MABRON

Mõõdukas ja tugev valu.

Sarnaselt kõikide analgeetikumidega tuleb annust kohandada vastavalt valu tugevusele ja patsiendi
individuaalsele tundlikkusele. Üldjuhul tuleb analgeesiaks valida väikseim toimiv annus.
Maksimaalset ööpäevast annust 400 mg tramadoolvesinikkloriidi ei tohi ületada, välja arvatud
spetsiifilistes kliinilistes olukordades.

Kui pole teisiti määratud, tuleb Mabron'i manustada järgnevalt:

Täiskasvanud :
Tavaline annus on 50 või 100 mg 4...6 tunni järel. Intravenoosne süste tuleb teha aeglaselt, 2...3 minuti
jooksul. Postoperatiivse valu korral manustatakse algselt boolusannus 100 mg. 60 minuti jooksul
pärast algset boolust võib iga 10...20 minuti järel manustada järgmised 50 mg-sed annused, kokku
kuni 250 mg, sh ka algne boolusannus. Seejärel võib iga 4...6 tunni järel manustada 50...100 mg,
ööpäevas kokku kuni 400 mg.

Lapsed
Üle 12-aastased noorukid: samad annused nagu täiskasvanutele.
Üle 1-aastased lapsed: tramadoolvesinikkloriidi soovitatav ühekordne annus on 1 mg/kg kuni 2 mg/kg
kehakaalu kohta. Ööpäevas ei tohi manustada rohkem kui 8 mg tramadoolvesinikkloriidi kg kehakaalu
kohta või 400 mg tramadoolvesinikkloriidi, ükskõik kumb annus osutub väiksemaks.

Eakad . Kuni 75-aastastel patsientidel ei ole tavaliselt vaja annust kohandada, kui puudub kliiniliselt
väljendunud maksa- või neerupuudulikkus. Üle 75-aastastel eakatel patsientidel võib eritumine

aeglustuda. Seetõttu tuleb vajaduse korral pikendada manustamisintervalli vastavalt patsiendi
vajadustele.

Neerupuudulikkuse/dialüüsi ja maksapuudulikkusega patsiendid
Neeru- ja/või maksapuudulikkusega patsientidel on tramadooli eritumine aeglustunud. Nendel
patsientidel tuleb hoolega kaaluda manustamisintervalli pikendamist vastavalt patsiendi vajadustele.

Süstelahus süstitakse aeglaselt või lahjendatakse infusioonilahuseks ja infundeeritakse.
Lahust võib manustada intramuskulaarse, intravenoosse, subkutaanse süstena või intravenoosse
infusioonina.
Ravimpreparaadi manustamiseelse lahjendamise juhised vt lõik 6.6.

Manustamise kestvus
Tramadooli ei tohi mingil juhul kasutada kauem, kui püsib otsene vajadus. Kui tramadooli korduv
manustamine või pikaajaline ravi on haiguse iseloomu ja raskuse tõttu vajalik, peab rakendama
hoolikat regulaarset jälgimist (koos ravi katkestamistega, kui võimalik), et hinnata, kas ravi jätkamine
on vajalik.

Mabron on vastunäidustatud:
• ülitundlikkuse korral toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• ägeda mürgistuse korral alkoholi, uinutite, opioidide või psühhotroopsete ravimitega;
• patsientidel, kes kasutavad monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoreid või kes on neid viimase 14
päeva jooksul kasutanud (vt lõik 4.5)
• epilepsiaga patsientidel, kes ei ole raviga adekvaatselt kontrollitud
narkootikumide ärajätusümptomite raviks

Tramadooli tohib ainult erilise ettevaatusega kasutada opioidsõltuvusega, ajutraumaga, Å¡okis, teadmata
põhjusega teadvusetusega, hingamiskeskuse häiretega ja suurenenud koljusisese rõhuga patsientidel.
Opiaatidele tundikel patsientidel tuleb tramadooli kasutada ettevaatlikult.
Ettevaatlikus on vajalik pärsitud hingamisega patsientidega või juhul, kui kaasuvalt on manustatud
KNS depressante (vt lõik 4.5) või kui soovitatud annuseid on oluliselt ületatud (vt lõik 4.9), sest
sellistes situatsioonides ei saa hingamise depressiooni välistada.

On teatatud krambihoogudest tramadooli soovitatavas annuses kasutavatel haigetel. Risk krampide
tekkeks võib suureneda, kui ületatakse tramadooli soovitatavat maksimaalset annust (400 mg). Peale
selle võib tramadool suurendada krampide tekke riski patsientidel, kes kasutavad teisi krambiläve
alandavaid ravimeid (vt lõik 4.5). Epilepsiaga või krampidele tundlikel patsientidel tohib raviks
tramadooli kasutada ainult väga mõjuvatel põhjustel.

Tramadoolil on madal sõltuvust tekitav potentsiaal. Pikaajalisel kasutamisel võivad tekkida
tolerantsus, psüühiline ja füüsiline sõltuvus. Ravimite kuritarvitamisele kalduvatel patsientidel või
ravimsõltlastel tuleb ravi tramadooliga viia läbi ainult lühiajaliselt hoolika meditsiinilise jälgimise
tingimustes.

Tramadool ei sobi asendusravimiks opioidsõltuvatele patsientidele. Kuigi ta on opioidagonist, ei pärsi
ta morfiini võõrutusnähtusid..

Tramadooli ei tohi manustada samaaegselt MAO inhibiitoritega (vt lõik 4.3).
Patsientidel, kes on 14 päeva jooksul enne opioid petidiini manustamist saanud ravi MAO
inhibiitoritega, võib tekkida eluohtlik koostoime kesknärvisüsteemi tasemel, koos respiratoorse ja

kardiovaskulaarse haaratusega. Sarnast koostoimet MAO inhibiitoritega ei saa välistada ka tramadool-
ravi puhul.
Tramadooli manustamisel samaaegselt kesknärvisüsteemi pärssivate ravimitega (sh alkoholiga) võivad
KNS toimed tugevneda (vt lõik 4.8).
Senised farmakokineetiliste uuringute tulemused on näidanud, et tsimetidiini (ensüümi inhibiitor)
eelnev või kaasuv manustamine ei tekita tõenäoliselt kliiniliselt olulisi koostoimeid. Karbamasepiini
(ensüümi indutseerija) eelnev või kaasuv manustamine võib vähendada valuvaigistavat toimet ja
lühendada toimeaega.
Tramadool võib põhjustada krampe ja tugevdada selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite
(SSRId), serotoniini-noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorite (SNRId), tritsükliliste antidepressantide,
antipsühhootikumide ja teiste krambiläve alandavate ravimite (nt bupropioon, mirtasapiin,
tetrahüdrokannabinool) krampe põhjustavat toimet.

Samaaegne ravi tramadooli ja serotonergiliste ravimitega, näiteks selektiivsete serotoniini tagasihaarde
inhibiitorite (SSRId), serotoniini-noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorite (SNRId), MAO inhibiitorite
(vt lõik 4.3), tritsükliliste antidepressantide ja mirtasapiiniga võib põhjustada serotoniinimürgistust.

Kui täheldatakse midagi järgnevast, on tõenäoliselt tegemist serotoniinisündroomiga:
- Spontaanne kloonus
- Indutseeritav või okulaarne kloonus koos rahutuse või higistamisega
- Värinad ja hüperrefleksia
- Hüpertoonia ja kehatemperatuur > 38°C ning indutseeritav või okulaarne kloonus.
Serotonergiliste ravimite ärajätmine toob tavaliselt kaasa kiire paranemise. Ravi sõltub sümptomite
tüübist ja raskusastmest.

Ettevaatlik tuleb olla tramadooli koosmanustamisel kumariini derivaatidega (nt varfariin), kuna see
võib mõnedel patsientidel põhjustada INR tõusu ning ekhümoose.

Teised ravimid, mis teadaolevalt inhibeerivad CYP3A4, näiteks ketokonasool ja erütromütsiin, võivad
inhibeerida tramadooli metabolismi (N-demetüleerimine) ja tõenäoliselt ka aktiivse O-demetüleeritud
metaboliidi metabolismi. Selle koostoime kliinilist tähtsust ei ole uuritud (vt lõik 4.8).

Antiemeetilise 5-HT3 antagonisti ondansetrooniga läbi viidud piiratud arvu pre- ja postoperatiivsete
uuringute käigus täheldati, et postoperatiivse valu kupeerimiseks vajatakse tramadooli suuremaid
annuseid.

Rasedus.
Väga suurtes annustes kasutatuna mõjutas tramadool katseloomadel organite arengut, luustumist ja
vastsündinute suremust. Tramadool läbib platsentaarbarjääri. Tramadooli kasutamise ohtuse kohta
raseduse ajal on ebapiisavad andmed. Seetõttu ei tohi Mabron’i rasedatel naistel kasutada.
Enne sünnitust või sünnituse ajal manustatud tramadool ei mõjuta emaka kontraktiilsust.
Vastsündinutel võib see tekitada muutusi hingamissageduses, mis enamasti ei ole kliiniliselt olulised
muutused. Krooniline kasutamine raseduse ajal võib tekitada vastsündinul ärajätunähte.

Imetamine.
Tramadooli manustamisel rinnaga toitvale emale eritub ligikaudu 0,1% ravimist rinnapiima.
Tramadooli kasutamine rinnaga toitmise ajal ei ole soovitatav. Tramadooli üksikannuse manustamise
järgselt ei ole vaja imetamist katkestada.

Fertiilsus
Turuletulekujärgselt ei ole täheldatud tramadooli mõju viljakusele. Loomkatsed ei ole näidanud
tramadooli mõju viljakusele.

Isegi kui tramadooli võetakse vastavalt juhistele, võib see põhjustada selliseid toimeid nagu uimasus ja
pearinglus ning seetõttu võib see mõjutada autojuhi või masinatega töötava inimese reaktsioonivõimet.
Toime on eriti tugev juhul, kui ravimit võetakse samaaegselt psühhotroopsete ainetega, eriti
alkoholiga.

Kõrvaltoimeid on sagedamini esinenud ravimi kiire veenisisese manustamise korral, seetõttu tuleb
sellest hoiduda.
Kõige sagedasemani teatatud kõrvaltoimeteks on iiveldus ja pearinglus, mõlemat esineb enam kui
10% patsientidest.

Esinemissagedused on defineeritud järgmiselt:
Väga sage: 1/10
Sage: 1/100 to <1/10
Aeg-ajalt: 1/1000 to <1/100
Harv: 1/10 000 to <1/1000
Väga haev: <1/10 000
Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel

Südame häired:
Aeg-ajalt: kardiovaskulaarsed häired (palpitatsioonid, tahhükardia). Need kõrvaltoimed võivad eriti
esineda intravenoossel manustamisel ja füüsilise stressi all kannatavatel patsientidel.
Harv: bradükardia

Uuringud:
Harv: vererõhu tõus
Vaskulaarsed häired:
Aeg-ajalt: kardiovaskulaarsed häired (posturaalne hüpotensioon või kardiovaskulaarne kollaps). Need
kõrvaltoimed võivad eriti esineda intravenoossel manustamisel ja füüsilise stressi all kannatavatel
patsientidel.

Ainevahetus-ja toitumishäired:
Harv: söögiisu muutused
Teadmata: hüpoglükeemia

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Harv: hingamise pärssumine, düspnoe
Kui märkimisväärselt ületatakse soovitatud annuseid ja kaasuvalt manustatakse teisi KNS pärssivaid
ravimeid (vt lõik 4.5) või tekkida hingamise pärssumine.
On teatatud astma süvenemisest, kuigi põhjuslik seos tramadoolvesinikkloriidiga ei ole kindel.

Närvisüsteemi häired:
Väga sage: pearinglus
Sage: peavalu, unisus
Harv: paresteesia, treemor, epileptilised krambihood, tahtmatud lihaskontraktsioonid, koordinatsiooni
häired, sünkoop, kõnehäired.
Krambid tekivad peamiselt pärast tramadooli suurte annuste manustamist või pärast samaaegset
ravimite manustamist, mis võivad langetada krambiläve (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Psühhiaatrilised häired:
Harv: hallutsinatsioonid, segasus, unehäired, deliirium, ärevus ja hirmuunenäod. Tramadooli
manustamise järgselt võivad tekkida psüühilised kõrvaltoimed, mis oma tugevuse osas on
individuaalselt erinevad (sõltuvalt patsiendist ja ravimi kasutamise kestusest). Siia kuuluvad
meeleoluhäired (tavaliselt ülev meeleolu, harva düsfooria), aktiivsuse muutused (enamasti pidurdus,
aeg-ajalt aktiivsuse tõus) ning kognitiivsed ja sensoorsed muutused (nt otsustusvõime muutus, taju
muutused). Võib esineda ravimsõltuvuse teket. Ravimi ärajätusündroomi sümptomid, mis tekivad,

võivad olla sarnased opiaatide ärajätunähtud: agiteeritus, ärevus, närvilisus, unetus, hüperkineesia,
treemor ja seedetrakti nähud. Teised väga harva esinevad tramadooli ärajätunähud on: paanikahood,
tugev ärevus, hallutsinatsioonid, paresteesia, tinnitus ja ebaharilikud KNS nähud (st segasus,
meelepetted, depersonalisatsioon, derealisatsioon, paranoia).

Silma kahjustused:
Harv: mioos, müdriaas, ähmane nägemine.

Seedetrakti häired:
Väga sage: iiveldus.
Sage: kõhukinnisus, suukuivus, oksendamine.
Aeg-ajalt: öökimine, ebamugavustunne seederaktis (raskustunne kõhus, ülesöömise tunne), diarröa.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Sage: higistamine.
Aeg-ajalt: naha ärritus (st sügelus, nahalööbed, urtikaaria).

Lihas-, skeleti ja sidekoe kahjustused:
Harv: lihasnõrkus.

Maksa ja sapiteede häired:
Üksikjuhtudel on tramadooli terapeutiliste annuste manustamisel esinenud maksa ensüümide
aktiivsuse tõusu.

Neerude ja kuseteede häired:
Harv: urineerimishäired (düsuuria ja kusepeetus).

Immuunsüsteemi häired:
Harv: allergilised reaktsioonid (nt düspnoe, bronhospasm, vilistav hingamine, angioneurootiline turse)
ja anafülaksia,

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Sage: väsimus.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid.
Tramadoolimürgistuse korral esinevad sümptomid on põhimõtteliselt samasugused kui eeldatud teiste
tsentraalsete analgeetikumide (opioidide) intoksikatsiooni korral. Nende hulka kuuluvad eeskätt
mioos, oksendamine, kardiovaskulaarne kollaps, teadvusehäired kuni koomani, krambid ja hingamise
pärssumine kuni hingamisseiskuseni.
Ravi.
Tuleb rakendada üldisi esmaabivõtteid. Hoida hingamisteed avatud (aspiratsioon!), hingamise ja
vereringe säilitamine, sõltuvalt sümptomaatikast. Hingamisdepressiooni korral tuleb manustada
antidoodina naloksooni. Loomkatsetes puudus naloksoonil krambivastane toime. Sellistel juhtudel
manustatakse intravenoosselt diasepaami.
Suukaudse mürgistuse korral on aktiveeritud söe manustamine või maoloputuse teostamine seedetrakti
puhastamiseks mõttekas vaid 2 tunni jooksul pärast tramadooli sissevõtmist. Hilisem seedetrakti
puhastamine omab tähtsust vaid ülisuurte annustega mürgistuse korral.
Tramadool elimineerub hemodialüüsi või hemofiltratsiooni teel minimaalselt. Seetõttu ei ole
tramadooli ägeda mürgistuse ravi ainult hemodialüüsi või hemofiltratsiooni abil efektiivne.

Farmakoterapeutiline rühm: Teised opioidid, ATC-kood. N02AX02

Mabron (tramadool) on tsentraalse toimega analgeetikum,
Ta on mitteselektiivne µ-, δ- ja κ-opioidretseptorite agonist, suurima afiinsusega µ-retseptorite suhtes.
Teised toimemehhanismid, millel on ilmselt osa analgeetilises toimes, on noradrenaliini neuronaalse
tagasihaarde inhibeerimine ja serotoniini vabanemise soodustamine.

Tramadoolil on köha pärssiv toime. Erinevalt morfiinist ei ole tramadoolil analgeetiliste annuste laias
vahemikus hingamisdepressiooni põhjustavat toimet. Samuti ei mõjuta ravim seedetrakti peristaltikat.
Toime südame-veresoonkonnale on üldiselt kerge. Tramadooli tugevuseks loetakse üks kümnendik
kuni üks kuuendik morfiini tugevusest.

Intramuskulaarse manustamise järgselt inimesele imendub tramadool kiiresti ja täielikult:
maksimaalne seerumikontsentratsioon (C
) saabub 45 minuti pärast ja biosaadavus on peaaegu
max
100%.
Lõpliku eliminatsioonifaasi poolväärtusaeg (t½Î²) oli noortel vabatahtlikel 6,0 + 1,5 tundi. Tramadooli
farmakokineetilika näitab kerget sõltuvust east, vähesed muutused on kliiniliselt ebaolulised. Üle 65-
aastastel patsientidel oli t½Î² suukaudsel manustamisel 6,5 + 1,7 tundi. Üle 75-aastastel vabatahtlikel
oli t½Î² suukaudsel manustamisel 7,0 + 1,6 tundi.
Kuna tramadool elimineerub nii metaboliseerimise kui neerude kaudu, võib maksa- või
neerufunktsiooni häirete korral terminaalne poolväärtusaeg t½Î² olla pikenenud. Kui vähemalt üks
nendest organitest funktsioneerib normaalselt, on t½Î² väärtuste suurenemine siiski suhteliselt väike.
Maksatsirroosiga patsientidel on tramadooli t½Î² keskmiselt 13,3 + 4,9 tundi; neerupuudulikkusega
patsientidel (kreatiniini kliirens < 5ml/min) on see 11,0 + 3,2 tundi.

Tramadooli korduval suukaudsel ja parenteraalsel manustamisel 6...26 nädalat rottidele ja koertele
ning suukaudsel manustamisel 12 kuud jooksul koertele ei täheldatud hematoloogilistes, kliinilis-
keemilisstes ja histoloogilistes uuringutes toimeainega seotud muutusi. Ainult nii suurte annuste
korral, mis ületasid tunduvalt ravimiseks kasutatavaid annuseid, täheldati toimeid
kesknärvisüsteemile: rahutus, salivatsioon, krambid ja kehakaalu langus. Rotid talusid suukaudseid
annuseid 20 mg/kg ja koerad 10 mg/kg kehamassi kohta ning koerad talusid rektaalseid annuseid 20
mg/kg kehamassi kohta ilma igasuguste reaktsioonideta.

Rottidel põhjustas tramadool annuses 50 mg/kg/päevas ja üle selle toksilisi toimeid emasloomadele ja
suurendas vastsündinute suremust. Esines järglaste arengupeetust luustumishäirete ning vaagna ja
silmade hilinenud avanemisena. Toimet isasloomade fertiilsusele ei täheldatud. Pärast suurte annuste
(alates 50 mg/kg/päevas ja rohkem) manustamist täheldati emasloomadel tiinestumise vähenemist.
Küülikutel avaldusid toksilised toimed emasloomadele alates annusest 125 mg/kg ja üle selle ning
järglastel tekkisid skeleti anomaaliad.
Mõnedes in vitro analüüsisüsteemides esines tõendeid mutageensest toimest. In-vivo uurigutes neid
tomeid ei täheldatud. Seniseks kogutud andmete põhjal ei kuulu tramadool mutageensete ainete hulka.

Tramadoolvesinikkloriidi tumorigeenset potentsiaali tõestavad uuringud on läbi viidud rottide ja
hiirtega. Uuringus rottidel ei ilmnenud ainega seotud kasvajate esinemissageduse suurenemist.
Uuringus hiirtega oli isasloomadel maksarakkude adenoomide esinemissagedus suurenenud (annusest
sõltuv, ebaoluline suurenemine alates annusest 15 mg/kg ja ülespoole) ja emasloomadel
kopsukasvajate esinemise tõus kõigis annuserühmades (märkimisväärne, kuid annusest mittesõltuv).


6.
FARMATSEUTILISED ANDMED

Naatriumatsetaat ja süstevesi.

Tramadool on sobimatu (segunematu) järgmiste süstelahustega: diasepaam, diklofenak, indometatsiin,
fenüülbutasoon, midasolaam, piroksikaam ja isoksikaam.

5 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25 oC.
Hoida originaalpakendis. Mitte lasta külmuda ega sügavkülmuda.

Mabron on merevaigukollasest klaasist (tüüp I) ampullis, mis sisaldab 2 ml tramadooli süstelahust
50 mg/ml. Pappkarbis on 1 või 5 ampulli.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Mabron süstelahuse ampulli avamisel tuleb järgida aseptika nõudeid. Avatud ampulli sisu tuleb
koheselt ära kasutada ja allesjäänud ravim minema visata.

Kui ravimit manustatakse intravenoosselt, tuleb seda teha aeglase intravenoosse süstena või
lahjendada intravenoosse infusioonilahusega ja manustada infusioonina.

Kasutamisjuhised
Süstemahu arvutamine
1) Arvutage vajamineva tramadoolvesinikkloriidi koguannus (mg): kehakaal (kg) x annus (mg/kg)

2) Arvutage süstitava, lahjendatud süselahuse maht (ml): jagage koguannus (mg) lahjendatud lahuse
asjakohase kontsentratsiooniga (mg/ml; vt allolevat tabelit).

Tabel: Mabron'i süstelahuse lahjendamine
Mabron 50 mg
Mabron 100 mg süstelahus + Lahjendatud süstelahuse
süstelahus + lisatav lisatav lahusti
kontsentratsioon (mg
lahusti
tramadoolvesinikkloriidi/ml)
1 ml + 1 ml
2 ml + 2 ml
25,0 mg/ml
1 ml + 2 ml
2 ml + 4 ml
16,7 mg/ml
1 ml + 3 ml
2 ml + 6 ml
12,5 mg/ml
1 ml + 4 ml
2 ml + 8 ml
10,0 mg/ml
1 ml + 5 ml
2 ml + 10 ml
8,3 mg/ml
1 ml + 6 ml
2 ml + 12 ml
7,1 mg/ml
1 ml + 7 ml
2 ml + 14 ml
6,3 mg/ml
1 ml + 8 ml
2 ml + 16 ml
5,6 mg/ml
1 ml + 9 ml
2 ml + 18 ml
5,0 mg/ml


Vastavalt oma arvutustele lahjendage Mabron ampulli sisu lisades sellele sobivat lahustit, segage ja
manustage väljaarvutatud kogus lahjendatud süstelahust. Hävitage lahuse ülejääk.

24 tunni jooksul on Mabron füüsikaliselt ja keemiliselt sobiv 4,2% naatriumbikarbonaadi ja Ringeri
lahusega ning kuni 5 päeva jooksul järgmiste infusioonilahustega:

• 0,9% naatriumkloriid
• 0,18% naatriumkloriid ja 4% glüloos
• naatriumlaktaadi segud
• 5% glükoos
• hematseel

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.