Depressioon raseduse III trimestril 30.01.16 / Rasedus ja sünnitus

Külastaja küsib:

Tere!

Olen raseduse 34. nädalasse jõudnud. Viimane kuu on olnud minu jaoks põrgu - alates dekreeti jäämisest peale. Mu päevad on niivõrd hallid ja igavad, kuigi ma püüan nende sisse mahutada massaaže ja muid käike-lõbustusi. Kuigi muidugi kuna iga lõbustus maksab, siis mõnel päeval on minu päev nii primitiivne, et piirdub poeskäiguga. Kuna öö ja päev on sassis, siis ei jõuagi eriti kuhugi, sest ärkan tavaliselt hilja.
Depressioon tabas mind väga ootamatult. Kui veel tööl käisin, olin rahulik ja ÕNNELIK. Töö ja inimestega suhtlemine, kuhugi kollektiivi kuulumise tunne tegi mind õnnelikuks. Kui ma nüüd meenutan enda suvepuhkuseid, siis mul pole kunagi olnud suvel, kui on aega palju, sellist masendust. Või kui midagi olen tundnud, siis olen rahulikult saanud natuke veini või siidrit juua - see pole mingi igapäevane asi, vaid raskustunde korral, mida võib aeg-ajalt ju iga inimene tunda, on see mind aidanud. Teeb sisemuse klaariks ja justkui puhastumine toimub, kuigi kogused on väga väikesed olnud. Siis jälle tükk aega ei joo üldse alkoholi. Nüüd muidugi pole juba ammu alkohoolseid jooke tarbinud - alates rasedusest teadasaamisega (ehk siis kokku umbes 7 kuud).
Kirjutasin Teile hiljuti seoses väga tugevate unehäiretega, mis tabasid mind umbes natuke enne jõule. Unehäired möödunud veel pole, aga vähemalt on olukord väga natukenegi paremaks läinud. Varem oli nii, et kuna magasin 1,5 tunni kaupa ja siis pidin olema kaua-kaua üleval ja piinlema, enne kui sain endale järgmise 1,5 tundi lubada (sekka nuttu ja hüsteeriat, ahastust, et miks ma küll magada ei saa, see tundus nii ebaõiglane, piinarikas ja lõputu õudus), ja siis tekkis ärevus üldse ööde ja uinumise ees, kuna seostus piina, kõrge vererõhu ja üleüldiselt väga kehva enesetundega (kord kaalusin isegi kiirabi kutsumist, sest ei õnnestunud üldse uinuda ja mul oli tõsiselt halb olla). Hakkasin magamaminekuid kartma. Praegu kardan ka, aga uuesti uinumine pärast unekatkestusi on juba natuke kergem, seega see ärevushäire hakkab üle juba vaikselt minema vist.
Olen jõudnud järeldusele, et minu jaoks on dekreediaeg täiesti vastunäidustatud (oh, oleks ma seda vaid varem teadnud!). Kiirustasin liialt kojujäämisega, ma oleks saanud veel siiski üsna pikalt tööl käia. Töö pole ju lihtsalt töö, vaid see on ka mõnus suhtlus töökaaslastega, kollektiivi kuulumise tunne, tööl käimine ka väsitab mõnusalt (see on ju heaks uneks ka vajalik), samuti hoiab töölkäimine sundmõtetest ja kurbusest eemal. Praegu tunnengi meeletut kurbust ja see on kestnud juba eelmise aasta viimasest nädalast peale. Minu meelest läheb see tunne üha hullemaks. Mul on vaja kaks kuud veel vastu pidada, aga mul on tunne, et lõpetan enne kusagil psühhoneuroloogiakliinikus (kus ma veel kunagi olnud pole), kui sünnituseni jõuan. Mu aju töötab täistuuridel mõtete suunas, kuidas küll ennast rahustada ja lõõgastuda, mida võiksin ette võtta jne, aga ei suuda mingit head ideed välja mõelda, sest üksi on mul raske ettevõtmisi teostada - üksi olles üksindustunne läheb veelgi suuremaks. Ilmselt aitaks keskkonnavahetus, kuigi ega see kindel pole.
Mul on mees, aga tema käib tööl ja õhtuti läheb juba väga varakult magama. Ma tunnen, et olen kogu aeg üksi. Siis pean vaikselt pimedas majas ringi hiilima, ülivaikselt telekat vaatama ja tunnen, et suhtlusest jääb väga teravalt puudu. Võiksin ju iga päev tööinimestel külas käia, aga see tüütaks neid. Olen ka mehel töö juures käinud - kusjuures pärast seda olen tundnud ennast palju paremini. Sealsed inimesed tunnevad mind ja veel on üks asi - seal on väga tugev valgustus. See on nagu valgusteraapia.
Öösiti hulgun majade vahel ringi (eks öö ja päev on sassis ka) ja kuna kõik aknad on pimedad, siis tekib tunne, et mul on midagi viga, sest olen nii teistsugune kui teised. Varem, kui tööl käisin (elasin siis teises linnas põhiosa ajast), ei häirinud mind üldse see, kui uni tuli alles k 5 või isegi k 8 hommikul alles (tavaliselt tuli küll k 2 juba). Nüüd, kuna mees ärkab varakult ja jookseb tööle, siis see tekitab veelgi rohkem eraldatuse tunnet. Ma nutan igal õhtul just enne seda, kui mees hakkab magama heitma. Tunnen end nagu maailmast äralõigatuna. Ma miskipärast usun, et tunneksin end paremini, kui vähemalt väljas oleks kauem valgegi. Aga mul on pidevalt tunne, et elan kusagil pimedas koopas, pole vabadust, pole õhku. Üksi elades tundsin pidevat vabadustunnet. Mul oli vabadus istuda pool ööd või terve öö valges toas, lugeda valges toas internetist tekste, vabadus teha aken nii lahti, kui ma tahan... Nüüd tunnen pidevat ahistustunnet. Ma pole oma mehega kunagi veel nii pikalt koos elanud (ikka olen vahepeal, kui on puhkuste aeg vms, olnud vahepeal ka ema juures külas, kes elab teises linnas). Nüüd viimati ema juures lühikest aega olles ma ei tundnud, et oleksin palju õnnelikum kui mehega koos elades. Olin rahutu, täiesti unetu ja mul oli ka seal meeletult igav. Varem pole ma seal ennast nii halvasti kunagi tundnud.
Haiget teeb see, et mina oma üksinduse jutuga teen ju oma mehele ka haiget, sest eks ta tahaks, et ma oleksin rahulik ja õnnelik. Ma ei tea, mis mul täpselt puudu jääb, aga midagi jääb väga teravalt puudu. Olid ajad, kui ma unistasin sellest, et ei peaks pikalt tööl käima, aga nüüd tundub see minu jaoks lausa karistusena.
Ja üks asi veel: laps oli planeeritud, aga ma ei tunne, et ma tahaks, et ta sünniks juba... Ma pole selleks absoluutselt valmis. Perekoolis olen ka ainult ühes loengus käinud, kuigi esialgu oli plaanis, et käin nendes nii palju kui võimalik. Muudkui olen järjest neid aegu ära öelnud, sest ei taha isegi enam mõelda selle peale, et pean varsti emaks saama. Olen juba praegu nii magamata, väsinud ja tasakaalutu, et ma üldse ei kujuta ette, mis uperpalli mu psüühika siis veel pärast lapse sündi teeb, kui ju toimub veel rohkem muutusi elus ja ka unega võin täielikult hüvasti jätta. Mäletan seda, kui hüsteerikas ma olin, kui ma magada ei saanud, ma ei tundnud ennast ära, ma läksin justkui täiesti segi peast (kuni sellele lisandus veel vähemalt tunnike und - siis tundsin end juba palju rahulikumalt). Tõesti kardan enda vaimse tervise pärast, mis küll saama hakkab. Praegu - kuna saan natuke paremini magada - olen vähemalt päeval rahulik ja enam-vähem eluga justkui rahul. Ööd on minu jaoks kõige raskemad. Siis lihtsalt nutan ja muudkui mõtlen üle, tunnen mingit abstraktset ärevust (see on vist hirm üksiolemise ees, kuigi üksi elades ma ei tundnud kunagi sellist tunnet). Ja veel ei meeldi see, et ma ei tea kunagi, mida ma järgmisel päeval tegema hakkan. Vahel panen aegu kinni massaaži jne, aga sellest on kuidagi nii vähe minu jaoks. Tuttavad ütlevad, et puhka praegu, kuniks saad, aga ma suren sellesse puhkamisse ära juba. Kuigi ma teeks hea meelega ka tööd praegu, kas või tasuta. Tahaksin tunda ennast vajalikuna, aga tunnen ennast väärtusetuna, sest identifitseerin ennast ja enda väärtust töö kaudu.
Palderjan ei mõju mulle ega tee mind õnnelikuks. Ei teagi, kuidas saaksin serotoniini taset enda ajus suuremaks kruttida?
Mehega ei ole voodielu väga ammu enam olnud. Ma tunnen, et ei taha, ei suuda... See on muidugi raske küsimus, aga kas selline asi on raseduse III trimestril tavaline, et depressioon tekib justkui ilma põhjuseta? Oleks ma teadnud, et raseduse lõpuosa mulle niimoodi mõjub, ma poleks kunagi rasedaks jäänudki. I trimester oli raske, aga ainult füüsilises mõttes (vaevused olid tapvad, kuid olin siiski rõõmus), II trimestril ma õitsesin tööl, pea lõikas hästi, olin õnnelik ja rahulik kogu aeg, ja kohe, kui algas III trimester, olen täiesti hulluks läinud, ei leia rahu, ei maga, tunnen ennast üksikuna. Üksindustunne ja rahu mitteleidmine ongi kaks kõige hullemat asja minu jaoks. Võtan rasedusaegseid vitamiine ja magneesiumi ka, kas depressioon võib olla seotud mingite ainete puudujäägiga organismis?
Kaalusin ema juurde mõneks ajaks minekut, aga enne tahaksin linnas ikkagi Stilnoxi igaks juhuks kätte saada (isegi kui see oleks vaid lihtsalt kapi peal mul, mõjuks see ilmselt rahustavalt ja hädaolukorras saaksin siis võtta seda). Lihtsalt arstiajad pole veel käes. Enne neid aegu ei saa maale sõita, sest seal pole arste.
Vabandan nii pika kirja pärast, aga tõesti ei tea, mida selle sügava kurbuse ja üksindustundega teha. Vahel tundub, et rahuneda aitabki ainult igapäevane nutt. Ma usun, et mees on siiski õige mu jaoks (ja eks ka laps on ju tema oma ja tema on igatahes väga põnevil lapse pärast). Ja tema ei pea ju mind - hetkel täiesti kohustustevaba inimest - kogu aeg lõbustama, seda enam, et ta käib tööl. Ma küll nädalavahetustel olen teda välja vedanud, aga juba k 23 ajal oleme koju tulnud, sest näen, kuidas tal silmad kinni vajuvad. Tema on lõoke, mina öökull... Mina võiksin öösiti mägesid paigast nihutada, naudin ja olen alati öid nautinud. Tunnen end siis kuidagi nii vabana! Isegi kui terve päev on olnud väsimus, siis alates k 23-st silm särab peas, tunnen end siis palju paremini, väsimus on kui peoga pühitud. Olen ehtne öökull ja ka mu töökoht oli selline, kus sain tavaliselt lõunani magada. Dekreedi ajal on muidugi öö ja päeva režiim täiesti segamini läinud. Kurb on ärgata k 13, 14 või isegi k 15 ja siis vaid paar tundi valget aega näha, aga paraku see on minu elu praegune reaalsus. Nendeks kellaaegadeks olen kokku kraapinud (katkestustega) tegelikult vaid 6-7 tundi.
Mida Teie soovitaksite mul teha? Kurbusest olen rääkinud tuttavatega ja isegi vähemtuttavatega, sel hetkel, kui sellest räägin, saan natuke rahu hinge, aga enne ööd taas kordub kõik... Mõtlesin isegi, et äkki peaksin leidma kohti, kus öösiti olla - et näeksin inimesi enda ümber ja saaksin mingeidki muljeid -, aga üksi ei taha seal olla, sest see süvendaks ilmselt üksindust ja ega see kojusaamine pärast ka kõige turvalisem pole... Enda unerežiimi kruttida tundub praegu, töövabal ajal, täiesti lootusetu ülesanne... Lisaks sellele on iga tund kulla hinnaga - see on põhjus, miks ma magan, kaua magan (see on ju suurte katkestustega uni niikuinii) ega taha äratuskella helisema panna.
Miks psüühikahäired löövad mõnel naisel just III trimestril välja? Kas tõesti dekreedi ajal mõeldakse end igavusest haigeks või on toitainete puudusest ja unetusest tekkinud ärevus või siis, kui alateadlikult siiski lapse jaoks üldse valmis ei olda, siis üha suurenev kõht, mis laseb lausa hoomata lapse kuju, ajab ärevusse, s.t et tõepoolest on kõhus laps, mitte kõht lihtsalt ei paisu abstraktselt? Või miks?
Muidugi siis, kui laps on käes, võib asi olla hoopis nii, et minust saab emalõvi. Praegune hirm ja vastumeelsus emakssaamise ees võib-olla tuleviku mõttes ei mängigi rolli. Kuigi olen kuulnud, et kui ollakse enne lapse sündi depressioonis, siis ollakse ka pärast lapse sündi samamoodi.

Arst vastas:

Ülle Kadastik

dr Ülle Kadastik

Günekoloog

Tartu Ülikooli Kliinikumi Naistekliinik, Elite Erakliinik

Tere, teie väga pikka kirja lugedes on mul ainuke mõte, et tegemist on depressiooniga mis vajab ravi. Seega soovitan kohe esimesel võimalusel minna psühhiaatri juurde, kes edaspidi saadab vajadusel psühholoogi juurde. Unehäirete puhul oleks Stilnox hea, kuid kõik muu häiriv olukord vajab ikkagi psühhiaatri abi. Kui lähete erakliinikusse, siis saate üsna kiirelt visiidile, kliinikumi psühhiaatri juurde on siiski järjekord. Seega kui olukord on halb, võimalus on minna valvearsti juurde. DRKadastik

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Rasedus ja sünnitus

23 nädalat rase ja maos raskustunne ning valutab

Tere!
On neljas päev ja magu valutab. Just seal päikesepõimikus on raske ja vahepeal lööb teravama valu sisse. Nii vaev on olla. Isegi kõhutühjust ei tunne, sest koguaeg on nn. täiskõhutunne. Päris ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et olete 23-aastane.

Tegemist on rasedusaegsete vaevustega, mille kohta saate juurde lugeda Eesti Naistearstide Seltsi kodulehelt:
http://rasedajalgimine.weebly.com/uploads/1/1/0/4/11047471/rasedusaegsete_vaevuste_kasitlus.pdf
Loe edasi

Kas raseduse esimesel trimestril võib reisida?

Tere! Küsimus selline, et kuu aja pärast on planeeritud 3 nädala pikkune tööalane lähetus välismaale(lennukiga). Mõned päevad tagasi aga selgus, et ootan last. Siit küsimus, kas raseduse ajal on reisimine ...

Ülle Kadastik

Vastas dr Ülle Kadastik

Tere. Kui rasesdusega on kõik korras ja ka varasemalt pole ka probleeme rasedustega olnud, siis kuni 30-nda rasedusnädaalni on lubatud reisida. Kaasa peaksite võtma rasedusega arvele minnes teile antud ...

Loe edasi

ujumine

Tere,
Olen 27-aastane,1 sünnitus 2 aastat tagasi(rasedus oli katkemisohuga).Nüüd olen 5 nädalat rase.Küsimus on selline:kas ma tohin ujuda raseduse ajal(lapsega on vaja ujumas käia).Olen kuulnud ...

Ülle Kadastik

Vastas dr Ülle Kadastik

Tere. Ujumine pole vastunäidustus raseduseks. Gestatsioonidiabbeet võib uuesti välja lüüa, kuid see pole alati nii. Soovitaks ise suhkrut vähem tarbida ja ja jälgida pidevalt veresuhkru väärtust. Dr ...

Loe edasi

dalacin vaginal ovule kuulid

tere.kasutasin tupekuule kuna oli probleeme valgevoolusega.hiljem avastasin,et olen rase.kuigi rasedus oli vaga algeline kas paar paeva voi maksimun nadal,arst ytleb et vaga ohtlik lootele.palun kas te ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija!
Ravimi infosse on kirjutatud: ei soovitata kasutada raseduse esimese trimestri vältel (kuni 12. nädalat) kuna selle perioodi kohta puuduvad adekvaatsed ja kontrollitud uuringud. ...

Loe edasi

trenn raseduse ajal

Tere
Olen 5 nädalat rase (viimaste päevade algus 7. sept.). Enne sellest teadasaamist olin plaaninud järgmisest nädalast alustada mitme treeninguga - squashi (oskamatusest alguses kindlasti küllaltki ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija!
Rasedale, eriti raseduse esimesel trimestril ehk esimesel 3 kuul tegelda 3 treeninguga korraga, on minu arvates liiga palju.
Piisaks vesiaeroobikast ja tantsutrennist.
Loe edasi

ärevushäired ja rasedus

Tere! Sünnitasin esimese lapse umbes 6 aastat tagasi. Peale sünnitust sattusin haiglasse. Mul diagnoositi ärevushäired,millega tekkisid mul südamepekslemine,higistamishood,minestustunne jne. Sain raviks ...

Vastas dr Aire Sekavin

Tere.
Konsulteerige enne raseduse planeerimist eelkõige oma psühhiaatriga, et valida Teile sobivaim ravi ja võimalusel ravi vahetada. Xanaxi kasutamine raseduse esimesel trimestril võib põhjustada ...

Loe edasi

Metotreksaadi mõju?

Tere!
Kui emakavälise raseduse raviks manustati 100+50+100 ühikut metotreksaati, siis millal võiks uuesti rasestuda? Kui rasestumine on toimunud ravijärgsel tsüklil, on üldse reaalne mõelda sünnitamisele ...

Vastas dr Aire Sekavin

Tere.
Methotrexat on rakumürk. Lootemuna areng peatatakse, kuid organism peab ise lootemuna osised munajuhast resorbeerima. Soovitan mitte rasestuda 3 kuu jooksul. Kui olete rasestunud, Teie lootemuna ...

Loe edasi

Veenipõletik raseduse lõpus

Tere

Kas veenipõletik reitel võib kuidagi mõjutada sünnitust? Millised on ohud?
Tänades
M

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud M.!
Veenipõletikku reitel esineb harva. Kas Teil on arstlik diagnoos?
Reie süvaveenide põletik ja tromboos on ohtlikud ja vajavad jälgimist III etapi raviasutuses ning ravi.
Suurimaks ...

Loe edasi

kandioosi ravi raseduse ajal

Tere! Raseduse olemasolust teadmata tegin läbi (arsti ettekirjutusel) kandioosi ravi Klotrimasoli tupeküünaldega. Kuna Klotrimasoli küünlad on raseduse esimesel kolmandikul vastunäidustatud, siis sooviksin ...

Vastas dr Aire Sekavin

Tere Kristi.
Et tegemist on lokaalse ravimiga, siis ravimi konsentratsioon vereringes on suhteliselt tagasihoidlik. Seega ei peaks olema ravimist põhjustatud lootekahjustust. Soovitan siiski ultraheli ...

Loe edasi

Rh-

Tere. Olen reesusnegatiivne ja mu elukaaslane on Rh+. Tean, et teoreetiliselt ei ole reesuskonflik raseduse ajal tänapäeval enam eriti probleem.

Kuid natuke küsimusi selles suhtes on ikka. ...

Vastas dr Aire Sekavin

Tere Kadri.

Vabandan hilinenud vastuse pärast.

Ema sensibiliseerumine toimub siis, kui loote punaliblesid satub ema vereringesse. Sensibiliseerumine toimub aga ainult siis kui ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: