt (2,5 %).
Pikaajalise ekspositsiooni juures (vähemalt 24 nädalat) võtsid 89,4 % kehakaalus juurde ≥ 7 %, 55,3 %
võtsid kehakaalus juurde ≥ 15 % ja 29,1 % võtsid kehakaalus juurde ≥ 25 % oma esialgsest
kehakaalust.

14 Täheldati nendel, kellel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (<1,016 mmol/l), mis
tõusis kõrgele (≥1,467 mmol/l) ja esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme (≥1,016
mmol/l...<1,467
mmol/l)
muutumist
kõrgeks
(≥1,467
mmol/l).

15 Muutuseid esialgselt normaalse üldkolesterooli tasemetes tühja kõhu seisundis (< 4,39 mmol/l), mis
tõusid kõrgele (≥ 5,17 mmol/l) täheldati sageli. Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli taseme
(≥ 4,39...< 5,17 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 5,17 mmol/l) oli väga sage.

16 Prolaktiini sisalduse suurenemist plasmas registreeriti 47,4 %-l noorukieas patsientidel.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Tunnused ja sümptomid
Üleannustamise väga sagedaste sümptomite (esinemissagedus >10%) hulka kuuluvad tahhükardia,
agiteeritus/agressiivsus, düsartria, erinevad ekstrapüramidaalsümptomid ja alanenud teadvuse tase,
ulatudes sedatsioonist koomani.
Teised meditsiiniliselt olulised üleannustamise tagajärjed on deliirium, krambid, kooma, võimalik
maliigne neuroleptiline sündroom, respiratoorne pärsitus, aspiratsioon, hüper- või hüpotensioon,
südamearütmiad (<2% üleannustamise juhtudest) ning südame- ja hingamistegevuse seiskus. Ägeda
üleannustamise puhul (alates 450 mg) on teatatud surmajuhtudest, kuid teatatud on ka ellujäämisest
pärast ligikaudu 2 g suukaudse olansapiini ägeda üleannuse korral.

Ravi
Spetsiifiline antidoot olansapiinile puudub. Oksendamise esilekutsumist ei soovitata. Näidustatud
võivad olla üleannustamise raviks standardprotseduurid (nt maoloputus, aktiivsöe manustamine). On
näidatud, et samaaegne aktiivsöe manustamine vähendab olansapiini suukaudset biosaadavust
50...60% võrra.
Alustada tuleb sümptomaatilise ravi ja elutähtsate funktsioonide jälgimisega vastavalt kliinilisele
avaldumisele, sh hüpotensiooni ja vereringe kollapsi ravi ning hingamisfunktsiooni toetamine.
Kasutada ei tohi epinefriini, dopamiini või muid beeta-agonistliku toimega sümpatomimeetilisi aineid,
kuna beeta-stimulatsioon võib hüpotensiooni süvendada. Vajalik on südame ja vereringe jälgimine, et
avastada võimalikke arütmiaid. Pidev arstlik järelevalve ja jälgimine peab jätkuma kuni patsiendi
paranemiseni.

Farmakoterapeutiline rühm: Antipsühhootilised ained; diasepiinid, oksasepiinid ja tiasepiinid,
ATC-kood: N05AH03

Farmakodünaamilised toimed
Olansapiin on antipsühhootiline, maniavastane ja meeleolu stabiliseeriv aine, millel on lai
farmakoloogiline profiil paljude retseptorsüsteemide ulatuses.

Prekliinilistes uuringutes näitas olansapiin retseptorafiinsuse ulatust (Ki; < 100 nM) serotoniinile
5HT
, 5HT , 5HT ; dopamiinile D , D , D , D , D ; kolinergilistele muskariinretseptoritele (M -
2A/2C
3
6
1
2
3
4
5
1
M ); alfa-1-adrenergilistele ja histamiini H -retseptoritele. Loomade käitumisuuringud olansapiiniga
5
1
näitasid 5HT, dopamiini ja kolinergilist antagonismi, kooskõlas retseptor-siduvuse profiiliga.
Olansapiin näitas suuremat in vitro afiinsust serotoniini 5HT -le kui dopamiin D -retseptoritele ning
2
2
in
vivo mudelites esines suurem 5HT aktiivsus kui D -aktiivsus. Elektrofüsioloogilised uuringud
2
2
näitasid, et olansapiin vähendas selektiivselt mesolimbiliste (A10) dopamiinergiliste neuronite
vallandumist, samal ajal omades vähest toimet motoorsetes funktsioonides osalevatele striaalsetele
(A9) juhteteedele. Olansapiin vähendas tingitud vältimise vastust (test, mis viitab antipsühhootilisele
aktiivsusele) annustes, mis jäävad väiksemaks katalepsiat (motoorsetele kõrvaltoimetele viitav toime)
tekitavatest annustest. Erinevalt mitmetest teistest antipsühhootilistest ainetest suurendab olansapiin
„anksiolüütilise“ testi vastust.

Suukaudse üksikannuse (10 mg) positronemissioontomograafilises (PET) uuringus tervetel
vabatahtlikel tekitas olansapiin kõrgema 5HT hõivatuse kui dopamiini D -retseptori oma. Lisaks
2A
2
näitasid skisofreeniahaigete patsientide üksikfootoni kompuuter-emissioontomograafilisest uuringust
(SPECT), et olansapiinile tundlikel patsientidel oli madalam striaalne D -retseptori hõivatus kui
2
mõnedel teistel antipsühhootilistele ja risperidoonile tundlikel patsientidel, klosapiinile tundlike
patsientidega olid tulemused võrreldavad.

Kliinilised toimed
Kahest platseebokontrollitud uuringust kahes ja kolmest võrdlevalt kontrollitud uuringust kahel, mis
hõlmas enam kui 2900 nii positiivsete kui negatiivsete sümptomitega skisofreeniapatsienti, seostati
olansapiini statistiliselt oluliselt suurema paranemisega nii negatiivsete kui positiivsete sümptomite
osas.

Mitmerahvuselises skisofreenia, skisoafektiivsete ja teiste seotud häirete topeltpimedas võrdlevas
uuringus, mis hõlmas 1481 patsienti haigusega erineval määral seotud depressiivsete sümptomitega
(algne keskmine skoor Montgomery-Asbergi depressiooniskaalal 16,6), näitas teisene prospektiivne
meeleoluskoori muutuse analüüs statistiliselt olulist paranemist (p = 0,001) olansapiiniga (-6,0)
võrreldes haloperidooliga (-3,1).

Mania või segatüüpi bipolaarse episoodiga patsientidel näitas olansapiin 3 nädala jooksul mania
sümptomite vähendamises kõrgemat efektiivsust kui platseebo ja divalproex. Samuti näitas olansapiin
patsientide hulga mõistes haloperidooliga võrreldavaid efektiivsuse tulemusi mania ja depressiooni
sümptomaatilises remissioonis 6. ja 12. nädalal. Minimaalselt 2 nädala jooksul liitumi või valproaadiga
ravitud patsientide uuringus andis 10 mg olansapiini lisamine (samaaegsele liitiumi- või
valproaatravile) tulemuseks parema maniasümptomite vähenemise kui liitiumi või valproaadi
monoteraapia pärast 6 nädalat.

12-kuulises haigushoo kordumise preventsiooni uuringus mania episoodiga patsientidel, kes saavutasid
remissiooni olansapiiniga ning randomiseeriti seejärel olansapiinile või platseebole, näitas olansapiin
statistiliselt olulist ülemuslikkust platseebo suhtes bipolaarse hoo kordumise osas. Samuti näitas
olansapiin statistiliselt olulist eelist platseebo ees nii mania kui depressiivse hoo kordumise vältimises.

Teises 12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus mania episoodiga patsientidel, kes saavutasid

remissiooni olansapiini ja liitiumi kombinatsioonraviga ning keda randomiseeriti seejärel kas
11

olansapiinile või liitumile, ei olnud olansapiin statistiliselt vähemefektiivne liitiumiga võrreldes
bipolaarse hoo kordumise vältimise esmases tulemusnäitajas (olansapiin 30,0%, liitium 38,3%; p =
0,055).

18-kuulises uuringus mania või segatüüpi episoodiga patsientidel, kes stabiliseeriti olansapiini pluss
meeleolu stabiliseerijaga (liitium või valproaat), ei olnud pikaajaline samaaegne olansapiinravi koos
liitiumi või valproaadiga bipolaarse hoo kordumise, mida määratleti vastavalt diagnostilistele
kriteeriumitele, edasilükkamisel statistiliselt oluliselt efektiivsem võrreldes ainult liitiumi või
valproaadiga.

Lapsed
Kogemus noorukitega (vanuses 13...17 aastat) on piiratud skisofreenia (6 nädalat) ja bipolaarse mania
I häire (3 nädalat) lühiajaliste efektiivsuse uuringute tulemuste põhjal, mis kaasas vähem kui 200
noorukit. Olansapiini kasutati muutuva annusena, alustades 2,5 mg-st ja ulatudes kuni 20 mg-ni
päevas. Olansapiinravi ajal tõusis noorukite kehakaal oluliselt rohkem, võrreldes täiskasvanutega.
Muudatuste ulatus tühja kõhu puhuse üldkolesterooli, LDL kolesterooli, triglütseriidide ja prolaktiini
tasemetes (vt lõigud 4.4 ja 4.8) olid noorukitel suuremad, võrreldes täiskasvanutega. Puuduvad
andmed tõhususe säilitamise osas ning andmed pikaajalise ohutuse kohta on piiratud (vt lõigud 4.4 ja
4.8).

Imendumine
Olansapiin imendub suukaudsel manustamisel hästi, saavutades maksimaalse plasmakontsentratsiooni
5...8 tunni jooksul. Imendumist ei mõjuta toit. Absoluutset suukaudset biosaadavust võrreldes
veenisisese manustamisega pole määratud.

Jaotumine
Olansapiini plasmavalkude seonduvus oli ligikaudu 93 % kontsentratsioonide vahemikus ~ 7...1000
ng/ml. Olansapiin seondub peamiselt albumiini ja happelise alfa1-glükoproteiiniga.

Biotransformatsioon
Olansapiin metaboliseerub maksas konjugatsiooni ja oksüdatsiooni teel. Peamine ringlev metaboliit on
10-N-glükuroniid, mis ei läbi hemato-entsefaalbarjääri. Tsütokroomid P450-CYP1A2 ja P450-
CYP2D6 aitavad kaasa N-desmetüül ja 2-hüdroksümetüülmetaboliitide moodustumisele, mis näitasid
oluliselt väiksemat in vivo farmakoloogilist aktiivsust kui olansapiin loomkatsetes. Valdav
farmakoloogiline aktiivsus tuleneb esmasest olansapiinist.

Eritumine
Pärast suukaudset manustamist varieerub olansapiini keskmine lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg
tervetel uuritavatel vastavalt vanusele ja soole.

Tervetel eakatel (65-aastased ja vanemad) võrreldes mitte-eakatega oli keskmine eliminatsiooni
poolväärtusaeg pikenenud (51,8 versus 33,8) ja kliirens aeglustunud (17,5 versus 18,2 l/h). Eakatel
täheldatud farmakokineetiline varieeruvus jäi mitte-eakate vahemiku piiresse. 44 skisofreeniahaigel üle
65-aastasel patsiendil ei seostatud 5 kuni 20 mg päevast annust ühegi silmatorkava kõrvaltoimete
profiiliga.

Keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg naistel oli meestega võrrelduna mõnevõrra pikenenud (36,7
versus 32,3 tundi) ning kliirens oli madalam (18,9 versus 27,3 l/h). Siiski näitas olansapiin (5...20 mg)
võrreldavat ohutuse profiili nii nais- (n = 467) kui meespatsientidel (n = 869).

Neerukahjustus
Neerukahjustusega patsientide (kreatiniini kliirens < 10 ml/min) keskmine eliminatsiooni
poolväärtusaeg (37,7 versus 32,4 tundi) ega kliirens (21,2 versus 25,0 l/h) ei erinenud oluliselt tervete
uuritavate näitajatest. Massi tasakaalu uuring näitas, et ligikaudu 57% radioaktiivselt märgistatud
olansapiinist ilmub uriini, peamiselt metaboliitide kujul.
12


Suitsetajad
Kerge maksafunktsiooni häirega suitsetajatest uuritavatel oli keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg
pikenenud (39,3 h) ning kliirens (18,0 l/h) oli langenud analoogselt tervete mittesuitsetavate
uuritavatega (vastavalt 48,8 tundi ja 14,1 l/h).

Mittesuitsetajatel (mehed ja naised) oli keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg võrreldes
suitsetajatega pikenenud (38,6 versus 30,4 tundi) ning kliirens langenud (18,6 versus 27,7 l/h).

Olansapiini plasmakliirens oli madalam eakatel võrreldes noortega, naistel madalam võrreldes
meestega ning mittesuitsetajatel madalam võrreldes suitsetajatega. Vanuse, soo või suitsetamise mõju
olansapiini kliirensile ja poolväärtusajale on siiski väike võrreldes üldise indiviididevahelise
varieeruvusega.

Uuringust, milles hinnati olansapiini farmakokineetikat eurooplastel, jaapanlastel ja hiinlastel, ei
ilmnenud mingit farmakokineetiliste parameetrite erinevust nimetatud populatsioonide vahel.

Lapsed
Noorukid (vanuses 13...17 aastat): Olansapiini farmakokineetika noorukite ja täiskasvanute vahel on
sarnane. Noorukitel oli kliinilistes uuringutes olansapiini keskmine ekspositsioon ligikaudu 27 %
kõrgem. Demograafilised erinevused noorukite ja täiskasvanute vahel on madalam keskmine kehakaal
ning noorukite seas esineb vähem suitsetajaid. Need faktorid põhjustavad tõenäoselt noorukitel
täheldatud kõrgemat toimeaine ekspositsiooni.

Äge (üksikannuse) toksilisus
Suukaudse toksilisuse tunnused närilistel on iseloomulikud tugevatele neuroleptilistele ainetele:
hüpoaktiivsus, kooma, treemor, kloonilised krambid, süljevoolus ja pärsitud kehakaalu tõus.
Keskmised surmavad annused olid ligikaudu 210 mg/kg (hiired) ning 175 mg/kg (rotid). Koerad
talusid ühekordseid suukaudseid annuseid kuni 100 mg/kg ilma surmaga lõppenud juhtumite
esinemiseta. Kliinilisteks tunnusteks olid sedatsioon, ataksia, treemor, südame löögisageduse tõus,
raskendatud hingamine, mioos ja anoreksia. Ahvidel oli kuni 100 mg/kg suukaudse ühekordse annuse
tulemuseks üleväsimus ja suuremate annuste juures poolteadvusetu seisund.

Korduvannuste toksilisus
3-kuulise kestusega hiirte ning kuni 1-aastase kestusega rottide ja koerte uuringutes olid peamised
nähud kesknärvisüsteemi pärsitus, antikolinergilised toimed ja perifeersed hematoloogilised häired.
Tekkis tolerantsus kesknärvisüsteemi pärsitusele. Suurte annuste juures vähenesid kasvuparameetrid.
Kõrgenenud prolaktiinitaseme pöörduvad toimed rottidel olid munasarjade ja emaka vähenenud mass
ning tupeepiteeli ja rinnanäärme morfoloogilised muutused.

Hematoloogiline toksilisus
Mõjusid hematoloogilistele parameetritele leiti kõikide liikide puhul, kaasa arvatud annusest sõltuva
ringlevate leukotsüütide arvu vähenemine hiirtel ning mittespetsiifiline ringlevate leukotsüütide arvu
vähenemine rottidel. Siiski ei leitud tõendeid luuüdi tsütotoksilisuse kohta. Pöörduv neutropeenia,
trombotsütopeenia või aneemia tekkis vähestel koertel, keda raviti annuses 8 kuni 10 mg/kg päevas
(totaalne olansapiini hulk [AUC] on 12 kuni 15 korda suurem kui inimesel 12 mg annuse järel).
Tsütopeeniaga koertel ei esinenud kõrvaltoimeid luuüdi eel- ja proliferatiivsetele rakkudele.

Reproduktsioonitoksilisus
Olansapiin ei avaldunud teratogeenset toimet. Sedatsioon mõjutas isaste rottide paaritumiskäitumist.
Innaaega mõjutasid 1,1 mg/kg annused (3 korda kõrgem inimese maksimaalsest annusest) ning rottide
reproduktsiooniparameetreid mõjutas 3 mg/kg (9 korda kõrgem inimese maksimaalsest annusest).
Olansapiini saanud rottide järglastel täheldati loote arengupeetust ja järglaste aktiivsuse lühiajalist
vähenemist.

13

Mutageensus
Olansapiin ei avaldanud mutageenset ega klastogeenset toimet terves reas standardtestides, mille hulka
kuulusid bakteriaalse mutatsiooni testid ning imetajate in vitro ja in vivo testid.

Kartsinogeensus
Tuginedes hiirte ja rottide uuringutulemustele tehti järeldus, et olansapiin ei ole kartsinogeenne.

Tsellaktoos (sisaldab laktoosmonohüdraati ja tselluloospulbrit)
Preželatiniseeritud maisitärklis
Maisitärklis
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Magneesiumstearaat.

Ei kohaldata.

5 aastat

Hoida originaalpakendis, niiskuse ja valguse eest kaitstult.

Alumiiniumist ja kiletatud OPA/AL/PVC fooliumist blisterpakendid.

Pakendis on 7, 10, 14, 20, 28, 30, 35, 56, 60, 70 või 98 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.