CARVEDILOLHEXAL 6,25 MG

Arteriaalne hüpertensioon. Krooniline stabiilne stenokardia. Täiendava ravimina mõõduka kuni raske
stabiilse südamepuudulikkuse korral.

Arteriaalne hüpertensioon. Soovitatakse manustada üks kord ööpäevas. Karvedilooli tohib kasutada
arteriaalse hüpertensiooni raviks monoteraapiana või kombinatsioonis teiste antihüpertensiivsete
ravimitega, eriti tiasiiddiureetikumidega.

Täiskasvanud. Soovituslik algannus on 12,5 mg üks kord ööpäevas kahe päeva vältel. Seejärel jätkub
ravi annusega 25 mg ööpäevas. Vajadusel võib annust edaspidi vähehaaval, kahenädalaste või
pikemate intervallide kaupa suurendada. Maksimaalne soovituslik ööpäevane annus on 50 mg, mida
võib manustada ühe korraga või jaotatuna kaheks üksikannuseks.

Eakad. Soovituslik algannus arteriaalse hüpertensiooni korral on 12,5 mg üks kord ööpäevas, mis võib
olla piisav ka ravi jätkumisel. Siiski kui selle annuse korral ei saada küllaldast terapeutilist vastust,
võib annust edaspidi vähehaaval, kahenädalaste või pikemate intervallide kaupa tõsta. Maksimaalne
soovituslik ööpäevane annus on 50 mg, mida võib manustada ühe korraga või jagatuna kaheks
üksikannuseks.

Krooniline stabiilne stenokardia. Täiskasvanud: soovituslik algannus on 12,5 mg kaks korda ööpäevas
kahe päeva vältel. Seejärel jätkub ravi annusega 25 mg kaks korda ööpäevas. Vajadusel võib annust
edaspidi vähehaaval, kahenädalaste või pikemate intervallidega suurendada. Maksimaalne soovituslik
ööpäevane annus on 100 mg, üksikannusteks jaotatuna (50 mg kaks korda ööpäevas).

Eakad. Soovitatav algannus on 12,5 mg kaks korda ööpäevas kahe päeva jooksul. Seejärel jätkatakse
ravi annusega 25 mg kaks korda ööpäevas, mis on soovitatav maksimaalne ööpäevane annus.

Südamepuudulikkus. Karvedilooli võib kasutada tavapärase farmakoteraapia raames, kuid ka
monoteraapiana sellistel patsientidel, kes ei talu AKE inhibiitoreid ega kasuta südamepuudulikkuse
tõttu muid ravimeid.

Annused on individuaalsed. Ravi tuleb alati alustada väikeste annustega (3,125 mg kaks korda
ööpäevas). Sobiv annus saavutatakse järk-järgulise annuse tiitrimise teel, samal ajal patsiendi seisundit
hoolikalt jälgides. Enne karvediloolravi alustamist tuleb digitaalise, diureetikumide ja AKE
inhibiitorite annused stabiliseerida.

Algannus on 3,125 mg kaks korda ööpäevas, kahe nädala jooksul. Kui seda annust talutakse hästi,
võib karvedilooli annust suurendada kahenädalaste või pikemate intervallidega, algul kuni 6,25 mg
kaks korda ööpäevas, siis kuni 12,5 mg kaks korda ööpäevas ning seejärel kuni 25 mg kaks korda
ööpäevas. Annust soovitatakse tõsta kõrgeima tasemeni, mida patsient talub.

Maksimaalne soovituslik annus alla 85 kg kaaluvate patsientide puhul on 25 mg kaks korda ööpäevas
ning üle 85 kg kaaluvatel patsientidel - 50 mg kaks korda ööpäevas. Annust võib tõsta kuni 50 mg
kaks korda ööpäevas ainult pideva arstliku järelevalve all.

Ravi algul võib esineda südamepuudulikkuse sümptomite ajutine halvenemine. See ei nõua tavaliselt
ravi katkestamist. Enne igakordset annuse suurendamist peab arst patsienti uurima, avastamaks
võimalikke südamepuudulikkuse halvenemise või liigse vasodilatatsiooni sümptomeid (hüpotensioon,
vedelikupeetus). Südamepuudulikkuse halvenemist või vedelikupeetust ravitakse diureetikumi annust
suurendades ning enne patsiendi seisundi stabiliseerimist ei tohi karvedilooli annust tõsta. Vahel võib
vajalikuks osutuda karvedilooli annuse vähendamine või ravi täielik katkestamine ajutiseks. Isegi neil
juhtudel saab sageli karvedilooli annuse tiitrimist edukalt jätkata.

