MAXIPIME

Tsefepiimile tundlike mikroorganismide poolt põhjustatud infektsioonid: luude ja liigeste
infektsioon, meningiit, naha- ja pehmete kudede infektsioon, pneumoonia, sepsis, kuseteede
infektsioon, esialgne ravi febriilse neutropeeniaga haigel (neutrofiilide arv < 0,5x109/l või 1,0x109/l
prognoositava langusega), kui metitsilliinresistentne grampositiivne infektsioon on ebatõenäoline.

Märkus
Tõsise infektsiooni riskiga patsientidel (nt hiljutise luuüdi trasnsplantatsiooni järgselt,
hüpotensiooni, hematoloogilise kasvaja, samuti kestva või raske neutropeenia korral) ei ole
antimikroobne monoteraapia kohane. Tsefepiimi monoteraapia efektiivsus sellistel patsientidel ei
ole piisavalt tõestatud.
Pseudomonas aeruginosa infektsiooni korral kombineeritakse tsefepiimi alati aminoglükosiidiga. III
ja IV põlvkonna tsefalosporiine kasutatakse juhul kui on tõestatud või alust oletada haigustekitaja
resistentsust penitsilliinide ja/või I ja II põlvkonna tsefalosporiinide suhtes.
Võimaluse korral tuleb enne ravi alustamist määrata haigustekitaja ja selle tundlikkus tsefepiimile
ning ravis teha vajalikud muudatused pärast tundlikkuse selgumist.

Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhiseid.

Kliiniliselt oluline toimespekter
Citrobacter, Enterobacter, Escherichia coli, Haemophilus influenzae, Klebsiella, Morganella,
Neisseria meningitidis, Proteus, Pseudomonas (esineb resistentseid tüvesid), Providencia, Serratia,
Staphylococcus (välja arvatud metitsilliinresistentne Staphylococcus aureus ja metitsilliinresistentne
Staphylococcus epidermidis), Streptococcus (kaasaarvatud paljud penitsilliinresistentsed
Streptococcus pneumoniae tüved).

Maxipime võib manustada veeni või lihasesse. Annus ja manustamistee valik olenevad
mikroorganismi tundlikkusest, infektsiooni raskusest, neerufunktsioonist ja patsiendi üldseisundist.

Lahuse ettevalmistamine süsteks või infusiooniks

Maxipime süstelahuse pulber tuleb lahustada tabelis 1 näidatud lahusti koguses; kasutada võib vaid
selle tabeli järel loetletud lahusteid (vt lõik 6.2).

Tabel 1. Maxipime lahuse valmistamine

Viaali suurus
Lisatava
Saadava
Tsefepiimi ligikaudne
lahusti maht
lahuse
kontsentratsioon (mg/ml)
(ml)
maht (ml)
Intravenoosne



1 g viaal
10,0
11,4
90
2 g viaal
10,0
12,8
160
Intramuskulaarne



1 g viaal
3,0
4,4
230

Veeni manustamine
Intravenoosne manustamine on soovitatav raske või eluohtliku infektsiooniga patsientidele, eriti kui
esineb šoki võimalus.

Otseseks veeni manustamiseks tuleb Maxipime lahustada steriilse süsteveega, 5% glükoosilahuse või
0,9% naatriumkloriidi lahusega. Lahustite mahud on toodud tabelis 1. Valmislahus tuleb süstida
aeglaselt otse veeni 3…5 minuti jooksul või infusioonisüsteemi, kui patsient saab samal ajal sobivat
intravenoosselt manustatavat lahust (vt lõik 6.2).

Intravenoosseks infusiooniks tuleb Maxipime süstelahuse pulber lahustada vastavalt eeltoodud
juhistele otseseks veeni manustamiseks (vt tabel 1), seejärel lisada sobiv kogus valmislahust sobivale
intravenoosselt manustatavale lahusele ning infundeerida veeni ligikaudu 30 minuti jooksul.

Märkus: parenteraalselt manustatavaid ravimeid tuleb enne manustamist kontrollida osakeste
puudumise suhtes ning osakeste leidumisel ei tohi neid manustada.

Lihasesse manustamine
Maxipime süstelahuse pulber tuleb lahustada ühes järgnevalt toodud lahustest tabelis 1 toodud mahus:
steriilne süstevesi, 0,9% naatriumkloriidi lahus, 5% glükoosi lahus või bakteriostaatiline süstevesi
parabeenide või bensüülalkoholiga. Valmislahus tuleb manustada sügavale suurde lihasesse (nt
tuharalihase ülemine välimine kvadrant). Farmakokineetika uuringus manustati annused kuni 1 g
(maht < 3,1 ml) ühte süstekohta. Maksimaalne ühekordne annus (2 g/6,2 ml) manustati kahte
süstekohta. Kuigi Maxipime võib lahustada ka 0,5% või 1,0% lidokaiinvesinikkloriidi lahuses, ei ole
see tavaliselt vajalik, sest Maxipime ei põhjusta lihasesse süstimisel valu või on see valu vähene.

Soovitatavad annused

Normaalse neerufunktsiooniga täiskasvanud ja lapsed kehakaaluga > 40 kg
Maxipime annused normaalse neerufunktsiooniga täiskasvanutele ja lastele kehakaaluga üle 40 kg
on toodud järgnevas tabelis (tabel 2).

Tabel 2.
Soovitatud annustamisskeem normaalse neerufunktsiooniga täiskasvanutele ja lastele
kehakaaluga üle 40 kg *
Infektsioon Annus
Annustamissagedus
manustamistee
Kerge kuni keskmise raskusega
500 mg…1 g
iga 12 tunni järel
kuseteede infektsioon
i.v. või i.m.
Kerge kuni keskmise raskusega
1 g
iga 12 tunni järel
infektsioon (välja arvatud kuseteede
i.v. või i.m.
infektsioon)
Raske infektsioon
2 g i.v.
iga 12 tunni järel
Väga raske või eluohtlik infektsioon (sh 2 g i.v.
iga 8 tunni järel
tundmata päritoluga palavik
neutropeeniaga haigel)
*Ravi kestvus on tavaliselt 7...10 päeva, raske infektsiooni korral ka rohkem. Febriilse neutropeenia
empiirilise ravi kestvus on tavaliselt 7 päeva või kuni neutropeenia kadumiseni.

Lapsed (alates 1 kuu vanusest, normaalse neerufunktsiooniga)
Tavaliselt soovitatavad annused:

Pneumoonia, kuseteede infektsioonid, naha ja pehmete kudede infektsioonid.
Üle 2 kuu vanused imikud ja lapsed kehakaaluga < 40 kg: 50 mg/kg iga 12 tunni järel 10 päeva
vältel. Raskema infektsiooni korral on annustamise intervall 8 tundi.

Septitseemia, bakteriaalne meningiit, tundmata päritoluga palaviku esialgne ravi neutropeeniaga
haigel.
Üle 2 kuu vanused imikud ja lapsed kehakaaluga < 40 kg: 50 mg/kg iga 8 tunni järel 7-10 päeva
vältel.

Kogemus Maxipime kasutamisest alla 2 kuu vanustel imikutel on piiratud.
Kasutades kogemust annusega 50 mg/kg ning farmakokineetilisi andmeid üle 2 kuu vanuste imikute
puhul, võib soovitada 1-2 kuu vanuste imikute annuseks 30 mg/kg kohta iga 8 kuni 12 tunni järel.
Üle 2 kuu vanuste imikute annus 50 mg/kg kui ka 1-2 kuu vanuste imikute annus 30 mg/kg kohta on
võrreldavad täiskasvanu 2 g annusega. Imikutele tuleb manustada Maxipime ettevaatusega.

Lastele kehakaaluga üle 40 kg kehtivad täiskasvanute annused (vt tabel 2).
Üle 12-aastaste laste puhul, kelle kehakaal on alla 40 kg tuleb kasutada kehakaaluga alla 40 kg
nooremate patsientide annustamissoovitusi. Laste annused ei tohiks ületada täiskasvanute
maksimaalset lubatud annust (2 g iga 8 tunni järel).
Kogemused lihasesisesest manustamisest lastel on piiratud.
Neerupuudulikkusega patsiendid
Neerupuudulikkusega patsientidel tuleb tsefepiimi annust kohandada vastavalt neerude
eliminatsiooni kiirusele. Tsefepiimi algannus kerge kuni keskmise raskusega neerupuudulikkuse
korral on sama, mis normaalse neerufunktsiooniga patsientidel. Tsefepiimi soovitatavad
säilitusannused neerupuudulikkusega täiskasvanutele on toodud tabelis 3.

Tabel 3. Säilitusannuste manustamisskeem neerupuudulikkusega täiskasvanud patsientidele

Kreatiniini
Soovitatud säilitusannus
kliirens

(ml/min)
> 50
2 g iga 8 tunni
2 g iga 12 tunni
1 g iga 12 tunni
500 mg iga
järel
järel
järel
12 tunni järel
30…50
2 g iga 24 tunni
2 g iga 24 tunni
1 g iga 24 tunni
500 mg iga
järel
järel
järel
24 tunni järel
11…29
2 g iga 24 tunni
1 g iga 24 tunni
500 mg iga
500 mg iga
järel
järel
24 tunni järel
12 tunni järel
< 10
500 mg iga
500 mg iga
250 mg iga
250 mg iga
24 tunni järel
24 tunni järel
24 tunni järel
24 tunni järel
Hemodialüüs* 500 mg iga
500 mg iga
500 mg iga
500 mg iga
24 tunni järel
24 tunni järel
24 tunni järel
24 tunni järel

* Annuse vähendamine neil patsientidel on farmakokineetiliselt põhjendatud. Hemodialüüsi
saavatele patsientidele peab manustama tsefepiimi järgnevalt: esimesel ravipäeval 1 g ja järgnevatel
500 mg päevas. Febriilse neutropeenia korral tuleb manustada 1 g päevas. Dialüüsi-päevadel tuleb
tsefepiimi manustada dialüüsi järgselt. Kui võimalik, tuleb tsefepiimi manustada päeviti ühel ja
samal kellaajal.

Dialüüsitavad patsiendid
Hemodialüüsi alguses organismis leiduvast tsefepiimist ligikaudu 68% eemaldatakse 3 tundi kestva
hemodialüüsi käigus. Pidevat ambulatoorset peritoneaaldialüüsi saavatele patsientidele võib tsefepiimi
manustada samades annustes, mida soovitatakse normaalse neerufunktsiooniga patsientidele, nt
500 mg, 1 g või 2 g olenevalt infektsiooni raskusest, kuid annustamisintervall peab olema 48 tundi.
Neerufunktsiooni häirega lapsed
Kuna tsefepiim eritub peamiselt uriiniga, tuleb ka alla 12-aastaste neerupuudulikkusega laste puhul
kaaluda Maxipime annuse kohandamist.
2 kuu kuni 12 aastaste (kehakaaluga <40 kg) laste annus 50 mg/kg on võrreldav täiskasvanute
annusega 2 g. Annustamisintervalle tuleks suurendada ja/või annuseid vähendada vastavalt tabelis 2
toodule.
Maksafunktsiooni häirega patsiendid
Maksafunktsiooni häirega patsientidele ei ole vaja annust kohandada.

Eakad patsiendid
Annust tuleb kohandada vastavalt neerufunktsioonile, kui see on häiritud, sest eakad patsiendid võivad
olla tundlikumad tsefepiimi suurema ekspositsiooni suhtes (vt lõik 4.4).

Maxipime on vastunäidustatud patsientidel, kellel on ülitundlikkus tsefepiimi või ravimi ükskõik
millise abiaine, tsefalosporiinide, penitsilliinide või teiste beetalaktaamantibiootikumide suhtes.

.

Maxipime annust peab kohandama neerupuudulikkusega (kreatiniini kliirens <50 ml/min) haigetel või
teiste seisundite korral, mis kahjustavad neerufunktsiooni, kompenseerimaks ravimi aeglustunud
eritumist neerude kaudu. Neerupuudulikkuse või teiste neerufunktsiooni kahjustavate seisundite puhul
võib tavaliste annuste korral antibiootikumi seerumikontsentratsioon püsida kauem kõrge, seetõttu
tuleb viimatinimetatud patsientidel vähendada säilitusannuseid. Annus tuleb määrata vastavalt
neerukahjustuse astmele, infektsiooni raskusastmele ja tekitaja tundlikkusele (vt lõigud 4.2 ja 5.2).
Maxipime turustamise käigus on registreeritud tõsiseid kõrvaltoimeid: pöörduv entsefalopaatia
(teadvuse häire, sealhulgas segasus, hallutsinatsioon, stuupor ja kooma), müokloonus, krambid
(sealhulgas mittekonvulsiivne status epilepticus), ja/või neerupuudulikkus (vt lõik 4.8). Enamustel
juhtudel oli kahjustunud neerufunktsiooniga patsientidele manustatud Maxipime kohandamata
annuseid. Üldjuhul neurotoksilised nähud taandusid pärast tsefepiim-ravi lõpetamist ja/või
hemodialüüsi järgselt, kuigi on esinenud ka üksikuid surmajuhtumeid.

Clostridium difficile'ga seotud kõhulahtisusest (CDAD) on teatatud peaaegu kõigi antibakteriaalsete
ravimite, sealhulgas ka Maxipime kasutamisel. See võib ulatuda kergest kõhulahtisusest kuni fataalse
koliidini. CDAD võimalusega tuleb arvestada kõikidel juhtudel, kui patsiendil esineb pärast
antibiootikumide kasutamist kõhulahtisus. Kuna CDAD juhtudest on teatatud kuni kahe kuu jooksul
pärast antibakteriaalsete ravimite manustamist, peab hoolikalt jälgima varasemat ravi. CDAD kahtluse
või kinnitumise korral tuleb katkestada antibiootikumide kasutamine, kui see ei ole otseselt seotud
C. difficile vastase raviga.

Nefrotoksiliste ravimite (nt aminoglükosiidid, tugevatoimelised diureetikumid) ja Maxipime
samaaegsel manustamisel tuleb neerufunktsiooni hoolikalt kontrollida.

Antibiootikume tuleb ettevaatusega manustada patsientidele, kellel on esinenud millegi suhtes allergia,
eriti ravimallergia. Kui Maxipime kasutamisel tekib allergia, tuleb ravimi kasutamine lõpetada ja
rakendada vastavat ravi. Raske ülitundlikkusreaktsiooni korral võib olla vajalik manustada adrenaliini
ja rakendada toetavat ravi.

Nagu kõigi antibiootikumide puhul, võib ka Maxipime kasutamisel tekkida mittetundlike
mikroorganismide ülekasv. Superinfektsiooni tekkimisel ravi ajal tuleb rakendada vastavaid
ravimeetmeid.Kliinilistes uuringutes on Maxipime’ga ravitud üle 6400 täiskasvanu, nendest 35% on 65 eluaastat või
vanemad ning 16% 75 eluaastat või vanemad. Kliinilistes uuringutes manustati eakatele patsientidele
täiskasvanutele soovitatud tavalisi annuseid. Kliiniline efektiivsus ja ohutus olid võrreldavad mitte-
eakate täiskasvanute kliinilise efektiivsuse ja ohutusega, välja arvatud juhud, kui oli tegemist
neerupuudulikkusega patsientidega. Võrreldes nooremate patsientidega oli eliminatsiooni
poolväärtusaeg mõõdukalt pikenenud ja neerukliirens aeglustunud. Annust on soovitatav kohandada
juhul, kui neerufunktsioon on häiritud.
Tsefepiim elimineerub neerude kaudu ja neerupuudulikkusega patsiendid on ohustatud ravimi
võimalikust toksilisest reaktsioonist. Eakatel patsientidel võib esineda neerufunktsiooni häire, seetõttu
peab jälgima annuse suurust ning neerufunktsiooni (vt lõigud 4.8 ja 5.2). Tsefepiimi tavalise annuse
kasutamisel neerupuudulikkusega eakatel patsientidel on esinenud tõsiseid kõrvaltoimeid, k.a pöörduv
entsefalopaatia (teadvuse häire, sealhulgas segasus, hallutsinatsioon, stuupor ja kooma), müokloonus,
krambid (sealhulgas mittekonvulsiivne status epilepticus), ja/või neerupuudulikkus (vt lõik 4.8).

Ravimite koostoime uuringuid ei ole teostatud.
Hemolüüsumata vere analüüsil võib Coombs'i test olla valepositiivne (vt. lõik 4.8).

Rasedus ja imetamine

Reproduktiivsusuuringud hiirte, rottide ja küülikutega ei näidanud fertiilsuse vähenemist või ohtu
lootele; kontrollitud uuringud rasedate naistega puuduvad.
Raseduse ajal võib Maxipime kasutada vaid kindla näidustuse olemasolul.

Tsefepiim eritub väga väikestes kogustes rinnapiima. Maxipime kasutamine imetavatel emadel nõuab
ettevaatust.

Maxipime toimet autojuhtimisele ja masinate käsitsemisvõimele ei ole uuritud.

Maxipime on üldiselt hästi talutav. Kliinilistes uuringutes (N=5598) olid kõige tavalisemateks
kõrvaltoimeteks seedetrakti sümptomid ja ülitundlikkusreaktsioonid. Järgnevalt on toodud
kõrvaltoimed, mis olid kindlalt, tõenäoselt või võimalikult seotud Maxipime kasutamisega.


Tabel 4 Kliinilistes uuringutes või turustamisjärgselt teatatud kõrvaltoimed

Organsüsteemi klass
Sagedus
Kõrvaltoimed
Infektsioonid ja infestatsioonid
Aeg-ajalt suu kandidoos, vaginaalne infektsioon
Harv kandidoos
Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga
positiivne Coombsi test
sage
Sage
protrombiini aja pikenemine, tromboplastiini aja
osaline pikenemine, aneemia, eosinofiilia
Aeg-ajalt trombotsütopeenia, leukopeenia, neutropeenia
Teadmata aplastiline
aneemia, hemolüütiline aneemia,
agranulotsütoos
Immuunsüsteemi häired
Harv anafülaktiline
reaktsioon
Teadmata anafülaktiline
šokk


Ainevahetus- ja toitumishäired
Teadmata uriinis glükoos valepositiivne
Psühhiaatrilised häired
Teadmata segasusseisund,
hallutsinatsioon
Närvisüsteemi häired
Aeg-ajalt peavalu
Harv
krambid, paresteesia, düsgeusia, peapööritus
Teadmata kooma, stuupor, entsefalopaatia, teadvuse häire,
müokloonus
Vaskulaarsed häired
Sage flebiit
infusioonikohal
Harv vasodilatatsioon
Teadmata hemorraagia
Respiratoorsed, rindkere ja
Harv düspnoe
mediastiinumi häired
Seedetrakti häired
Sage kõhulahtisus
Aeg-ajalt pseudomembranoosne koliit, koliit, iiveldus,
oksendamine
Harv
valu kõhus, kõhukinnisus
Teadmata gastrointestinaalne
häire
Maksa ja sapiteede häired
Sage alaniinaminotransferaasi,
aspartaataminotransferaasi,
bilirubiini sisalduse suurenemine
Naha ja nahaaluskoe
Sage lööve
kahjustused
Aeg-ajalt erüteem, urtikaaria, sügelus
Teadmata epidermise toksiline nekrolüüs, Stevensi-Johnsoni
sündroom, multiformne erüteem
Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt veres kusihappe lämmastiku ja seerumis kreatiniini
sisalduse suurenemine
Teadmata neerupuudlikkus, toksiline nefropaatia
Reproduktiivse süsteemi ja
Harv kihelus
genitaalidel
rinnanäärme häired
Üldised häired ja
Sage
infusioonikoha reaktsioon, valu süstekohal, põletik
manustamiskoha reaktsioonid
süstekohal
Aeg-ajalt püreksia, põletik infusioonikohal
Harv külmavärinad
Uuringud
Sage
alkaalse fosfataasi aktiivsuse suurenemine

Tõsise üleannustamise korral, eriti neerufunktsiooni häirega patsientidel, saab tsefepiimi
seerumisisaldust vähendada hemodialüüsiga. Peritoneaaldialüüs on toimeta. Juhuslik üleannustamine
võib olla tingitud sellest, et neerufunktsiooni häiretega patsientidele manustatakse suuri annuseid (vt
lõigud 4.2, 4.4 ja 4.8).

omadused.

Farmakoterapeutiline grupp: Antibakteriaalsed ained süsteemseks kasutamiseks; tsefepiim
ATC-kood: J01DE01

Tsefepiim on bakteritsiidne ravim, mis pärsib bakterirakukesta sünteesi. Tsefepiim on laia
toimespektriga, toimides nii grampositiivsetesse kui ka -negatiivsetesse bakteritesse, sealhulgas ka
enamikesse aminoglükosiididele ja kolmanda põlvkonna tsefalosporiinidele resistentsetesse tüvedesse.
Tsefepiim on tugevalt resistentne enamuse beetalaktamaaside hüdrolüüsi suhtes, on väikese afiinsusega
kromosomaalselt kodeeritud beetalaktamaasidele ning penetreerub kiirelt gramnegatiivsete bakterite
rakku.

Uuringutes, kus kasutati Escherichia coli ja Enterobacter cloacae, seostus tsefepiim kõrgema
afiinsusega penitsilliini siduva proteiiniga (PBP)-3, seejärel PBP-2, PBP-1a ja PBP-1b.
PBP-2 seotus oli oluliselt kõrgema afiinsusega kui teistel parenteraalselt kasutatavatel
tsefalosporiinidel. See võib suurendada antibakteriaalset aktiivsust. Tsefepiimi mõõdukas afiinsus
PBP-1a ja PBP-1b suhtes toetab arvatavasti samuti üldist bakteritsiidset aktiivsust.

Enamuses uuringutes on tsefepiim osutunud bakteritsiidseks paljude bakterite suhtes minimaalse
bakteritsiidse kontsentratsiooni ja surmamiseks vajaliku aja analüüsi tulemuste põhjal. Tsefepiimi
MBC/MIC oli ≤ 2 rohkem kui 80% uuritud grampositiivse ja gramnegatiivse tüve suhtes. Sünergiat
aminoglükosiididega on tõestatud in vitro peamiselt Pseudomonas aeruginosa tüvedega.

Tsefepiim on osutunud toimivaks enamuse järgmiste bakterite tüvede suhtes:
Grampositiivsed aeroobid
Staphylococcus aureus (sealhulgas beetalaktamaasi produtseerivad tüved)
Staphylococcus epidermidis (sealhulgas beetalaktamaasi produtseerivad tüved)
Teised stafülokokid, kaasa arvatud S. hominis, S. saprophyticus
Streptococcus pyogenes (grupp A streptokokid)
Streptococcus agalactiae (grupp B streptokokid)
Streptococcus pneumoniae (sealhulgas penitsilliiniresistentsed tüved mille MIC penitsilliinile on
0,1 kuni 1 mikrogramm/ml)
Teised beetahemolüütilised streptokokid (grupid C, G, F), S.. bovis (grupp D), Viridans streptokokid.

Märkus: enamus enterokokkide tüvesid (nt Enterococcus faecalis) ja metitsilliiniresistentsed
stafülokokid on resistentsed enamuse tsefalosporiinide suhtes, sealhulgas ka tsefepiim.

Gramnegatiivsed aeroobid
Acinetobacter calcoaceticus (subsp. anitratus, lwoffi)
Aeromonas hydrophila
Capnocytophaga spp.
Citrobacter spp. kaasa arvatud C. diversus, C. freundii
Campylobacter jejuni
Enterobacter spp. kaasa arvatud E. cloacae, E. aerogenes, E. sakazakii
Escherichia coli
Gardnerella vaginalis
Haemophilus ducreyi
Haemophilus influenzae (sealhulgas beetalaktamaasi produtseerivad tüved)
Haemophilus parainfluenzae
Hafnia alvei
Klebsiella spp. kaasa arvatud K. pneumoniae, K. oxytoca, K. ozaenae
Legionella spp.
Morganella morganii
Moraxella catarrhalis (Branhamella catarrhalis) (sealhulgas beetalaktamaasi produtseerivad tüved)
Neisseria gonorrhoeae (sealhulgas beetalaktamaasi produtseerivad tüved)
Neisseria meningitidis
Pantoea agglomerans (varasema nimega Enterobacter agglomerans)
Proteus spp. selhulgas P. mirabilis, P. vulgaris
Providencia spp. sealhulgas P. rettgeri, P. stuartii
Pseudomonas spp. sealhulgas P. aeruginosa, P. putida, P. stutzeri
Salmonella spp.
Serratia, sealhulgas S. marcescens, S. liquefaciens
Shigella spp.
Yersinia enterocolitica

Märkus: tsefepiim on inaktiivne paljude Stenotrophomonas maltophilia tüvede (varasemad nimed
Xanthomonas maltophilia ja Pseudomonas maltophilia) suhtes.

Anaeroobid
Bacteroides spp.
Clostridium perfringens
Fusobacterium spp.
Mobiluncus spp.
Peptostreptococcus spp.
Prevotella melaninogenica (varasem nimi Bacteroides melaninogenicus)
Veillonella spp.

Märkus: tsefepiim on inaktiivne Bacteroides fragilis ja Clostridium difficile suhtes

Konkreetsel tüvel võib omandatud resistentsus varieeruda geograafiliselt ning ajaliselt. Resistentsuse
kohta tuleb andmeid küsida kohalikust bakterioloogia laboratooriumist ning sellega tuleb arvestada
empiirilise ravi valikul.

Erinevatel ajahetkedel mõõdetud tsefepiimi keskmised plasmakontsentratsioonid tervetel täiskasvanud
meestel pärast 500 mg, 1 g ja 2 g ühekordset 30-minutilist veeniinfusiooni või lihasesse süstimist on
toodud tabelis 5.

Tabel 5. Tsefepiimi keskmine plasmakontsentratsioon (mikrogrammi/ml) tervetel täiskasvanud
meestel

Tsefepiimi
0,5 t
1 t
2 t
4 t
8 t
12 t
annus
500 mg i.v.
38,2
21,6
11,6
5,0
1,4
0,2
1000 mg i.v.
78,7
44,5
24,3
10,5
2,4
0,6
2000 mg i.v.
163,1
85,8
44,8
19,2
3,9
1,1
500 mg i.m.
8,2
12,5
12,0
6,9
1,9
0,7
1000 mg i.m.
14,8
25,9
26.3
16,0
4,5
1,4
2000 mg i.m.
36,1
49,9
51,3
31,5
8,7
2,3

Imendumine
Tsefepiim imendub lihasesisese manustamise järel täielikult.

Jaotumine
Tsefepiimi kontsentratsioonid kehakudedes ja kehavedelikes on toodud tabelis 6.
Seerumi valkudega seondub tsefepiim keskmiselt 16,4%, seondumine ei sõltu kontsentratsioonist
seerumis.

Tabel 6. Tsefepiimi keskmine kontsentratsioon erinevates kehavedelikes (mikrogrammi/ml) ja
kudedes (mikrogrammi/g) tervetel täiskasvanud meestel

Kude või
Annus i.v.
Aeg proovi võtmiseni
Keskmine
kehavedelik
pärast manustamist
kontsentratsioon
(tundi)
Uriin
500 mg
0…4
292
1 g
0…4
926
2 g
0…4
3120
Sapp 2
g
9,4 17,8
Peritoneaalvedelik 2
g
4,4
18,3
Villivedelik 2
g
1,5
81,4
Bronhide limaskest
2 g
4,8
24,1
Röga 2
g
4,0
7,4
Prostata 2
g 1,0
31,5
Apendiks 2
g 5,7
5,2
Sapipõis 2
g 8,9
11,9

Metabolism
Tsefepiim metaboliseerub N-metüülpürrolidiiniks, mis kiirelt konverteeritakse N-oksiidiks.
Manustatud annusest 85% eritub uriiniga, milles tsefepiimi kontsentratsioon on kõrge. Vähem kui 1%
manustatud annusest leidub uriinis N-metüülpürrolidiinina, 6,8% N-oksiidina ja 2,5% tsefepiimi
epimeerina.

Eliminatsioon
Tsefepiimi keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg on 2 tundi ning see ei varieeru annustevahemikus
250 mg kuni 2 g. Kumulatsiooni ei täheldatud, kui ravimit manustati 2000 mg 8 tunnise intervalliga 9
päeva jooksul. Keskmine kogukliirens on 120 ml/min. Tsefepiimi keskmine renaalne kliirens on
110 ml/min, mis viitab sellele, et ravim eritub peaaegu täielikult uriiniga, peamiselt
glomerulaarfiltratsiooni teel.

Patsientide erirühmad.

Tsüstiline fibroos
Kopsupõletiku ägenemise ravi tsefepiimiga tsüstilise fibroosiga patsientidel näitas kliinilist paranemist
(N=24, keskmine vanus 15 aastat, patsiendid vanuses 5…47 aastat), kuid bakterioloogiline
eradikatsioon selles patsiendirühmas ei ole kindel. Tsüstilise fibroosiga patsientidel ei täheldatud
kliiniliselt olulisi farmakokineetika muutusi.

Neerupuudulikkus
Eliminatsiooni poolväärtusaeg pikeneb erineva raskusastmega neerupuudulikkusega patsientidel ning
on lineaarses sõltuvuses organismi kogukliirensist ja kreatiniini kliirensist. Seega tuleb nendel
patsiendirühmadel annuseid kohandada (vt lõik 4.2). Raske neerupuudulikkusega dialüüsitavatel
patsientidel on hemodialüüsi korral keskmine poolväärtusaeg 13 tundi ja pideva ambulatoorse
peritoneaaldialüüsi korral 19 tundi.

Maksapuudulikkus
Ravimi farmakokineetika ei muutunud maksafunktsiooni häirega patsientidel, kellele manustati 1 g
tsefepiimi. Nendel patsiendirühmadel ei ole Maxipime annust vaja kohandada.

Eakad
Üle 65-aastastel tervetel täiskasvanutel, kellele manustati 1 g tsefepiimi veeni, olid AUC väärtused
kõrgemad ja renaalne kliirens väiksem kui noorematel täiskasvanutel. Neerufunktsiooni häirete korral
on soovitatav kohandada annuseid (vt lõigud 4.4 ja 4.2).

Lapsed ja noorukid
Tsefepiimi ühekordse ja korduvate annuste farmakokineetikat uuriti 2,1 kuu...11,2 aasta vanustel
patsientidel, kellele manustati 50 mg/kg veeniinfusiooni või lihasesisese süstena; korduvad annused
manustati iga 8 või 12 tunni järel vähemalt 48 tunni jooksul.

Pärast ühekordset intravenoosset annust oli organismi kogukliirens keskmiselt 3,3 ml/min/kg ja
keskmine jaotusruumala 0,3 l/kg. Keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg oli 1,7 tundi. Uriinis
moodustas muutumatul kujul tsefepiim 60,4% manustatud annusest, renaalne kliirens on peamine
eliminatsiooni tee, keskmiselt 2,0 ml/min/kg.

Tsefepiimi keskmine plasmakontsentratsioon pärast esimest annust oli sarnane püsikontsentratsiooni
tingimustes olevale, korduvate annuste puhul täheldati ainult vähest kumulatsiooni. Teised
farmakokineetilised näitajad ei olnud imikutel ja lastel esimese annuse ja püsikontsentratsiooni
tingimustes erinevad, olenemata annustamisskeemist (iga 12 või 8 tunni järel). Puudusid ka
farmakokineetilised erinevused erinevate vanusegruppide mees- ja naispatsientide vahel.

Püsikontsentratsiooni tingimustes pärast lihasesse süstimist saavutati maksimaalne kontsentratsioon
plasmas (68 mikrogrammi/ml) keskmiselt 0,75 tunniga. Püsikontsentratsiooni tingimustes oli 8. tunnil
keskmine madalaim kontsentratsioon pärast lihasesse süstimist 6,0 mikrogrammi/ml. Lihasesse
süstimisel oli biosaadavus 82%.

Tsefepiimi kontsentratsioonid tserebrospinaalvedelikus (TSV) väljendatuna suhtega kontsentratsiooni
plasmas on toodud tabelis 7.

Tabel 7. Tsefepiimi keskmised (SD) plasma- (PL) ja TSV kontsentratsioonid ning TSV/PL
kontsentratsioonide suhe väikelastel ja lastel*

Proovi aeg
N
Plasmakontsentratsioon
TSV kontsentratsioon
CSF/PL suhe
(tundi)
(mikrogrammi/ml)
(mikrogrammi/ml)
0,5
67,1 (51,2)
5,7 (7,3)
0,12 (0,14)
44,1 (7,8)
4,3 (1,5)
0,10 (0,04)
23,9 (12,9)
3,6 (2,0)
0,17 (0,09)
11,7 (15,7)
4,2 (1,1)
0,87 (0,56)
4,9 (5,9)
3,3 (2,8)
1,02 (0,64)
* Patsientide vanus oli 3,1 kuust kuni 12,0 aastani, keskmine (SD) vanus oli 2,6 (3,0) aastat. Arvatava
kesknärvisüsteemi infektsiooniga patsiente raviti tsefepiimi annusega 50 mg/kg manustatuna iga
8 tunni järel 5...20 minutilise i.v. infusioonina. Plasma ja TSV proove võeti valitud patsientidel
tsefepiim-ravi 2. või 3. päeval märgitud ajal arvestades infusiooni lõppemisest.

Pikaaegseid loomkatseid kartsinogeensuse uurimiseks ei ole teostatud. In vitro ja in vivo
genotoksilisuse uuringutes on selgunud, et tsefepiim ei ole genotoksiline. Uuringutes rottidel ei ole
selgunud kahjulikku mõju fertiilsusele.

L-arginiin.
Maxipime on tsefepiimvesinikkloriidi ja L-arginiini steriilne segu. Süstelahuse pH hoidmiseks
vahemikus 4,0…6,0 on lisatud L-arginiini ligikaudu 725 mg/g tsefepiimi kohta.

Maxipime süstelahusele, nagu ka teiste beetalaktaamantibiootikumide puhul, ei tohi lisada
metronidasooli, vankomütsiini, gentamütsiini, tobramütsiini või netilmitsiini võimaliku füüsilise või
keemilise sobimatuse tõttu. Nimetatud ravimid tuleb manustada eraldi.

Seda ravimit ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud lõigus 4.2 loetletud ravimid.

Nagu ka teised tsefalosporiinid, võib Maxipime pulber ja lahus säilitamisel tumeneda; see ei mõjuta
ravimi tugevust.

3 aastat.

Pärast lahustamist veenisiseseks või lihasesiseseks manustamiseks on lahus stabiilne 24 tundi
temperatuuril kuni 25°C (vt lõigud 4.2 ja 6.2).

Hoida temperatuuril kuni 25°C.
Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Lahustatud ravimi säilitamine vt lõik 6.3.

Klaasviaalis.
Pakendis 1 viaal.

Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitsemiseks

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.