AMIOKORDIN

Paroksüsmaalne supraventrikulaarne tahhükardia (sealhulgas Wolff-Parkinson-White’i sündroom),
kodade virvendus ja laperdus, ventrikulaarsed tahhüarütmiad, kui teised ravimid on toimeta,
vastunäidustatud või on põhjustanud tõsiseid kõrvaltoimeid.

Algannus (küllastusannus):
Tavaliselt jääb algannus vahemikku 600 mg kuni 1000 mg ööpäevas ning selle annusega võib ravi
jätkata 8 kuni 10 päeva jooksul.

Säilitusravi:
Kasutatakse vähimat annust, millega konkreetsel patsiendil soovitud ravitulemused saavutatakse.
Tavaline annus on 100 mg kuni 400 mg ööpäevas.
Alternatiivseks annustamisskeemiks on kahekordse tavalise ööpäevase annuse manustamine
ülepäeviti. Samuti on võimalik manustada terapeutiline annus ainult viiel päeval nädalas (ravikuuris
tehakse sel juhul nädalavahetustel paus).


Tabletid tuleb alla neelata tervelt, koos vähese vedelikuga. Tablette võib võtta söögi ajal või pärast
sööki, kas üks kord ööpäevas või kaheks-kolmeks väiksemaks annuseks jagatult. Ravimit tuleb võtta
regulaarselt ning iga päev ühel ja samal kellaajal. Kui patsiendil jääb üks annus vahele, peab ta selle

sisse võtma niipea, kui see on võimalik. Juhul, kui juba on käes peaaegu järgmise annuse manustamise
aeg, tuleb patsiendil võtta ainult järgmine ettenähtud annus (annust kahekordistamata).

Lapsed
Amiodarooni ohutus ja efektiivsus lastel ei ole tõestatud.
Olemasolevad andmed on kirjeldatud lõikudes 5.1 ja 5.2.

Ülitundlikkus toimeaine, joodi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Siinusbradükardia ja sinuatriaalne blokaad.
Siinussõlme sündroom, kui paigaldatud ei ole südamestimulaatorit.
Rasked ülejuhtehäired, kui paigaldatud ei ole südamestimulaatorit.
Samaaegne ravi preparaatidega, mis võivad põhjustada torsade de pointes’ tüüpi rütmihäireid.
Kilpnäärme funktsioonihäired.
Rasedus.
Imetamine.

Ravimi manustamist võib alustada ning patsienti ravikuuri algfaasis jälgida ainult arst, kellel on
piisavad teadmised ja kogemused südame rütmihäirete ravimise alal.
Enne ravi alustamist on soovitatav teostada EKG-uuring ning TSH uuring, samuti määrata kaaliumi
kontsentratsioon vereseerumis.
Ravimi kõrvaltoimed on tavaliselt annusest sõltuvad ning soovimatute kõrvaltoimete vältimiseks või
nende tekkeohu vähendamiseks tuleks kasutada vähimat toimivat säilitusannust.
Eakate patsientide ravimisel tuleb bradükardia tekkeohu tõttu olla ettevaatlik.
Amiodarooni farmakoloogiline toime põhjustab muutusi EKG-s: QT-intervalli pikenemist
(repolarisatsioonifaasi pikenemise tõttu) koos võimaliku U-saki tekkimisega. On teatatud uute
rütmihäirete tekkimisest või arütmia süvenemisest, mõni kord ka letaalsest. On oluline, kuid väga
raske eristada, kas see võib olla seotud ravimi proarütmogeense toimega, olla seotud kaasuva
südamehaigusega või olla seotud raviefekti puudumisega. Üldiselt on nendest juhtudest seoses
amiodarooniga teatatud harvemini kui seoses teiste antiarütmiliste ravimitega ning enamasti ilmnevad
need seoses ravimite koostoimetega ja/või elektrolüütide tasakaalu häiretega (vt lõik 4.5 ja 4.8).
Juhul, kui patsiendil tekib sinuatriaalne blokaad, teise või kolmanda astme AV blokaad või
bifastsikulaarne sääreblokaad, tuleb ravi katkestada. Amiodaroonravi ajal tuleb regulaarselt iga kolme
kuu järel, aga ka uute rütmihäirete tekkimisel või olemasoleva haiguse süvenemise tunnuste
ilmnemisel viia läbi elektrokardiograafiline jälgimine.

Amiodarooni toksilise toime tunnusteks kopsudele võivad olla progresseeruv hingeldus ja
ebaproduktiivne kuiv köha. Pulmonaarse toksilisuse sümptomite varajane kindlakstegemine on väga
oluline; seetõttu on soovitatav teha regulaarselt rindkere röntgenülesvõtteid ning uurida
kopsufunktsiooni (iga 6 kuu järel; kohustuslik on see aga juhul, kui ilmneb mõni kopsuhaiguse
sümptom).
Amiodaroon võib indutseerida kilpnäärmefunktsiooni häireid, eriti patsientidel, kelle isiklikus või
perekonnaanamneesis esineb kilpnäärmehaigusi. Seetõttu tuleb enne ravikuuri alustamist, ravi ajal
ning mitme kuu jooksul pärast ravi lõpetamist viia läbi patsiendi vastav kliiniline ja laboratoorne
uurimine. Kilpnäärmefunktsiooni häirete kahtlusel tuleb määrata ultrasensitiivsel meetodil TSH
(usTSH) tase.
Amiodaroon sisaldab joodi ning võib seeläbi mõjutada kilpnäärmefunktsiooni testide tulemusi,
ennekõike T3, T4 ja TSH määramist.

Ravi ajal on soovitatav regulaarselt määrata maksafunktsiooni näitajaid (transaminaasid).
Äge maksatalitluse häire (k.a tõsine maksapuudulikkus või maksakahjustus, mõnikord surmaga
lõppev) ja krooniline maksatalitluse häire võivad tekkida nii suukaudsete kui intravenoossete
amiodarooni ravimvormide manustamisel, kusjuures intravenoossel manustamisel esimese 24 tunni

jooksul. Seetõttu tuleb amiodarooni annust vähendada või ravi lõpetada, kui transaminaaside aktiivsus
on üle kolme korra normaalsest suurem.
Patsiente tuleb hoiatada, et nad väldiksid ravi ajal ülemäärast kokkupuudet päikesevalgusega või
kasutaksid vastavaid kaitsevahendeid ning määriksid katmata kehaosad kaitsekreemiga.
Anesteesia: Enne operatsiooni tuleb anestesioloogi informeerida sellest, et patsient kasutab
amiodarooni.

Lapsed
Amiodarooni ohutus ja efektiivsus lastel ei ole tõestatud.

Amiokordin sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasidefitsiidi või
glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Kuna amiodarooni poolväärtusaeg on pikk ja varieeruv, ei esine koostoimete oht mitte ainult
samaaegselt kasutatavate ravimitega, aga ka selliste ravimitega, mille manustamist alustatakse pärast
amiodaroonravi lõpetamist.

Vastunäidustatud on kombinatsioon koos järgmiste ravimitega, mis võivad põhjustada torsades de
pointes' tüüpi südame rütmihäireid:
- Antiarütmikumid, nt bepridiili, klass Ia - kinidiinitüüpi preparaadid, prokaiinamiid,
disopüramiid; klass III - sotalool;
- Mitte-antiarütmilised ravimid: nt vinkamiin, mõned neuroleptikumid (kloorpromasiin,
tioridasiin, flufenasiin, pimosiid, haloperidool, amisulpriid ja sertindool), antihistamiinikumid
(terfenadiin, misolastiin), tsisapriid, erütromütsiin (i/v) ja pentamidiin (parenteraalne).

Järgmiste ravimite samaaegne manustamine amiodarooniga ei ole soovitatav:
- Kaltsiumikanalite blokaatorid diltiaseem ja verapamiil ning beetablokaatorid - see võib
põhjustada ülemäärast bradükardiat ning AV blokaadi.
- Stimuleerivad lahtistid, kuna need võivad põhjustada hüpokaleemiat ning suurendada seetõttu
ventrikulaarsete rütmihäirete, sealhulgas torsade de pointes‘ tekkeohtu.
- Fluorokinoloonid, kuna võivad pikendada QT intervalli ning seeläbi suurendada torsades de
pointes tekkeriski.

Järgmiste ravimite samaaegsel manustamisel amiodarooniga tuleb olla ettevaatlik:
- Hüpokaleemiat põhjustada võivad ravimid:
- hüpokaleemiat indutseerivad diureetikumid,
- kortikosteroidid,
- amfoteritsiin B (intravenoosselt).

Hüpokaleemia võib põhjustada täiendavat QT-intervalli pikenemist ning suurendada omakorda
ventrikulaarsete rütmihäirete, kaasa arvatud torsade de pointes‘ tekkeohtu. Kui amiodarooni ja
ülalmainitud ravimite samaaegset kasutamist ei ole võimalik vältida, tuleb monitoorida QT-intervalli
ning vajadusel korrigeerida hüpokaleemia. Torsade de pointes’ tekkimisel ei tohi manustada
rütmihäiretevastaseid preparaate (kasutada tuleb elektrilist süstoli stimulatsiooni ning intravenoosselt
võib manustada magneesiumi).

Varfariin:
Esineb suurenenud veritsemisoht. Amiodaroonravi ajal ja pärast ravi lõpetamist on soovitatav
sagedasem protrombiiniaja määramine ning vajadusel varfariini annuste kohandamine (nende
vähendamine ühe kolmandiku või poole võrra).

Tritsüklilised antidepressandid, fenotiasiinid, astemisool või terfenadiin:
Nimetatud ravimid võivad täiendavalt pikendada QT-intervalli ning suurendada ventrikulaarsete
rütmihäirete, ennekõike torsade de pointes‘, tekkeohtu.


Südameglükosiidid:
Südameglükosiidide
ja
amiodarooni
samaaegsel
kasutamisel
võivad
tekkida
häired
atrioventrikulaarses ülejuhtes. Lisaks sellele esineb võimalus digoksiini kontsentratsiooni
suurenemiseks vereseerumis (digoksiini kliirensi languse tõttu). Ravi alustamisel amiodarooniga tuleb
jälgida digoksiini kontsentratsiooni vereseerumis ning vähendada digoksiini annuseid (poole võrra)
või preparaadi manustamine katkestada.

Fenütoiin:
Samaaegsel kasutamisel võivad ilmneda fenütoiini üleannustamise sümptomid, kuna amiodaroon
suurendab fenütoiini kontsentratsiooni vereseerumis. Sellistel juhtudel tuleb teostada fenütoiini taseme
määramine vereplasmas ning vähendada fenütoiini annuseid (1/3 kuni 1/2 võrra).

Tsüklosporiin:
Tsüklosporiini kliirensi vähenemise tõttu esineb oht tsüklosporiini kontsentratsiooni suurenemiseks
vereseerumis. Tsüklosporiini annuseid tuleb vastavalt kohandada.

Tsimetidiin:
Tsimetidiini ja amiodarooni samaaegsel kasutamisel aeglustub amiodarooni metabolism, mis võib viia
amiodarooni kontsentratsiooni suurenemisele vereseerumis.

Fentanüül:
Kombinatsioonis amiodarooniga võib fentanüüli toime tugevneda mis võib suurendada fentanüüli
toksilisust.

Teised CYP 3A4 kaudu metaboliseeruvad ravimid:
Lidokaiin, takroliimus, sildenafiil, midasolaam, triasolaam, dihüdroergotamiin, ergotamiin,
simvastatiin ja teised CYP 3A4 kaudu metaboliseeruvad statiinid (lihastoksilisus).

Viirustevastased ained:
Proteaasi inhibiitorid (atazanaviir, indinaviir, nelfinaviir, ritonaviir) inhibeerivad tsütokroomi CYP
3A4, seetõttu tuleb nende manustamisel koos amiodarooniga monitoorida viimase
plasmakontsentratsioone.

Ettevaatlik tuleb olla amiodarooni kasutamisel üldanesteesia ajal, kuna esineb atropiinile allumatu
bradükardia, hüpotensiooni, ülejuhtehäirete tekke ning südame väljutusmahu vähenemise tekkeoht.
Vähestel juhtudel on esinenud raskeid hingamistegevuse komplikatsioone, mis võivad lõppeda
surmaga; kõige sagedamini on neid esinenud vahetus operatsioonijärgses perioodis (täiskasvanute äge
respiratoorne distress-sündroom). Samuti võib sellega seotud olla kõrge hapniku kontsentratsioon,
seetõttu on hapnikravi teostamisel postoperatiivses perioodis vajalik ettevaatus. Enne plaanilist
operatsiooni tuleb anestesioloogi informeerida sellest, et patsient võtab amiodarooni.

Mõju laboratoorsetele analüüsidele:
Amiodaroon võib mõjutada kilpnäärmefunktsiooni teste, ennekõike T3, T4 ja TSH määramist.

Rasedus
Amiodaroon läbib platsentaarbarjääri ning seda on leitud lootest. Raseduse ajal on ravim
vastunäidustatud. Amiodarooni võib raseduse ajal manustada ainult selgete näidustuste olemasolul
(kui ükski teine rütmihäiretevastane preparaat ei anna soovitud tulemusi) ning loodetav kasu kaalub
üles võimalikud ohud.

Imetamine
Amiodaroon eritub märkimisväärsetes kogustes rinnapiima, seetõttu on ravim rinnaga toitvatele
emadele vastunäidustatud.

Mõnedel patsientidel võib amiodaroon mõjutada autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

Amiodaroon aeglustab südame löögisagedust ning võib mõnedel patsientidel põhjustada bradükardiat.
Kui südame löögisagedus on alla 55 löögi minutis, tuleb annuseid vähendada või ravi ajutiselt
katkestada.
Amiodaroon võib süvendada olemasolevaid rütmihäireid või põhjustada uusi.
Amiodaroon võib põhjustada südamepuudulikkust või olemasoleva südamepuudulikkuse süvenemist
(vajalik on samaaegne ravi kardiotooniliste preparaatidega).
Seedetrakti kõrvaltoimeteks on iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus ning isulangus, harva ajutine
maksapuudulikkus (maksaensüümide aktiivsuse suurenemine). Kõrvaltoimed võivad avalduda ka
ägeda maksapuudulikkuse tunnustena (transaminaaside kontsentratsiooni suurenemine vereseerumis
ja/või ikterus) ja kroonilise maksahaigusena (pseudoalkohoolne hepatiit, maksatsirroos). Seetõttu on
soovitatav olemasoleva maksakahjustusega patsientide seisundit sagedamini jälgida, vajadusel tuleb
ravi katkestada. Maksapuudulikkuse bioloogilised ja kliinilised tunnused kaovad tavaliselt pärast ravi
katkestamist.
Amiodaroonravist tingitult võivad sarvkesta ülemistes kihtides moodustuda mikrodeposiidid (reeglina
ei põhjusta need probleemi, ent äärmuslikel juhtudel võivad need valgusesse vaatamisel põhjustada
värviliste halode nägemist). Ravikuuri katkestamine ei ole vajalik, ent patsient tuleks suunata
oftalmoloogilisele uuringule.
Amiodarooniga ravitud patsientidel on esinenud ka nägemisnärvi neuropaatia ja/või nägemisnärvi
neuriidi juhtumeid, mille tulemusena tekib tavaliselt nägemiskahjustus. Mõnedel juhtudel
nägemiskahjustus progresseerunud permanentse pimeduseni. Nägemisnärvi neuropaatia ja/või
nägemisnärvi neuriit võib tekkida suvalisel ajahetkel pärast ravi alustamist. Selle nähu põhjuslik seos
amiodarooni kasutamisega ei ole lõplikult kindlaks tehtud. Juhul, kui tekivad nägemiskahjustuse
sümptomid, näiteks nägemisteravuse muutused või perifeerse nägemise vähenemine, on soovitatav
koheselt teostada oftalmoloogiline uuring. Nägemisnärvi neuropaatia ja/või nägemisnärvi neuriidi
olemasolul tuleb amiodaroonravi vajadus üle vaadata. Hinnata tuleb amiodarooniga teostatava
rütmihäiretevastase ravi ohtude ja võimalike tüsistuste ning eluohtliku rütmihäire ravist saadava kasu
suhet. Amiodaroonravi ajal tuleb teostada regulaarset oftalmoloogilist kontrolli.
Amiodaroonravi ajal või pärast ravi lõpetamist võib tekkida hüpotüreoidism või hüpertüreoidism.
Sellisel juhul tuleb amiodarooni manustamine katkestada. Hüpotüreoidismi korral tuleb alustada
asendusraviga; hüpertüreoidismi korral võib vajalik olla ajutise türeostaatilise ravi rakendamine.
Kilpnäärme normaalne funktsioon taastub tavaliselt mõni kuu pärast amiodaroonravi katkestamist.
Köha ja progresseeruv hingeldus peegeldavad amiodarooni otsest ja kaudset toksilist toimet
kopsudele. Seisunditeks, mis võivad selle tõttu kujuneda, on interstitsiaalne pneumoniit, kopsude
fibroos, pleuriit, oblitereeriv bronhiit. Need kõrvaltoimed on oma iseloomult tavaliselt mööduvad.
Kui tekib ülitundlikkus amiodarooni suhtes, tuleb amiodaroonravi katkestada ning alustada ravi
kortikosteroididega.
Ravi ajal amiodarooniga ning mõne nädala jooksul pärast ravi lõpetamist võib päikesevalgusega
kokku puutunud kehaosadel ilmneda valgustundlikkusreaktsioone, löövet või naha värvumist
hallikassiniseks. Suvel peaks patsient katmata kehaosade kaitseks päikesevalguse eest kasutama
vastavaid kaitsekreeme.
Amiodarooni kasutamise ajal tekkivad neuroloogilised häired võivad avalduda perifeersete
neuropaatiate, paresteesiate, treemori, tserebellaarse ataksia, peavalude, polüneuropaatia, pearingluse,
kolju siserõhu healoomulise suurenemise, luupainajate või kuulmishallutsinatsioonidena.
Teisteks võimalikeks kõrvaltoimeteks on müopaatia, epididümiit, impotentsus, metallimaitse suus,
alopeetsia, väsimus, vaskuliidid, neerukahjustus koos kreatiniini kontsentratsiooni suurenemisega
vereseerumis, trombotsütopeenia ning harva hemolüütiline ja aplastiline aneemia.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See

võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sagedased ja tugevamalt väljendunud kõrvaltoimed viitavad tavaliselt üleannustamisele. Enamikul
juhtudel piisab ravimi annuste vähendamisest või amiodaroonravi ajutisest katkestamisest ning
patsiendi jälgimisest (vererõhk, EKG).

Sümptomid
Suure arvu tablettide sissevõtmisel võivad tekkida hüpotensioon, bradükardia, atrioventrikulaarse
ülejuhte häired ning teised rütmihäired, aga ka maksakahjustus.

Ravi
Maoloputus, aktiveeritud söe ning sooladel põhinevate lahtistite manustamine. Patsienti tuleb hoolikalt
jälgida (ennekõike vererõhku ja EKG-d). Ravi on sümptomaatiline. Spetsiifilist antidooti ei ole.
Hemodialüüs ei ole amiodarooni organismist kõrvaldamiseks efektiivne meetod. Võimalikku
bradükardiat võib ravida atropiini, beetaretseptorite agonistide ja glükagooni manustamisega või
ajutise südamestimulatsiooniga.

Farmakoterapeutiline rühm: antiarütmikum, klass III, ATC-kood: C01BD01.

Toimemehhanism
Amiodaroon blokeerib kaaliumikanaleid, kiireid naatriumikanaleid ning kaltsiumikanaleid, samuti
antagoniseerib ta mittekonkureerivalt alfa- ja beeta-adrenergiliste retseptorite stimulatsioonile.

Farmakodünaamilised toimed
Preparaadi farmakoloogiline toime avaldub antiarütmilises ning antiisheemilises toimes.

Antiarütmilised toimed
- Kaaliumikanalite blokeerimise tulemusena pikeneb aktsioonipotentsiaali 3. faas (Vaughan-
Williamsi klassifikatsiooni järgi III klassi rütmihäiretevastaste preparaatide tüüpiline toime).
Selline aktsioonipotentsiaali kestuse pikenemine ei mõjusta südame löögisagedust.
- Siinussõlme automatismi vähenemine põhjustab bradükardiat, mis ei reageeri atropiini
manustamisele.
- Mittekonkureeriv alfa- ja beeta-adrenergiliste toimete inhibeerimine.
- Sinuatriaalse-, atriaalse- ning nodaalse ülejuhtekiiruse aeglustamine.
- Refraktaarperioodi pikenemine ning südamelihase erutuvuse vähenemine atriaalsel, nodaalsel
ning ventrikulaarsel tasemel.
- Erutuse ülejuhte aeglustamine ning refraktaarperioodi pikendamine aktsessoorsetes
atrioventrikulaarsetes ülejuhteteedes.
- Vatsakestevahelisele erutusjuhtele ravimil toimet ei ole.

Isheemiavastased toimed
- Mõõdukas perifeerse resistentsuse vähenemine ning südame löögisageduse aeglustumine, mille
tulemusel väheneb südamelihase hapnikutarbimine.
- Mittekonkureeriv inhibeeriv toime alfa- ja beeta-adrenergiliste retseptorite stimulatsioonile.
- Koronaararterite verevoolutuse suurenemine otsese toime tõttu müokardi arterite silelihastele.
- Südame väljutusmahu säilitamine aordi siserõhu langetamise ja perifeerse resistentsuse
vähendamise kaudu.


Teised toimed:
- Vähene negatiivne inotroopne toime.

Lapsed
Kontrollitud uuringuid ei ole lastel läbi viidud.
Avaldatud uuringutes oli amiodarooni ohutust hinnatud 1118 erinevate rütmihäiretega lastel.
Järgnevaid annuseid kasutati laste kliinilistes uuringutes.

Suukaudne
- Algannus: 10 kuni 20 mg/kg päevas 7 kuni 10 päeva jooksul (või 500 mg/m² päevas, kui
väljendatakse kehapinna ruutmeetri kohta)
- Säilitusannus: kasutada tuleb minimaalset efektiivset annust; vastavalt patsiendi individuaalsele
ravivastusele võib selleks olla 5 kuni 10 mg/kg päevas (või 250 mg/ m² päevas, kui
väljendatakse kehapinna ruutmeetri kohta)

Veenisisene
- Algannus: 5 mg/kg kehakaalu kohta 20 minuti kuni 2 tunni jooksul
- Säilitusannus: 10 kuni 15 mg/kg päevas alates mõnest tunnist kuni paari päevani

Suukaudse ravi vajadusel võib raviga alustada samaaegselt, tavalise algannusega.

Kuigi amiodarooni farmakokineetilised omadused on dokumenteeritud, ei ole neid siiski lõplikult läbi
uuritud, iseäranis ravimi biosaadavuse, vereplasma kontsentratsioonide ning terminaalse
eliminatsiooni poolväärtusaja suuri varieeruvusi erinevate patsientide vahel.

Imendumine
Amiodaroon imendub aeglaselt ning suure varieeruvusega.
Amiodarooni keskmine biosaadavus jääb ligikaudu vahemikku 40 kuni 50%.
Ravimi maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas kujuneb 2 kuni 10 tunni jooksul. Pikaajalise ravi
korral saabub ravimi maksimaalne kontsentratsioon järk-järgult mõne nädala kuni mõne kuu jooksul.

Jaotumine
Tema jaotusruumala on suur (enam kui 66 l/kg, see on rohkem kui 5000 l). Suurem osa amiodaroonist
jaotub rasvkudedesse ning hea verevarustusega organitesse, milles leidub rohkelt rasvkude, näiteks
kopsudesse, lümfisõlmedesse, südamesse, maksa, pankreasse, neerudesse, lihaskudedesse ning
kilpnäärmesse.

Biotransformatsioon
Amiodaroon metaboliseerub peamiselt maksas ning osaliselt ka sooles (täpsemalt soole limaskestas).
Peamised metaboolsed rajad on desetüleerimine (maksas) ning N-dealküleerimine (soole limaskestas).
Amiodarooni
peamine
metaboliit
mono-N-desetüülamiodaroon
(desetüülamiodaroon)
on
farmakoloogiliselt toimiv.
Identifitseeritud on ka teisi (desjodeeritud) metaboliite, aga nende võimalikku kumuleerumist,
farmakodünaamilisi ning toksilisi toimeid ei ole praeguseks ajaks lõplikult välja uuritud.
Desetüülamiodarooni farmakokineetilised ja farmakodünaamilised toimed sarnanevad amiodarooni
toimetele.

Eritumine
Amiodaroon eritub sapi kaudu (roojaga) ning neerude kaudu. Kuna preparaat metaboliseerub peaaegu
täielikult, leidub teda uriinis ja roojas väga väikestes kogustes. Kuna renaalne eritumine on peaaegu
olematu, ei ole neerupuudulikkusega patsientidel annust kohandada vaja.
Ühekordse annuse manustamisel on eliminatsiooni poolväärtusaeg keskmiselt 3,2 kuni 20,7 tundi ja
kliirens 0,14 ml/min kuni 0,69 l/min. Pikaajalise manustamise korral on ravimi eliminatsiooni
poolväärtusaeg väga pikk, s.t 13 kuni 103 päeva (keskmiselt 53±24 päeva). Pärast ravi katkestamist

toimub ravimi eliminatsioon veel mitme kuu vältel.
Ravikuuri mõne esimese päeva jooksul toimub preparaadi kumuleerumine organismi. Eliminatsioon
ilmneb mõne päeva pärast ning püsiseisundi kontsentratsioon vereplasmas kujuneb järk-järgult mõne
nädala kuni mõne kuu jooksul. Ülalkirjeldatud omaduste tõttu tuleb ravi alustada küllastavate
algannustega, et saavutada kudedes kiiresti terapeutilise toime avaldumiseks vajalikud ravimi
kontsentratsioonid.
Amiodarooni rütmihäiretevastane toime on kliiniliselt täheldatav umbes 7 päeva jooksul ning
maksimaalne toimetugevus saabub 15 kuni 30 päeva jooksul.
Pärast ravi katkestamist püsib terapeutiline toime veel 10 päeva kuni ühe kuu jooksul.
Amiodaroon läbib platsentaarbarjääri. Samuti eritub ravim rinnaga toitvate emade rinnapiima.
Hemodialüüsil või peritoneaaldialüüsil amiodaroon ei eritu.

Lapsed
Kontrollitud uuringuid ei ole lastel läbi viidud. Piiratult avaldatud andmetes ei olnud lastel võrreldes
täiskasvanutega erinevusi märgata.

Ägeda toksilisuse uuringute andmetel katseloomadel on amiodaroon vähese toksilisusega aine (LD
50
ületas 3 g/kg), ent pikaajalisel manustamisel põhjustas ravim maksa- ja kopsukahjustusi.
Reproduktiivsusuuringud näitasid viljakuse vähenemist ning embrüotoksiliste toimete olemasolu, kuid
teratogeenset toimet ei täheldatud. Amiodaroon läbib platsentaarbarjääri ning eritub rinnapiima.
Viiteid amiodarooni mutageensele toimele ei ole esinenud, aga on andmeid, mis viitavad kilpnäärme
kasvajate sageduse suurenemisele rottidel pärast ravimi pikaajalist manustamist. 2-aastases
kartsinogeensuse uuringus rottidel põhjustas amiodaroon kilpnäärme follikulaarsete kasvajate
(adenoomide ja/või kartsinoomide) esinemissageduse suurenemist mõlemast soost loomadel annustes,
mis olid samaväärsed kliinilise ekspositsiooniga. Kuna mutageensuse leiud olid negatiivsed, on sellist
tüüpi kasvajate puhul pakutud pigem epigeneetilist kui genotoksilist tekkemehhanismi. Hiirtel
kartsinoome ei täheldatud, kuid ilmnes annusest sõltuv kilpnäärme follikulaarne hüperplaasia. Need
rottidel ja hiirtel täheldatud toimed kilpnäärmele on kõige suurema tõenäosusega tingitud amiodarooni
toimest kilpnäärmehormoonide sünteesile ja/või vabanemisele. Nende leidude tähtsus inimesele on
vähene.

Laktoosmonohüdraat
Maisitärklis
Povidoon
Kolloidne ränidioksiid
Magneesiumstearaat

Ei kohaldata.

5 aastat

Hoida temperatuuril kuni 30°C.
Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Al- ja PVC-fooliumist blisterpakend. 60 tabletti pakendis.

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.