Kui karvediloolravi katkestatakse kauemaks kui kaheks nädalaks, tuleb seda uuesti alustada annusega
3,125 mg kaks korda ööpäevas, annust vähehaaval suurendades vastavalt eespool toodud soovitusele.

Neerupuudulikkus. Annuse kohandamine ei ole vajalik.

Mõõdukas maksapuudulikkus. Annuse kohaldamine võib olla vajalik.

Lapsed. Alla 18-aastaste patsientide kohta on karvedilooli efektiivsusest ja ohutusest andmeid
ebapiisavalt.

Eakad. Eakad patsiendid võivad olla tundlikumad karvedilooli toime suhtes ja neid tuleb hoolikamalt
jälgida.

Manustamisviis. Tablette ei ole vaja manustada koos toiduga. Siiski südamepuudulikkust põdevatel
patsientidel on soovitatav karvedilooli võtta koos toiduga, mis aeglustab imendumist ning vähendab
ortostaatilise hüpotensiooni ohtu.

Ülitundlikkus karvedilooli või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine(te) suhtes.
Ebastabiilne/dekompenseeritud südamepuudulikkus.
Kliiniliselt oluline maksapuudulikkus.
Teise ja kolmanda astme AV-blokaad (v.a püsiva südamestimulaatori olemasolul).
Raske bradükardia (< 50 lööki/min).
Siinussündroom (sh sinuatriaalblokaad).
Raske hüpotensioon (süstoolne rõhk alla 85 mmHg).
Kardiogeenne Å¡okk.
Bronhospasm või astma anamneesis.

Krooniline südame paispuudulikkus
Südame paispuudulikkusega patsientidel võib karvedilooli annuste tõstmisel tekkida
südamepuudulikkuse süvenemine või vedelikupeetus. Vastavate sümptomite tekkimisel tuleb
suurendada diureetikumide annuseid ning karvedilooli annused ei ole soovitavad enne stabiilse
seisundi saavutamist. Mõnikord võib olla vajalik karvedilooli annuste vähendamine või harvadel
juhtudel ravi ajutine katkestamine. Sellised muutused ei välista karvedilooli annuste edukat tõstmist
edaspidi. Karvedilooli kombinatsiooni digitaalisglükosiidiga tuleb kasutada ettevaatusega, kuna
mõlemad ravimid aeglustavad atrioventrikulaarset erutusjuhtivust.

Neerufunktsioon südame paispuudulikkuse korral
Kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel, kellel kaasneb madal arteriaalne rõhk (süstoolne
<100 mmHg), südame isheemiatõbi ja difuusne vaskulaarne haigus ja/või eelnev neerupuudulikkus, on
karvediloolravi ajal täheldatud pöörduvat neerufunktsiooni halvenemist.

Müokardiinfarkti järgne vasaku vatsakese funktsioonihäire
Enne ravi alustamist karvedilooliga peab patsient olema kliiniliselt stabiilne ja ta peab olema saanud
AKE inhibiitorit vähemalt eelneva 48 tunni jooksul, kusjuures AKE inhibiitori annus peab olema
olnud stabiilne vähemalt eelneva 24 tunni jooksul.

Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus
Bronhospastilise komponendiga kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega (KOK) patsientidel, kes ei
kasuta suukaudseid ega inhaleeritavaid ravimeid, tuleb karvedilooli kasutada ettevaatusega ja üksnes
juhul, kui oodatav kasu ületab ravimi kasutamisega seotud potentsiaalse ohu.
Bronhospasmi kalduvusega patsientidel võib võimaliku hingamisteede resistentsuse suurenemise
tagajärjel esineda respiratoorne distress. Karvediloolravi alustamisel ja annuse suurendamisel tuleb
patsiente hoolikalt jälgida ja karvedilooli annust tuleb vähendada, kui ravi jooksul täheldatakse
mistahes bronhospasmi ilmingut.

Suhkurtõbi
Ettevaatus on vajalik karvedilooli manustamisel diabeetikutele, kuna karvedilool võib maskeerida või
nõrgendada ägeda hüpoglükeemia varaseid nähtusid ja sümptome. Kroonilise südamepuudulikkuse ja
diabeediga patsientidel võib karvedilooli kasutamine olla seotud vere glükoosisisalduse regulatsiooni
häirumisega.

Perifeerne vaskulaarne haigus
Perifeerse vaskulaarse haigusega patsientidel tuleb karvedilooli kasutada ettevaatusega, sest
β-blokaatorid võivad esile kutsuda või süvendada arteriaalse puudulikkuse sümptomeid.

Raynaud’ fenomen
Perifeersete vereringehäiretega (nt Raynaud fenomen) patsientidel tuleb karvedilooli kasutada
ettevaatusega, sest sümptomid võivad halveneda.

Türeotoksikoos
Karvedilool võib peita türeotoksikoosi sümptomeid.

Anesteesia ja suur operatsioon
Karvedilooli ja anesteetikumide sünergilise negatiivse inotroopse toime tõttu tuleb üldkirurgilistel
patsientidel rakendada ettevaatust.

Bradükardia
Karvedilool võib põhjustada bradükardiat. Südame löögisageduse langemisel alla 55 löögi minutis
tuleb karvedilooli annust vähendada.

Ülitundlikkus
Tuleb olla tähelepanelik karvedilooli manustamisel sellistele patsientidele, kellel esineb anamneesis
tõsiseid ülitundlikkusreaktsioone ja kes saavad desensibiliseerivat ravi, kuna β-blokaatorid võivad
suurendada nii tundlikkust allergeenidele kui ka anafülaktiliste reaktsioonide raskust.

Psoriaas
Patsiendid, kellel on anamneesis β-blokaatorraviga seotud psoriaas, võivad karvedilooli võtta üksnes
pärast riski-kasu suhte hindamist.

Kaltsiumikanalite blokaatorite samaaegne kasutamine
Karvedilooli samaaegsel kasutamisel kaltsiumikanalite blokaatorite, näiteks verapamiili ja
diltiaseemiga, või muude arütmiavastaste ravimitega tuleb patsiendil jälgida EKG-d ja vererõhku.

Feokromotsütoom
Feokromotsütoomiga patsientidel tuleb ravi α-blokaatoriga alustada enne mistahes β-bokaatori
kasutamist. Kuigi karvediloolil on nii α- kui β-blokeerivad farmakoloogilised omadused, puudub
kogemus selle kasutamisest antud seisundi puhul. Seetõttu tuleb rakendada ettevaatust karvedilooli
manustamisel patsientidele, kellel kahtlustatakse feokromotsütoomi.

Prinzmetali stenokardia
Prinzmetali stenokardiaga patsientidel võivad mitteselektiivse β-blokeeriva toimega ravimid esile
kutsuda valu rinnus. Puudub kliiniline kogemus karvedilooli kasutamisest nendel patsientidel, kuigi
karvedilooli α-blokeeriv toime võib selliseid sümptomeid ära hoida. Siiski tuleb rakendada ettevaatust
karvedilooli manustamisel patsientidele, kellel kahtlustatakse Prinzmetali stenokardiat.

Kontaktläätsed
Kontaktläätsede kandjaid tuleb informeerida sellest, et pisaravedeliku hulk võib väheneda.

Võõrutussüdroom
Karvediloolravi ei tohi järsult lõpetada. See kehtib eriti südame isheemiatõvega patsientide kohta.
Karvediloolravi tuleb lõpetada järk-järgult (kahe nädala jooksul).

Laktoos
Ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, galaktoseemia või glükoosi-
galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Sahharoos
See ravim sisaldab sahharoosi. Harvaesineva fruktoositalumatuse, glükoosi-galaktoosi
imendumishäire või sukraas-isomaltaasi puudulikkusega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Farmakokineetilised
Karvedilool on P-glükoproteiini substraat ja ka inhibiitor. Seetõttu võib P-glükoproteiini poolt
transporditavate ravimite biosaadavus samaaegsel karvedilooli manustamisel suureneda. Peale selle
võib karvedilooli biosaadavus P-glükoproteiini indutseerijate või inhibiitorite toimel muutuda.

CYP2D6 ja CYP2C9 inhibiitorid ning indutseerijad võivad stereoselektiivselt muuta karvedilooli
süsteemset ja/või presüsteemset metabolismi, põhjustades R- ja S-karvedilooli
plasmakontsentratsioonide suurenemist või vähenemist. Mõned näited, mida on täheldatud patsientidel
või tervetel vabatahtlikel, on toodud allpool, kuid see nimikiri ei ole lõplik.

Digoksiin. Digoksiini ja karvedilooli samaaegsel manustamisel suurenes digoksiini sisaldus ligikaudu
15% võrra. Nii digoksiin kui karvedilool aeglustavad AV ülekannet. Karvediloolravi alustamisel,
kohandamisel ja lõpetamisel on soovitatav jälgida sagedamini digoksiini taset (vt lõik 4.4).

Rifampitsiin. 12- tervel vabatahtlikul läbi viidud uuringus vähendas rifampitsiin karvediloolisisaldust
plasmas umbes 70%, kõige tõenäolisemalt P-glükoproteiini indutseerimise tõttu, mis põhjustas
karvedilooli imendumise vähenemist seedetraktist.

Tsüklosporiin. Kahes uuringus, milles osalesid suukaudset tsüklosporiini saavad renaalse ja kardiaalse
transplantaadiga patsiendid, näidati karvediloolravi alustamise järel tsüklosporiini
plasmakontsentratsioonide suurenemist. Ligikaudu 30%-l patsientidest tuli tsüklosporiini annust
vähendada, et hoida tsüklosporiinisisaldus ravivahemikus, samas kui ülejäänutel ei olnud annuse
kohandamine vajalik. Neil patsientidel vähendati tsüklosporiini annust ligikaudu 20%. Et annuse
kohandamise vajadus erines interindividuaalselt suurel määral, on pärast karvediloolravi alustamist
soovitatav hoolikalt jälgida tsüklosporiini kontsentratsiooni ja kohandada tsüklosporiini annust selle
järgi.

Amiodaroon. Südamepuudulikkusega patsientidel vähendas amiodaroon S-karvedilooli kliirensit
tõenäolistel CYP2C inhibeerimise tõttu. Keskmine R-karvedilooli plasmakontsentratsioon ei olnud
muutunud. Seetõttu esineb võimalik risk suuremaks β-blokaadiks, mida põhjustab S-karvedilooli
plasmakontsentratsiooni suurenemine.

Fluoksetiin. 10 südamepuudulikkusega patsiendi randomiseeritud ristuvas uuringus põhjustas tugeva
CYP2D6 inhibiitori fluoksetiini samaaegne manustamine stereoselektiivse karvedilooli metabolismi
inhibeerimise koos 77% suurenemisega keskmises R(+) enantiomeeri AUC-s. Kuid ravirühmade vahel
ei täheldatud kõrvaltoimetes, vererõhus ega südame löögisageduses erinevusi.

Farmakodünaamilised koostoimed
Insuliin või suukaudsed hüpoglükeemilised ravimid: β-blokeerivate omadustega ravimid võivad
tugevdada insuliini ja suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite veresuhkru sisaldust vähendavat toimet.
Hüpoglükeemia nähud (eriti tahhükardia) võivad olla varjatud või alla surutud. Insuliini või
suukaudseid hüpoglükeemilisi ravimeid võtvatel patsientidel on seetõttu soovitatav regulaarselt
kontrollida glükoosi taset veres.

Katehhoolamiine ammendavad ravimid. Patsiente, kes võtavad nii β-blokeerivate omadustega
ravimeid kui ka ravimeid, mis võivad vähendada katehhoolamiinide sisaldust (nt reserpiini ja
monoamiini oksüdaasi inhibiitoreid), tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni ja/või raske bradükardia
nähtude suhtes.

Digoksiin. β-blokaatorite ja digoksiini kombineerimine võib põhjustada aditiivset atrioventikulaarse
(AV) juhteaja pikenemist.

Verapamiil, diltiaseem, amiodaroon või teised arütmiavastased ravimid. Kombinatsioonis
karvedilooliga võib suureneda risk AV juhtehäirete tekkeks (vt lõik 4.4).

Klonidiin. Klonidiini samaaegne manustamine β-blokeerivate omadustega ravimitega võib tugevdada
vererõhku langetavat ja südame löögisagedust vähendavat toimet. Kui on tarvis lõpetada samaaegne
ravi β-blokeerivate omadustega ravimite ja klonidiiniga, tuleb kõigepealt ära jätta β-blokaator. Seejärel
võib mitu päeva hiljem lõpetada klonidiinravi, vähendades annust järk-järgult.

Kaltsiumikanali blokaatorid (vt lõik 4.4: Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel).
Karvedilooli manustamisel koos diltiaseemiga on üksikjuhtudel täheldatud juhtivushäireid (harva koos
hemodünaamika kahjustusega). Sarnaselt teistele β-blokeerivate omadustega ravimitele on soovitatav
jälgida EKG ja vererõhku, kui karvedilooli manustatakse suukaudselt koos verapamiili või diltiaseemi
tüüpi kaltsiumikanali blokaatoritega.

Antihüpertensiivsed ravimid. Nagu teiste β-blokeeriva toimega ravimite puhul, võib ka karvedilool
tugevdada teiste samal ajal manustatavate ravimite toimet, millel on antihüpertensiivne toime (nt α1-
retseptorite antagonistid) või mille kõrvaltoimete profiili kuulub hüpotensioon.

Anesteetilised ained. Anesteesia ajal tuleb pöörata suurt tähelepanu karvedilooli ja anesteetikumide
vahelisele sünergilisele negatiivsele inotroopsele ja hüpotensiivsele toimele.

MSPVA-d. Mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA) samaaegne kasutamine β-blokaatoritega
võib põhjustada vererõhu tõusu ja halvemat kontrolli vererõhu üle.

β-agonistlikud bronhodilataatorid. Mitteselektiivsetel β-blokaatoritel on vastupidine mõju
β-agonistlikele bronhodilataatoritele. Soovitatav on patsiendi hoolikas jälgimine

Karvedilooli kasutamise kohta rasedatel naistel puudub adekvaatne kliiniline kogemus.

Loomkatsete põhjal ei saa välistada kahjulikku toimet rasedusele, embrüo/loote arengule, sünnitusele
ja postnataalsele arengule (vt lõik 5.3). Potentsiaalne risk inimestele on teadmata.

Karvedilooli ei tohi raseduse ajal kasutada, välja arvatud juhul kui võimalik kasu kaalub üles
potentsiaalsed riskid.

β-blokaatorid vähendavad platsentaarset perfusiooni, mille tagajärjeks võivad olla intrauteriinne loote
surm, ebaküpse lapse sünd või enneaegne sünnitus. Peale selle võivad lootel või vastsündinul avalduda
kõrvaltoimed (eriti hüpoglükeemia ja bradükardia). Sünnitusjärgsel perioodil võib vastsündinul olla
suurem risk südame ja kopsude tüsistuste tekkeks. Karvedilooli teratogeensus ei ole loomkatsetes
olulist tõestust leidnud (vt ka lõik 5.3).
Loomkatsetes on tõestatud, et karvedilool või selle metaboliidid erituvad rinnapiima. On teadmata, kas
karvedilool eritub inimese rinnapiima. Seetõttu ei ole rinnaga toitmine karvedilooli manustamise ajal
soovitatav.

Karvedilooli toime kohta patsiendi autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid
läbi viidud.
Reaktsioonide interindividuaalse erinevuse tõttu (nt pearinglus, väsimus) võib autojuhtumise, masinate
käsitsemise või ilma kindla toetuspinnata töötamise võime olla kahjustunud. See kehtib eriti ravi
alustamisel, pärast annuse suurendamist, ravimi vahetamisel ja kombinatsioonis alkoholiga.

(a) Ohutusprofiili kokkuvõte
Kõrvaltoimete esinemissagedus ei ole annusest sõltuv, erandiks on pearinglus, nägemishäired ja
bradükardia.

(b) Kõrvaltoimete loetelu tabel
Risk karvedilooli enamiku kôrvaltoimete tekkeks on kõigi näidustuste puhul sarnane. Erandid on
kirjeldatud alalõigus (c).
Esinemissageduse kategooriad on järgmised:
Väga sage ≥ 1/10
Sage ≥ 1/100 ja < 1/10
Aeg-ajalt ≥ 1/1000 ja < 1/100
Harv ≥ 1/10 000 ja < 1/1000
Väga harv < 1/10 000

Infektsioonid ja infestatsioonid
Sage: bronhiit, kopsupõletik, ülemiste hingamisteede infektsioon, kuseteede infektsioon

Vere ja lümfisüsteemi häired
Sage: aneemia
Harv: trombotsütopeenia
Väga harv: leukopeenia

Immuunsüsteemi häired
Väga harv: ülitundlikkus (allergiline reaktsioon)

Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage: kehakaalu suurenemine, hüperkolesteroleemia, vere glükeemilise kontrolli kahjustus
(hüperglükeemia, hüpoglükeemia) olemasoleva suhkurtõvega patsientidel

Psühhiaatrilised häired
Sage: depressioon, meeleolu langus
Aeg-ajalt: unehäired

Närvisüsteemi häired
Väga sage: pearinglus, peavalu
Aeg-ajalt: presünkoop, sünkoop, paresteesia

Silma kahjustused
Sage: nägemiskahjustus, vähenenud pisaravool (kuivsilmsus), silma ärritus

Südame häired
Väga sage: südamepuudulikkus
Sage: bradükardia, turse, hüpervoleemia, vedelikupeetus
Aeg-ajalt: atrioventrikulaarne blokaad, stenokardia

Vaskulaarsed häired
Väga sage: hüpotensioon
Sage: ortostaatiline hüpotensioon, perifeerse vereringe häired (külmad jäsemed, perifeerne
vaskulaarne haigus, vahelduva lonkamise ja Raynaud’ fenomeni halvenemine)

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: düspnoe, kopsuturse, astma eelsoodumusega patsientidel
Harv: ninakinnisus

Seedetrakti häired
Sage: iiveldus, kõhulahtisus, oksendamine, düspepsia, kõhuvalu

Maksa ja sapiteede häired
Väga harv: alaniini aminotransferaasi (ALAT), aspartaadi aminotransferaasi (ASAT) ja
gammaglutamüültransferaasi (GGT) sisalduse suurenemine

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt: nahareaktsioonid (nt allergiline eksanteem, dermatiit, nõgestõbi, kihelus, psoriaatilised ja
lameda lihheni taolised nahakahjustused), alopeetsia
Väga harv: tõsised kutaansed kõrvaltoimed (nt multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom,
toksiline epidermaalne nekrolüüs)

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage: valu jäsemetes

Neerude ja kuseteede häired
Sage: neerupuudulikkus ja neerufunktsiooni kõrvalekalded difuusse vaskulaarse haigusega ja/või
olemasoleva neerupuudulikkusega patsientidel, urineerimishäired
Väga harv: uriinipidamatus naistel

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: erektsioonihäired

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage: väsimus (kurnatus)
Sage: valu

(c) Valitud kõrvaltoimete kirjeldus
Pearinglus, minestus, peavalu ja asteenia on tavaliselt kerged ja esinevad tõenäolisemalt ravi alguses.
Südame paispuudulikkusega patsientidel võib karvedilooli annuse suurendamise ajal esineda
südamepuudulikkuse halvenemine ja vedelikupeetus (vt lõik 4.4).
Nii platseebo- kui karvediloolravi saanud patsientidel on sageli teatatud kõrvaltoimeks
südamepuudulikkus (ägeda südameinfarkti järgse vasaku vatsakese puudulikkusega patsientidel
vastavalt 14,5% ja 15,4%).
Kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel, kellel on madal vererõhk, südame isheemiatõbi ja
difuusne vaskulaarne haigus ja/või olemasolev neerupuudulikkus, on karvediloolravi ajal täheldatud
neerufunktsiooni pöörduvat halvenemist (vt lõik 4.4).
Beeta-adrenergiliste retseptorite blokaatorid võivad ravimiklassile omaselt põhjustada latentse
diabeedi avaldumist, avaldunud diabeedi süvenemist ja veresuhkru väärtuse regulatsiooni pärssimist.
Karvedilool võib naistel põhjustada uriinipidamatust, mis laheneb pärast ravi katkestamist.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid ja nähud
Üleannustamine võib esile kutsuda rasket hüpotensiooni, bradükardiat, südamepuudulikkust,
kardiogeenset šokki ja südameseiskumist. Samuti võib tekkida hingamishäireid, bronhospasm,
oksendamine, teadvushäired ja krambid.

Ravi
Lisaks tavalistele raviprotseduuridele tuleb jälgida ja korrigeerida elulisi näitajaid, tehes seda
vajadusel intensiivravi tingimustes.

Kui vatsakeste funktsiooni toetamiseks on soovitatav intravenoosne glükagooni manustamine või
sümpatomimeetikumid (dobutamiin, isoprenaliin), võib liigse bradükardia raviks kasutada atropiini.
Kui nõutav on positiivne inotroopne toime, tuleb kaaluda fosfodiesteraasi inhibiitori (PDE)
kasutamist. Kui intoksikatsiooni profiilis domineerib perifeerne vasodilatatsioon, tuleb pideva
vereringe jälgimise all manustada norfenefriini või noradrenaliini. Ravimresistentse bradükardia korral
tuleb alustada ravi südamestimulaatoriga.

Bronhospasmi raviks tuleb manustada β-sümpatomimeetikume (aerosoolina või intravenoosselt) või
aminofülliini aeglase intravenoosse süste või infusioonina. Krampide korral on soovitatav diasepaami
või klonasepaami aeglane intravenoosne süste.

Raske üleannustamise korral, kui esinevad šoki sümptomid, tuleb toetavat ravi jätkata piisavalt pika
aja jooksul, st kuni patsiendi seisund on stabiliseerunud, kuna oodata on eliminatsiooni poolväärtusaja
pikenemist ja karvedilooli ümberjaotumist sügavamatest depoodest.

Farmakoterapeutiline rühm: alfa- ja beetablokaatorid.
ATC kood: C07AG02

Karvedilool on antioksüdatiivsete omadustega vasodilatoorne mitteselektiivne β-blokaator.
Vasodilatatsioon saavutatakse peamiselt valikulise α -retseptorite blokaadi kaudu. Karvedilool
1
vähendab vasodilatatsiooni abil veresoonte perifeerset vastupanu ning pidurdab β-blokaadi abil
reniini-angiotensiini süsteemi. Reniini aktiivsus plasmas väheneb ja vedelikupeetust esineb harva.

Karvedilool ei oma sisemist sümpatomimeetilist aktiivsust (ISA). Nagu ka propranolool, omab ta
membraani stabiliseerivaid omadusi.

Karvedilool on kahe stereoisomeeri sugulane. Loommudelites avastati mõlemal enantiomeeril α-
adrenergilisi retseptoreid blokeeriv aktiivsus. Valikuline β - ja β -adrenoretseptorite blokeerimine
1
2
omistatakse peamiselt S(-)enantiomeerile.

Karvedilool on tugev antioksüdant ja hapniku vabade radikaalide väljaviija. Karvedilooli ja tema
metaboliitide antioksüdatiivseid omadusi on tõestatud in vitro ja in vivo loomuuringutes ning in vitro
hulgas inimese rakutüüpides. Kliinilised uuringud on näidanud, et karvedilooli abil saavutatava
vasodilatatsiooni ja β-blokaadi tulemuseks on järgmised toimed patsientidel. Hüpertensiivsetel
patsientidel ei ole vererõhu alanemine seotud samaaegse perifeerse vastupanu suurenemisega, nagu on
tuvastatud puhaste β-blokaatorite korral. Südame löögisagedus väheneb veidi. Neeruvereringe ja
neerufunktsioon jäävad normaalseks, nagu ka perifeerne vereringe, mistõttu jäsemete külmust, mida
esineb β-blokaatorite korral sageli, on selle ravimiga täheldatud harva. Hüpertensiivsetel patsientidel
tõstab karvedilool norepinefriini kontsentratsiooni plasmas.

Stenokardiaga patsientide pikaajalises ravis on täheldatud, et karvedilool omab isheemiavastast toimet
ning vähendab valu. Hemodünaamika uuringud on näidanud, et karvedilool vähendab ventrikulaarset
eel- ja järelkoormust. Vasaku vatsakese funktsioonihäire või kongestiivse/omandatud
südamepuudulikkusega patsientidel omab karvedilool soodsat toimet hemodünaamikale ja vasaku
vatsakese väljutusfraktsioonile ning dimensioonidele. Südamepuudulikkusega patsientidel vähendab
karvedilool suremust ja kardiovaskulaarsetel põhjustel hospitaliseerimise vajadust.

Karvedilool ei oma negatiivset toimet lipiidide ega elektrolüütide profiilile seerumis. HDL (suure
tihedusega lipoproteiinide) ja LDL (väikse tihedusega lipoproteiinide) suhe jääb normaalseks.

Üldkirjeldus. Suu kaudu manustatud karvedilooli absoluutne biosaadavus on ligikaudu 25%.
Maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub ligikaudu 1 tund pärast manustamist. Annus ja
plasmakontsentratsioon on omavahelises lineaarses seoses. Patsientidel, kellel debrisokviin
hüdroksüülitakse aeglaselt, on karvedilooli kontsentratsioon plasmas kuni 2...3 korda suurem kui
debrisokviini kiiretel metaboliseerijatel. Toit ei mõjusta biosaadavust, ehkki maksimaalne
kontsentratsioon plasmas saabub hiljem. Karvedilool on ülimalt lipofiilne ühend. Ligikaudu 98…99%
karvediloolist seondub plasmavalkudega. Aine jaotusruumala on ligikaudu 2 l/kg ning maksatsirroosi
põdevatel patsientidel suurem. Pärast suukaudset manustamist metaboliseerub esmasel maksapassaažil
ligikaudu 60…75% ravimist.

Karvedilooli keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg on 6…10 tundi. Plasma kliirens on ligikaudu
590 ml/min. Eliminatsioon toimub peamiselt sapi kaudu. Karvedilool eritub eeskätt väljaheitega.
Väike osa elimineerub metaboliitidena neerude kaudu.

Karvedilool metaboliseerub ulatuslikult erinevateks metaboliitideks, mis elimineeruvad peamiselt sapi
kaudu. Karvedilool metaboliseerub maksas peamiselt aromaatse tuuma oksüdeerumise ja
glükuroniseerumise teel. Desmetüülumisest ja hüdroksüülumisest fenooli tuumal tekib kolm β-
retseptoreid blokeeriva aktiivsusega aktiivset metaboliiti. Neil aktiivsetel metaboliitidel on nõrgem
vasodilatoorne toime kui karvediloolil. Prekliinilistest uuringutest lähtuvalt on 4’-
hüdroksüfenoolmetaboliidil 13 korda tugevam β-retseptoreid blokeeriv aktiivsus kui karvediloolil.
Kuid inimesel on metaboliidi kontsentratsioon ligikaudu 10 korda väiksem kui karvedilooli
kontsentratsioon. Karvedilooli kaks hüdroksükarbasoolmetaboliiti on ülimalt tugevad antioksüdandid,
mille tugevus on 30…80 korda suurem kui karvediloolil.

Omadused patsientidest olenevalt. Vanus mõjustab karvedilooli farmakokineetikat. Eakatel on
karvediloolisisaldus plasmas ligikaudu 50% suurem kui noortel. Maksatsirroosiga patsiente vaatlevas
uuringus oli karvedilooli biosaadavus neli korda suurem ja maksimaalne sisaldus plasmas viis korda
suurem kui tervetel. Mõnel hüpertooniatõvega patsiendil, kellel kaasnes mõõdukas (kreatiniini kliirens
20…30 ml/min) või raske (kreatiniini kliirens <20 ml/min) neerupuudulikkus, täheldati ligikaudu
40…55% suuremaid karvedilooli kontsentratsioone plasmas kui normaalse neerufunktsiooniga
patsientidel. Tulemused olid siiski suurel määral varieeruvad.

Rottide ja hiirtega läbi viidud uuringud karvedilooli annustega 75 mg/kg ja 200 mg/kg (38…100-
kordne inimese maksimaalne ööpäevane annus) ei näidanud mingit kantserogeenset potentsiaali.

Imetajatel või teistel loomadel in vitro või in vivo läbiviidud uuringutes ei tuvastatud karvediloolil
mingeid mutageenseid toimeid.

Karvedilooli suurte annuste manustamisel tiinetele rottidele (> 200 mg/kg = >100-kordne inimese
maksimaalne ööpäevane annus) täheldati kõrvaltoimeid tiinusele ja viljakusele. Annustes > 60 mg/kg
(> 30-kordne inimese maksimaalne ööpäevane annus) täheldati loote füüsilise kasvu ja arengu peetust.
Täheldati embrüotoksilisust (suremuse tõus pärast embrüo implantatsiooni), kuid annustel 200 mg/kg
rottidel ja 75 mg/kg küülikutel (38…100-kordne inimese maksimaalne ööpäevane annus) ei täheldatud
deformatsioone.

Laktoosmonohüdraat
Mikrokristalne tselluloos
Krospovidoon
Povidoon K30
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Magneesiumstearaat
Värvained:
6,25 mg:
kollane raudoksiid (E172)
12,5 mg:
punane raudoksiid (E172) ja kollane raudoksiid (E172)

Ei ole kohaldatav.

4 aastat.

Polüetüleenist purk
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida originaalpurgis, valguse eest
kaitstult.

Blister
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida blistrid välispakendis, valguse
eest kaitstult.

Polüetüleenist (PE-HD) purgid või Al/PVC blistrid: 30, 50, 60 või 100 tabletti pakendis.

Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.