kas mingi isiksuse häire või ei 23.10.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Olen 25a. tütarlaps ja mul on selline omamoodi mure.
Igaks juhuks väike eellugu. Lapsepõlv on olnud suht kaootiline täis erinevaid negatiivseid kogemusi. Vanemad lahutasid kui olin viie aastane, sest isa oli vägivaldne ja alkohoolik. Ema on olnud kuni viimase ajani suht tasakaalutu. Kuueselt viskas ta meid õega pärast pahanduse tegemist kodust välja süda talvel ja õhtul üheksa ajal(mõne aja pärast hakkas taga otsima). Hui olin kaheksane üritas ema end üles puua ja selliselt täiesti ebaadekvaatsena toodi ta ka koju nöörgi veel kaelas, ning sellesse perioodi jääb ka seksuaalse ahistamise kogemus. Hiljem oli kodune elu muidu nagu normaalne, aga ema poolt oli suurem osa ajast halvustamine, kuigi teistele kiitis. Pikka aega puudus kodus ka magamisase. Peale üheksandat klassi lahkusin kodust kaugemale kooli ja siis käisin kodus võimalikult harva. Üheteistkümnenda klassi lõpus satusin psühhiaatri ja psühholoogi juurde. Olin terve suve haiglas, sest koju ei tahtnud minna. Psühholoogi juures käisin peale seda enamvähem regulaarselt veel umbes kolm aastat, aga suurem kasu oli siiski siis kui haiglas olin ja mõni aeg peale seda kui sain nii vanaks, et lastepsühholoog ei saanud mind enam vastu võtta.(olen veidi rõõmsameelsem just inimestega suheldes) Umbes aasta käisin ühe teise juures, mis oli rohkem nalja tegemine.
Nüüd on seis selline, et mingit jalustrabavat masendust pole, aga samas puudub endiselt elu mõte või siht. Kõik tundub mõtetu, isegi suitsiidi sooritamine. Samuti tekitab kohati põlastust, kui keegi räägib, et aeg hakata nagu peret looma ja muud sellist pläma... Minu jaoks ei ole see mingi elu eesmärk... Samuti olen täiesti veendunud, et armastus kui niisugune on tühipaljas sõnakõlks. Enamjaolt võtan kõiki tundeid mõistusega. Võibolla on mõneti sellega seotud ka see, et kardan füüsilist kontakti. Mõniaeg tagasi oli isegi sõprade tervitus ja heataega kallistus mõeldamatu ja väga raske ettevõtmine.
Esmane soovitus oleks kindlasti et leiaksin uue psühholoogi, kellega asju arutada, aga vot siin ongi konks. Nimelt kuna mul on endal sügav huvi psühholoogia vastu, siis oskan päris täpselt teste täita nii, kuidas mulle sobib antud hetkel või peaks hoopis ütlema, et psühholoogi juures käimise eesmärgiks saab hoopis tema haneks tõmbamine. Seepärast viimane käimine oligi suht kasutu. Pärast või isegi samal ajal saan aru küll, et ma nagu olen seal selleks et endas selgusele jõuda, aga see eriti ei aita vastavat käitumist ka rakendada. Sellist käitumist tingib ka see, et kui hakkan kellegile midagi oma elust täpsemalt rääkima, siis tekib tunne, et nüüd see inime hakkab minust halvasti arvama ja samuti ei suuda ma endast rääkides otsa vaadata, ning pahatihti mõtlen kodus õhtul enne magamajäämist kogu jutuajamise läbi ja kui järgmine kord lähen vastuvõtule, siis nagu oleksin asja ära raääkinud.
Ühesõnaga täitsa jama selles osas! Nii ongi tekkinud tunne, et kuna ise ei oska ennast aidata siis olen ka täielikult elimineerinud võimaluse, et teise abiga seda teha saaksin.
Kas mingit võimalust siiski eksisteerib?