paranoia? 20.04.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen 17. aastane neiu. Ma olen juba pikka aega otsinud võimalust,et rääkida kellelegi oma murest. Emaga ja sõpradega ma rääkida ei saa, sest yks peab mu probleeme tyhisteks ja teisi ei taha ma oma nn "paranoiadega" piinata. Olen yldiselt haritud ja tublist perekonnast. Koolis on asjad ka korras. Tegelikult tundub mulle elu tyhi ja võlts. 14.aastaselt läksin oma isaga tylli, sest ta oli väga range ja kui ta oma tahtmist ei saanud (olin siis just uhkeks ja iseteadlikuks saanud), ka vägivaldne. Pärast seda kui ta mind rusikaga kõhtu lõi, otsustasin, et ei räägi temaga enam. Elasime siis veel korteris, milles oli vaid 3 tuba, kuid ei vahetanud 1,5 aasta jooksul sõnagi va kui ta ytles, et ma pole enam tema tytar ja ta peaaegu juba vihkab mind. Tegelikult ma ei saaks öelda, et mul on halb isa, sest ta on mulle ja mu vennale tohutult aega pyhendanud. Ta ei palunud kunagi andeks nende löömiste pärast ja see tegi mulle tohutult haiget, sest enne seda sain isaga (ta tundus nii tark ja kõikvõimas) absoluutselt igasugustel teemadel filosofeerida ja järsku sai kodust see koht, kus ma vaatasin, kas saan kööki minna või oli äkki tema seal. Mul on nii eredalt meeles mu synnipäev, kui ta tuli mu tuppa, kuid ei öelnud mulle sõnagi aga märkasin, et tal olid pisarad silmas. Nyyd oleme tasapisi suhtlema hakanud. Mulle tundub, et selle aja jooksul muutusin palju. Olen kõige ja kõigi suhtes väga kahtlev. See teeb mu elu raskeks. On yks poiss, kellega oleme lähedased olnud peaaegu poolteist aastat. See, et me yldse kokku saime on ime, sest ma ei suutnud kuidagi uskuda, et võiksin kellelegi, eriti veel temasugusele, kellel ausatajatest puudust ei tule, meeldida. Samuti ei teki mul kergesti sõpru, sest ma ei söenda enam ise tutvust alustada, kardan, et võin neile mitte meeldida. Vahel kui keegi mulle naeratab, arvan, et ta naeris mu yle. Ma tahaksin teada, kuidas saada yle neist piinavatest kahtlustest. Paljud arvavad, et mul läheb jube hästi. Tegelikult olen nii kurb ja ebastabiilne. Olen oma käe siniseks peksnud, kätt kääridega nysinud - intelligentne tydruk eliitkoolist. Ainult mu poiss teab mu hullumeelseid tegusi ja ta pole ikkagi mind maha jätnud. Yle kõige kardan teda kaotada, aga mul on hirm, et see suhe ei saa kesta kui puudub usaldus. Mina ei suuda kedagi usaldada. Aga tahaks suuta….

Vabandust, et see kiri nii segane sai, kuid ma ei oska oma elu kuidagi systeemselt kirjeldada.