mida teha? 16.02.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere lgp. psühholoog Küünarpuu!



Loodan, et leiate võimaluse mu probleemisse süveneda ja mind n.ö. ära kuulata.

Olen 25-aastane naine ega tea, kuidas edasi elada. Endast niipalju, et olen kena välimusega, haritud, pole olnud probleeme suhete loomisega ega alustamisega.

Kolm aastat tagasi kohtusin endast 14 aastat vanema mehega. Suhe sai alguse tema tugeval initsiatiivil ja nüüd suhtleme siiamaani. Algul ei olnud ma teadlik tema elukaaslasest ja kahest lapsest. Ta on küll naisest lahutatud, kuid nad elavad koos ja on siiski perekond. Praeguseks oleme kõik üksteisest teadlikud.

Probleem on selles, et kohtume vaid siis, kui tema tahab ja saab ja seega üsna harva. Ja seetõttu olen enamjaolt üksinda, k.a. pühad ja tähtpäevad.

Olen püüdnud sellest poolikust suhtes vabaneda, kuid alati oleme jälle kokku läinud, kas siis minu, kuid enamasti tema initsiatiiivil.

Vaatamata meie harvadele kohtumistele armastan teda meeletult ja tunnen, et ta on ainus mees, kellega tahaksin perekonda ja lapsi. Samas tunnen üksi olles hinges tühjust ja üksindust, mis avaldub tihti selles, et närin tema kallal, kuigi ma ise seda üldse ei taha , aga nii lihtsalt kukub välja.

Kuidas käituda antud olukorras? Kas peaksin endas tunded maha suruma ja siiski püüdma see suhe lõpetada? Või olema kannatlik ja talle aega andma ning olema õnnelik vaid endas oleva tunde üle? Kuidas teda paremini mõista?

Olen segaduses ja ehk on need küsimused liigsed ning peaksin laskma asjadel omasoodu minna, kuid aeg liigub ning siiski tunnen vajadust edasi liikuda.

Küsimusi sai küll palju, kuid loodan, et Teie erapooletu ja asjatundlik lähenemine aitab mul natukenegi selgusele jõuda.



Teid ette tänedes Kristiina

Arst vastas:

dr Harri Küünarpuu

Tallinna Psühhiaatria Haigla, Perekonnastuudio ABX, Psühho-Konsultatsioonid MTÜ

Tere, Kristiina!



Kindlasti on see suhe toonud Teile palju suurepäraseid tundeid, kogemusi ja mis kõik. Te olete kindlasti õnnelik inimene. Aga igas õnnes on ka omajagu valu. Kõike korraga ja kohe ja palju ei saa. Saab vist ainult seda, mis endast sõltub. Ehk saab seda inimest paremini mõista. Ehk saab oma tunde üle õnnelik olla ja selle üle ka veel, et see suhe Teil on olnud ja on, sest ilma selleta oleks Teie elu olnud palju kõledam ja paljugi kaunist oleks olemata olnud. See on see ilus osa kogu sellest loost.



Teine osa on mõnesuguse teise värvinguga. Mulle jääb mulje Teie kirjast, et Te olete selle olukorra suhtes pisut kannatamatuks muutunud ja tahaksite oma suhet edasi arendada, ehk nagu ma aru saan ootate, et see mees võtaks ometi kord südame rindu, ajaks asjad korda oma praeguse perekonnaga ja asuks Teiega koos elama. Ja omaenda tunnetest lohutuse leidmise aeg on Teie jaoks otsa saanud.



Kas ma tohin olla otsekohene? Ma loodan, et Te annate mulle selleks loa. Teate, ma ei oska öelda, kas see mida Te ootate ka juhtub ükskord. Psühholoogia esimene seadus olevat, et inimesi on mitmesuguseid. Võibolla see mees on selline, kes vajab kolme aastat, et julgust koguda oma otsuse tegemiseks. Aga äkki ei ole ka. Mu kogemused taoliste juhtumitega näitavad, et nii pikka aega julgust kogudes kipuvad mehed harjuma sellise olukorraga, et neil on nii perekond kui ka keegi veel, "kes neid mõistab". Kuna oma naine ei mõista ja "neil ei ole juba ammu mingeid selliseid suhteid ja üldse, me ei räägigi mitte millestki peale igapäevaste asjade". Mina ei tea, aga ma suhtuksin sellesse pisut ettevaatlikult, kui mees, kes väidab end Teid armastavat ja Teist lugu pidavat, ei suuda KOLME aasta jooksul mingit otsust vastu võtta. Ja sunnib Teid üksi olema siis, kui Te tahaksite temaga koos olla ja leiab aega koos Teiega olemiseks siis, kui Temal selleks soov on. Ma ei oskaks sellist suhtumist pidada ei lugupidavaks ega armastavaks. Aga ehk on see minu enda puudujääk, et ma sellises suhtumises midagi kena ei näe. Teie tunded selle inimese vastu aitavad Teil kindlasti leida tuhandeid vabandusi ja seletusi asjade kohta, mis muidu näiksid hoolimatuse ja lugupidamatusena Teie suhtes.



Ma ei tea, kas ma peaksin seda ütlema, sest see on ju Teie elu ja Teie elate oma elu ise, aga minu arvates oleks vist ehk Teie elu perspektiivis kasulikum edasi liikuda ja tulla välja seisma jäänud suhtest, millel ei näi erilist perspektiivi olevat. Ma usun, et Teie, kes Te suudate sedavõrd tugevasti armastada väärite kindlasti teistsugust tunnet enda suhtes ja teistsuguseid suhteid. Pealegi, Teil pole erilisi raskusi ei suhete alustamise ega lõpetamisega. Kasutage oma andeid.



H.Küünarpuu

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Veider käitumishäire

Tere!



Mind paneb juba pikemat aega hämmastama ühe inimese kummaline käitumine ja seepärast otsustasin asjatundjalt nõu küsida.

Tegemist on 52- aastase vanapoisiga, ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!

Kõigepelt võiksid mõtiskleda selle üle, mida teie suhe Sulle tähendab, mida Sa tunned ja milleks suhe Sinule vajalik on.

Tema oli Sinusse armunud, ja see on üpris loomulik, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi