MIRZATEN Q-TAB

Depressioon.

Täiskasvanud
Efektiivne ööpäevane annus on tavaliselt 15 kuni 45 mg; algannus on 15 või 30mg.
Mirtasapiini toime avaldub tavaliselt pärast ühe kuni kahenädalast kasutamist. Ravi adekvaatse
annusega peaks andma positiivse ravitulemuse 2...4 nädala jooksul. Ebapiisava ravivastuse korral võib
annust suurendada kuni maksimaalse annuseni. Kui ravivastus puudub järgneva 2...4 nädala jooksul,
tuleb ravi lõpetada.

Eakad patsiendid
Soovituslik annus on sama mis täiskasvanute puhul. Rahuldava ja ohutu ravivastuse tagamiseks tuleb
eakatel patsientidel annust suurendada tähelepaneliku jälgimise all.

Lapsed ja noorukid (alla 18-aastased)

Mirzaten Q-Tab'i ei tohi kasutada lastel ja alla 18-aastastel noorukitel, sest efektiivsust ei näidatud
kahes lühiajalises kliinilises uuringus (vt lõik 5.1) ning ohutuskaalutlustel (vt lõigud 4.4, 4.8 ja 5.1).

Neerukahjustus
Mõõduka kuni raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens < 40 ml/min) patsientidel võib
mirtasapiini kliirens olla vähenenud. Seda tuleb selle kategooria patsientidele Mirzaten Q-Tab'i
määramisel arvestada (vt lõik 4.4).

Maksakahjustus
Maksakahjustusega patsientidel võib mirtasapiini kliirens olla vähenenud. Seda tuleb arvestada, kui
määrata Mirzaten Q-Tab'i selle kategooria patsientidele, eriti raske maksakahjustusega patsientidele,
sest raske maksakahjustusega patsiente ei ole uuritud (vt lõik 4.4).

Mirtasapiini eliminatsiooni poolväärtusaeg on 20...40 tundi ja seetõttu sobib Mirzaten Q-Tab
manustamiseks üks kord ööpäevas. Ravimit tuleks eelistatult võtta üksikannusena vahetult enne
magamaminekut.
Mirzaten Q-Tab'i ööpäevase annuse võib jagada ka kaheks annuseks, manustades ravimit hommikuti
ja enne magamaminekut. Suurem annus tuleks võtta õhtul.
Tabletid tuleb sisse võtta suu kaudu. Tablett laguneb kiiresti ja selle võib alla neelata ilma veeta.

Depressiooniga patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja - vähemalt 6 kuu jooksul, tagamaks, et neil ei
ole enam sümptomeid.

Ravi mirtasapiiniga soovitatakse ärajätusümptomite vältimiseks lõpetada järk-järgult (vt lõik 4.4).

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Mirtasapiini samaaegne kasutamine koos monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitoritega (vt lõik 4.5).

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Mirzaten Q-Tab'i ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel. Kliinilistes uuringutes
esines antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsidaalset
käitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust, vastanduvat
käitumist ja viha). Kui kliinilise seisundi tõttu on ravi alustamine siiski vältimatu, tuleb patsienti
suitsidaalse käitumise sümptomite tekke suhtes hoolikalt jälgida. Lisaks eelnevale ei ole küllaldaselt
ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele,
küpsemisele ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda
esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumites suitsiidioht suureneda.
Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.
Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda
eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite
teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda
sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Seoses suitsiidivõimalusega, eriti ravi alguses, tuleb patsiendi kätte anda ainult piiratud arvul Mirzaten
Q-Tab’i tablette.

Luuüdi supressioon
Mirtasapiinravi ajal on täheldatud luuüdi depressiooni, mis väljendub tavaliselt granulotsütopeenia või
agranulotsütoosina. Pöörduvat agranulotsütoosi on harvadel juhtudel täheldatud ka mirtasapiiniga
teostatud kliinilistes uuringutes. Mirtasapiini turuletulekujärgsel ajal on väga harva teatatud
agranulotsütoosi juhtudest, enamus neist on olnud pöörduvad, kuid mõned juhud on lõppenud
surmaga. Surmaga lõppenud juhud on enamasti esinenud üle 65-aastastel patsientidel. Arst peaks
olema tähelepanelik selliste sümptomite tekkimise suhtes nagu palavik, kurguvalu, stomatiit või muud
nakkusele viitavad nähud. Selliste nähtude ilmnemisel tuleb ravi katkestada ja teha vereanalüüs.

Ikterus
Ikteruse ilmnemisel tuleb ravi katkestada.

Jälgimist vajavad seisundid
Ravimi ettevaatlik kasutamine, samuti korrapärane ja hoolikas jälgimine on vajalikud patsientide
puhul, kellel esineb:
- epilepsia ja orgaaniline ajusündroom; kuigi kliiniline kogemus näitab, et epilepsiahooge esineb
mirtasapiinravi ajal, nagu ka teiste antidepressantide puhul harva, tuleb ravi Mirzaten Q-Tab’iga
alustada ettevaatlikult patsientidel, kellel on anamneesis krambid. Kõikidel patsientidel, kellel
tekivad krambid või kellel krampide esinemissagedus suureneb, tuleb ravi lõpetada.
- maksakahjustus; pärast ühekordset 15 mg suukaudset mirtasapiini annust oli mirtasapiini
kliirens ligikaudu 35 % vähenenud kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel
võrreldes normaalse maksafunktsiooniga patsientidega. Mirtasapiini keskmine
plasmakontsentratsioon oli suurenenud ligikaudu 55 % võrra.
- neerukahjustus; pärast ühekordset 15 mg suukaudset mirtasapiini annust oli mõõduka
(kreatiniini kliirens < 40 ml/min) ja raske (kreatiniini kliirens ≤ 10 ml/min) neerukahjustusega
patsientidel mirtasapiini kliirens vähenenud vastavalt ligikaudu 30 % ja 50 % võrreldes
normaalse neerufunktsiooniga patsientidega. Keskmine mirtasapiini plasmakontsentratsioon oli
suurenenud vastavalt ligikaudu 55 % ja 115 % võrra. Olulist erinevust ei leitud kerge
neerukahjustusega (kreatiniini kliirens < 80 ml/min) patsientidel võrreldes kontrollrühmaga.
- südamehaigused, näiteks erutusjuhtehäired, stenokardia ja hiljutine müokardiinfarkt, millega
seoses tuleb rakendada tavapäraseid ettevaatusabinõusid ja kaasuvaid ravimeid manustada
ettevaatusega.
- hüpotensioon.
- diabeet; suhkurtõvega patsientidel võivad antidepressandid muuta glükeemilist kontrolli.
Insuliini ja/või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annus võib vajada kohandamist ja
soovitatav on tähelepanelik jälgimine.

Nagu teistegi antidepressantide puhul, tuleb arvesse võtta järgmist:
- Antidepressantide manustamisel võib patsientidel, kes põevad skisofreeniat või teisi
psühhootilisi häireid, esineda psühhootiliste nähtude süvenemist; võivad tugevneda paranoilised
mõtted.
- Kui ravitakse bipolaarse häire depressiivset faasi, võib tekkida üleminek mania faasiks.
Hoolikalt tuleb jälgida patsiente, kelle anamneesis on mania või hüpomania. Kõigil patsientidel,
kellel tekib mania faas, tuleb mirtasapiinravi katkestada.
- Kuigi Mirzaten Q-Tab ei tekita sõltuvust, on turuletulekujärgne kogemus näidanud, et
pikaajalise ravi järsk katkestamine võib mõnikord põhjustada ärajätunähtude tekkimist. Enamus
ärajätunähte on kerged ja mööduvad. Ärajätunähtudest on kõige sagedamini teatatud
pearingluse, rahutuse, ärevuse, peavalu ja iivelduse esinemisest. Hoolimata sellest, et neist on
teatatud kui ärajätunähtudest, tuleks mõista, et need sümptomid võivad olla tingitud ka
olemasolevast haigusest. Nii nagu on soovitatud lõigus 4.2, tuleks ravi mirtasapiiniga lõpetada
järk-järgult.

- Tähelepanelik tuleb olla patsientide puhul, kellel esinevad urineerimishäired, nagu eesnäärme
hüpertroofia, ning patsientide puhul, kellel esineb äge kitsa nurga glaukoom ja silma
suurenenud siserõhk (kuigi Mirzaten Q-Tab'iga seotud probleemide võimalus on väike tema
väga nõrga antikolinergilise aktiivsuse tõttu).
- Akatiisia/psühhomotoorne rahutus; antidepressantide kasutamist on seostatud akatiisia tekkega,
mida iseloomustab subjektiivne ebameeldiv või häiriv rahutus ja liikumisvajadus, millega sageli
kaasneb võimetus paigal istuda või seista. See ilmneb kõige tõenäolisemalt esimese paari
ravinädala jooksul. Patsientidel, kellel need sümptomid tekivad, võib annuse suurendamine olla
kahjulik.

Hüponatreemia
Mirtasapiini kasutamisel on väga harva teatatud hüponatreemiast, mis on tõenäoliselt tingitud
antidiureetilise hormooni liignõristusest (SIADH). Suurenenud riskiga patsientidel, nagu eakad
patsiendid või patsiendid, keda ravitakse samaaegselt ravimitega, mis teadaolevalt põhjustavad
hüponatreemiat, tuleb rakendada ettevaatust.

Serotoniinisündroom
Koostoime serotonergiliste toimeainetega: serotoniinisündroom võib tekkida, kui selektiivseid
serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (SSRI-d) kasutatakse samaaegselt teiste serotonergiliste
toimeainetega (vt lõik 4.5). Serotoniinisündroomi sümptomiteks võivad olla hüpertermia, rigiidsus,
müokloonus, autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus koos võimaliku eluliste näitajate kiire
kõikumisega, vaimse seisundi muutused, sealhulgas segasus, ärritatavus, äärmuslik agiteeritus, mis
võivad progresseeruda deliiriumi ja koomani. Kui need toimeained on kombineeritud mirtasapiiniga
on soovitatav olla ettevaatlik ja vajalik on põhjalik kliiniline jälgimine. Nende sündmuste esinemisel
tuleb ravi mirtasapiiniga lõpetada ja võtta kasutusele toetavad meetmed. Turuletulekujärgse kogemuse
kohaselt esineb serotoniinisündroom väga harva ainult mirtasapiiniga ravitud patsientidel (vt lõik 4.8).

Eakad patsiendid
Eakad patsiendid on sageli palju tundlikumad, eriti antidepressantide kõrvaltoimete suhtes.
Mirtasapiiniga teostatud kliinilistes uuringutes ei ole eakatel patsientidel täheldatud suuremat
kõrvaltoimete esinemissagedust kui teistes vanusegruppides.

Mirzaten Q-Tab sisaldab laktoosi. Patsiendid, kes põevad harvaesinevat pärilikku
galaktoositalumatust, laktaasidefitsiiti või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooni, ei tohi seda ravimit
võtta.
Mirzaten Q-Tab sisaldab sorbitooli. Harvaesineva päriliku fruktoositalumatusega patsiendid ei tohi
seda ravimit võtta.
Mirzaten Q-Tab sisaldab aspartaami, mis on fenüülalaniini allikaks. Ravim võib olla kahjulik
fenüülketonuuriaga patsientidele.

Farmakodünaamilised - Mirtasapiini ei tohi manustada samaaegselt MAO inhibiitoritega või kuni kahe nädala jooksul
pärast MAO inhibiitorravi lõppu. Vastupidisel juhul peab ligikaudu kaks nädalat mööduma,
enne kui mirtasapiinravi saanud patsiente võib ravida MAO inhibiitoritega (vt lõik 4.3).
- Peale selle, nagu ka SSRI-dega, võib manustamine koos teiste serotonergiliste toimeainetega (L-
trüptofaan, triptaanid, tramadool, linesoliid, SSRI-d, venlafaksiin, liitium ja liht-naistepuna -Hypericum perforatum - preparaadid) viia serotoniiniga seotud mõjude (serotoniinisündroom: vt
lõik 4.4) ilmnemiseni. Neid toimeaineid tuleb mirtasapiiniga kombineerida ettevaatusega ja
vajalik on põhjalikum kliiniline jälgimine.
- Mirtasapiin võib suurendada bensodiasepiinide ja teiste sedatiivsete ravimite (eriti enamus
antipsühhootikume, antihistamiin H1 antagonistid, opiaadid) toimet. Nende ravimite samaaegsel
määramisel koos mirtasapiiniga peab olema ettevaatlik.
- Mirtasapiin võib tugevdada alkoholi kesknärvisüsteemi pärssivat toimet. Seepärast peab
patsientidele soovitama hoiduda alkohoolsete jookide tarbimisest mirtasapiinravi ajal.

- Mirtasapiin annuses 30 mg üks kord ööpäevas, põhjustas väikese, kuid statistiliselt olulise
rahvusvahelise normaliseeritud suhte (INR) suurenemise varfariiniga ravitud patsientidel. Ei saa
välistada, et mirtasapiini suuremate annuste korral on see toime rohkem väljendunud, seega on
varfariini ja mirtasapiini samaaegse ravi korral soovitatav kontrollida patsiendi INR-i taset.

Farmakokineetilised koostoimed
- CYP3A4 indutseerijad karbamasepiin ja fenütoiin suurendavad mirtasapiini kliirensit ligikaudu
kaks korda, mille tulemuseks on mirtasapiini kontsentratsiooni vähenemine plasmas vastavalt
60 % ja 45 % võrra. Kui karbamasepiin või mõni teine maksa metabolismi indutseerija (nt
rifampitsiin) lisatakse mirtasapiinravile, võib osutuda vajalikuks mirtasapiini annuse
suurendamine. Kui ravi selliste ravimitega katkestatakse, võib osutuda vajalikuks mirtasapiini
annuse vähendamine.
- Tugeva CYP3A4 inhibiitori ketokonasooli samaaegne manustamine suurendas mirtasapiini
maksimaalset plasmakontsentratsiooni ja AUC-d vastavalt ligikaudu 40 % ja 50 % võrra.
- Kui tsimetidiini (nõrk CYP1A2, CYP2D6 ja CYP3A4 inhibiitor) manustatakse koos
mirtasapiiniga, võib mirtasapiini keskmine plasmakontsentratsioon suureneda enam kui 50%.
Mirtasapiini samaaegsel manustamisel koos tugevate CYP3A4 inhibiitoritega, HIV proteaasi
inhibiitorite, asoolsete seentevastaste ravimite, erütromütsiini, tsimetidiini või nefasodooniga
tuleb rakendada ettevaatust ja vajalikuks võib osutuda annuse vähendamine.
- Koostoimeuuringud ei viidanud olulisele farmakokineetilisele toimele mirtasapiini
manustamisel koos paroksetiini, amitriptülliini, risperidooni või liitiumiga.

Piiratud andmed mirtasapiini kasutamise kohta rasedatel naistel ei näita kaasasündinud väärarengute
suurenenud riski. Loomkatsed ei ole näidanud kliiniliselt olulisi teratogeenseid toimeid, kuid on
täheldatud arengutoksilisust (vt lõik 5.3). Rasedatele naistele tuleb määrata ettevaatusega. Kui
Mirzaten Q-Tab’i kasutatakse kuni sünnituseni või vahetult enne sünnitust, on soovitatav vastsündinu
sünnijärgne jälgimine, et tuvastada võimalikke ärajätunähte.
Epidemioloogilised andmed on näidanud, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse hilises
järgus, võib suurendada püsiva pulmonaalse hüpertensiooni riski vastsündinul (PPHN). Kuigi
uuringutes ei ilmne seost PPHN-i ja mirtasapiin-ravi vahel, ei saa seda potentsiaalset riski välistada,
võttes arvesse sarnast toimemehhanismi (serotoniini konsentratsiooni suurenemine).
Loomkatsed ja piiratud andmed inimeste kohta on näidanud mirtasapiini eritumist rinnapiima ainult
väga väikestes kogustes. Otsus, kas jätkata/katkestada imetamine või kas jätkata/katkestada ravi
Mirzaten Q-Tab'iga, tuleb vastu võtta, arvestades imetamise kasu lapsele ja Mirzaten Q-Tab'i ravi
kasu naisele.

Mirzaten Q-Tab'il on kerge või mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
Mirzaten Q-Tab võib halvendada patsiendi kontsentratsiooni- ja tähelepanuvõimet (eriti just ravi
alguses). Patsiendid, keda ravitakse antidepressantidega, peavad vältima potentsiaalselt ohtlike,
tähelepanu- ja head kontsentratsioonivõimet nõudvate ülesannete täitmist, nagu mootorsõiduki
juhtimine ja masinatega töötamine.

Depressiooniga patsientidel esineb hulgaliselt haiguse endaga seotud sümptomeid. Seepärast on aeg-
ajalt raske kindlaks teha, millised sümptomid on haiguse tulemusel tekkinud ning millised on tingitud
ravist Mirzaten Q-Tab'iga.

Kõige sagedasemad kõrvaltoimed, mis esinesid randomiseeritud platseebokontrollitud uuringutes
enam kui 5 % mirtasapiiniga ravitud patsientidest (vt allpool), on unisus, sedatsioon, suukuivus,
kehakaalu tõus, söögiisu suurenemine, pearinglus ja kurnatus.


Kõiki randomiseeritud platseebokontrollitud uuringutes osalenud patsiente (sealhulgas muud
näidustused peale depressiooni) on hinnatud mirtasapiini kõrvaltoimete suhtes. Metaanalüüs hõlmas
20 uuringut, planeeritud kestusega kuni 12 nädalat, 1501 patsiendiga (134 patsiendiaastat), kes said
mirtasapiini annuseid kuni 60 mg ja 850 patsiendiga (79 patsiendiaastat), kes said platseebot. Nende
uuringute laiendusfaasid on välja arvatud, et säilitada võrreldavust platseeboga.
Tabel 1 näitab kategooriatesse jagatud kõrvaltoimete esinemissagedust, mis esinesid kliinilistes
uuringutes statistiliselt oluliselt sagedamini ravi ajal mirtasapiiniga kui platseeboga. Tabelisse on
samuti lisatud spontaansetest teatistest pärinevad kõrvaltoimed. Spontaansetest teatistest pärinevate
kõrvaltoimete esinemissagedused põhinevad kliinilistes uuringutes nendest kõrvaltoimetest teatamise
sagedusel. Spontaansetest teatistest pärit kõrvaltoimete esinemissagedus, mille puhul mirtasapiini
randomiseeritud platseebokontrollitud uuringutes juhtusid ei esinenud, on klassifitseeritud kui
"teadmata".

Tabel 1 Mirtasapiini kõrvaltoimed

Organsüsteemi
Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Teadmata
klass
(≥1/10)
(≥1/100
(≥1/1000
(≥1/10 000
kuni <1/10)
kuni <1/100)
kuni
<1/1000)
Vere ja




Luuüdi
lümfisüsteemi
supressioon
häired
(granulotsüto-
peenia,
agranulotsütoos,
aplastiline
aneemia,
trombotsüto-
peenia)
Eosinofiilia
Endokriin-




Antidiureetilise
süsteemi häired
hormooni
liignõristus
Ainevahetus- ja
Kehakaalu



Hüponatreemia
toitumishäired
tõus1
Söögiisu
suurenemine1
Psühhiaatrilised

Ebanormaalsed
Luupainajad2
Agressioon
Suitsiidimõtted6
häired
unenäod
Mania
Suitsidaalne
Segasus
Erutus2
käitumine6
Ärevus2, 5
Hallutsinatsioonid
Unetus3, 5
Psühhomotoorne
rahutus (sh
akatiisia,
hüperkineesia)
Närvisüsteemi
Unisus1, 4
Letargia1
Paresteesia2
Müokloonus Konvulsioonid
häired
Sedatsioon1, 4
Pearinglus
“Rahutute” jalgade
Serotoniini-
Peavalu2
Treemor
sündroom
sündroom
Sünkoop
Oraalne
Paresteesia
Düsartria
Vaskulaarsed

Ortostaatiline
Hüpotensioon2


häired
hüpotensioon
Seedetrakti häired Suukuivus
Iiveldus3
Oraalne

Suu turse
Kõhulahtisus2
hüpoesteesia
Suurenenud
Oksendamine2
süljeeritus
Maksa ja



Seerumi

sapiteede häired
trans-
aminaaside
aktiivsuse
tõus

Naha ja

Eksanteem2


Stevensi-
nahaaluskoe
Johnsoni
kahjustused
sündroom
Bulloosne
dermatiit
Multiformne
erüteem
Toksiline
epidermaalne
nekrolüüs
Lihas-skeleti ja

Artralgia



sidekoe
Müalgia
kahjustused
Seljavalu1
Üldised häired ja

Perifeersed


Somnambulism
manustamiskoha
tursed1
reaktsioonid
Väsimus
1 Kliinilistes uuringutes esinesid need sündmused statistiliselt oluliselt sagedamini ravi ajal mirtasapiiniga
võrreldes platseeboga.
2 Kliinilistes uuringutes esinesid need sündmused sagedamini ravi ajal platseeboga võrreldes mirtasapiiniga, kuid
statistiliselt oluliselt mitte sagedamini.
3 Kliinilistes uuringutes esinesid need sündmused statistiliselt oluliselt sagedamini platseebo puhul võrreldes
mirtasapiiniga.
4 NB! Annuse vähendamine ei põhjusta tavaliselt väiksemat unisust/sedatsiooni, kuid võib ohustada
antidepressantide tõhusust.
5 Ravi korral antidepressantidega võivad üldiselt ärevus ja unetus (mis võivad olla depressiooni sümptomid)
tekkida või süveneda. Mirtasapiinravi korral on teatatud ärevuse ja unetuse tekkimisest või süvenemisest.
6 Mirtasapiinravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise
juhtudest (vt lõik 4.4).

Kliiniliste uuringute laboratoorsetes hinnangutes on täheldatud transaminaaside ja
gammaglutamüültransferaasi aktiivsuse mööduvat tõusu (siiski ei ole sellega seotud kõrvaltoimetest
teatatud statistiliselt oluliselt sagedamini mirtasapiiniga võrreldes platseeboga).

Lapsed
Kliinilises uuringus täheldati lastel sageli järgmisi kõrvaltoimeid: kehakaalu suurenemine, urtikaaria ja
hüpertriglütserideemia (vt ka lõik 5.1).

Praegused kogemused mirtasapiini üleannustamisega näitavad, et sümptomid on tavaliselt kerged. On
täheldatud kesknärvisüsteemi pärssimist koos desorientatsiooni ja pikaajalise sedatsiooniga, millega
kaasneb tahhükardia ja kerge hüper- või hüpotensioon. Siiski on terapeutilistest annustest palju
suuremate annuste manustamisel võimalus ka tõsisemate nähtude (kaasa arvatud surmajuhtude)
ilmnemiseks, eriti kui samaaegselt on tegemist mitmete ravimite üleannustamisega.
Üleannustamise korral tuleb rakendada sobivat sümptomaatilist ja elutähtsaid funktsioone toetavat
ravi. Tuleb kaaluda ka aktiivsöe või maoloputuse võimalust.

Farmakoterapeutiline rühm: teised antidepressandid,
ATC-kood: N06AX11

Mirtasapiin on tsentraalse toimega presünaptiline alfa -antagonist, mis suurendab kesknärvisüsteemis
2
noradrenergilist ja serotoniinergilist neurotransmissiooni. Serotoniinergiline toime saavutatakse
spetsiifiliselt 5-HT -retseptorite kaudu, kuna mirtasapiin blokeerib nii 5-HT - kui 5-HT -retseptorid.
1
2
3

Toimivaks on mõlemad mirtasapiini enantiomeerid. S(+) enantiomeer blokeerib alfa2- ja 5-HT -
2
retseptorid ning R(-) enantiomeer 5-HT -retseptorid.
3
Mirtasapiini histamiin H -antagonistlikku toimet seostatakse tema sedatiivsete omadustega. Tal
1
puudub praktiliselt antikoliinergiline toime ja terapeutilistes annustes ei ole tal
kardiovaskulaarsüsteemile praktiliselt mingit toimet.

Lapsed
Kaks randomiseeritud topeltpimedat, platseeboga kontrollitud depressiooniga lastel (n=259) (vanuses
7…18 aastat) läbi viidud uuringut, kus esimesel 4 nädalal kasutati paindlikku annustamist (15…45 mg
mirtasapiini), millele järgnes fikseeritud annuse manustamine (15, 30 või 45 mg mirtasapiini) järgmise
4 nädala jooksul, ei näidanud esmases ja kõikides teisestes tulemusnäitajates statistiliselt olulist
erinevust mirtasapiini ja platseebogrupi vahel. Olulist kehakaalu tõusu (≥ 7%) täheldati 48,8%
mirtasapiiniga ravitud isikutest võrreldes 5,7% platseebogrupis. Sageli täheldati ka urtikaariat (11,8%
vs 6,8%) ja hüpertriglütseerideemiat (2,9% vs 0%) esinemist.

Pärast Mirzaten Q-Tab'i suukaudset manustamist imendub mirtasapiin kiiresti ja hästi (biosaadavus on
ligikaudu 50%), saavutades maksimaalse kontsentratsiooni vereplasmas ligikaudu 2 tunni
möödumisel. Mirtasapiin seondub vereplasma valkudega peaaegu 85 % ulatuses. Keskmine
eliminatsiooni poolväärtusaeg on 20...40 tundi; pikemaid poolväärtusaegu kuni 65 tunnini on
juhuslikult täheldatud ja lühemad poolväärtusajad on esinenud noortel meestel.
Eliminatsiooni poolväärtusaeg on piisavalt pikk, et õigustada manustamist üks kord ööpäevas.
Tasakaalustaadium saabub 3...4 päeva jooksul, mille järel kumulatsiooni enam ei toimu. Mirtasapiinil
on soovitatavas annuste vahemikus lineaarne farmakokineetika. Söömine ei mõjuta mirtasapiini
farmakokineetikat.

Mirtasapiini metabolism on ulatuslik ning ravimi eliminatsioon toimub uriini ja väljaheitega mõne
päeva jooksul. Biotransformatsioon toimub peamiselt demetüülimise ja oksüdeerimise ning sellele
järgneva konjugeerimise kaudu. In vitro uuringud inimese maksa mikrosoomidel näitavad, et
mirtasapiini 8-hüdroksümetaboliidi tekkega on seotud tsütokroom P450 ensüümi alatüübid CYP2D6 ja
CYP1A2, kusjuures oletatakse, et CYP3A4 ensüüm on seotud N-demetüül- ja N-oksiidmetaboliitide
tekkega. Demetüülmetaboliit on farmakoloogiliselt aktiivne ja tema farmakokineetiline profiil on
samasugune lähteainega.
Neeru- või maksakahjustusega patsientidel võib mirtasapiini kliirens väheneda.

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, kartsinogeensuse või genotoksilisuse uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes rottidel ja küülikutel ei täheldatud mingeid teratogeenseid
toimeid. Inimese maksimaalse terapeutilise ekspositsiooniga võrreldes kaks korda suurema süsteemse
ekspositsiooni juures esines rottide puhul implantatsioonijärgse kao suurenemist, vähenes poegade
sünnikaal ja vähenes poegade ellujäämisprotsent esimese kolme imetamispäeva jooksul.
Mirtasapiin ei olnud genotoksiline mitmetes järjestikustes testides, kus uuriti geenimutatsioone,
kromosoomi- ja DNA kahjustusi. Kilpnäärme tuumoreid, mis leiti rottidel teostatud
kartsinogeensusuuringutes, ja maksarakkude uudismoodustisi, mis avastati hiirtel teostatud
kartsinogeensusuuringutes, peetakse liigispetsiifiliseks mittegenotoksiliseks vastusteks, mis on seotud
pikaajalise raviga suurte annuste maksaensüümide indutseerijatega.

Laktoosmonohüdraat

Etüültselluloos
Mannitool (E421)
Sorbitool (E420)
Krospovidoon
Kolloidne veevaba räni
Apelsini maitse-lõhnaaine (sisaldab maltodekstriini ja modifitseeritud maisitärklist)
Aspartaam (E951)
Magneesiumstearaat.

Ei kohaldata.

5 aastat.

Hoida originaalpakendis, niiskuse ja valguse eest kaitstult.

Perforeeritud ühikutega OPA/Al/PVC//Al - fooliumist blisterpakend.

Pakendi suurused: 6, 10, 12, 14, 18, 20, 28, 30, 48, 50, 56, 60, 70, 90, 96, 100, 100x1, 180 suus
dispergeeruvat tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.