ASPIRIN CARDIO

Koronaartromboosi profülaktika
müokardiinfarkti kahtluse korral ja järgselt;
- stenokardia korral;
- pärast südame pärgarterite revaskularisatsiooni protseduuri;
- esmase müokardiinfarkti riski vähendamine kardiovaskulaarsete riskitegurite kaasnemisel.
- Ajuarterite tromboosi profülaktika
transitoorse ajuisheemia järgselt;
- isheemilise ajuinsuldi järgselt.
-

Suukaudne.

Arteriaalse tromboosi profülaktika annus on 100...300 mg ööpeäevas.

Äge müokardiinfarkt: algannus 100…300 mg manustatakse kohe, kui on müokardiinfarkti kahtlus.
Säilitusannus on 100…300 mg/ööpäevas 30 päeva jooksul pärast infarkti. Pärast 30 päeva möödumist
kaaluda edasist profülaktilist ravi müokardiinfarkti kordumise vältimiseks.
Kui gastroresistentseid tablette kasutatakse selle näidustuse puhul, tuleks algannusena manustatav
tablett närida, saavutamaks toimeaine kiiremat imendumist.

Esmase müokardiinfarkti riski vähendamiseks inimestel, kellel esinevad kardiovaskulaarsed
riskitegurid: 100 mg ööpäevas või 300 mg ülepäeviti.

Gastroresistentseid tablette tuleb eelistatavalt manustada enne sööki koos piisava koguse vedelikuga.

Lapsed ja alla 16-aastased noorukid - vt lõik 4.4.

Atsetüülsalitsüülhapet ei tohi kasutada järgnevatel juhtudel:
ülitundlikkus toimeaine, teiste salitsülaatide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;
- anamneesis salitsülaatide või sarnase toimega ainete (eriti mittesteroidsete põletikuvastaste
- ravimite) poolt esile kutsutud astma;
ägedad seedetrakti haavandid;
- hemorraagiline diatees;
- raske neerupuudulikkus;
- raske maksapuudulikkus;
- raske südamepuudulikkus;
- kombinatsioonis metotreksaadiga annuses 15 mg nädalas või rohkem (vt lõik 4.5);
- - raseduse viimane trimester (vt lõik 4.6).

Atsetüülsalitsüülhapet tuleb kasutada ettevaatusega järgnevatel juhtudel:
ülitundlikkus valuvaigistavate/põletikuvastaste/antireumaatiliste ravimite või teiste allergeenide
- suhtes;
anamneesis seedetrakti haavand, kaasa arvatud krooniline või korduv haavandtõbi või seedetrakti
- verejooks;
samaaegne ravi antikoagulantidega (vt lõik 4.5);
- neeru funktsioonihäirega või südame-veresoonkonna tsirkulatsioonihäirega patsientidel (nt
- renovaskulaarne haigus, kongestiivne südamepuudulikkus, hüpovoleemia, ulatuslik lõikus, sepsis
või ulatuslikud hemorraagilised episoodid), kuna atsetüülsalitsüülhape võib suurendada veelgi
neerukahjustuse ja ägeda neerupuudulikkuse tekkeriski;
tõsise glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi puudulikkusega patsientidel, kuna atsetüülsalitsüülhape
- võib esile kutsuda hemolüüsi või hemolüütilist aneemiat. Hemolüüsi tekkeriski suurendavad
faktorid on nt kõrge atsetüülsalitsüülhappe annus, palavik või ägedad infektsioonid;
maksafunktsiooni häire;
- ibuprofeen võib mõjutada atsetüülsalitsüülhappe kasulikku toimet. Patsiendid, keda ravitakse
- atsetüülsalitsüülhappega ja kes võtavad valuvaigistina ibuprofeeni, peavad pidama nõu oma
arstiga (vt lõik 4.5).

Atsetüülsalitsüülhape võib vallandada bronhospasmi ja esile kutsuda astmahooge või muid
ülitundlikkusreaktsioone. Riskifaktoriteks on olemasolev bronhiaalastma, heinapalavik, ninapolüübid
või krooniline hingamisteede haigus. See kehtib ka patsientide puhul, kellel tekivad allergilised
reaktsioonid (nt nahareaktsioonid, sügelus, urtikaaria) teiste ainete suhtes.

Trombotsüütide agregatsiooni inhibeeriva toime tõttu, mis püsib mitu päeva pärast manustamist, võib
atsetüülsalitsüülhape luua eelsoodumuse verejooksu tekkeks kirurgiliste operatsioonide ajal või
järgselt (kaasa arvatud väiksemad kirurgilised protseduurid, nt hamba ekstraktsioon).

Väikestes annustes vähendab atsetüülsalitsüülhape kusihappe eritumist. See võib vallandada podagra
hooge eelsoodumusega patsientidel.

Atsetüülsalitsüülhapet sisaldavaid ravimeid ei ole soovitatav kasutada ilma arstiga konsulteerimata
lastel ja alla 16-aastastel noorukitel palavikuga või ilma palavikuta kulgevate viirusinfektsioonide
korral. Teatud viirushaiguste, eriti A ja B gripi ning tuulerõugete korral võib tekkida Reye’ sündroom,
mis on väga harvaesinev, kuid võimalik, et eluohtlik seisund, mis nõuab kohest meditsiinilist
sekkumist. Risk sündroomi tekkeks võib suureneda atsetüülsalitsüülhappe samaaegsel kasutamisel,
kuid otsest seost ei ole tõestatud. Kui eelpoolnimetatud haigustega kaasneb kauakestev oksendamine,
entsefalopaatia ja maksafunktsiooni häired, siis võib see viidata Reye’ sündroomile.

Vastunäidustatud kombinatsioonid

Metotreksaat annuses 15 mg nädalas või rohkem:
metotreksaadi hematoloogilise toksilisuse suurenemine (metotreksaadi renaalse kliirensi vähenemine
põletikuvastaste ravimite toimel üldiselt ja metotreksaadi väljatõrjumine seosest plasmavalkudega
salitsülaatide poolt) (vt lõik 4.3).

Kombinatsioonid, mille puhul on vajalik ettevaatusabinõude rakendamine

Metotreksaat annuses alla 15 mg nädalas:
metotreksaadi hematoloogilise toksilisuse suurenemine (metotreksaadi renaalse kliirensi vähenemine
põletikuvastaste ravimite toimel üldiselt ja metotreksaadi väljatõrjumine seosest plasmavalkudega
salitsülaatide poolt).

Ibuprofeen:
eksperimentaalsete andmete alusel võib eeldada, et ibuprofeen inhibeerib väikeses annuses manustatud
atsetüülsalitsüülhappe toime trombotsüütide agregatsiooni samaaegse annustamise korral. Andmed on
piiratud ja ex vivo andmete tõlgendamine kliinilisse praktikasse ei sisalda kindlaid seisukohti
ibuprofeeni regulaarse kasutamise kohta ning kliiniliselt mitteoluline toime on seotud tõenäoliselt
ibuprofeeni juhusliku kasutamisega (vt lõik 5.1).

Antikoagulandid, trombolüütikumid/teised trombotsüütide agregatsiooni/hemostaasi
inhibiitorid:
suurenenud verejooksuoht.

Muud mittesteroidsed põletikuvastased ravimid koos salitsülaatide suurte annustega:
sünergistliku toime tõttu suurenenud oht haavandite ja seedetrakti verejooksu tekkeks.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSTI):
võimaliku sünergistliku toime tõttu suurenenud oht seedetrakti ülaosa verejooksu tekkeks.

Digoksiin:
vähenenud eritumise tõttu neerude kaudu suureneb digoksiini plasmakontsentratsioon.

Diabeedivastased ravimid, nt insuliin, sulfonüüluurea preparaadid:
hüpoglükeemilise toime suurenemine atsetüülsalitsüülhappe suurte annuste toimel
atsetüülsalitsüülhappe hüpoglükeemilise toime ja sulfonüüluurea väljatõrjumise tõttu seosest
plasmavalkudega.

Diureetikumid kombinatsioonis atsetüülsalitsüülhappe suurte annustega:
glomerulaarfiltratsiooni vähenemine renaalsete prostaglandiinide vähenenud sünteesi tõttu.

Süsteemsed glükokortikosteroidid, välja arvatud hüdrokortisoon, mida kasutatakse
asendusravina Addisoni tõve korral:
salitsülaatide sisalduse vähenemine veres glükokortikosteroid-ravi ajal ja salitsülaatide üleannustamise
oht pärast selle ravi lõppu, salitsülaatide suurenud elimineerimise tõttu glükokortikosteroidide toimel.

Angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid kombinatsioonis atsetüülsalitsüülhappe
suurte annustega:
glomerulaarfiltratsiooni vähenemine vasodilatoorsete prostaglandiinide pärssimise tõttu. Lisaks
antihüpertensiivse toime vähenemine.

Valproehape:
valproehappe suurenenud toksilisus väljatõrjumise tõttu seosest plasmavalkudega.

Alkohol:
atsetüülsalitsüülhappe ja alkoholi aditiivse toime tõttu suureneb seedetrakti limaskesta kahjustus ja
pikeneb veritsusaeg.

Urikosuurilised ained, nagu bensbromaroon, probenetsiid:
urikosuurilise toime vähenemine (konkureeriv kusihappe tubulaarne eliminatsioon).

Rasedus ja imetamine

Rasedus

Prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine võib avaldada kahjulikku toimet raseduse ja/või
embrüo/loote arengule. Epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad, et prostaglandiinide sünteesi
inhibiitorite kasutamisel raseduse varajases staadiumis suureneb risk nurisünnituse ja väärarengute
tekkeks. Arvatakse, et risk kasvab annuse suurenemise ja ravi kestvuse pikenemisega. Olemasolevad
andmed ei näita otsest seost atsetüülsalitsüülhappe manustamise ja suurenenud nurisünnituse riski
vahel. Olemasolevad epidemioloogilised andmed atsetüülsalitsüülhappe väärarenguid põhjustava
toime kohta on ebapiisavad, kuid siiski ei saa välistada suurenenud riski gastroskiisi tekkeks.
Prospektiivses uuringus raseduse varajases staadiumis (1. - 4. kuul) kasutamise kohta, milles osales
ligikaudu 14 800 ema-lapse paari, ei ilmnenud seoseid atsetüülsalitsüülhappe kasutamise ja
väärarengute esinemissageduse suurenemise vahel.
Loomkatsetes on ilmnenud reproduktsioonitoksilisust (vt lõik 5.3).

Raseduse 1. ja 2. trimester
Atsetüülsalitsüülhapet sisaldavaid ravimeid ei tohi kasutada raseduse esimese ja teise trimestri ajal kui
see ei ole hädavajalik. Kui atsetüülsalitsüülhapet sisaldavaid ravimeid kasutavad naised, kes soovivad
rasestuda või kelle rasedus on esimeses või teises trimestris, peaks kasutatav ravimi annus olema
võimalikult väike ja ravi kestvus võimalikult lühike.

Raseduse 3. trimester
Kõigi prostaglandiini sünteesi inhibiitorite toimel võivad raseduse kolmandal trimestril avalduda
lootel:
-
kardiopulmonaalne toksilisus (arterioosjuha enneaegne sulgumine ja pulmonaalne

hüpertensioon);
-
neerude düsfunktsioon, mis võib areneda neerupuudulikkuseks koos oligohüdramnioni

kujunemisega;

raseduse lõpus emal ja lapsel:
-
võimalik veritsusaja pikenemine ehk hüübimisvastane toime, mis võib esineda isegi väga

väikeste annuste korral;
-
emakakontraktsioonide pärssumine, mille tulemusel võib sünnitus hilineda või pikale venida.

Seega on atsetüülsalitsüülhape raseduse viimasel trimestril vastunäidustatud.

Imetamine

Salitsülaadid ja selle metaboliidid erituvad väikestes kogustes rinnapiima.
Kuna ravimi juhukasutamisel ei ole seni täheldatud ravimi ebasoodsat mõju imikule, ei ole tavaliselt
vaja rinnaga toitmist katkestada. Ent ravimi regulaarsel või suurte annuste kasutamisel tuleb rinnaga
toitmine varakult katkestada.

Ei ole täheldatud ravimi toimet autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele.

Loetletud kõrvaltoimed põhinevad Aspirini kõigi ravimvormide turuletulekujärgsel kasutamisel (sh
suukaudse lühi- ja pikaajalise raviga seotud) saadetud teatistel.

Ülemise ja alumise seedetrakti häired nagu düspepsia sümptomid, gastrointestinaalne- ja kõhuvalu,
harva seedetrakti põletik ning seedetrakti haavand, mis võib väga harva põhjustada seedetrakti
haavandi verejooksu ja perforatsiooni koos vastavate laboratoorsete näitajate ja kliiniliste
sümptomitega.

Trombotsüütide agregatsiooni inhibeeriva toime tõttu võib atsetüülsalitsüülhapet seostada
verejooksuohu suurenemisega. Täheldatud on selliseid verejookse nagu perioperatiivne hemorraagia,
hematoomid, ninaverejooks, urogenitaaltrakti verejooksud ja igemete veritsus.
Teatatud on ka harva ja väga harva esinenud tõsistest verejooksudest nagu seedetrakti hemorraagia,
aju hemorraagia (eriti kontrollimata hüpertensiooniga ja/või samaaegselt vere hüübimist pärssivaid
aineid tarvitanud patsientidel), mis võivad üksikjuhtudel olla eluohtlikud.

Hemorraagia võib põhjustada (nt varjatud mikroverejooksu tõttu) ägedat ja kroonilist
posthemorraagilist aneemiat/rauavaegusaneemiat koos vastavate laboratoorsete analüüside näitajatega
ja selliste kliiniliste sümptomitega nagu jõuetus, kahvatus, hüpoperfusioon.

Tõsise glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi puudulikkusega patsientidel on teatatud hemolüüsi ja
hemolüütilise aneemia tekkest.

Teatatud on neerukahjustuse ja ägeda neerupuudulikkuse tekkest.

Ilmneda võivad ülitundlikkusreaktsioonid koos vastavate laboratoorsete näitajate ja kliiniliste
sümptomitega, sealhulgas astma sündroom, kerged kuni keskmise raskusega nahka, hingamisteid,
seedetrakti ja südameveresoonkonda mõjutavad reaktsioonid, mille sümptomiteks võivad olla lööve,
nõgestõbi, turse, sügelus, riniit, ninakinnisus, kardiorespiratoorne distress ning väga harvadel juhtudel
rasked reaktsioonid, sh anafülaktiline šokk.

Väga harva on teatatud mööduvast maksakahjustusest koos maksa transaminaaside tõusuga.

On teatatud peapööritusest ja tinnitusest, mis võivad olla üleannustamise sümptomid.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Salitsülaatide toksilisus (mürgistuse võib põhjustada annus >100 mg/kg/päevas manustatuna enam kui
2 päeva jooksul) võib põhjustada ravist tingitud kroonilise mürgistuse või potentsiaalselt eluohtliku
ägeda mürgistuse (üleannustamise korral) tulenevalt alates juhuslikust manustamisest laste puhul kuni
raviga kaasneva mürgistuseni.

Krooniline salitsülaatide mürgistus võib olla hiiliv, kuna selle sümptomid on mittespetsiifilised.
Kerge krooniline salitsülaatide mürgistus ehk salitsülism tekib tavaliselt ainult pärast suurte annuste
korduvat manustamist. Sümptomiteks on peapööritus, tinnitus, kuulmislangus, higistamine, iiveldus,
oksendamine, peavalu ja segasusseisund, mis alluvad annuse vähendamisele. Tinnitus võib esineda
plasmakontsentratsioonidel 150...300 mikrogrammi/ml. Tõsisemad kõrvaltoimed tekivad
kontsentratsioonidel üle 300 mikrogrammi/ml.

Ägeda mürgistuse põhitunnuseks on raske happe-alus tasakaalu häire, mis võib varieeruda olenevalt
patsiendi east ja mürgistuse intensiivsusest. Lastel avaldub see eelkõige metaboolse atsidoosina.
Mürgistuse intensiivsust ei saa hinnata ainult plasmakontsentratsiooni alusel. Atsetüülsalitsüülhappe
imendumine võib olla viivitatud aeglustunud mao tühjenemise, konkremenditekke või ravimi
enterokatte tõttu. Atsetüülsalitsüülhappe mürgistuse ravis tuleb lähtuda selle ulatusest, intensiivsusest
ja kliinilistest sümptomitest ning üldistest mürgistuse ravi põhimõtetest. Valdavad meetmed on ravimi
kiirendatud eemaldamine ja samuti ka elektrolüütide ning happe-alus tasakaalu taastamine.

Tulenevalt salitsülaatide mürgistuse keerulisest patofüsioloogilisest mehhanismist võivad mürgistuse
sümptomid/uuringute leiud olla järgmised:

Sümptomid
Uuringute leiud
Ravivõtted
KERGE KUNI KESKMISE

Maoloputus, korduv
RASKUSEGA MÜRGISTUS
aktiveeritud söe manustamine,
forsseeritud leeliseline diurees
Tahhüpnoe, hüperventilatsioon,
Alkaleemia, alkaluuria
Vedeliku ja elektrolüütide
respiratoorne alkaloos
tasakaalu korrigeerimine
Diaforees


Iiveldus, oksendamine


KESKMISE RASKUSEGA

Maoloputus, korduv
KUNI RASKE MÜRGISTUS
aktiveeritud söe manustamine,
forsseeritud leeliseline diurees,
raskematel juhtudel
hemodialüüs
Respiratoorne alkaloos
Atsideemia, atsiduuria
Vedeliku ja elektrolüütide
kompensatoorse metaboolse
tasakaalu korrigeerimine
atsidoosiga
Hüperpüreksia

Vedeliku ja elektrolüütide
tasakaalu korrigeerimine
Respiratoorsed häired: alates


hüperventilatsioonist ja
mittekardiogeensest
kopsutursest kuni
hingamisseiskuse ja
lämbumiseni
Kardiovaskulaarsed häired:
Nt vererõhu ja EKG muutused

alates südamerütmihäiretest ja
hüpotensioonist kuni
südameseiskuseni
Vedeliku ja elektrolüütide
Nt hüpokaleemia,
Vedeliku ja elektrolüütide
kaotus: alates dehüdratsioonist
hüpernatreemia, hüponatreemia, tasakaalu korrigeerimine
ja oliguuriast kuni
neerufunktsiooni muutused
neerupuudulikkuseni
Glükoosi ainevahetuse häired,
Hüperglükeemia,

ketoos
hüpoglükeemia (eriti lastel),
ketoonide taseme tõus
Tinnitus, kuulmislangus


Seedetrakti häired:


seedetrakti verejooks
Vere häired:
Nt protrombiiniaja pikenemine,

alates trombotsüütide
hüpoprotrombineemia
agragatsiooni inhibeerimisest
kuni koagulopaatiani
Närvisüsteemi häired:


toksiline entsefalopaatia ja KNS
depressioon, mis võib avalduda
alates letargiast,
segasusseisundist kooma ja
krampideni

Farmakoterapeutiline rühm: trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid, v.a hepariin
ATC-kood: B01AC06

Atsetüülsalitsüülhape inhibeerib trombotsüütide agregatsiooni, blokeerides tromboksaan A2 sünteesi
trombotsüütides. Toimemehhanism põhineb tsüklooksügenaaside (COX-1) pöördumatul
inhibeerimisel. Inhibeeriv toime on eriti väljendunud trombotsüütide puhul, kuna neil puudub võime
seda ensüümi resünteesida. Arvatakse, et atsetüülsalitsüülhappel on trombotsüütidele ka muid
pärssivaid mõjusid. Seetõttu kasutatakse seda mitmesugustel vaskulaarsetel näidustustel.

Eksperimentaalsete andmete alusel võib eeldada, et ibuprofeen inhibeerib väikeses annuses
atsetüülsalitsüülhappe trombotsüütide agregatsiooni tekitava toime, kui neid manustatakse
samaaegselt. Ühes uuringus, kus ühekordselt manustati 400 mg ibuprofeeni 8 tundi enne või
30 minutit pärast kiirelt vabanevat atsetüülsalitsüülhappe annust (81 mg), ilmnes
atsetüülsalitsüülhappe toime nõrgenemine tromboksaani tekkele või trombotsüütide agregatsioonile.
Andmed on piiratud ja ex vivo andmete tõlgendamine kliinilisse praktikasse ei sisalda kindlaid
seisukohti ibuprofeeni regulaarse kasutamise kohta ning kliiniliselt mitteoluline toime on seotud
tõenäoliselt ibuprofeeni juhusliku kasutamisega.

Atsetüülsalitsüülhape kuulub happeliste mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite rühma, millel on
valuvaigistav, palavikku alandav ja põletikuvastane toime. Suuremaid suukaudseid annuseid
kasutatakse valu ja väiksemate palavikuliste seisundite nagu külmetus ja gripp leevendamiseks,
palaviku alandamiseks ning liiges- ja lihasvalu, ägedate ja krooniliste põletike nagu reumatoidartriit,
osteoartriit ja anküloosne spondüliit korral.

Pärast suukaudset manustamist imendub atsetüülsalitsüülhape seedetraktist kiiresti ja täielikult.
Imendumise ajal ja järgselt muudetakse atsetüülsalitsüülhape aktiivseks põhimetaboliidiks
salitsüülhappeks. Atsetüülsalitsüülhappe ja salitsüülhappe maksimaalne kontsentratsioon plasmas
saabub vastavalt 10...20 minuti ja 0,3...2 tunni jooksul. Aspirin Cardio tablettide happekindla katte
tõttu ei vabane toimeaine mitte maos, vaid soolestiku leeliselises keskkonnas. Võrreldes tavaliste
tablettidega lükkub seetõttu atsetüülsalitsüülhappe imendumine enterokattega tablettide manustamisel
3…6 tundi edasi.

Nii atsetüülsalitsüülhape kui salitsüülhape seonduvad ulatuslikult plasmavalkudega ja jaotuvad kiiresti
kõikidesse kehaosadesse. Salitsüülhape eritub rinnapiima ja läbib platsentaarbarjääri.

Salitsüülhappe metabolism toimub valdavalt maksas ning selle metaboliidid on salitsüluurhape,
salitsüülfenoolglükuroniid, salitsüülatsüülglükuroniid, gentiishape ja gentisuurhape.

Salitsüülhappe eliminatsiooni kineetika on annusest sõltuv, kuna selle metabolism sõltub
maksaensüümide aktiivsusest. Eliminatsiooni poolväärtusaeg on 2...3 tundi väikeste annuste korral
ning ligikaudu kuni 15 tundi suurte annuste korral. Salitsüülhape ja tema metaboliidid erituvad
peamiselt neerude kaudu.

Atsetüülsalitsüülhappe prekliiniline ohutusprofiil on hästi dokumenteeritud.

Loomkatsetes põhjustasid suurtes annustes manustatud salitsülaadid neerukahjustust, kuid ei
põhjustanud muid orgaanilisi kahjustusi. Atsetüülsalitsüülhappe mutageenset ja kartsinogeenset toimet
on in vitro ja in vivo katsetes laialdaselt uuritud, kuid asjakohased tõendid nende toimete kohta
puuduvad.

Erinevat liiki loomadel läbi viidud katsetes on ilmnenud salitsülaatide teratogeenne toime.
Salitsülaatide kasutamise järgselt prenataalses perioodis on kirjeldatud pesastumishäireid, embrüo- ja
fetotoksilist toimet ning järglaste õppimisvõime langust.

Pulbristatud tselluloos
Maisitärklis
Metakrüülhappe-etüülakrülaadi kopolümeer
Talk
Trietüültsitraat

Ei kohaldata.

5 aastat

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Värvitust läbipaistvast polüpropüleenkilest ja alumiiniumlehest blisterpakend.
Pakendis on 28 või 98 tabletti.

Erinõuded puuduvad.