minu pere ja muud loomad 10.01.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!

Mu mõlemad vanemad olid üle 40, kui ma sündisin, nüüd olen mina 24-ne neiu, isa üle 70 ja ema natuke alla selle. Kasvasin üksiku lapsena. Vanemad olid keskeriharidusega palgatöölised, oli korralik kodu, polnud ei alkoholi- ega vägivallaprobleeme. Ei lõbutsetud eriti, ei näidatud eriti oma tundeid, kuid ma ei tundnud kunagi, et mind poleks armastatud. Kodus oli palju raamatuid, käidi teatris ja kontsertidel...

Mina olin 13-14 ringis, kui kõik muutus. Algas asi sellest, et maade tagastamise käigus sai siis juba pensionärist ema tagasi maa oma sünnikodu ümber ja kolhoosi antud vara eest paar lehma. Algul oli jutt, et lehmi hoitakse maakodus vaid niikauaks, kui nad ära saab müüa, kuid kuidagi - ma ei saa siiani aru, kuidas - olid mõlemad äkki ülepeakaela "talupidamise" sees. Õigest talupidamisest pole juttugi, klassikaline potipõllundus. Linnakodu on alles, kuid see pole enam mingi kodu...

Mina läksin kohe pärast keskkooli teise linna õppima, esimesel võimalusel muretsesin töökoha, et lõpetada jutud ā la "selleks me siin rabame, et sina õppida saaksid". Ega see ei aidanud. Ma püüan vanemaid kord-korralt veenda, et nad lõpetaksid selle mõttetu rabelemise. Pensionist elaksid nad ära, linnakodu oleks vaja remontida - aga selleks pole aega, sest on tarvis heina teha.

Milles siis minu probleem? Vaadake, ma tunnen, et pidev mure vanemate pärast on juba pikemat aega minu elu halvanud. Ma ei tea, mida teeksin, kui kuuleksin, et ema või isa oleksid haiged või surnud. Tunnen end süüdi, et õpin ülikoolis, kuigi tean, et minust ei saaks iialgi talupidajat. Vanemad ergutasid mind muidugi ülikooli minema, kuid kui püüan selgitada, mida tunnen ja kuidas muretsen, kuulen vastuseid stiilis "mis rääkija sina siin oled, kord aastas käid?" Tunnen, nagu vastutaksin üksi vanemate heaolu eest, kuigi pole isegi veel täiskasvanuks saanud, kuid ei suuda midagi teha - teises linnas elades saan neid vaid mõnikord abistada, materiaalset abi nad vastu ei võta. Püüan elada oma elu, kuid mure luurab pidevalt, teeb närviliseks ja abituks. Ma ei suuda enam õpingutele ega õieti millelgi keskenduda.

Teiseks, meie suhted on kardinaalselt muutunud - langenud "kuidas läheb" - "hästi" - tasemele. Emale räägin oma elust täpselt nii palju, et ta ei muretseks, aga kõige rohkem teeb mulle muret isa. Soliidsest, sõbralikust ja seltskondlikust insenerist on saanud tige vanainimene, kes ei loe midagi peale mõne ajalehe, ei käi ühelgi kultuuriüritusel, kirub riiki ja naabreid, ülistab Savisaart ja külameeste omakohut ning kaebab, et temast ei peeta lugu, eriti jultunud olevat mina, kui ma palun tal virisemise asemel midagi ära teha või oma tervise huvides tagasi linna kolida. Sellele vastatakse otseste solvangutega ning sellised diskussioonid arenevad mõne minutiga vastastikuseks karjumiseks. Aga mulle teeb pööraselt haiget vaadata oma kalleid inimesi elamas üle oma füüsilise jõu, kui kõik nende tähtsad tööd koosnevad igapäevastest rutiinsetest toimetustest, mis ei paranda kellegi elu ("Ega need ei ole teod, mis sa teed, need on tööd", nagu ütles vanaema Mari Saadi "Võlus ja vaimus"). Kuigi nad võiksid elada hoopis rahulikult - tööd on nad ju eluaeg teinud ja linnakodus ei tuleks füüsilisest tegevusest küll puudu. Justkui peaks oma elu tingimata võimalikult raskeks tegema ja märtrit mängima. Jumala eest, ma kardan isegi nende vaimse tervise pärast.

Selge see, et ma ei saa kellegi teise elu elada, ega "päästa" inimest, kes seda ei taha. Kuid ikkagi on tunne, et ma peaksin suutma midagi ära teha, et oma vanemaid aidata ja meie suhteid parandada, enne kui on hilja. Olen õppinud oma tunnetest selle koha pealt vaikima - nad lihtsalt ei jaksa veel minugi muresid kuulata ja tõrjuvad mu jutu fraasidega nagu "mis sa hüsteeritsed", "lolliks oled läinud või". Moraalset toetust ükskõik millisele oma otsusele pole mul sealt kunagi loota. Nii tunnen end kõigele lisaks veel totaalselt üksi, kuigi mul on häid sõpru - ometi puudub mul turvatunne, nagu vundamendita majal. Kas midagi oleks võimalik muuta?

Ette tänades, Katrin