MOXOGAMMA 0,2 MG

Kerge kuni mõõdukas essentsiaalne hüpertensioon.

Täiskasvanud
Ravi moksonidiiniga peab algama väikseima annusega. Ööpäevane annus 0,2 mg manustatakse
hommikul. Ebapiisava terapeutilise toime korral võib annust suurendada kolme nädala pärast 0,4 mg-
ni. Seda annust võib manustada ööpäevase üksikannusena (hommikul) või kahe osana (hommikul õhtul). Kui ravi tulemus on järgneva kolme nädala jooksul ikka ebapiisav, võib annust suurendada
maksimaalse 0,6 mg-ni ööpäevas, manustatuna kahes osas - hommikul ja õhtul. Moksonidiini
maksimaalset üksikannust 0,4 mg ja ööpäevast annust 0,6 mg ei tohi ületada.
Toiduga samaaegsel manustamisel ei muutu moksonidiini farmakokineetika. Moksonidiini võib võtta
enne sööki, söögi ajal või pärast sööki. Tabletid tuleb võtta piisava hulga vedelikuga.
Moksonidiini ei kasutata alla 16 aasta vanustel lastel ja noorukitel, kuna puuduvad kliinilised andmed.

Eakad
Kahjustamata neerufunktsiooni korral on annustamine sama kui täiskasvanutel.

Neerukahjustusega patsiendid
Mõõduka neerufunktsiooni häirega patsientidel (GFR > 30 ml/min kuni < 60 ml/min) ei tohi ületada
üksikannust 0,2 mg ja ööpäevast annust 0,4 mg moksonidiini (vt lõik 4.4).

Ravi ei tohi lõpetada järsult, vaid see peab toimuma aeglaselt kahe nädala jooksul (vt lõik 4.4).

Moksonidiin on vastunäidustatud patsientidele, kellel esineb

- ülitundlikkus moksonidiini või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes;
- siinussõlme nõrkuse sündroom;
- bradükardia (puhkeoleku südamelöögisagedus < 50 lööki/minutis);
- atrioventrikulaarse blokaadi teine või kolmas aste;
- südamepuudulikkus (vt lõik 4.4).

Kui moksonidiini kasutatakse esimese astme atrioventrikulaarse blokaadiga patsientidel, tuleb seda
teha erilise ettevaatusega vältimaks bradükardiat.

Kui moksonidiini kasutatakse raske koronaartõvega või ebastabiilse stenokardiaga patsientidel, tuleb
seda teha erilise ettevaatusega, sest selles patsientide rühmas on kasutamiskogemus piiratud.

Tulenevalt kliinilise tõendusmaterjali vähesusest moksonidiini kasutamise ohutuse kohta mõõduka
südamepuudulikkusega patsientidel, tuleb sellistele patsientidele moksonidiini manustada
ettevaatusega.

Ettevaatus on soovitav moksonidiini manustamisel neerukahjustusega patsientidele, sest moksonidiin
eritub peamiselt neerude kaudu. Sellistel patsientidel on soovitav hoolikas annuse tiitrimine, eriti ravi
alguses. Manustamist tuleb alustada annusega 0,2 mg ööpäevas ja seda võib suurendada kuni
maksimaalselt 0,4 mg ööpäevas, kui see on kliiniliselt näidustatud ja hästi talutav.

Kui moksonidiini kasutatakse kombinatsioonis beetablokaatoriga ja ravi mõlema toimeainega tuleb
lõpetada, siis tuleb kõigepealt lõpetada ravi beetablokaatoriga ja mõne päeva pärast moksonidiiniga.
Praeguseni ei ole täheldatud moksonidiinravi lõpetamisel tagasilöögiefektina vererõhu tõusu. Siiski ei
ole soovitav ravi moksonidiiniga järsult lõpetada; annust tuleb astmeliselt vähendada paari nädala
jooksul.

Patsiendid harvaesinevate pärilike haigustega, nagu galaktoositalumatus, laktaasipuudulikkus või
glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon, ei tohi seda ravimit manustada. Vt ka lõigud 4.2 ja 4.5.

Moksonidiini manustamisel koos teiste antihüpertensiivsete preparaatidega tekib aditiivne toime.

Kuna tritsüklilised antidepressandid võivad vähendada tsentraalselt toimivate antihüpertensiivsete
preparaatide toimet, ei ole tritsükliliste antidepressantide manustamine koos moksonidiiniga
soovitatav.

Moksonidiin võib potentseerida tritsükliliste antidepressantide (vältige koosmääramist),
trankvilisaatorite, alkoholi, sedatiivsete preparaatide ja uinutite toimet. Moksonidiin suurendab
mõõdukalt kognitiivse funktsiooni pärssumist lorasepaami võtvatel patsientidel. Moksonidiin võib
kaasuval manustamisel suurendada bensodiasepiinide sedatiivset toimet.

Moksonidiin eritub tubulaarsekretsiooni teel. Seetõttu ei saa välistada koostoimeid tubulaarsekretsiooni teel erituvate ravimitega. Tolasoliin võib vähendada moksonidiini toimet sõltuvalt
annusest.

Rasedus
Moksonidiini kasutamise kohta rasedatel puuduvad piisavad andmed. Loomkatsetes on näidatud
embrüotoksilisi toimeid (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole teada. Moksonidiini ei tohi
kasutada raseduse ajal, kui see ei ole hädavajalik.

Imetamine
Moksonidiin eritub rinnapiima ja seetõttu ei tohi moksonidiini rinnaga toitmise ajal kasutada. Kui ravi
moksonidiiniga on kindlasti vajalik, tuleb rinnaga toitmine lõpetada.

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Teatatud on unisusest ja pearinglusest. Seda tuleb arvestada keskendumisvõimet ja reaktsioonikiirust
nõudvate tegevuste sooritamisel.

Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed moksonidiini võtmisel on suukuivus, pearinglus, asteenia ja
unisus. Sageli väheneb nende sümptomite esinemine pärast esimesi ravinädalaid. Kõrvaltoimed
organsüsteemi klasside kaupa (täheldatud platseebokontrollitud kliinilistes uuringutes 886
moksonidiinile eksponeeritud patsiendiga alltoodud sagedustega):

MedDRA
Väga sage
Sage (≥1/100 kuni <1/10) Aeg-ajalt (≥1/1000 kuni
organsüsteemi klass
(≥1/10)
<1/100)
Psühhiaatrilised häired
mõtlemisprotsessi häired,
ärevus, närvilisus
unetus
Närvisüsteemi häired
unisus
unehäired, peavalu*,
sedatsioon, minestus*
pearinglus/vertigo,
somnolentsus
Kõrva ja labürindi


tinnitus
kahjustused
Südame häired


bradükardia
Vaskulaarsed häired

vasodilatsioon
hüpotensioon* (sh
ortostaatiline hüpotensioon),
jäsemete paresteesiad,
perifeerse vereringe häired
Seedetrakti häired
suukuivus
kõhulahtisus,

iiveldus/oksendamine,
düspepsia*, kõhukinnisus
jt. seedetrakti häired
Naha ja nahaaluskoe

lööve/kihelus
angioneurootiline turse,
kahjustused
allergilised nahareaktsioonid
Lihas-skeleti ja

seljavalu
kaelavalu
sidekoe kahjustused
Üldised häired ja

asteenia
erinevate piirkondade tursed,
manustamiskoha
jalgade nõrkus,
reaktsioonid
vedelikupeetus, anoreksia,
kõrvasüljenäärme valu
Silma kahjustused


silma kuiv kihelus või
põletustunne
Endokriinsüsteemi


günekomastia, impotentsus ja
häired
libiido langus
*Platseeboga võrreldes ei olnud esinemissagedus suurem.

Üleannustamise sümptomid
Väheste teatatud üleannustamise juhtumite hulgas manustati 19,6 mg korraga ilma fataalse lõppeta.
Teatatud nähtude ja sümptomite hulgas on peavalu, sedatsioon, somnolentsus, hüpotensioon,
pearinglus, asteenia, bradükardia, suukuivus, oksendamine, väsimus ja valu ülakõhus. Raske
üleannustamise korral on soovitatav hoolikas jälgimine, eriti teadvushäirete ja hingamise pärssumise
suhtes.

Lisaks võivad väheste suure annusega tehtud loomkatsete andmete põhjal esineda mööduv
hüpertensioon, tahhükardia ja hüperglükeemia.

Järgnevalt kirjeldatakse tahtmatut üleannustamist 2-aastasel lapsel. Laps võttis mitteteadaoleva annuse
moksonidiini. Maksimaalne annus, mida laps võis manustada, oli 14 mg. Lapsel tekkisid järgmised
sümptomid: sedatsioon, hüpotensiivne kooma, mioos ja düspnoe. Maoloputuse, glükoosiinfusiooni,
kunstliku hingamise ja rahu tagamisega saavutati sümptomite kadumine 11 tunni jooksul.
Tuginedes moksonidiini farmakodünaamilistele omadustele, võib täiskasvanutel oodata järgmisi
reaktsioone: sedatsioon, hüpotensioon, ortostaatiline düsregulatsioon, bradükardia, suukuivus.
Harvadel juhtudel võib esineda oksendamist ja paradoksaalset vererõhu tõusu.

Üleannustamise ravi
Spetsiifilist antidooti ei ole. Hüpotensiooni korral võib kaaluda vereringe toetust nagu vedelike ja
dopamiini manustamine. Bradükardiat võib ravida atropiiniga.
Alfaretseptorite antagonistid võivad vähendada või kaotada moksonidiini üleannustamisel tekkiva
paradoksaalse hüpertensiooni.
Ravi sisaldab imendumist vähendavaid meetmeid nagu maoloputus (kohe pärast manustamist),
aktiivsöe ja lahtistite manustamist ning sümptomaatilist ravi.

Farmakoterapeutiline rühm: hüpertensioonivastased ained, tsentraalse toimega antiadrenergilised
ained.
ATC-kood: C02AC05

Arvukad loomkatsed kinnitavad, et moksonidiinil on tugev hüpotensiivne toime. Olemasolevad
uuringute tulemused näitavad, et moksonidiini toimepunkt paikneb kesknärvisüsteemis (KNS).
Ajutüves seondub moksonidiin valikuliselt I -imidasoliini retseptoritega. Neid imidasoliinitundlikke
1
retseptoreid esineb peamiselt aju külgvatsakeste rostraalses osas. See piirkond on oluline sümpaatilise
närvisüsteemi tsentraalses juhtimises. I -imidasoliini retseptoritega reageerimise tulemusena väheneb
1
aktiivsus sümpaatilistes närvikiududes. Seda on näidatud kardiaalsete, splanhniliste ja neeru
sümpaatiliste närvikiudude puhul.
Moksonidiin erineb teistest tsentraalselt toimivatest hüpotensiivsetest ainetest selle poolest, et omab
nõrka afiinsust ainult tsentraalsete alfa2-adrenoretseptorite suhtes, võrrelduna afiinsusega I -
1
imidasoliini retseptorite suhtes. Seondumine alfa2-adrenergiliste retseptoritega põhjustab sedatsiooni
ja suukuivust - need on kõrvaltoimed, mis esinevad kõige sagedamini tsentraalselt toimivatel
antihüpertensiivsetel preparaatidel.

Keskmine süstoolne ja diastoolne vererõhk alanevad nii rahuolekus kui ka füüsilise koormuse korral.

Moksonidiini mõju suremusele ja kardiovaskulaarsele haigestumusele ei ole käesoleva hetkeni teada.

Imendumine
Moksonidiin imendub hästi suukaudsel manustamisel. Inimese seedetraktis imendub peaaegu 90%
manustatud annusest. Manustamine koos toiduga ei muuda moksonidiini farmakokineetikat.
Puudub esmane maksapassaaž ja biosaadavus on 88%.

Jaotumine
Üksnes 7% moksonidiinist seondub plasmavalkudega (Vdss = 1,8 ± 0,4 l/kg). Maksimaalne
plasmakontsentratsioon saabub 30...180 minutit pärast moksonidiini kaetud tableti manustamist.

Metabolism
Moksonidiinist metaboliseerub 10...20%, peamiselt 4,5-dehüdromoksonidiiniks ja
aminometanamidiini derivaadiks imidasooltsükli lagunemise tõttu. 4,5-dehüdromoksonidiini
hüpotensiivne toime moodustab ainult 1/10 ja aminometanamidiini derivaadi toime vähem kui 1/100
moksonidiini omast.

Eritumine
Moksonidiin ja selle metaboliidid elimineeruvad peamiselt neerude kaudu. Üle 90% annusest eritub
neerudega esimese 24 tunni jooksul, väljaheitega eritub ligikaudu 1%. Esialgse moksonidiini
kumulatiivne eritumine moodustab ligikaudu 50...70 %. Keskmine poolväärtusaeg
plasmaeliminatsioonil on 2,2...2,3 tundi ja renaalne poolväärtusaeg 2,6...2,8 tundi.

Mõõduka neerufunktsiooni häirega patsientidel (GRF 30...60 ml/min) on AUC suurenenud 85% ja
kliirens vähenenud 52%. Nendel patsientidel tuleb annust korrigeerida nii, et maksimaalne ööpäevane
annus ei ületaks 0,4 mg ja maksimaalne üksikannus 0,2 mg.
Raske neerufunktsiooni häirega patsientidel (GFR < 30 ml) on kliirens vähenenud 68% ja
eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud 7 tunnini. Nendel haigetel on moksonidiin vastunäidustatud
(vt lõik 4.3).

Farmakokineetika lastel
Farmakokineetika uuringuid lastel ei ole läbi viidud.

Korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud
kahjulikku toimet inimesele.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet fertiilsusele ega teratogeensust.
Embrüotoksiline toime ilmnes rottidel annustega 3 mg/kg/d ja küülikutel annustega üle 0,7 mg/kg/d.
Uuringus, mis hõlmas rottide perinataalset ja postnataalset perioodi, olid järglaste areng ja elulemus
mõjutatud, kui kasutati suuremaid annuseid kui 1 mg/kg/d.

Tableti sisu:
laktoosmonohüdraat,
krospovidoon,
povidoon K25,
magneesiumstearaat.

Tableti kate:
hüpromelloos,
titaandioksiid (E171),
makrogool 400,
punane raudoksiid (E172).

Ei kohaldata.

Moxogamma 0,2 mg: 2 aastat.
Moxogamma 0,3 mg ja Moxogamma 0,4 mg: 3 aastat.
Moxogamma 0,2 mg, 0,3 mg ja 0,4 mg õhukese polümeerikattega tabletid, mis on toodetud CENEXI
SAS (Prantsusmaa) poolt ning pakendatud PVC/PVDC/Al blisterpakenditesse: 2 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 30ºC.

PVC/PVDC/Al blisterpakend, mis sisaldab 10, 20, 28, 30, 50, 98, 100, 400 (haiglapakendid 20 x 20,
10 x 40) õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.