perekonnakriis 16.02.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Probleem pikk ja keeruline. Oleme elanud koos 20 aastat, neist 15 ametlikult abielus. Abielu jooksul saabusid perre riburada 4 last. Igati toredad, terved ja tublid, rõõmuks meile mõlemale. Pärast 4. lapse sündi asus abikaasa tööle kollektiivi, kus palju vallalisi naisterahvaid. Kollektiiv oli väga sõbralik, ühised üritused jne. Ja nii sealt alguse saigi abikaasa suhe ühe vallalise naisterahvaga, kes juba üle 30. (Lisasin vanuse, sest mu sisetunne ja paar sõpra, kellele nüüd olen lõpuks asjalugu rääkinud kinnitavad mu mõtet, et naine oli "püügi" peal väljas) Aimama hakkasin, et miski pole enam korras peaaegu algusest. Klassikaline näide: mees hakkas ennast iga kord töölt tulles dushi all pesema ja nõudis iga õhtu puhast särki, et minna "baari". Mõtlesin, et olen suure hingega tolerantne inimene ja mehel tuleb mõistus varsti koju tagasi. Küll ju kuulnud lugusid, kui tagasnt torkides hoopis asi halvaks keeratud on. Aeg möödus, "baaris" käigud kord tihenesid kord harvenesid. Telefon helises üha tihedamalt näidates peaaegu alati ühte naisenime. Jõudisn järeldusele, et siiski peab midagi ette võtma. Küsisin otse, kes see naine on ja miks minu mees vastab sellele kõnele peaaegu alati ühed ja samad sõnad: "Jah, kohe tulen!" Selle peale öeldi, tööasjad ja ma ei peaks oma nina igale poole toppima. No ei toppinud, hinge veel mahtus saasta. Kolm aastat läks sedasi. Siis tuli mees ja palus mul titeriided, mis meie lastest jäänud kokku korjata, ta viib voodi, vankri ja riided ühele tuttavale. Küsisin, kelle laps see on? Ta ütles: "MINU!" Ütlesin siis, et titeasjadega koos võiks ta ka enda asjad kaasa võtta. Tema hakkas naerma ja kukkus kallistama, et tegi nalja ja ta armastab ainult mind ja ei lähe iialgi meie juurest ära. Mina aga ei tahtnud naljast aru saada ja tegin talle otsesõnu selgeks, et mul on ju teada tema suhe selle naisega. Olin talle juba õige mitmeid kordi vihjanud. See võttis ta tõsiseks ja sealsamas ta andis oma esimesed lubadused lõpetada selle naisega suhted. "Baariskäimised" jätkusid, harvem küll, aga ikkagi. Ootasin rahulikult, millal siis lõpetatakse, eks rasedat naist ole muidugi raske maha jätta. Laps sündis, "baaris" käimised jätkusid. küsimuse peale, millal, öeldi, et ei olegi enam midagi, ongi lõpp ja "baar" pidavat tõepoolest baar olema. Lõin käega ja leidsin endale oma suhte, internetis küll (mul olid ju lapsed, kuidas ma oleks neile silma vaadanud, kui oleksin päriselt seda teinud).Saatuseiroonia:mees sai teada minu internetisuhetest. Mehel lõid omanikutunded pea kohal kokku ja asi oleks väga inetuks ja õnnetuks läinud, kui mul poleks talle vastuseks öelda, et mõtelgu nüüd järele, kus ta oli kõik need korrad, kui mina olin vaid internetis. Nüüd muutusid mehe lubadused meeleheitlikeks, koguni pisarad ja sõna otseses mõttes minu külge klammerdumised. Sel hetkel hakkasid ilmnema esimesed muutused, "baaris" käimised lõppesid hoobilt, istus õhtuti minu kõrval, kui ma arvuti taha sain. Pikapeale ta ilmselt veendus, et mina olin omad suhted lõpetanud lõplikult. Mehel hakkas taas igav, "baaris" käimised hakkasid taas, küll vaid reede õhtuti. Last käis ta siiski iga päev vaatamas -" poes" käies. Lisalast toodi hädajuhtumite korral isegi mulle hoida (lapsehoidja käeluumurd ja muud pisihädad). Varjasin oma laste eest kõike ja tegin õhtuti pisiskandaale, kui mees tegi ähmaseid vihjeid, et see laps on nende poolvend. muidugi poleks põhjust olnud varjata, aga naine pidavat välismaale ära tööle minema ja nii lõppevatki kogu nende lugu. Leidsin, et siis pole ju mõtet lapsi traumeerida. Ei lahkunud naine poole aasta pärast, nagu lubatud, ei aasta pärast. Laps ütles lõpuks oma esimesed sõnad ja nende hulgas oli "issi" meie laste issile. Meie kaks vanemat last, kes olid lausa võimatud suhtlejad, sulgusid kaheks päevaks oma tuppa. Aimasin, kust tuul puhub ja ootasin oma laste küsimusi. Lõpuks nad tulid ja seletasin neile asjad ära ja ka isa lubadused. informeerisin ka isa, et nüüd puudutavad ta lubadused ka lapsi. aga kuna minu lapsed olid haiget saanud, siis leidsin, et pean peale lubaduste kuulamise veel midagi tegema. Kuna meie teed ristusid iga päev, mina tõin omad lapsed ühest lasteaiast, tema enda oma teisest ja pidime tahes tahtmata ületama teineteise rada. Astusin siis ühel ilusal kevadpäeval tema juurde ja esitasin viisakalt küsimuse, et mis neil siis kavas on minu mehega ette võtta, et kas on soov jätkata koos, siis pole minul selle vastu midagi, mees võib kohe asjad pakkida ja tema juurde tulla (ma ju ei teadnud, millega põhjendas mu mees tema pool käimisi. Ehk tal pole aimugi mulle antud lubadustest). Vastus oli niivõrd ootamatu: mis see minu asi on, mida nemad teevad ja nende omavaheline suhe on mehe asi, kui mees tahab, siis mees käib kus tahab!!!!! No nüüd lõi minul veri pähe ja teatasin talle, et minu jaoks on täiesti rõve, kui mees käib oma lonti vaheldumisi kahe naise sees solgutamas. Tema vastus oli selle peale, et tänapäeval nii elu käibki ja temale see väga meeldib. Tegin järelduse, et sel naisel ei ole kõik katuse all korras ja lahkusin pea püsti ja lapsed näpu otsas. Kodus hakkasin mõtlema, et ehk oli tema reaktsioon - parim kaitse on rünnak. Paadunud optimistina jäin ootama, et naine mõtleb nüüd järele. Õhtul kuulsin oma mehe käest, kuidas vaest naist oli hingepõhjani traumeerinud minu jutt solgutavast londist (mulle ei mahu küll siiani pähe, kuidas tegu ise teda ei traumeeri). Esitasin mehele ultimaatumi, mina või see naine. Kuna lõpuks ometi oli naine leidnud välismaale tööd ja ta lahkuski. Lubasin mehe laevale järele rätikukest lehvitama ja hakkasime oma räbalais pereelu lappima. Mees sai ka loa korra kuus last vaatamas käia. Andsin selle loa seda kergema südamega, et mees tahtis võtta iga kord kaasa osa meie lastest. Meie räbaldunud pereelu hakkas lausa linnutiivul paranema - üks pisike lapsepabulake oli meie perest veel puudu :) Nüüd ta otsustas tulla. Pauk tuli aga sealt, kust seda mitte oodata ei osanud. Issi koos järgmise vahetuse lastega lisalast vaatamas. Tulid tagasi, laps tuli autost välja, tuli vaikides tuppa, võttis jalanõud jalast, vaatas mulle äärmise ahastusega otsa ja vuristas kiirelt: issi magas selle naisega ühes voodis!! Lõin rusika lauale ja teatasin, et mingeid kohtumisi enam ei tule. Tundsin, et olen kui ära neetud, paadundu optimistist ja alalõpmata naerunäoga minust oli saanud psühhopaatiline pessimist ja naeratus tekitas valu põselihastes. Kuna lugu sai nii pikk, et siia rohkem ei mahu, siis jätkan järgmises küsimustekastis...