Depressioon raseduse III trimestril 30.01.16 / Rasedus ja sünnitus

Külastaja küsib:

Tere!

Olen raseduse 34. nädalasse jõudnud. Viimane kuu on olnud minu jaoks põrgu - alates dekreeti jäämisest peale. Mu päevad on niivõrd hallid ja igavad, kuigi ma püüan nende sisse mahutada massaaže ja muid käike-lõbustusi. Kuigi muidugi kuna iga lõbustus maksab, siis mõnel päeval on minu päev nii primitiivne, et piirdub poeskäiguga. Kuna öö ja päev on sassis, siis ei jõuagi eriti kuhugi, sest ärkan tavaliselt hilja.
Depressioon tabas mind väga ootamatult. Kui veel tööl käisin, olin rahulik ja ÕNNELIK. Töö ja inimestega suhtlemine, kuhugi kollektiivi kuulumise tunne tegi mind õnnelikuks. Kui ma nüüd meenutan enda suvepuhkuseid, siis mul pole kunagi olnud suvel, kui on aega palju, sellist masendust. Või kui midagi olen tundnud, siis olen rahulikult saanud natuke veini või siidrit juua - see pole mingi igapäevane asi, vaid raskustunde korral, mida võib aeg-ajalt ju iga inimene tunda, on see mind aidanud. Teeb sisemuse klaariks ja justkui puhastumine toimub, kuigi kogused on väga väikesed olnud. Siis jälle tükk aega ei joo üldse alkoholi. Nüüd muidugi pole juba ammu alkohoolseid jooke tarbinud - alates rasedusest teadasaamisega (ehk siis kokku umbes 7 kuud).
Kirjutasin Teile hiljuti seoses väga tugevate unehäiretega, mis tabasid mind umbes natuke enne jõule. Unehäired möödunud veel pole, aga vähemalt on olukord väga natukenegi paremaks läinud. Varem oli nii, et kuna magasin 1,5 tunni kaupa ja siis pidin olema kaua-kaua üleval ja piinlema, enne kui sain endale järgmise 1,5 tundi lubada (sekka nuttu ja hüsteeriat, ahastust, et miks ma küll magada ei saa, see tundus nii ebaõiglane, piinarikas ja lõputu õudus), ja siis tekkis ärevus üldse ööde ja uinumise ees, kuna seostus piina, kõrge vererõhu ja üleüldiselt väga kehva enesetundega (kord kaalusin isegi kiirabi kutsumist, sest ei õnnestunud üldse uinuda ja mul oli tõsiselt halb olla). Hakkasin magamaminekuid kartma. Praegu kardan ka, aga uuesti uinumine pärast unekatkestusi on juba natuke kergem, seega see ärevushäire hakkab üle juba vaikselt minema vist.
Olen jõudnud järeldusele, et minu jaoks on dekreediaeg täiesti vastunäidustatud (oh, oleks ma seda vaid varem teadnud!). Kiirustasin liialt kojujäämisega, ma oleks saanud veel siiski üsna pikalt tööl käia. Töö pole ju lihtsalt töö, vaid see on ka mõnus suhtlus töökaaslastega, kollektiivi kuulumise tunne, tööl käimine ka väsitab mõnusalt (see on ju heaks uneks ka vajalik), samuti hoiab töölkäimine sundmõtetest ja kurbusest eemal. Praegu tunnengi meeletut kurbust ja see on kestnud juba eelmise aasta viimasest nädalast peale. Minu meelest läheb see tunne üha hullemaks. Mul on vaja kaks kuud veel vastu pidada, aga mul on tunne, et lõpetan enne kusagil psühhoneuroloogiakliinikus (kus ma veel kunagi olnud pole), kui sünnituseni jõuan. Mu aju töötab täistuuridel mõtete suunas, kuidas küll ennast rahustada ja lõõgastuda, mida võiksin ette võtta jne, aga ei suuda mingit head ideed välja mõelda, sest üksi on mul raske ettevõtmisi teostada - üksi olles üksindustunne läheb veelgi suuremaks. Ilmselt aitaks keskkonnavahetus, kuigi ega see kindel pole.
Mul on mees, aga tema käib tööl ja õhtuti läheb juba väga varakult magama. Ma tunnen, et olen kogu aeg üksi. Siis pean vaikselt pimedas majas ringi hiilima, ülivaikselt telekat vaatama ja tunnen, et suhtlusest jääb väga teravalt puudu. Võiksin ju iga päev tööinimestel külas käia, aga see tüütaks neid. Olen ka mehel töö juures käinud - kusjuures pärast seda olen tundnud ennast palju paremini. Sealsed inimesed tunnevad mind ja veel on üks asi - seal on väga tugev valgustus. See on nagu valgusteraapia.
Öösiti hulgun majade vahel ringi (eks öö ja päev on sassis ka) ja kuna kõik aknad on pimedad, siis tekib tunne, et mul on midagi viga, sest olen nii teistsugune kui teised. Varem, kui tööl käisin (elasin siis teises linnas põhiosa ajast), ei häirinud mind üldse see, kui uni tuli alles k 5 või isegi k 8 hommikul alles (tavaliselt tuli küll k 2 juba). Nüüd, kuna mees ärkab varakult ja jookseb tööle, siis see tekitab veelgi rohkem eraldatuse tunnet. Ma nutan igal õhtul just enne seda, kui mees hakkab magama heitma. Tunnen end nagu maailmast äralõigatuna. Ma miskipärast usun, et tunneksin end paremini, kui vähemalt väljas oleks kauem valgegi. Aga mul on pidevalt tunne, et elan kusagil pimedas koopas, pole vabadust, pole õhku. Üksi elades tundsin pidevat vabadustunnet. Mul oli vabadus istuda pool ööd või terve öö valges toas, lugeda valges toas internetist tekste, vabadus teha aken nii lahti, kui ma tahan... Nüüd tunnen pidevat ahistustunnet. Ma pole oma mehega kunagi veel nii pikalt koos elanud (ikka olen vahepeal, kui on puhkuste aeg vms, olnud vahepeal ka ema juures külas, kes elab teises linnas). Nüüd viimati ema juures lühikest aega olles ma ei tundnud, et oleksin palju õnnelikum kui mehega koos elades. Olin rahutu, täiesti unetu ja mul oli ka seal meeletult igav. Varem pole ma seal ennast nii halvasti kunagi tundnud.
Haiget teeb see, et mina oma üksinduse jutuga teen ju oma mehele ka haiget, sest eks ta tahaks, et ma oleksin rahulik ja õnnelik. Ma ei tea, mis mul täpselt puudu jääb, aga midagi jääb väga teravalt puudu. Olid ajad, kui ma unistasin sellest, et ei peaks pikalt tööl käima, aga nüüd tundub see minu jaoks lausa karistusena.
Ja üks asi veel: laps oli planeeritud, aga ma ei tunne, et ma tahaks, et ta sünniks juba... Ma pole selleks absoluutselt valmis. Perekoolis olen ka ainult ühes loengus käinud, kuigi esialgu oli plaanis, et käin nendes nii palju kui võimalik. Muudkui olen järjest neid aegu ära öelnud, sest ei taha isegi enam mõelda selle peale, et pean varsti emaks saama. Olen juba praegu nii magamata, väsinud ja tasakaalutu, et ma üldse ei kujuta ette, mis uperpalli mu psüühika siis veel pärast lapse sündi teeb, kui ju toimub veel rohkem muutusi elus ja ka unega võin täielikult hüvasti jätta. Mäletan seda, kui hüsteerikas ma olin, kui ma magada ei saanud, ma ei tundnud ennast ära, ma läksin justkui täiesti segi peast (kuni sellele lisandus veel vähemalt tunnike und - siis tundsin end juba palju rahulikumalt). Tõesti kardan enda vaimse tervise pärast, mis küll saama hakkab. Praegu - kuna saan natuke paremini magada - olen vähemalt päeval rahulik ja enam-vähem eluga justkui rahul. Ööd on minu jaoks kõige raskemad. Siis lihtsalt nutan ja muudkui mõtlen üle, tunnen mingit abstraktset ärevust (see on vist hirm üksiolemise ees, kuigi üksi elades ma ei tundnud kunagi sellist tunnet). Ja veel ei meeldi see, et ma ei tea kunagi, mida ma järgmisel päeval tegema hakkan. Vahel panen aegu kinni massaaži jne, aga sellest on kuidagi nii vähe minu jaoks. Tuttavad ütlevad, et puhka praegu, kuniks saad, aga ma suren sellesse puhkamisse ära juba. Kuigi ma teeks hea meelega ka tööd praegu, kas või tasuta. Tahaksin tunda ennast vajalikuna, aga tunnen ennast väärtusetuna, sest identifitseerin ennast ja enda väärtust töö kaudu.
Palderjan ei mõju mulle ega tee mind õnnelikuks. Ei teagi, kuidas saaksin serotoniini taset enda ajus suuremaks kruttida?
Mehega ei ole voodielu väga ammu enam olnud. Ma tunnen, et ei taha, ei suuda... See on muidugi raske küsimus, aga kas selline asi on raseduse III trimestril tavaline, et depressioon tekib justkui ilma põhjuseta? Oleks ma teadnud, et raseduse lõpuosa mulle niimoodi mõjub, ma poleks kunagi rasedaks jäänudki. I trimester oli raske, aga ainult füüsilises mõttes (vaevused olid tapvad, kuid olin siiski rõõmus), II trimestril ma õitsesin tööl, pea lõikas hästi, olin õnnelik ja rahulik kogu aeg, ja kohe, kui algas III trimester, olen täiesti hulluks läinud, ei leia rahu, ei maga, tunnen ennast üksikuna. Üksindustunne ja rahu mitteleidmine ongi kaks kõige hullemat asja minu jaoks. Võtan rasedusaegseid vitamiine ja magneesiumi ka, kas depressioon võib olla seotud mingite ainete puudujäägiga organismis?
Kaalusin ema juurde mõneks ajaks minekut, aga enne tahaksin linnas ikkagi Stilnoxi igaks juhuks kätte saada (isegi kui see oleks vaid lihtsalt kapi peal mul, mõjuks see ilmselt rahustavalt ja hädaolukorras saaksin siis võtta seda). Lihtsalt arstiajad pole veel käes. Enne neid aegu ei saa maale sõita, sest seal pole arste.
Vabandan nii pika kirja pärast, aga tõesti ei tea, mida selle sügava kurbuse ja üksindustundega teha. Vahel tundub, et rahuneda aitabki ainult igapäevane nutt. Ma usun, et mees on siiski õige mu jaoks (ja eks ka laps on ju tema oma ja tema on igatahes väga põnevil lapse pärast). Ja tema ei pea ju mind - hetkel täiesti kohustustevaba inimest - kogu aeg lõbustama, seda enam, et ta käib tööl. Ma küll nädalavahetustel olen teda välja vedanud, aga juba k 23 ajal oleme koju tulnud, sest näen, kuidas tal silmad kinni vajuvad. Tema on lõoke, mina öökull... Mina võiksin öösiti mägesid paigast nihutada, naudin ja olen alati öid nautinud. Tunnen end siis kuidagi nii vabana! Isegi kui terve päev on olnud väsimus, siis alates k 23-st silm särab peas, tunnen end siis palju paremini, väsimus on kui peoga pühitud. Olen ehtne öökull ja ka mu töökoht oli selline, kus sain tavaliselt lõunani magada. Dekreedi ajal on muidugi öö ja päeva režiim täiesti segamini läinud. Kurb on ärgata k 13, 14 või isegi k 15 ja siis vaid paar tundi valget aega näha, aga paraku see on minu elu praegune reaalsus. Nendeks kellaaegadeks olen kokku kraapinud (katkestustega) tegelikult vaid 6-7 tundi.
Mida Teie soovitaksite mul teha? Kurbusest olen rääkinud tuttavatega ja isegi vähemtuttavatega, sel hetkel, kui sellest räägin, saan natuke rahu hinge, aga enne ööd taas kordub kõik... Mõtlesin isegi, et äkki peaksin leidma kohti, kus öösiti olla - et näeksin inimesi enda ümber ja saaksin mingeidki muljeid -, aga üksi ei taha seal olla, sest see süvendaks ilmselt üksindust ja ega see kojusaamine pärast ka kõige turvalisem pole... Enda unerežiimi kruttida tundub praegu, töövabal ajal, täiesti lootusetu ülesanne... Lisaks sellele on iga tund kulla hinnaga - see on põhjus, miks ma magan, kaua magan (see on ju suurte katkestustega uni niikuinii) ega taha äratuskella helisema panna.
Miks psüühikahäired löövad mõnel naisel just III trimestril välja? Kas tõesti dekreedi ajal mõeldakse end igavusest haigeks või on toitainete puudusest ja unetusest tekkinud ärevus või siis, kui alateadlikult siiski lapse jaoks üldse valmis ei olda, siis üha suurenev kõht, mis laseb lausa hoomata lapse kuju, ajab ärevusse, s.t et tõepoolest on kõhus laps, mitte kõht lihtsalt ei paisu abstraktselt? Või miks?
Muidugi siis, kui laps on käes, võib asi olla hoopis nii, et minust saab emalõvi. Praegune hirm ja vastumeelsus emakssaamise ees võib-olla tuleviku mõttes ei mängigi rolli. Kuigi olen kuulnud, et kui ollakse enne lapse sündi depressioonis, siis ollakse ka pärast lapse sündi samamoodi.

Arst vastas:

Ülle Kadastik

dr Ülle Kadastik

Günekoloog

Tartu Ülikooli Kliinikumi Naistekliinik, Elite Erakliinik

Tere, teie väga pikka kirja lugedes on mul ainuke mõte, et tegemist on depressiooniga mis vajab ravi. Seega soovitan kohe esimesel võimalusel minna psühhiaatri juurde, kes edaspidi saadab vajadusel psühholoogi juurde. Unehäirete puhul oleks Stilnox hea, kuid kõik muu häiriv olukord vajab ikkagi psühhiaatri abi. Kui lähete erakliinikusse, siis saate üsna kiirelt visiidile, kliinikumi psühhiaatri juurde on siiski järjekord. Seega kui olukord on halb, võimalus on minna valvearsti juurde. DRKadastik

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Rasedus ja sünnitus

Rasedus ja ülekaal

Olen 29 aastane naine. Plaanime abikaasaga, et oleks aeg laps saada. Kuid minu mure on see, et olen tugevalt ülekaaluline. Pikkus 176cm ja kaal 112kg. Praeguseks olen 10kg maha saanud (kaal oli üle 120kg), ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija

Olete tubli, et pöördute ja küsite nõu. Tartu Ülikooli Naistekliinikus soovitan suurte kogemustega head kolleegi dr Maie Väli ja Tallinnast endokrinoloogi dr Marju Past.
Loe edasi

Ligikaudne viljastumise aeg?

Tere! Mul oli viimane menstruatsioon 12.märtsil. Enne seda, 07.mätsil olin vahekorras, 01.aprillil oli uus vahekord. Tänaseks (2.mai) on päevadest möödas juba 7 nädalat ja kaks päeva. Täna sai ka ultraheli ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et olete 38-aastane

On selge, et ei vahekordade kuupäevade ega ka ultraheliuuringuga ei ole võimalik saada 100% kinnitust isaduse tõestamiseks.
Loe edasi

Äge tupeseen ja 19 nädalalt arsedust.

Austatud doktor,

Olen nüüdseks 19. nädalalt rase ja vaevlen tupeseene käes. Tupeseene vaevused algasid mul kuskil aasta aega tagasi, kui tutvusin oma lapse isa ja mehega. Sain esialgu ravi ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et olete 40-aastane

Tupe seeninfektsioon on kaasja elustiiliga kaasnev sage probleem, mis ägeneb sageli just raseduse ajal.
Ravi on õige ja ...

Loe edasi

Kas võin olla rase või pigem tsüklihäire ?

Tere.

Olen 25 aastane naisterahvas, teinud 2015 aastal ühe abordi ja nüüd sooviksin väga rasestuda. Viimane menstruatsioon oli 24.03.17, praegune menses hilinenud 3 päeva ehk pidi siis algama ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija

Olete õigesti aru saanud, et kõik võimalused on olemas: "Kas olen peast rase või on peetumine või lihtsalt tsüklihäire või on siiski õhkõrn võimalus olla rase?"
Korrake ...

Loe edasi

Platsenta pole kinnitunud

Tere!
Mul on rasedust 12+5. Käisin eile (12+4) ultraheli uuringul, kus selgus, et platsenta pole veel kinnitunud (kuigi ma saan aru, et selleks ajaks juba peaks olema). Lapsega oli muidu kõik korras ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et olete 34-aastane

Tähtsaim on see, kas teil on mingeid kaebusi? Kas kahtlustati mingit probleemi?
Ultraheliuuringuga ei ole võimalik kinnitada ...

Loe edasi

Toksoplasmoos.

Tere. Selline suur mure, et mu tütrel, kes on 25 aastane, on krooniline toksoplasmoos. Arstid tegid kindlaks. Kuidas on temal lood rasestumisega ja laste saamisega? Praegu ta ei ole rase, aga kindlasti ...

Ülle Kadastik

Vastas dr Ülle Kadastik

Tere. Kõigepealt on vaja teada antikehade väärtust ja koostöös infektsionistiga tuleks täpsustada teie tütre olukorda seoses selle haigusega. Kui haigus on ravitud, siis ju rasedusega ei tohiks probleemi ...

Loe edasi

Rasedusaegne kolibakteriravi

Tere!

Tänase seisuga olen 21+6 nädalat rase. Juba raseduse varases staadiumis leiti mu uriinikülvist kolibakterit. Sümptomite järgi arvan, et see oli mul juba enne rasedust, kuid ravisin seda ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et olete 28-aastane

Raseduse ajal tuleb ravida kõiki leitud patoloogilisi baktereid. Nitrofurantoiin on rasedatele lubatud ja täiesti ohutu, paljud ...

Loe edasi

Munasarjapõletik raseduse alguses

Tere

Abikaasal on suured valud alakõhu piirkonnas. Algasid laupäeval
Käis 10.aprillil arsti juures. Tehti ultraheli uuring ja avastati et vasak munasari on alla langenud ja põletikuline. ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et abikaasa on 29-aastane

Kahjuks ei selgu, millise põletikuga oli tegemist. Ka rasedatel esinevad kõik haigused nagu ka teistel, kuid teades raseduse ...

Loe edasi

Genitaal herpes ohtlik rasedale?

Tere, olen 36. nädalat rase ja mõned päevad tagasi lõi häbememoka kõige ülemisse äärde ärritava ja ebamugava tunde. Kergelt paistetav punetus. Peegliga vaadates tundub nagu paar pisikest villi seal. Internetist ...

Ülle Kadastik

Vastas dr Ülle Kadastik

Tere, kindlasti minge günekoloogi juurde ja vajalik täpsustada millega tegemist. Kui on herpes , siis seda peab ravima kohe. KUi herpese aktiivne ja sünnitustegevus algab, soovitatakse keisrit. Kui ravi ...

Loe edasi

operatsioon raseduse varases staadiumis

Tere
Olen suurs mures ja vajaks nõuannet.
Nimelt tehti mulle erakorraline pimesoole operatsioon. Kuna kõhuõõnes oli ka põletik olin haiglas sees veel 4 päeva ja sain kanüüli kaudu antibiootikume ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et olete 31-aastane

On selge, et kui rasedus on tekkinud ja pesastunud ning areneb ja kasvab, siis olid selleks olemas vajalikud tingimused. Ehk ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: