Depressioon raseduse III trimestril 30.01.16 / Rasedus ja sünnitus

Külastaja küsib:

Tere!

Olen raseduse 34. nädalasse jõudnud. Viimane kuu on olnud minu jaoks põrgu - alates dekreeti jäämisest peale. Mu päevad on niivõrd hallid ja igavad, kuigi ma püüan nende sisse mahutada massaaže ja muid käike-lõbustusi. Kuigi muidugi kuna iga lõbustus maksab, siis mõnel päeval on minu päev nii primitiivne, et piirdub poeskäiguga. Kuna öö ja päev on sassis, siis ei jõuagi eriti kuhugi, sest ärkan tavaliselt hilja.
Depressioon tabas mind väga ootamatult. Kui veel tööl käisin, olin rahulik ja ÕNNELIK. Töö ja inimestega suhtlemine, kuhugi kollektiivi kuulumise tunne tegi mind õnnelikuks. Kui ma nüüd meenutan enda suvepuhkuseid, siis mul pole kunagi olnud suvel, kui on aega palju, sellist masendust. Või kui midagi olen tundnud, siis olen rahulikult saanud natuke veini või siidrit juua - see pole mingi igapäevane asi, vaid raskustunde korral, mida võib aeg-ajalt ju iga inimene tunda, on see mind aidanud. Teeb sisemuse klaariks ja justkui puhastumine toimub, kuigi kogused on väga väikesed olnud. Siis jälle tükk aega ei joo üldse alkoholi. Nüüd muidugi pole juba ammu alkohoolseid jooke tarbinud - alates rasedusest teadasaamisega (ehk siis kokku umbes 7 kuud).
Kirjutasin Teile hiljuti seoses väga tugevate unehäiretega, mis tabasid mind umbes natuke enne jõule. Unehäired möödunud veel pole, aga vähemalt on olukord väga natukenegi paremaks läinud. Varem oli nii, et kuna magasin 1,5 tunni kaupa ja siis pidin olema kaua-kaua üleval ja piinlema, enne kui sain endale järgmise 1,5 tundi lubada (sekka nuttu ja hüsteeriat, ahastust, et miks ma küll magada ei saa, see tundus nii ebaõiglane, piinarikas ja lõputu õudus), ja siis tekkis ärevus üldse ööde ja uinumise ees, kuna seostus piina, kõrge vererõhu ja üleüldiselt väga kehva enesetundega (kord kaalusin isegi kiirabi kutsumist, sest ei õnnestunud üldse uinuda ja mul oli tõsiselt halb olla). Hakkasin magamaminekuid kartma. Praegu kardan ka, aga uuesti uinumine pärast unekatkestusi on juba natuke kergem, seega see ärevushäire hakkab üle juba vaikselt minema vist.
Olen jõudnud järeldusele, et minu jaoks on dekreediaeg täiesti vastunäidustatud (oh, oleks ma seda vaid varem teadnud!). Kiirustasin liialt kojujäämisega, ma oleks saanud veel siiski üsna pikalt tööl käia. Töö pole ju lihtsalt töö, vaid see on ka mõnus suhtlus töökaaslastega, kollektiivi kuulumise tunne, tööl käimine ka väsitab mõnusalt (see on ju heaks uneks ka vajalik), samuti hoiab töölkäimine sundmõtetest ja kurbusest eemal. Praegu tunnengi meeletut kurbust ja see on kestnud juba eelmise aasta viimasest nädalast peale. Minu meelest läheb see tunne üha hullemaks. Mul on vaja kaks kuud veel vastu pidada, aga mul on tunne, et lõpetan enne kusagil psühhoneuroloogiakliinikus (kus ma veel kunagi olnud pole), kui sünnituseni jõuan. Mu aju töötab täistuuridel mõtete suunas, kuidas küll ennast rahustada ja lõõgastuda, mida võiksin ette võtta jne, aga ei suuda mingit head ideed välja mõelda, sest üksi on mul raske ettevõtmisi teostada - üksi olles üksindustunne läheb veelgi suuremaks. Ilmselt aitaks keskkonnavahetus, kuigi ega see kindel pole.
Mul on mees, aga tema käib tööl ja õhtuti läheb juba väga varakult magama. Ma tunnen, et olen kogu aeg üksi. Siis pean vaikselt pimedas majas ringi hiilima, ülivaikselt telekat vaatama ja tunnen, et suhtlusest jääb väga teravalt puudu. Võiksin ju iga päev tööinimestel külas käia, aga see tüütaks neid. Olen ka mehel töö juures käinud - kusjuures pärast seda olen tundnud ennast palju paremini. Sealsed inimesed tunnevad mind ja veel on üks asi - seal on väga tugev valgustus. See on nagu valgusteraapia.
Öösiti hulgun majade vahel ringi (eks öö ja päev on sassis ka) ja kuna kõik aknad on pimedad, siis tekib tunne, et mul on midagi viga, sest olen nii teistsugune kui teised. Varem, kui tööl käisin (elasin siis teises linnas põhiosa ajast), ei häirinud mind üldse see, kui uni tuli alles k 5 või isegi k 8 hommikul alles (tavaliselt tuli küll k 2 juba). Nüüd, kuna mees ärkab varakult ja jookseb tööle, siis see tekitab veelgi rohkem eraldatuse tunnet. Ma nutan igal õhtul just enne seda, kui mees hakkab magama heitma. Tunnen end nagu maailmast äralõigatuna. Ma miskipärast usun, et tunneksin end paremini, kui vähemalt väljas oleks kauem valgegi. Aga mul on pidevalt tunne, et elan kusagil pimedas koopas, pole vabadust, pole õhku. Üksi elades tundsin pidevat vabadustunnet. Mul oli vabadus istuda pool ööd või terve öö valges toas, lugeda valges toas internetist tekste, vabadus teha aken nii lahti, kui ma tahan... Nüüd tunnen pidevat ahistustunnet. Ma pole oma mehega kunagi veel nii pikalt koos elanud (ikka olen vahepeal, kui on puhkuste aeg vms, olnud vahepeal ka ema juures külas, kes elab teises linnas). Nüüd viimati ema juures lühikest aega olles ma ei tundnud, et oleksin palju õnnelikum kui mehega koos elades. Olin rahutu, täiesti unetu ja mul oli ka seal meeletult igav. Varem pole ma seal ennast nii halvasti kunagi tundnud.
Haiget teeb see, et mina oma üksinduse jutuga teen ju oma mehele ka haiget, sest eks ta tahaks, et ma oleksin rahulik ja õnnelik. Ma ei tea, mis mul täpselt puudu jääb, aga midagi jääb väga teravalt puudu. Olid ajad, kui ma unistasin sellest, et ei peaks pikalt tööl käima, aga nüüd tundub see minu jaoks lausa karistusena.
Ja üks asi veel: laps oli planeeritud, aga ma ei tunne, et ma tahaks, et ta sünniks juba... Ma pole selleks absoluutselt valmis. Perekoolis olen ka ainult ühes loengus käinud, kuigi esialgu oli plaanis, et käin nendes nii palju kui võimalik. Muudkui olen järjest neid aegu ära öelnud, sest ei taha isegi enam mõelda selle peale, et pean varsti emaks saama. Olen juba praegu nii magamata, väsinud ja tasakaalutu, et ma üldse ei kujuta ette, mis uperpalli mu psüühika siis veel pärast lapse sündi teeb, kui ju toimub veel rohkem muutusi elus ja ka unega võin täielikult hüvasti jätta. Mäletan seda, kui hüsteerikas ma olin, kui ma magada ei saanud, ma ei tundnud ennast ära, ma läksin justkui täiesti segi peast (kuni sellele lisandus veel vähemalt tunnike und - siis tundsin end juba palju rahulikumalt). Tõesti kardan enda vaimse tervise pärast, mis küll saama hakkab. Praegu - kuna saan natuke paremini magada - olen vähemalt päeval rahulik ja enam-vähem eluga justkui rahul. Ööd on minu jaoks kõige raskemad. Siis lihtsalt nutan ja muudkui mõtlen üle, tunnen mingit abstraktset ärevust (see on vist hirm üksiolemise ees, kuigi üksi elades ma ei tundnud kunagi sellist tunnet). Ja veel ei meeldi see, et ma ei tea kunagi, mida ma järgmisel päeval tegema hakkan. Vahel panen aegu kinni massaaži jne, aga sellest on kuidagi nii vähe minu jaoks. Tuttavad ütlevad, et puhka praegu, kuniks saad, aga ma suren sellesse puhkamisse ära juba. Kuigi ma teeks hea meelega ka tööd praegu, kas või tasuta. Tahaksin tunda ennast vajalikuna, aga tunnen ennast väärtusetuna, sest identifitseerin ennast ja enda väärtust töö kaudu.
Palderjan ei mõju mulle ega tee mind õnnelikuks. Ei teagi, kuidas saaksin serotoniini taset enda ajus suuremaks kruttida?
Mehega ei ole voodielu väga ammu enam olnud. Ma tunnen, et ei taha, ei suuda... See on muidugi raske küsimus, aga kas selline asi on raseduse III trimestril tavaline, et depressioon tekib justkui ilma põhjuseta? Oleks ma teadnud, et raseduse lõpuosa mulle niimoodi mõjub, ma poleks kunagi rasedaks jäänudki. I trimester oli raske, aga ainult füüsilises mõttes (vaevused olid tapvad, kuid olin siiski rõõmus), II trimestril ma õitsesin tööl, pea lõikas hästi, olin õnnelik ja rahulik kogu aeg, ja kohe, kui algas III trimester, olen täiesti hulluks läinud, ei leia rahu, ei maga, tunnen ennast üksikuna. Üksindustunne ja rahu mitteleidmine ongi kaks kõige hullemat asja minu jaoks. Võtan rasedusaegseid vitamiine ja magneesiumi ka, kas depressioon võib olla seotud mingite ainete puudujäägiga organismis?
Kaalusin ema juurde mõneks ajaks minekut, aga enne tahaksin linnas ikkagi Stilnoxi igaks juhuks kätte saada (isegi kui see oleks vaid lihtsalt kapi peal mul, mõjuks see ilmselt rahustavalt ja hädaolukorras saaksin siis võtta seda). Lihtsalt arstiajad pole veel käes. Enne neid aegu ei saa maale sõita, sest seal pole arste.
Vabandan nii pika kirja pärast, aga tõesti ei tea, mida selle sügava kurbuse ja üksindustundega teha. Vahel tundub, et rahuneda aitabki ainult igapäevane nutt. Ma usun, et mees on siiski õige mu jaoks (ja eks ka laps on ju tema oma ja tema on igatahes väga põnevil lapse pärast). Ja tema ei pea ju mind - hetkel täiesti kohustustevaba inimest - kogu aeg lõbustama, seda enam, et ta käib tööl. Ma küll nädalavahetustel olen teda välja vedanud, aga juba k 23 ajal oleme koju tulnud, sest näen, kuidas tal silmad kinni vajuvad. Tema on lõoke, mina öökull... Mina võiksin öösiti mägesid paigast nihutada, naudin ja olen alati öid nautinud. Tunnen end siis kuidagi nii vabana! Isegi kui terve päev on olnud väsimus, siis alates k 23-st silm särab peas, tunnen end siis palju paremini, väsimus on kui peoga pühitud. Olen ehtne öökull ja ka mu töökoht oli selline, kus sain tavaliselt lõunani magada. Dekreedi ajal on muidugi öö ja päeva režiim täiesti segamini läinud. Kurb on ärgata k 13, 14 või isegi k 15 ja siis vaid paar tundi valget aega näha, aga paraku see on minu elu praegune reaalsus. Nendeks kellaaegadeks olen kokku kraapinud (katkestustega) tegelikult vaid 6-7 tundi.
Mida Teie soovitaksite mul teha? Kurbusest olen rääkinud tuttavatega ja isegi vähemtuttavatega, sel hetkel, kui sellest räägin, saan natuke rahu hinge, aga enne ööd taas kordub kõik... Mõtlesin isegi, et äkki peaksin leidma kohti, kus öösiti olla - et näeksin inimesi enda ümber ja saaksin mingeidki muljeid -, aga üksi ei taha seal olla, sest see süvendaks ilmselt üksindust ja ega see kojusaamine pärast ka kõige turvalisem pole... Enda unerežiimi kruttida tundub praegu, töövabal ajal, täiesti lootusetu ülesanne... Lisaks sellele on iga tund kulla hinnaga - see on põhjus, miks ma magan, kaua magan (see on ju suurte katkestustega uni niikuinii) ega taha äratuskella helisema panna.
Miks psüühikahäired löövad mõnel naisel just III trimestril välja? Kas tõesti dekreedi ajal mõeldakse end igavusest haigeks või on toitainete puudusest ja unetusest tekkinud ärevus või siis, kui alateadlikult siiski lapse jaoks üldse valmis ei olda, siis üha suurenev kõht, mis laseb lausa hoomata lapse kuju, ajab ärevusse, s.t et tõepoolest on kõhus laps, mitte kõht lihtsalt ei paisu abstraktselt? Või miks?
Muidugi siis, kui laps on käes, võib asi olla hoopis nii, et minust saab emalõvi. Praegune hirm ja vastumeelsus emakssaamise ees võib-olla tuleviku mõttes ei mängigi rolli. Kuigi olen kuulnud, et kui ollakse enne lapse sündi depressioonis, siis ollakse ka pärast lapse sündi samamoodi.

Arst vastas:

Ülle Kadastik

dr Ülle Kadastik

Günekoloog

Tartu Ülikooli Kliinikumi Naistekliinik, Elite Erakliinik

Tere, teie väga pikka kirja lugedes on mul ainuke mõte, et tegemist on depressiooniga mis vajab ravi. Seega soovitan kohe esimesel võimalusel minna psühhiaatri juurde, kes edaspidi saadab vajadusel psühholoogi juurde. Unehäirete puhul oleks Stilnox hea, kuid kõik muu häiriv olukord vajab ikkagi psühhiaatri abi. Kui lähete erakliinikusse, siis saate üsna kiirelt visiidile, kliinikumi psühhiaatri juurde on siiski järjekord. Seega kui olukord on halb, võimalus on minna valvearsti juurde. DRKadastik

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Rasedus ja sünnitus

Peale SOS tabelit võtmist pillidega alustamine

Tere!
Mul on 3 küsimust:
1) Olen 21 aastane naine ja plaanisin hakata võtma pille (Sibilla Plus) alates peagi saabuva menstruatsiooni esimesest päevast. Enne oodatavat menstruatsiooni umbes ...

Ülle Kadastik

Vastas dr Ülle Kadastik

Tere, jah kohe võite alustada pillidega, kui menses algab.Kuid peate arvestama, et menstruatsioon võib nihkuda seoses SOS pillidega. SOS pille ei tohi võtta üle korra kuus. Regulaarseks kasutamiseks neid ...

Loe edasi

Raseduse algus ja lennureis

Tere!
Olen I tüübi diabeetik (25aastat, viimane kolme kuu keskmine 7,2), nüüd olen rase (viimane menses 17-21.oktoober, rasedustestid näitavad positiivset, kolmapäeval tehtud hCG oli samuti 800). ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmestest selgub, et olete 30-aastane juveniilse diabeediga patsient

Rasedus on suur õnn kõigile, aga tõenäoliset eriti teile, sest anamnees on koormatud ja põete ...

Loe edasi

Peetumine, tableti abort ning nüüd kirurgiline emaka puhastus

Tere
Alustan algusest augusti kuus sain teada et rasetus on peetunud loode oli kasvanud aga seest tühi. Arst otsustas tabletti abordi teha , see sai tehtud 4 sept peale seda tundus kõik olevat hästi ...

Ülle Kadastik

Vastas dr Ülle Kadastik

Tere , Uh pildi järgi on teil vajalik teostada emakaõõne abrasioon. Kui te peate kenasti režiimi ja ei teki põletikku, siis ei tohiks edaspidi probleemi tekkida. Oluline on muidugi et teil ka hiljuti ...

Loe edasi

Lühike luteaalfaas

Tere!
Olen 31.a naine. Esimene laps on 1a 6k, oleme viimased 4 kuud üritanud last saada, kuid seni pole see õnnestunud. Selle aja jooksul on olnud viis menstruatsiooni, millest vähemalt kahel korral ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et olete 31-aastane

Peate tegema valiku: kas imetate esimest last edasi või lõpetate imetamise ja plaanite uut rasestumist ning sünnitust. Kahjuks ...

Loe edasi

uuesti rasestumine

Tere! Ma soovin teist korda rasestuda. Esimene sünnitus oli plaanipärane keisrilõige (kuna laps oli tuharseisus). Taastumine on läinud hästi. Mentstruatsioonid on kestnud juba pool aastat. Probleem on ...

Ülle Kadastik

Vastas dr Ülle Kadastik

Tere, kuna täpselt ovulatsioon ikkagi toimub ei saa väga kindlat öelda, reeglina ikkagi tsükli keskel ja tagantjärgi arvestades 14 päeva enne menstruatiooni. Alati võivad olla nihked ka. Kindlasti võivad ...

Loe edasi

Sos pill

Vastasite minu kirjale ja küsisite kas toidan rinnaga kuid enam mitte laps on mul pudelitoidul. Kas siis on risk olemas isegi kui võtsin sos pilli? Või on siiski veel võimatu?

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgu, et olete 22-aastane

Enamasti mitte, aga seda näitab aeg ja negatiivne rasedustest. Kui te enam ei imeta, siis valige antibeebipillid, EVRA plaastrid ...

Loe edasi

Sos pill

Tere! Olin kaitsmata vahekorras 05.11 kella 22 paiku ja võtsin sos pilli 06.11 kella 11 paiku. Olen väga mures kunas esimene laps alles kahe kuune ning sündis keisriga ja teist veel ei sooviks nii pea. ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et olete 22-aastne

Olen juba teile vastanud pikemalt, et liigseks mureks põhjust ei ole. Tehke rasedustest nädala pärast hommikusest uriinist, mis ...

Loe edasi

Sos pill

Tere! Olin kaitsmata vahekorras 05.11 kella 22 paiku ja võtsin sos pilli 06.11 kella 11 paiku kas peaksin siiski muretsema? Teist last veel ei sooviks kuna esimene alles kahe kuune ja sündis keisriga. ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et olete 22-aastane

Loen kirjast, et laps on 2-kuune. Kas toidate rinnaga vähemalt 6x ööpäevas? Reeglina rinnaga toitmise ajal esimestel kuudel ovulatsioone ...

Loe edasi

Treclinac geeli kasutamine enne rasedust

Tere!

Akne probleemide tõttu kirjutas arst mulle umbes aasta tagasi Treclinac geeli, mida mõnda aega tookord kasutasin. Samal ajal tarvitasin ka antibeebipille Jeanine. Nüüd aga 4 kuud tagasi ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et olete 31-aastane

Kas ma saan õigesti aru, et hetkel te ei ole rase?
Arvan, et tähtsaim eesmärk meie elukutses on tegelda patsientide viljakusega. ...

Loe edasi

Vahelejäänud pill

Tere!

Minu mure on järgnev:

Olen võtnud pille nimega Sybilla plus alates 2016. aasta augustist. Seega peaaegu 1 aasta ja 3 kuud.
Viimane menstruatsioon andis vähese määrimisega ...

Galina Litter

Vastas dr Galina Litter

Lugupeetud Küsija,
andmetest selgub, et olete 25-aastane

Sibilla Plus on uued ja hästi toimivad antibeebipillid aknevastase hea toimega. Kuna olete neid tarvitanud üle aasta, siis rasestumise ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: