Depressioon raseduse III trimestril 30.01.16 / Rasedus ja sünnitus

Külastaja küsib:

Tere!

Olen raseduse 34. nädalasse jõudnud. Viimane kuu on olnud minu jaoks põrgu - alates dekreeti jäämisest peale. Mu päevad on niivõrd hallid ja igavad, kuigi ma püüan nende sisse mahutada massaaže ja muid käike-lõbustusi. Kuigi muidugi kuna iga lõbustus maksab, siis mõnel päeval on minu päev nii primitiivne, et piirdub poeskäiguga. Kuna öö ja päev on sassis, siis ei jõuagi eriti kuhugi, sest ärkan tavaliselt hilja.
Depressioon tabas mind väga ootamatult. Kui veel tööl käisin, olin rahulik ja ÕNNELIK. Töö ja inimestega suhtlemine, kuhugi kollektiivi kuulumise tunne tegi mind õnnelikuks. Kui ma nüüd meenutan enda suvepuhkuseid, siis mul pole kunagi olnud suvel, kui on aega palju, sellist masendust. Või kui midagi olen tundnud, siis olen rahulikult saanud natuke veini või siidrit juua - see pole mingi igapäevane asi, vaid raskustunde korral, mida võib aeg-ajalt ju iga inimene tunda, on see mind aidanud. Teeb sisemuse klaariks ja justkui puhastumine toimub, kuigi kogused on väga väikesed olnud. Siis jälle tükk aega ei joo üldse alkoholi. Nüüd muidugi pole juba ammu alkohoolseid jooke tarbinud - alates rasedusest teadasaamisega (ehk siis kokku umbes 7 kuud).
Kirjutasin Teile hiljuti seoses väga tugevate unehäiretega, mis tabasid mind umbes natuke enne jõule. Unehäired möödunud veel pole, aga vähemalt on olukord väga natukenegi paremaks läinud. Varem oli nii, et kuna magasin 1,5 tunni kaupa ja siis pidin olema kaua-kaua üleval ja piinlema, enne kui sain endale järgmise 1,5 tundi lubada (sekka nuttu ja hüsteeriat, ahastust, et miks ma küll magada ei saa, see tundus nii ebaõiglane, piinarikas ja lõputu õudus), ja siis tekkis ärevus üldse ööde ja uinumise ees, kuna seostus piina, kõrge vererõhu ja üleüldiselt väga kehva enesetundega (kord kaalusin isegi kiirabi kutsumist, sest ei õnnestunud üldse uinuda ja mul oli tõsiselt halb olla). Hakkasin magamaminekuid kartma. Praegu kardan ka, aga uuesti uinumine pärast unekatkestusi on juba natuke kergem, seega see ärevushäire hakkab üle juba vaikselt minema vist.
Olen jõudnud järeldusele, et minu jaoks on dekreediaeg täiesti vastunäidustatud (oh, oleks ma seda vaid varem teadnud!). Kiirustasin liialt kojujäämisega, ma oleks saanud veel siiski üsna pikalt tööl käia. Töö pole ju lihtsalt töö, vaid see on ka mõnus suhtlus töökaaslastega, kollektiivi kuulumise tunne, tööl käimine ka väsitab mõnusalt (see on ju heaks uneks ka vajalik), samuti hoiab töölkäimine sundmõtetest ja kurbusest eemal. Praegu tunnengi meeletut kurbust ja see on kestnud juba eelmise aasta viimasest nädalast peale. Minu meelest läheb see tunne üha hullemaks. Mul on vaja kaks kuud veel vastu pidada, aga mul on tunne, et lõpetan enne kusagil psühhoneuroloogiakliinikus (kus ma veel kunagi olnud pole), kui sünnituseni jõuan. Mu aju töötab täistuuridel mõtete suunas, kuidas küll ennast rahustada ja lõõgastuda, mida võiksin ette võtta jne, aga ei suuda mingit head ideed välja mõelda, sest üksi on mul raske ettevõtmisi teostada - üksi olles üksindustunne läheb veelgi suuremaks. Ilmselt aitaks keskkonnavahetus, kuigi ega see kindel pole.
Mul on mees, aga tema käib tööl ja õhtuti läheb juba väga varakult magama. Ma tunnen, et olen kogu aeg üksi. Siis pean vaikselt pimedas majas ringi hiilima, ülivaikselt telekat vaatama ja tunnen, et suhtlusest jääb väga teravalt puudu. Võiksin ju iga päev tööinimestel külas käia, aga see tüütaks neid. Olen ka mehel töö juures käinud - kusjuures pärast seda olen tundnud ennast palju paremini. Sealsed inimesed tunnevad mind ja veel on üks asi - seal on väga tugev valgustus. See on nagu valgusteraapia.
Öösiti hulgun majade vahel ringi (eks öö ja päev on sassis ka) ja kuna kõik aknad on pimedad, siis tekib tunne, et mul on midagi viga, sest olen nii teistsugune kui teised. Varem, kui tööl käisin (elasin siis teises linnas põhiosa ajast), ei häirinud mind üldse see, kui uni tuli alles k 5 või isegi k 8 hommikul alles (tavaliselt tuli küll k 2 juba). Nüüd, kuna mees ärkab varakult ja jookseb tööle, siis see tekitab veelgi rohkem eraldatuse tunnet. Ma nutan igal õhtul just enne seda, kui mees hakkab magama heitma. Tunnen end nagu maailmast äralõigatuna. Ma miskipärast usun, et tunneksin end paremini, kui vähemalt väljas oleks kauem valgegi. Aga mul on pidevalt tunne, et elan kusagil pimedas koopas, pole vabadust, pole õhku. Üksi elades tundsin pidevat vabadustunnet. Mul oli vabadus istuda pool ööd või terve öö valges toas, lugeda valges toas internetist tekste, vabadus teha aken nii lahti, kui ma tahan... Nüüd tunnen pidevat ahistustunnet. Ma pole oma mehega kunagi veel nii pikalt koos elanud (ikka olen vahepeal, kui on puhkuste aeg vms, olnud vahepeal ka ema juures külas, kes elab teises linnas). Nüüd viimati ema juures lühikest aega olles ma ei tundnud, et oleksin palju õnnelikum kui mehega koos elades. Olin rahutu, täiesti unetu ja mul oli ka seal meeletult igav. Varem pole ma seal ennast nii halvasti kunagi tundnud.
Haiget teeb see, et mina oma üksinduse jutuga teen ju oma mehele ka haiget, sest eks ta tahaks, et ma oleksin rahulik ja õnnelik. Ma ei tea, mis mul täpselt puudu jääb, aga midagi jääb väga teravalt puudu. Olid ajad, kui ma unistasin sellest, et ei peaks pikalt tööl käima, aga nüüd tundub see minu jaoks lausa karistusena.
Ja üks asi veel: laps oli planeeritud, aga ma ei tunne, et ma tahaks, et ta sünniks juba... Ma pole selleks absoluutselt valmis. Perekoolis olen ka ainult ühes loengus käinud, kuigi esialgu oli plaanis, et käin nendes nii palju kui võimalik. Muudkui olen järjest neid aegu ära öelnud, sest ei taha isegi enam mõelda selle peale, et pean varsti emaks saama. Olen juba praegu nii magamata, väsinud ja tasakaalutu, et ma üldse ei kujuta ette, mis uperpalli mu psüühika siis veel pärast lapse sündi teeb, kui ju toimub veel rohkem muutusi elus ja ka unega võin täielikult hüvasti jätta. Mäletan seda, kui hüsteerikas ma olin, kui ma magada ei saanud, ma ei tundnud ennast ära, ma läksin justkui täiesti segi peast (kuni sellele lisandus veel vähemalt tunnike und - siis tundsin end juba palju rahulikumalt). Tõesti kardan enda vaimse tervise pärast, mis küll saama hakkab. Praegu - kuna saan natuke paremini magada - olen vähemalt päeval rahulik ja enam-vähem eluga justkui rahul. Ööd on minu jaoks kõige raskemad. Siis lihtsalt nutan ja muudkui mõtlen üle, tunnen mingit abstraktset ärevust (see on vist hirm üksiolemise ees, kuigi üksi elades ma ei tundnud kunagi sellist tunnet). Ja veel ei meeldi see, et ma ei tea kunagi, mida ma järgmisel päeval tegema hakkan. Vahel panen aegu kinni massaaži jne, aga sellest on kuidagi nii vähe minu jaoks. Tuttavad ütlevad, et puhka praegu, kuniks saad, aga ma suren sellesse puhkamisse ära juba. Kuigi ma teeks hea meelega ka tööd praegu, kas või tasuta. Tahaksin tunda ennast vajalikuna, aga tunnen ennast väärtusetuna, sest identifitseerin ennast ja enda väärtust töö kaudu.
Palderjan ei mõju mulle ega tee mind õnnelikuks. Ei teagi, kuidas saaksin serotoniini taset enda ajus suuremaks kruttida?
Mehega ei ole voodielu väga ammu enam olnud. Ma tunnen, et ei taha, ei suuda... See on muidugi raske küsimus, aga kas selline asi on raseduse III trimestril tavaline, et depressioon tekib justkui ilma põhjuseta? Oleks ma teadnud, et raseduse lõpuosa mulle niimoodi mõjub, ma poleks kunagi rasedaks jäänudki. I trimester oli raske, aga ainult füüsilises mõttes (vaevused olid tapvad, kuid olin siiski rõõmus), II trimestril ma õitsesin tööl, pea lõikas hästi, olin õnnelik ja rahulik kogu aeg, ja kohe, kui algas III trimester, olen täiesti hulluks läinud, ei leia rahu, ei maga, tunnen ennast üksikuna. Üksindustunne ja rahu mitteleidmine ongi kaks kõige hullemat asja minu jaoks. Võtan rasedusaegseid vitamiine ja magneesiumi ka, kas depressioon võib olla seotud mingite ainete puudujäägiga organismis?
Kaalusin ema juurde mõneks ajaks minekut, aga enne tahaksin linnas ikkagi Stilnoxi igaks juhuks kätte saada (isegi kui see oleks vaid lihtsalt kapi peal mul, mõjuks see ilmselt rahustavalt ja hädaolukorras saaksin siis võtta seda). Lihtsalt arstiajad pole veel käes. Enne neid aegu ei saa maale sõita, sest seal pole arste.
Vabandan nii pika kirja pärast, aga tõesti ei tea, mida selle sügava kurbuse ja üksindustundega teha. Vahel tundub, et rahuneda aitabki ainult igapäevane nutt. Ma usun, et mees on siiski õige mu jaoks (ja eks ka laps on ju tema oma ja tema on igatahes väga põnevil lapse pärast). Ja tema ei pea ju mind - hetkel täiesti kohustustevaba inimest - kogu aeg lõbustama, seda enam, et ta käib tööl. Ma küll nädalavahetustel olen teda välja vedanud, aga juba k 23 ajal oleme koju tulnud, sest näen, kuidas tal silmad kinni vajuvad. Tema on lõoke, mina öökull... Mina võiksin öösiti mägesid paigast nihutada, naudin ja olen alati öid nautinud. Tunnen end siis kuidagi nii vabana! Isegi kui terve päev on olnud väsimus, siis alates k 23-st silm särab peas, tunnen end siis palju paremini, väsimus on kui peoga pühitud. Olen ehtne öökull ja ka mu töökoht oli selline, kus sain tavaliselt lõunani magada. Dekreedi ajal on muidugi öö ja päeva režiim täiesti segamini läinud. Kurb on ärgata k 13, 14 või isegi k 15 ja siis vaid paar tundi valget aega näha, aga paraku see on minu elu praegune reaalsus. Nendeks kellaaegadeks olen kokku kraapinud (katkestustega) tegelikult vaid 6-7 tundi.
Mida Teie soovitaksite mul teha? Kurbusest olen rääkinud tuttavatega ja isegi vähemtuttavatega, sel hetkel, kui sellest räägin, saan natuke rahu hinge, aga enne ööd taas kordub kõik... Mõtlesin isegi, et äkki peaksin leidma kohti, kus öösiti olla - et näeksin inimesi enda ümber ja saaksin mingeidki muljeid -, aga üksi ei taha seal olla, sest see süvendaks ilmselt üksindust ja ega see kojusaamine pärast ka kõige turvalisem pole... Enda unerežiimi kruttida tundub praegu, töövabal ajal, täiesti lootusetu ülesanne... Lisaks sellele on iga tund kulla hinnaga - see on põhjus, miks ma magan, kaua magan (see on ju suurte katkestustega uni niikuinii) ega taha äratuskella helisema panna.
Miks psüühikahäired löövad mõnel naisel just III trimestril välja? Kas tõesti dekreedi ajal mõeldakse end igavusest haigeks või on toitainete puudusest ja unetusest tekkinud ärevus või siis, kui alateadlikult siiski lapse jaoks üldse valmis ei olda, siis üha suurenev kõht, mis laseb lausa hoomata lapse kuju, ajab ärevusse, s.t et tõepoolest on kõhus laps, mitte kõht lihtsalt ei paisu abstraktselt? Või miks?
Muidugi siis, kui laps on käes, võib asi olla hoopis nii, et minust saab emalõvi. Praegune hirm ja vastumeelsus emakssaamise ees võib-olla tuleviku mõttes ei mängigi rolli. Kuigi olen kuulnud, et kui ollakse enne lapse sündi depressioonis, siis ollakse ka pärast lapse sündi samamoodi.

Arst vastas:

Ülle Kadastik

dr Ülle Kadastik

Günekoloog

Tartu Ülikooli Kliinikumi Naistekliinik, Elite Erakliinik

Tere, teie väga pikka kirja lugedes on mul ainuke mõte, et tegemist on depressiooniga mis vajab ravi. Seega soovitan kohe esimesel võimalusel minna psühhiaatri juurde, kes edaspidi saadab vajadusel psühholoogi juurde. Unehäirete puhul oleks Stilnox hea, kuid kõik muu häiriv olukord vajab ikkagi psühhiaatri abi. Kui lähete erakliinikusse, siis saate üsna kiirelt visiidile, kliinikumi psühhiaatri juurde on siiski järjekord. Seega kui olukord on halb, võimalus on minna valvearsti juurde. DRKadastik

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Rasedus ja sünnitus

Imetamine ja vitamiinid

Tere.

Sünnitusest on mul möödunud 3 kuud, ning nüüd on kohutaval kombel hakanud juukseid ära tulema. Söön juurde kaltsiumi ning D-vitamiini, toitun normaalselt.
Sooviksin juurde hakata ...

Ülle Kadastik

Vastas dr Ülle Kadastik

Tere, Biotiini soovitaks tarbida sellistes kogustes, mis on doseeritud rasedatele ja imetavatele emadele mõeldud vitamiinides. Eraldi veel lisaks preparaati võtta ei soovitaks. Juuste väljalangust peale ...

Loe edasi

SOS pill ja emakaväline rasedus

Tere

Võtsin SOS pilli kohe järgmisel hommikul peale kaitsmata vahekorda, s.o. 5 augustil. 17 augustil algas veritsus, mis kestis tavapäraselt päevade moodi. Kummaline oli ainult ebatavaline ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et olete 24-aastane

Vastan küsimuste esitamise järjekorras:
1) teaduslik meditsiin toetub faktidele, mitte oletustele, arstid kirjeldasidki ...

Loe edasi

Viirushaigus raseduse kolmandal nädalal

Tere !
Pöördun Teie poole oma murega. Raseduse kolmandal ja neljandal nädalal olin väga haige: 37,5 palavik, kurguvalu, nohu, köha, peavalu, lihasvalu. Nüüd on siis raseduse viies nädal käimas ja ...

Ülle Kadastik

Vastas dr Ülle Kadastik

Tere, Kui te pole võtnud kangeid antibiootikume, mida raseduse ajal ei tohiks võtta, siis pole näidustust raseduse katkestamiseks. Seni kuni rasedusega kõik hästi, siis te ei pea muretsema. Kui suur oht ...

Loe edasi

Tsüklihäired

Tere,

Lõpetasin beebipillide võtmise Aprill 2017 lõpus, võtsin 4 aastat. Esimene tsükkel oli 32 päeva, ovulatsioon 24ndal päeval. Teine tsükkel 63 päeva, ov 53ndal päeva, tänaseks on käimas ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et olete 29-aastane

Tegemist on viljatu paarisuhtega ja menstruaaltsükli häiretega. Palun tulge vastuvõtule, vajate viljatu paarisuhte uuringuid, ...

Loe edasi

Kollaskeha hormoon

Tere,

Üritan rasedaks jääda pea aasta aga ei õnnestu. Teen hoolega ov teste ja üritame õigel ajal tegutseda. Iga kuu,vahetult peale ov-d hakkab kõhus, alaseljas jne selline päevade tunne ( ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et olete 32-aastane

Tegemist on viljatu paarisuhte probleemiga ning tuleb alustada viljatu paarisuhte uuringuid vastavalt loogilisele järjestusele. ...

Loe edasi

Unustatud YAZ pill

Tere!

Olen kasutanud YAZ pille pikka aega (ca 5 aastat) ja pole kunagi unustanud ühtegi tabletti võtta. Kahjuks juhtus eile nii, et unustasin tavalisel ajal pilli võtta ning tegin seda ca ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et olete 23-aastane

Kui antibeebipill unustada, siis tuleks kohe võtta kui meenub ja edasi jätkata tavapärase skeemi 24+4 järgi, kalendrisse tuleb ...

Loe edasi

Sünnitus

TERE! 1 aasta ja 6kuud tagasi sünnitasin esimese lapse. Kui laps sai 1 aastaseks soovisime saada endale teist last aga siiani pole õnnestunud. Kas probleem võib olla esimeses lapses kes rinda võtab veel ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et olete 26-aastane

Teil on õigus: "Kas üldse saan rasestuda kui imestan last või pean ootama kuna laps võttab mõistuse pähe ja hakkab muud sööma. ...

Loe edasi

Positiivne test ja veritsus

Soov on rasestuda. Eelmine menses algas 5.07. 27.07 tegin rasedustesti, millele ilmus väga õrn, vaevumärgatav testitriip. 2 päeva hiljem tegin uue testi ja triip oli veidi paremini nähtav. Kolmanda testi ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et olete 36-aastane

Teie arutlus on õige, kaasajal on eelistatuim meetod jälgimine. Rasedusteste oleks arukas korrata kord nädalas hommikusest uriinist. ...

Loe edasi

SOS pill ja rasedus

Tere!

Mul on tsükkel üsna ebaregulaarne. Menstruatsioon oli 22.-27.04 ning järgmine algas 42 päeva hiljem ehk siis 2.06, kestis kuni 6.06. Kolm päeva peale seda, olin vahekorras ning juhtus ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et olete 29-aastane

Peale SOS pilide tarvitamist tekib reeglina veritsus, sest tegemist on hormoonide löökannusega, see ei ole tavapärane ja m tsüklile ...

Loe edasi

Hambaravi

Olen 28a 9 nädalat rase. Hammas on 2 päeva valus olnud.Hambaarst tahab teha röntgeni ja kirjutada antibiootikumid.Kas võin lubada?
Kas raseduse 9.nãdalal võib lasta teha hambaröntgeni?
Millist ...

Ülle Kadastik

Vastas dr Ülle Kadastik

Tere, Rö võib teha äärmisel vajadusel, kindlasti kasutada kaitsepõlle. Antibiootikumidest soovitavad ampicilliini/penicillinpreparaadid. Valuvaigistiks soovitav Paracetamol.
Drkadastik.

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: