Võimumängud 24.03.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere lgp Harri Küünarpuu,



olen parajasti üks mängija võimumängudes ning see tekitas minus üldisemat laadi küsimusi nagu mida "võimumäng" endast tegelikult kujutab ja millised oleks head strateegiad selle mängu katkestamiseks. Olen 26 aastane, meessoost.



Kirja teel, paistab, et väga konkreetseid probleeme niikuinii edastada ei saa, seega peaks abstraktne lähenemine sobima küll. Hindaksin Teie elukogenud kommentaari väga.



Üks shoti muinasjutt räägib abielupaarist, kes oli koos elanud kakskümmend aastat kui ühel päeval tuli mees koju ja tõi kaasa kaks püütud lindu. Mees ütles, et linnud on musträstad ja naine ütles, et hallrästad. Hakkasid siis vaidlema aga selgust nad ei saanudki, vaidlus kestis seitse aastat, mille kestel nad omavahel ei rääkinud ja pikapeale elas vaidlusele kaasa kogu Šotimaa.



Vaat nii on ka minul ja minu abikaasal, ainult, et seitsme aasta asemel on seitse päeva ja puudub Šotimaa kaasaelamine. Samas on see tülitsemise protsess väga piinarikas - karjumine on mulle võõras ning füüsiliselt talumatu ja morn vaikimine tundub inimolemuse mõnitamisena. Tulen perekonnast, kus ema ja isa vahel ei ole mitte kunagi (!) olnud karjumist või põrnitsemist ja kui ka tõepoolest vanematel mõni tüli oli, siis lahendati see väga tsiviliseeritult (ma muidugi ei välista, et sellise suhtumise hinnaks võib olla positiivsete tunnete vaka all hoidmine). Sellest tuleb ilmselt ka minu isiklik lootus, et elu jooksul tuleb mul võimalikult vähe ette ägedat tülitsemist.



Sellele vaatamata esineme mõlemad võimumängudes väga sportilikult. See tähendab, et kannatused ja kaotused on mõlemale poolele üpris suured. Vähemasti minu kannatused muutuvad enesehävituse magusaks valuks, küllap ka vastaspoolel. Üldiselt ei kohku ma enesehävituse ees tagasi ja mul on olnud teinekord masenduseperioode, kus olen ükskõikne oma käekäigu suhtes. Ühesõnaga - mõlemad osapooled on täiesti teadlikud, et võimumäng toob kaasa emotsionaalse ja sotsiaalse enes- ja teisehävituse aga see ei pane vaidlusest loobuma. Kas võimumäng eeldabki teatavat ükskõiksust enda suhtes? (abikaasa, kes on muide psühholoogiatudeng, ei küll eriti depressiivne inimene)



Niipalju, kui mu abikaasa psühholoogiateadust selgitas - aga üldiselt me endas suhtele psüholoogiateadmisi ei rakenda - seisneb võimumängu idee selles, et paarisuhtes tekib teatud tasakaal ja kui tasakaal muutub, siis korraldatakse võimumäng ja mängitakse suhted ümber. Aga mida see tasakaal endast kujutab, kas seda kui suur on minu armastus ja kui suur tema armastus? Et võimumängus võidab see, kes teisest vähem hoolib? Aga kui see nii on, siis tähendab armastus vaid seda, et armastatu võib armastajat ekspluateerida?! Selline armastuse definitsioon paneb mind küll jubedusest võdisema. Armastusel võiks ju olla ka muid tähendusi peale selle, et ma üks laseb ennast ära kasutada või teeb kellegi heaks tegusid, mida ta muidu teha ei tahaks.



Küllap on siis kuskil inimesi, kes lahendavad oma vaidlused teisiti kui võimumängudega. Aga kuidas? Kui ikka ühele tundub hall ja teisele must, siis kust leida see nö objektiivne lähtealus, millega värvust mõõta. Ja kui ühele tundub, et objektiivseks aluseks võiks olla üks etalon ja teine peab õigeks teist etaloni, kumb tuleks valida siis? Võib-olla süvenemist mittenõudvates ühiskondlikes suhetes on lihtne leida ühist objektiivset kriteeriumi, kuid armusuhted on ju teada subjektiivsed. Kas armuküsimustes peabki siis valitsema anarhia, omavoli ja terrorism?



Tore oleks arvata, et armusuhetes saaks ja võiks käituda barbaarselt, vähemasti peaks arvestama mingisuguste piirangutega - näiteks ei tohiks isegi armastatu peale karjuda nii kõvasti, et naabrid magada ei saa. Kas siis on olemas mingisugune kultuuri poolt ette antud armuküsimuste lahendamise protseduur, mille abil saaks võimumängudest väljuda?



Või on ainsaks võimaluseks võimumänge vältida neid mitte kunagi alustada? Kui Teil, lugupeetud Harri Küünarpuu on oma kogemusest võimalik õpetust jagada ja soovitada häid strateegiaid võimumängu katkestamiseks, siis oleksin selle eest väga tänulik.



Paul