NORMODIPINE

- Hüpertensioon.
- Krooniline stabiilne stenokardia.
- Vasospastiline (Prinzmetali) stenokardia.

Nii hüpertensiooni kui stenokardia korral on tavaline algannus 5 mg amlodipiini üks kord ööpäevas,
mida võib sõltuvalt patsiendi individuaalsest vastusest suurendada maksimaalannuseni 10 mg.

Hüpertensiooniga patsientidel on NORMODIPINE'i kasutatud kombinatsioonis tiasiiddiureetikumide,
alfablokaatorite, beetablokaatorite või angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoriga. Stenokardia
korral võib NORMODIPINE'i kasutada monoteraapiana või nitraatide ja/või beetablokaatorite
adekvaatsete annuste suhtes resistentse stenokardiaga patsientidel kombinatsioonis teiste
stenokardiavastaste ravimitega.

Pärast samaaegset tisaiiddiureetikumide, beetablokaatorite ja angiotensiini konverteeriva ensüümi
inhibiitorite manustamist ei ole vaja NORMODIPINE'i annust muuta.

Patsientide erirühmad

Eakad
NORMODIPINE on samades annustes võrdselt hästi talutav nii vanemaealistel kui noorematel
patsientidel. Eakatel on soovitatav tavaline annustamisrežiim, kuid annuse suurendamine peab
toimuma ettevaatusega (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus
Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidele ei ole annustamissoovitusi kindlaks määratud,
seetõttu tuleb annuse valimisel olla ettevaatlik ja alustada annustamisulatuse väiksema annusega (vt
lõigud 4.4 ja 5.2). Amlodipiini farmakokineetikat raske maksakahjustuse korral ei ole uuritud. Ravi
amlodipiiniga tuleb raske maksakahjustusega patsientidel alustada väikseima annusega ja annust
suurendada aeglaselt.

Neerukahjustus
Muutused amlodipiini plasmakontsentratsioonides ei korreleeru neerukahjustuse raskusastmega,
mistõttu soovitatakse kasutada tavalisi annuseid. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Lapsed
Hüpertensiooniga lapsed ja noorukid vanuses 6...17 eluaastat
Soovitatav hüpertensioonivastase ravi algannus lastele vanuses 6...17 eluaastat on 2,5 mg üks kord
ööpäevas, annust võib suurendada kuni 5 mg-ni üks kord ööpäevas, kui 4-nädalase raviga pole piisavat
vererõhu langust saavutatud. Lastel ei ole uuritud suuremaid annuseid kui 5 mg ööpäevas (vt lõigud
5.1 ja 5.2).

Amlodipiini 2,5 mg annust ei ole võimalik selle ravimpreparaadiga manustada.

Alla 6-aastased lapsed
Andmed puuduvad.

Suukaudseks manustamiseks.

Amlodipiin on vastunäidustatud patsientidel, kellel on:
- ülitundlikkus toimeaine või dihüdropüridiini derivaatide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes
abiainete suhtes;
- raske hüpotensioon;
- šokk (kaasa arvatud kardiogeenne šokk);
- südame vasaku vatsakese väljavoolutrakti obstruktsioon (nt raske aordistenoos);
- hemodünaamiliselt ebastabiilne südamepuudulikkus pärast ägedat müokardiinfarkti.

Amlodipiini ohutus ja efektiivsus hüpertensiivse kriisi korral ei ole tõestatud.

Südamepuudulikkusega patsiendid
Südamepuudulikkusega patsiente tuleb ravida ettevaatlikult. Raske südamepuudulikkusega (NYHA
klass III ja IV) patsientide pikaajalises platseebokontrollitud uuringus teatati kopsuturse suuremast
esinemissagedusest amlodipiiniga ravitud rühmas võrreldes platseeborühmaga (vt lõik 5.1).
Kaltsiumikanali blokaatoreid, sealhulgas amlodipiini, tuleb kasutada ettevaatlikult kongestiivse
südamepuudulikkusega patsientidel, sest need võivad suurendada edasiste kardiovaskulaarsete
sündmuste ja suremuse riski.

Kasutamine maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel
Kahjustatud maksafunktsiooniga patsientidel on amlodipiini poolväärtusaeg pikenenud ja AUC
väärtused kõrgemad ning annustamissoovitusi ei ole kindlaks määratud. Seetõttu tuleb ravi
amlodipiiniga alustada annustamisulatuse väiksema annusega ja olla ettevaatlik nii ravi alustamisel kui
ka annuse suurendamisel. Raske maksakahjustusega patsientidel võib olla vajalik annuse aeglane
tiitrimine ja hoolikas jälgimine.

Kasutamine eakatel patsientidel
Eakatel peab annuse suurendamine toimuma ettevaatusega (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Kasutamine neerupuudulikkuse korral
Neil patsientidel võib amlodipiini kasutada tavalistes annustes. Muutused amlodipiini
plasmakontsentratsioonides ei korreleeru neerukahjustuse raskusastmega. Amlodipiin ei ole
dialüüsitav.

Teiste ravimite mõju amlodipiinile

CYP3A4 inhibiitorid: Amlodipiini samaaegne kasutamine koos tugevate või mõõdukate CYP3A4
inhibiitoritega (proteaasi inhibiitorid, seenevastased asoolid, makroliidid, nagu erütromütsiin või
klaritromütsiin, verapamiil või diltiaseem) võib põhjustada olulist amlodipiini ekspositsiooni
suurenemist. Nende farmakokineetiliste variatsioonide kliiniline väljendus võib olla tugevam eakatel
patsientidel. Seega võib olla vajalik kliiniline jälgimine ja annuse kohandamine.

CYP3A4 indutseerijad: Puuduvad andmed CYP3A4 indutseerijate mõjust amlodipiinile. CYP3A4
indutseerijate (nt rifampitsiin, Hypericum perforatum) samaaegsel manustamisel võib amlodipiini
plasmakontsentratsioon väheneda. Koos CYP3A4 indutseerijatega tuleb amlodipiini kasutada
ettevaatusega.

Amlodipiini manustamine greipfruudi või greipfruudimahlaga ei ole soovitatav, sest mõnel patsiendil
võib suureneda biosaadavus, põhjustades vererõhku langetava toime tugevnemist.

Dantroleen (infusioon): Loomadel on letaalset vatsakeste fibrillatsiooni ja kardiovaskulaarset kollapsit
täheldatud seoses hüperkaleemiaga pärast verapamiili ja intravenoosse dantroleeni manustamist.
Hüperkaleemia riski tõttu soovitatakse vältida kaltsiumikanalite blokaatorite, näiteks amlodipiini
manustamist patsientidele, kes on tundlikud pahaloomulise hüpertermia suhtes ning pahaloomulise
hüpertermia ravi korral.

Amlodipiini mõju teistele ravimitele

Amlodipiini vererõhku langetav toime liitub teiste antihüpertensiivsete omadustega ravimite vererõhku
langetava toimega.

Kliinilistes koostoimeuuringutes ei mõjutanud amlodipiin atorvastatiini, digoksiini, varfariini ega
tsüklosporiini farmakokineetikat.

Simvastatiin: 10 mg amlodipiini korduval koosmanustamisel 80 mg simvastatiiniga oli tulemuseks
simvastatiini ekspositsiooni suurenemine 77%, võrreldes ainult simvastatiini manustamisega.
Amolodipiini saavatel patsientidel tuleb simvastatiini annust piirata 20 mg-ni ööpäevas.

Rasedus
Amlodipiini ohutus raseduse ajal ei ole kindlaks tehtud.

Loomkatsetes on täheldatud reproduktiivset toksilisust suurte annuste korral (vt lõik 5.3).

Kasutamine raseduse ajal on soovitatav üksnes ohutuma alternatiivse ravimi puudumise korral ning
juhul, kui haigus ohustab ema ja loodet rohkem kui ravi amlodipiiniga.

Imetamine
Ei ole teada kas amlodipiin eritub rinnapiima. Otsus, kas jätkata/katkestada rinnaga toitmine või
jätkata/katkestada ravi amlodipiiniga, tuleb teha võttes arvesse rinnaga toitmisest saadavat kasu lapsele
ja amlodipiinravist tulenevat kasu emale.

Fertiilsus
Mõnedel kaltsiumikanali blokaatoritega ravitud patsientidel on teatatud pöörduvatest biokeemilistest
muutustest spermatosoidide peades. Kliinilised andmed amlodipiini võimaliku mõju kohta viljakusele
on ebapiisavad. Ühes uuringus rottidel leiti kõrvaltoimeid isasloomade viljakusele (vt lõik 5.3).

Amlodipiinil on kerge või mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Kui
amlodipiini võtvatel patsientidel esineb pearinglus, peavalu, väsimus või iiveldus, võib reaktsiooniaeg
pikeneda. Soovitatav on ettevaatus, eriti ravi alguses.

Ohutusprofiili kokkuvõte
Ravi ajal on kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimeteks unisus, pearinglus, peavalu,
südamepekslemine, nahaõhetus, kõhuvalu, iiveldus, pahkluu turse, ödeem ja väsimus.

Kõrvaltoimete loetelu tabelina
Ravi ajal amlodipiiniga on täheldatud ja teatatud järgnevatest kõrvaltoimetest järgmiste
esinemissagedustega: väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100);
harv (≥1/10 000 kuni <1/1000); väga harv (<1/10 000); teadmata (ei saa hinnata olemasolevate
andmete alusel).

Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Organsüsteemi klass
Sagedus
Kõrvaltoimed
Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga harv
Leukotsütopeenia, trombotsütopeenia
Immuunsüsteemi häired
Väga harv
Allergilised reaktsioonid
Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga harv
Hüperglükeemia
Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt
Unetus, meeleolumuutused (sealhulgas
ärevus), depressioon

Harv
Segasus
Närvisüsteemi häired
Sage
Unisus, pearinglus, peavalu (eriti ravi
alguses)

Aeg-ajalt
Treemor, düsgeusia, sünkoop,
hüpesteesia, paresteesia

Väga harv
Hüpertoonia, perifeerne neuropaatia
Silma kahjustused
Aeg-ajalt
Nägemishäired (sealhulgas diploopia)
Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt
Tinnitus
Südame häired
Sage
Südamepekslemine

Väga harv
Müokardiinfarkt, arütmia (kaasa arvatud
bradükardia, ventrikulaarne tahhükardia
ja kodade virvendusarütmia)
Vaskulaarsed häired
Sage
Nahaõhetus

Aeg-ajalt
Hüpotensioon

Väga harv
Vaskuliit
Respiratoorsed, rindkere ja
Aeg-ajalt
Düspnoe, riniit
mediastiinumi häired

Väga harv
Köha
Seedetrakti häired
Sage
Kõhuvalu, iiveldus

Aeg-ajalt
Oksendamine, düspepsia, sooletegevuse
muutused (sealhulgas kõhulahtisus ja
kõhukinnisus), suukuivus

Väga harv
Pankreatiit, gastriit, igemete hüperplaasia
Maksa- ja sapiteede häired
Väga harv
Hepatiit, ikterus, maksaensüümide
kõrgenemine*
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt
Alopeetsia, purpur, nahavärvi muutused,
hüperhidroos, pruuritus, lööve, eksanteem

Väga harv
Angioödeem, multiformne erüteem,
urtikaaria, eksfoliatiivne dermatiit,
Stevensi-Johnsoni sündroom, Quincke
ödeem, valgustundlikkus
Lihas-skeleti ja sidekoe
Sage
Pahkluu turse
kahjustused

Aeg-ajalt
Artralgia, müalgia, lihaskrambid,
seljavalu
Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt
Urineerimishäired, noktuuria, suurenenud
urineerimissagedus
Reproduktiivse süsteemi ja
Aeg-ajalt
Impotentsus, günekomastia
rinnanäärme häired
Üldised häired ja manustamiskoha Sage
Tursed, väsimus
reaktsioonid

Aeg-ajalt
Valu rinnus, asteenia, valu, halb
enesetunne
Uuringud
Aeg-ajalt
Kehakaalu tõus, kehakaalu langus
*enamasti seotud kolestaasiga

Teatatud on erandlikest ekstrapüramidaalse sündroomi juhtudest.

Tahtliku üleannustamise kogemused inimestel on piiratud.

Sümptomid
Olemasolevatel andmetel võib suur üleannustamine põhjustada ülemäärast perifeerset
vasodilatatsiooni ja reflektoorset tahhükardiat. On teatatud väljendunud ja tõenäoliselt pikenenud
süsteemsest hüpotensioonist kuni surmaga lõppeva šokini.

Ravi
Amlodipiini üleannustamisest tingitud kliiniliselt oluline hüpotensioon nõuab aktiivset
südameveresoonkonda toetavat ravi, sealhulgas südame- ja hingamisfunktisooni sagedast jälgimist,
jäsemete ülestõstmist ning ringleva vere mahu ja uriinikoguse jälgimist.

Veresoonte toonuse ja vererõhu taastamiseks võib kasu olla vasokonstriktorist eeldusel, et selleks ei
ole vastunäidustusi. Kaltsiumglükonaadi manustamine intravenoosselt võib aidata kaasa
kaltsiumikanalite blokaadi likvideerimisele.

Mõnedel juhtudel võib olla kasu maoloputuse tegemisest. Aktiveeritud söe kasutamine tervetel
vabatahtlikel kuni 2 tundi pärast 10 mg amlodipiini manustamist on vähendanud amlodipiini
imendumist.

Kuna amlodipiin seondub suures osas plasmavalkudega, ei ole dialüüsist tõenäoliselt kasu.

Farmakoterapeutiline rühm: Kaltsiumikanali blokaator, Peamiselt vaskulaarse toimega selektiivsed
kaltsiumikanali blokaatorid, ATC-kood: C08CA01

Amlodipiin on dihüdropüridiini rühma kaltsiumiioonide sissevoolu inhibiitor (aeglase kanali blokaator
või kaltsiumiioonide antagonist) ning takistab kaltsiumiioonide transmembraanset transporti südame ja
veresoonte silelihasrakkudesse.
Amlodipiini vererõhku alandav toime on tingitud veresoonte seinte silelihaste otsesest lõõgastamisest.
Täpne mehhanism, kuidas amlodipiin leevendab stenokardiat, ei ole veel täielikult välja selgitatud,
kuid on teada, et ta alandab kogu isheemilist koormust kahel järgneval viisil:

1)
Amlodipiin laiendab perifeerseid arterioole ning seeläbi alandab kogu perifeerset resistentsust
(järelkoormus), mille vastu süda töötab. Kuna südame löögisagedus jääb samaks, väheneb alanenud
koormusega südames energiatarbimine ning hapnikuvajadus.
2)
Amlodipiini toimemehhanism hõlmab tõenäoliselt ka peamiste koronaararterite ja -arterioolide
laiendamist, seda nii normaalsetes kui ka isheemilistes piirkondades. Veresoonte laienemine
suurendab südamelihase hapnikuvarustust koronaarspasmiga (Prinzmetali või variantne stenokardia)
patsientidel.

Hüpertensiooniga patsientidel alandab amlodipiini ühekordne annus ööpäevas vererõhku kliiniliselt
olulisel määral nii lamavas kui seisvas asendis kogu 24 tunniks. Toime aeglase alguse tõttu ei teki
amlodipiini manustamisel ägedat hüpotensiooni.

Stenokardiaga patsientidel pikendab amlodipiini ühekordne manustamine ööpäevas patsiendi üldist
kehalise koormuse aega, stenokardia algusaega ja ST segmendi 1 mm-se depressiooni aega, ja
vähendab nii stenokardiahoogude sagedust kui glütserüültrinitraadi tablettide tarbimist.

Amlodipiini kasutamist ei ole seostatud mistahes metaboolsete kõrvaltoimetega ega muutustega
plasmalipiidide osas ning sobib kasutamiseks astmaga, diabeediga ja podagraga haigetel.

Kasutamine südame pärgarteritõvega (CAD) patsientidel
Amlodipiini efektiivsust kliiniliste tüsistuste vältimisel koronaararterite haigusega (CAD) patsientidel
on hinnatud sõltumatus mitmekeskuselises randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrollitud
uuringus 1997 patsiendil; Comparison of Amlodipine vs Enalapril to Limit Occurrences of Thrombosis
(CAMELOT). Neist patsientidest, 663 raviti amlodipiiniga annuses 5…10 mg, 673 patsienti raviti
enalapriiliga annuses 10...20 mg ja 655 patsienti raviti platseeboga lisaks tavaravile statiinide,
beetablokaatorite, diureetikumide ja aspiriiniga 2 aasta jooksul. Tabelis 1 on toodud efektiivsuse
võtmetulemused. Need tulemused viitavad sellele, et amlodipiinravi oli seotud väiksema arvu
hospitaliseerimistega stenokardia ja revaskulariseerimisprotseduuride tõttu CAD-iga patsientidel.

Tabel 1. Oluliste kliiniliste tulemuste esinemissagedus uuringus CAMELOT
Kardiovaskulaarsete tüsistuste esinemine,
Amlodipiin vs Platseebo
Nr (%)
Tulemused
Amlodipiin
Platseebo
Enalapriil
Riskisuhe
p-väärtus
(95% CI)
Esmane tulemusnäitaja
Kardiovaskulaarsed
110 (16,6)
151 (23,1)
136 (20,2)
0,69
.003
kõrvaltoimed
(0,54...0.88)
Üksikkomponendid
Koronaarne
78 (11,8)
103 (15,7)
95 (14,1)
0,73
.03
revaskularisatsioon
(0,54...0,98)
Hospitaliseerimine
51 (7,7)
84 (12,8)
86 (12,8)
0,58
.002
stenokardia tõttu
(0,41...0,82)
Mittefataalne MI
14 (2,1)
19 (2,9)
11 (1,6)
0,73
.37
(0,37...1,46)
Insult või TIA
6 (0,9)
12 (1,8)
8 (1,2)
0,50
.15
(0,19...1,32)
Kardiovaskulaarne
5 (0,8)
2 (0,3)
5 (0,7)
2,46
.27
surm
(0,48...12,7)
Hospitaliseerimine
3 (0,5)
5 (0,8)
4 (0,6)
0,59
.46
CHF tõttu
(0,14...2,47)
Elustatud
0
4 (0,6)
1 (0,1)
NA
.04
südameseiskus
Uus perifeerse
5 (0,8)
2 (0,3)
8 (1,2)
2,6
.24
veresoontehaiguse
(0,50...13,4)
avaldumine

Lühendid: CHF, südame paispuudulikkus; CI, usaldusintervall; MI, müokardiinfarkt; TIA,
transitoorne isheemiline atakk.

Kasutamine südamepuudulikkusega patsientidel
NYHA II-IV klassi kuuluvatel südamepuudulikkusega patsientidel läbi viidud hemodünaamiliste
parameetrite ja füüsilist koormust hõlmavates kontrollitud uuringutes on näidatud, et amlodipiin ei
põhjusta füüsilise koormuse taluvuse, vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni suuruse ja kliiniliste
sümptomatoloogia alusel otsustades patsientide kliinilise seisundi halvenemist.

Platseebokontrollitud uuring (PRAISE), mille eesmärgiks oli hinnata amlodipiini toimet NYHA III-IV
klassi kuuluvatel südamepuudulikkusega patsientidel, kes said raviks digoksiini, diureetikume ja AKE
inhibiitoreid, on näidanud, et amlodipiin ei suurendanud südamepuudulikkusega suremuse ega
kombineeritud haigestumuse-suremuse riski.

Amlodipiini kasutamise pikaaegses platseebokontrollitud jätku-uuringus (PRAISE-2) NYHA III ja IV
klassi kuuluvatel südamepuudulikkusega patsientidel, kellel puudusid isheemiatõvele viitavad
kliinilised sümptomid või objektiivsete uuringute leid ning kes said raviks AKE inhibiitorite,
digitaalise ja diureetikumide stabiilseid annuseid, ei mõjutanud amlodipiin üldist ega
kardiovaskulaarset suremust. Samade patsientide grupis oli amlodipiin seostatav kopsuturse
esinemissageduse suurenemisega.

Südameinfarkti vältimise uuring (ALLHAT)

Viidi läbi randomiseeritud topeltpime haigestumuse-suremuse uuring, mida nimetati südameinfarkti
vältimiseks antihüpertensiivse ja lipiide langetava ravi uuringuks (ALLHAT), et võrrelda uuemaid
medikamentoosseid ravimeetodeid: amlodipiin 2,5…10 mg päevas (kaltsiumikanali blokaator) või
lisinopriil 10…40 mg päevas (AKE-inhibiitor) esimese rea ravina võrreldes tiasiidse diureetikumi
kloortalidooniga 12,5…25 mg päevas kerge kuni mõõduka hüpertensiooni korral.

Kokku randomiseeriti 33 357 hüpertensiivset patsienti vanuses 55 aastat ja rohkem ning neid jälgiti
keskmiselt 4,9 aasta jooksul. Patsientidel oli vähemalt üks CHD lisariskitegur, mille hulka kuuluvad:
eelnev müokardiinfarkt või insult (> 6 kuud enne uuringusse kaasamist) või dokumenteeritult muu
aterosklerootiline südameveresoonkonna haigus (kokku 51,5%), 2. tüüpi diabeet (36,1%), HDL-C
< 35 mg/dl (11,6%), elektrokardiogrammi või ehhokardiograafia alusel diagnoositud vasaku vatsakese
hüpertroofia (20,9%), suitsetamine uuringu alguses (21,9%).

Esmaseks tulemusnäitajaks oli kombineeritud fataalne CHD või mittefataalne müokardiinfarkt.
Esmane tulemusnäitaja ei erinenud oluliselt amlodipiinil põhineva ravi ja kloortalidoonil põhineva ravi
puhul: RR 0,98, 95% CI (0,90...1,07), p = 0,65. Teisestest tulemusnäitajatest oli südamepuudulikkuse
esinemine tulemusnäitaja (kombineeritud kardiovaskulaarse tulemusnäitaja komponent) oluliselt
suurem amlodipiinirühmas võrreldes kloortalidoonirühmaga [10,2% vs. 7,7%, RR 1,38, 95% CI
(1,25...1,52), p < 0,001]. Siiski ei erinenud kõigil põhjustel suremus amlodipiinil põhineva ravi ja
kloortalidoonil põhineva ravi vahel oluliselt: RR 0,96, 95% CI [0,89...1,02], p = 0,20.

Lapsed (6 eluaastat ja vanemad)

Amlodipiini 2,5 mg ja 5,0 mg annuse võrdlevas uuringus platseeboga, milles osales valdavalt
sekundaarse hüpertensiooniga 268 last vanuses 6...17 aastat, leiti, et mõlemad amlodipiiniannused
langetasid süstoolset vererõhku oluliselt enam kui platseebo. Erinevus kahe amlodipiiniannuse vahel ei
olnud statistiliselt oluline.

Amlodipiini pikaaegset mõju laste kasvule, puberteedieale ja üldisele arengule ei ole uuritud.

Samuti ei ole kindlaks tehtud, kas pikaajaline ravi amlodipiiniga lapsepõlves vähendab
kardiovaskulaarset haigestumust ja suremust täiskasvanueas.

Imendumine, jaotumine, seondumine plasmavalkudega
Amlodipiin imendub terapeutilistes annustes pärast suukaudset manustamist hästi ja maksimaalne
sisaldus veres saabub 6...12 tundi pärast manustamist. Absoluutne biosaadavus on hinnanguliselt
vahemikus 64...80%. Jaotusruumala on ligikaudu 21 l/kg. In vitro uuringud on näidanud, et ligikaudu
97,5% tsirkuleerivast amlodipiinist on seotud plasmavalkudega.

Toidu tarvitamine ei mõjuta amlodipiini biosaadavust.

Biotransformatsioon/eritumine
Terminaalne plasma eliminatsiooni poolväärtusaeg on 35...50 tundi ja see on kooskõlas annustamisega
üks kord ööpäevas. Amlodipiin metaboliseeritakse maksas ulatuslikult inaktiivseteks metaboliitideks.
Uriiniga eritub 10% amlodipiinist muutumatul kujul ja 60% metaboliitidena.

Kasutamine maksakahjustuse korral
Amlodipiini manustamise kohta maksakahjustusega patsientidele on olemas väga piiratud kliinilised
andmed. Maksapuudulikkusega patsientidel esineb amlodipiini vähenenud kliirens koos sellest
tuleneva pikema poolväärtusajaga ja AUC suurenemisega ligikaudu 40…60%.

Kasutamine eakatel
Amlodipiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni saavutamise aeg on nii vanemaealistel kui
noorematel patsientidel sarnane. Vanematel patsientidel kaldub kliirens vähenema, mille tulemusena
suureneb AUC ja eliminatsiooni poolväärtusaeg. Kongestiivse südamepuudulikkusega patsientidel
erinevates vanusegruppides olid AUC ja eliminatsiooni poolväärtusaja tõusu tulemused vastavuses
oodatuga.

Kasutamine lastel ja noorukitel
74-l hüpertensiivsel lapsel vanuses 1 kuni 17 aastat (34 patsienti vanuses 6...12 eluaastat ja 28 patsienti
vanuses 13...17 eluaastat) viidi läbi populatsiooni farmakokineetiline uuring amlodipiini annustega
vahemikus 1,25 mg kuni 20 mg üks või kaks korda ööpäevas. Lastel vanuses 6...12 eluaastat ja
noorukitel vanuses 13...17 eluaastat oli tüüpiline kliirens suukaudse manustamise järel (CL/F)
vastavalt 22,5 l/h ja 27,4 l/h poistel ning vastavalt 16,4 l/h ja 21,3 l/h tüdrukutel. Eri indiviidide vahel
täheldati ravimi ekspositsiooni osas suuri erinevusi. Andmed alla 6-aastaste laste kohta on piiratud.

Reproduktsioonitoksilisus
Rottide ja hiirtega läbi viidud reproduktiivsuse uuringutes ilmnesid inimestele soovitatavast
maksimumannusest ligikaudu 50 korda suuremate annuste juures (mg/kg alusel) poegimise
edasilükkumine, sünnitegevuse pikenemine ja järglaste elulemuse vähenemine.

Viljakushäired
Rottidel, keda raviti suukaudselt amlodipiiniga (isaseid 64 päeva ja emaseid 14 päeva enne
paaritamist) annustes kuni 10 mg amlodipiini kg kehakaalu kohta ööpäevas (ligikaudu 8-kordne*
maksimaalne inimesele soovitatav annus 10 mg ööpäevas, arvestades mg/m2 kohta), ei avastatud
toimet fertiilsusele. Teises uuringus rottidel, kus isaseid rotte raviti amlodipiinbesülaadiga 30 päeva
jooksul annuses, mis oli võrreldav inimeste annusega mg/kg alusel, leiti folliikuleid stimuleeriva
hormooni ja testosteroonisisalduse vähenemist plasmas ning sperma tiheduse ja küpsete spermatiidide
ning Sertoli rakkude arvu vähenemist.

Kartsinogenees, mutagenees
Kahe aasta vältel amlodipiiniga (kalkuleeritud kontsentratsioonid vastavad päevaannustele 0,5; 1,25 ja
2 mg/kg/päevas) ravitud hiirtel ja rottidel ei ilmnenud mingisuguseid kartsinogeensuse tunnuseid.
Suurim annus (mg/m2 alusel hiirtel ligilähedane maksimaalsele lubatavale kliinilisele annusele 10 mg;
rottidel kaks korda kõrgem*) oli sarnane hiirte, kuid mitte rottide poolt talutud suurima annusega.

Mutageensuse uuringud ei näidanud ravimiga seotud toimeid ei geeni ega kromosoomi tasemel.

* Lähtub patsiendi kaalust 50 kg.

Mikrokristalliline tselluloos 101, mikrokristalliline tselluloos 102, veevaba kaltsiumvesinikfosfaat,
naatriumtärklisglükolaat (tüüp A), magneesiumstearaat.

Ei kohaldata.

3 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Blister on valmistatud 20 µm lakiga kaetud, trükitud, kõvast alumiiniumfooliumist ja valgest kõvast
PVC fooliumist.

30 tabletti pakendis.

Erihoiatused ravimpreparaadi kasutamiseks/käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.