Võimumängud 24.03.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere lgp Harri Küünarpuu,



olen parajasti üks mängija võimumängudes ning see tekitas minus üldisemat laadi küsimusi nagu mida "võimumäng" endast tegelikult kujutab ja millised oleks head strateegiad selle mängu katkestamiseks. Olen 26 aastane, meessoost.



Kirja teel, paistab, et väga konkreetseid probleeme niikuinii edastada ei saa, seega peaks abstraktne lähenemine sobima küll. Hindaksin Teie elukogenud kommentaari väga.



Üks shoti muinasjutt räägib abielupaarist, kes oli koos elanud kakskümmend aastat kui ühel päeval tuli mees koju ja tõi kaasa kaks püütud lindu. Mees ütles, et linnud on musträstad ja naine ütles, et hallrästad. Hakkasid siis vaidlema aga selgust nad ei saanudki, vaidlus kestis seitse aastat, mille kestel nad omavahel ei rääkinud ja pikapeale elas vaidlusele kaasa kogu Šotimaa.



Vaat nii on ka minul ja minu abikaasal, ainult, et seitsme aasta asemel on seitse päeva ja puudub Šotimaa kaasaelamine. Samas on see tülitsemise protsess väga piinarikas - karjumine on mulle võõras ning füüsiliselt talumatu ja morn vaikimine tundub inimolemuse mõnitamisena. Tulen perekonnast, kus ema ja isa vahel ei ole mitte kunagi (!) olnud karjumist või põrnitsemist ja kui ka tõepoolest vanematel mõni tüli oli, siis lahendati see väga tsiviliseeritult (ma muidugi ei välista, et sellise suhtumise hinnaks võib olla positiivsete tunnete vaka all hoidmine). Sellest tuleb ilmselt ka minu isiklik lootus, et elu jooksul tuleb mul võimalikult vähe ette ägedat tülitsemist.



Sellele vaatamata esineme mõlemad võimumängudes väga sportilikult. See tähendab, et kannatused ja kaotused on mõlemale poolele üpris suured. Vähemasti minu kannatused muutuvad enesehävituse magusaks valuks, küllap ka vastaspoolel. Üldiselt ei kohku ma enesehävituse ees tagasi ja mul on olnud teinekord masenduseperioode, kus olen ükskõikne oma käekäigu suhtes. Ühesõnaga - mõlemad osapooled on täiesti teadlikud, et võimumäng toob kaasa emotsionaalse ja sotsiaalse enes- ja teisehävituse aga see ei pane vaidlusest loobuma. Kas võimumäng eeldabki teatavat ükskõiksust enda suhtes? (abikaasa, kes on muide psühholoogiatudeng, ei küll eriti depressiivne inimene)



Niipalju, kui mu abikaasa psühholoogiateadust selgitas - aga üldiselt me endas suhtele psüholoogiateadmisi ei rakenda - seisneb võimumängu idee selles, et paarisuhtes tekib teatud tasakaal ja kui tasakaal muutub, siis korraldatakse võimumäng ja mängitakse suhted ümber. Aga mida see tasakaal endast kujutab, kas seda kui suur on minu armastus ja kui suur tema armastus? Et võimumängus võidab see, kes teisest vähem hoolib? Aga kui see nii on, siis tähendab armastus vaid seda, et armastatu võib armastajat ekspluateerida?! Selline armastuse definitsioon paneb mind küll jubedusest võdisema. Armastusel võiks ju olla ka muid tähendusi peale selle, et ma üks laseb ennast ära kasutada või teeb kellegi heaks tegusid, mida ta muidu teha ei tahaks.



Küllap on siis kuskil inimesi, kes lahendavad oma vaidlused teisiti kui võimumängudega. Aga kuidas? Kui ikka ühele tundub hall ja teisele must, siis kust leida see nö objektiivne lähtealus, millega värvust mõõta. Ja kui ühele tundub, et objektiivseks aluseks võiks olla üks etalon ja teine peab õigeks teist etaloni, kumb tuleks valida siis? Võib-olla süvenemist mittenõudvates ühiskondlikes suhetes on lihtne leida ühist objektiivset kriteeriumi, kuid armusuhted on ju teada subjektiivsed. Kas armuküsimustes peabki siis valitsema anarhia, omavoli ja terrorism?



Tore oleks arvata, et armusuhetes saaks ja võiks käituda barbaarselt, vähemasti peaks arvestama mingisuguste piirangutega - näiteks ei tohiks isegi armastatu peale karjuda nii kõvasti, et naabrid magada ei saa. Kas siis on olemas mingisugune kultuuri poolt ette antud armuküsimuste lahendamise protseduur, mille abil saaks võimumängudest väljuda?



Või on ainsaks võimaluseks võimumänge vältida neid mitte kunagi alustada? Kui Teil, lugupeetud Harri Küünarpuu on oma kogemusest võimalik õpetust jagada ja soovitada häid strateegiaid võimumängu katkestamiseks, siis oleksin selle eest väga tänulik.



Paul

Arst vastas:

dr Harri Küünarpuu

Tallinna Psühhiaatria Haigla, Perekonnastuudio ABX, Psühho-Konsultatsioonid MTÜ

Tere!



Tänan Teid pika ja põhjaliku kirja eest.



Teie kirja kommenteerimine on ühest küljest kerge ja teisest küljest väga keeruline.



Kõige lihtsam vastus on see, et võimumängu vältimiseks on kõige kindlam viis seda mitte alustada. Või leppida kokku, et see vastastikkusel kokkuleppel lõpetatakse. Sellise lahenduse teeb raskeks aga see, et mis siis selle asemele võiks tulla? Kas teie mõlema suhetes on midagi sellist, millega seda asendada? Kas te siis üldse leiate mingit ühendavat seost, kui te olete sellised mängud lõpetanud? Kas teil oleks üldse millestki kõnelda, kui te lõpetaksite vaidlemise selle üle, kas must on must või hoopis hall? Äkki teie elu muutub mustaks või halliks, kui selles puuduks erutav võitlus, mis hoiaks teie meeled elevil ja vaimu värske? Kas sellisel elul ei ole oma erutav külg ja leppimise magus võlu? Ma mäletan üht juhtumit, kus paariteraapia käigus õnnestus lõpetada taolised võitlused ja mõne aja pärast kurtsid mõlemad partnerid igavust. Nõnda on selliste mängude lõpetamine riskantne, kui suhtes on võitlusel keskne ja siduv tähendus.



Küllap on Teie abikaasal õigus, et te ei ole oma suhteid veel suutnud teineteist rahuldaval viisil ära määratleda ja kuni need ei ole tasakaalustunud, peate te kindlasti jätkama nende määratlemist seni, kuni mõlemad on rahul teie vahel kujunevate suhetega. Tasakaal on üks subjektiivne tunne. Siin ei olegi olemas midagi, mis oleks objektiivne. Inimeste vahel toimuvas ei olegi mingit etaloni, millega asju võrrelda. Õieti ei ole terves maailmas vist midagi, mis oleks objektiivne. Kõik toetub kokkulepetele. Ka meetri pikkus ei ole midagi, mis oleks miski "objektiivne" asi. Lihtsalt on kokku lepitud, et mingi Pariisi kusagil keldris lebav mingi pikkusega materjali tükk on just meeter ja meeter on just selle kokkuleppe kaudu omandanud niisuguse "objektiivse" tähenduse. Nii on ka kõikide teiste näivalt objektiivsete nähtustega siin maailmas. Ka armastusega. Armastus on just see, mida Teie ja Teie abikaasa armastuseks peate. Ja eelkõige teie mõlema arvamuse ühisosa on see, mis teie mõlema jaoks on armastus. Ja see kuidas te mõlemad oma armastust teineteisele väljendate. Äkki on just see, mida Te nimetate võimumänguks see viis, kuidas te mõlemad teineteisele tõestate, et te ei ole teineteise suhtes ükskõiksed. Kui see lakkaks, siis kuidas Teie saaksite aru, et Teie abikaasa teid armastaks ja kuidas tema saaks aru, et Teie teda armastate? Kultuur ei aita siin kuigivõrd, sest iga paar on just isesugune, unikaalne moodustis, mis ise kujundab oma kultuuri ja lähtub omaenese kultuurist eri asjade korraldamisel ja lahendamisel. Kui Teie nimetatud võitlus on teie omavaheliste suhete kultuuri alus, siis kõik mis teie vahel toimub, lähtub justnimelt selle kultuuri kaanonitest lähtuvalt.



Muidugi saab lahendada vaidlusküsimusi ka teistmoodi. Kuid see eeldaks ehk oma suhetekultuuri ümberkujundamist. See eeldaks teistsuguste suhetereeglite kokkuleppeid ja omavaheliste suhete teistsugust määratlemist. Sellega tegeleb paariteraapia. Kui te mõlemad sooviksite sellega tegelda, siis palun, alustage paariteraapiat kellegagi, kes võiks aidata teil nendes asjades selguselse jõuda. Aga see on küllalt riskantne ettevõtmine, sest kunagi ei tea, milleni see võib viia.



Võitlusindu soovides,

HK

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Probleemid emaga

Olen 45 aastane naine, abikaasa oma mehele, ema kahele täiskasvanud lapsele ja vanaema poole aastasele lapselapsele. Meie pereliikmete vahel on normaalsed, soojad ja ausad suhted, raskeid suhtlemisprobleeme ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Olete tubli inimene ja arutlete oma kirjas kenasti olukorda oma emaga. Te saate aru, et ema manipuleerib Teie süütundega. Teid aitab töö endaga, suhtumise muutmisega emasse. Kõigepealt võiksite ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi