Kas minna lahku vöi olla koos laste pärast? 01.03.09 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere! Olen 31 aastane naine ja mul on 6 aastane poeg esimesest kooselust ja 2 aastane tytar praegu elukaaslasega. Kui poeg oli 2 aastane läksin esimesest elukaaslasest lahku, kuna olime koos alates 10.klassist ja olime nii erinevateks inimesteks aja jooksul kasvanud ja ainuöige otsus oli minna lahku. Tutuvusin praeguse elukaaslasega ja elasime kumbi eraldi tutvumisest aasta ja 8 kuud. Planeerisime koos last ja aasta peale tutvumist jäingi lapse ootele. Kolisime kokku 2,5 kuud ennem lapse syndi. Peale lapse syndi paar kuud sai meie oma maja valmis ja kolisime meie uude koju. Mees on teinud kogu aeg väga palju tööd ja olen olnud suurem osa ajast lastega yksinda, ka köik kodused majapidamistööd on olnud minu kanda. Eraldi elades tihti ei möistunud tema käitumist ja teguviise ja tundsin et ta ei käitu minuga öiglaselt ja ei näita minu vastu austust ega lugupidamist yles, kuid panin selle köik tema suure tööväsimuse arvele ja leidsin alati selgituse ja pöhjuse miks ta oli nii öelnud vöi käitunud just nii. Tagant järgi tundub mulle, et ma ei tahtnud lihtsalt vigu temas näha ja tunnistada. Ja nyyd tunnen suurt syyd, et ei pööranud tähelepanu rohkem sellele, mis mind häiris ja ei möelnud et see jääb ka mind häirima edaspidi. Näiteks, et kui ta halvustas mu last, kes oli alles kahe aastane, ytles et mu laps on ära hellitatud ja suur simulant. Mötlesin siis, et ta lihtsalt ei ole lastega tegemises varem olnud ja et kyll ta ykskord teistmoodi mötlema hakkab, kui ise lapsi kasvatama hakkab. Mul oleks olnud palju pöhjuseid, miks see suhe löpetada, kuid ikka ma arvasin, et köik muutub kui hakkame kokku elama ja synnib meie laps ja saame oma kodu ja et ta on lihtsalt väsinud ja pyydsin alati teda lihtsalt maha rahustada ja olla see järgiandja pool. Kuid siis kui kokku hakkasime elama, ei muutunudki midagi. Sain söimata kui polnud kolimise järgi 8-ndal kuul rasedana olles kotte lahti pakkida ja kardinaid yles panna, kiskus meid pojaga körvast kui midagi tema arvates valesti tegime, kui kaitsesin poega vms. Syydistas mind isegi selles, et synnitustähtaja lähenedes ma rääkisin oma hirmust synnituse ees ja mille peale tema ytles et mis naine ma selline olen, kardan, et köik naised synnitavad ja et ma juba pole ära synnitanud. Elu muutub iga päevaga aga ainult hullemaks ja suurest unistusest-oma kodust ja önnelikust perest, on vaid saanud yks pörgu,kust enam väljapääsu ei leia. Me ei suuda absoluutselt teineteisega rääkida-ma ei tea kunagi, mida vöib rääkida vöi öelda, et kuhu see jutuajamine viia vöib, et ta jälle karjuma ei hakkaks vöi ei vihastaks. Kardan teda, kui ta on vihane, ta on olnud vägivaldne ja ettearvamatu. Kord on mulle öelnudki et tapab mu. Iga vestlus viib vaidlusteni, kus ma tunnen, et ma pean ennast kaitsma, et mind päris maha ei tallataks. Viimasel ajal on kogu see suhe läinud nii inetuks, et ei tea mida teha. Yhiselt ehitatud maja, koos vöetud laen-mina maksin toidu,lasetaiamaksud,ostsin riided, majapidamistarbed, teen majapidamistööd, kasvatan lapsi, tema rabab mujal tööd, kogus raha, ostis endale uue auto, maksis maja laenu ja nyyd siis tahtis et me majapaberid ymber teeksime, kuna mina pole seda laenu maksnud ja yle yldse tema sönul teinud, nii siis on nyyd maja tema tema nimel ja seega vöimu tal veel rohkem, ka hakkas otsima suhteid mujalt ja ytles et see mu oma syy, et olen teda nii kaugele viinud. Ytleb vanemale lapsele, et vöite ära minna emaga, kui miski ei meeldi, karjub talle, et kao minema jne. Tema käitumine on tösiselt inetu ja köik mis ta ka ei teeks, tal on alati selgitus oma käitumisele ja öigustus. Yks päev löi mind vorstiviiluga näkku, kui ytlesin taas midagi, mis talle ei meeldinud. Aga kui halvasti ka tema ei käituks, olen mina see "haige" kodus, kes teda viib selleni, et ta nii käitub. Et mina teen lastel vahet ja et kui ma poega ei kaitseks, siis ei oleks ka niipalju probleeme. Mulle tundub jällegi et tema käitumine on just ebaöiglane poja suhtes, et ta kohtleb lapsi erinevalt ja kes last veel kaitseks kui seda mina ka ei teeks. Mul on olnud töeliselt raske, olen pyhendanud ennast täielikult perele ja kodule, ei ole yksinda käinud mitte kusagil, igal pool peab ikka koos lastega olema, sest mees on kogu aeg tööl. Lisaks juhtus vennal yle aasta tagasi önnetus ja ta on nyyd halvatud ja kui önnetuse juhtudes, nutsin palju ja ei suutnud kohustusi kodus täita täielikult, ytles mees, et ta söidab ka autoga vastu seina, et kas siis teda ka märkama hakatakse, mille peale ytlesin talle et ta on isekas ja siis löödigi mind vastu nägu. Ma ei saanud temalt siis mingit toetust, vaid hoopis vastupidi. Ei ole kunagi temalt saanud möistmist ja toetust. Alati on ikka temal raskem, tema ikka rohkem väsinud, temal ikka suuremad mured jne. Mis ka tema ei teeks, kui inetult käituks, ikka olen mina haige, kes ei yrita. Ma ei oska midagi muuta, sest tunnen et see ei ole minu vöimuses, et ma ei saa teist inimest muuta ega möistma panna, et tema käitumisele ei ole öigustust ja et tema on see kes peaks abi otsima, aga tema arvates peaks mina arsti juurde minema. Masendus on nii suur ja segadus, et ei saa enam aru, mis öieti toimub, mis on öige ja vale. Tahan olla lastele hea ema ja et neil oleks ilus lapsepölv, olen närviline ja kipun laste peale karjuma ja ma ei taha nii käituda ja vahest tundubki et mina olen see suur kurja juur. Vötsin siis masendusrohte, mille peale mind hakati tabletiinimeseks kutsuma ja et "kas mul vöib ikka lasta lapsi kasvatada, kui sassis olen". Mees ise on probleemsest perest pärit, kus isa jöi ja peksis ema, minu vanemad lahutasid kui käisin 10. klassis. Siis lubasin endale, et minu lastega ei juhtu nii ja nyyd ma olen juba teistkorda olukorra ees, et kas minna lahku vöi elada seda elu edasi. Esimesel lapsel on nyyd juba nn. kaks isa, kolmandat ei mingil juhul enam. See tähendaks seda, et elaksingi lastega. Aga kas see on ikka lastele köige öigem lahendus, et taas minna ära, taas uus kodu. Kas tulen toime vaid yksinda? Esimesel lahkuminekul tulin hästi toime, sain tagasi enesehinnangu, mille nyyd taas kaotanud olen, meeldisin iseendale rohkem? Ma ei tea, mida teha? Poeg läheb sygisel kooli, lahutades oleks lapsele lihtsam, kui ei peaks kooli hakkama vahetama mingi aja pärast, vaid et suudaksin selle lahenduse nyyd leida. Kuidas elada koos, kui keegi meist pole önnelik? Kas on öige minna ära, vötta lastelt kodu ja pere, et saada rahu. Palun andke nöu, mis oleks lastele öigem? Mu vanem laps ja mees on juba aastatega kokku kasvanud ja laps peab teda oma isaks, rohkem kui bioloogilist isa. Köik muu on elus täiuslik, terved lapsed, oma kodu, käin koolis täiendamas ennast, et saada amet mida just pidada tahan, ainuke mure mis köik täiusliku nullib on, et suhe ei ole toimi, peab töestama ennast pidevalt, kaitsma, tundma alandust ja solvanguid. Palun aidake!!!!

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Kas minna lahku või mitte, sellele otsusele peate ise tulema. Kaaluge hoolega positiivseid ja negatiivseid pooli mõlemi võimaluse puhul.
Soovitan Teid õppida end kehtestama kodus. Te olete mehega võrdsed partnerid oma majas. Püüdke mehele selgitada, mida Te tema rollilt ootate ja paluge, et ta teile selgitaks oma ootusi. Leppige kokku, kuidas teineteise ootustele vastu tulla. Lapsed soovivad, et vanemad saavad hästi läbi ja kodu oleks turvaline koht. Kui mõlemad vanemad pingutavad suhte nimel, on kooselu võimalik. Kindlasti ei tohiks mees kasutada vägivalda nii Teie, kui ka laste suhtes. Sellega ei tohi Te leppida. Mees peaks otsima abi, kui ta ei suuda oma vihaga toime tulla.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Suhte lõpetamine

Olen suhtes, mis juba pikemat aega niidi otsas ripub. Endal on armastus otsa lõppenud, sest alguses ei armastatud mind vastu ja sain palju haiget. Nüüd on aga partner mind armastama õppinud, aga minul ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Kuidas suhted lõppeda saavad? Kõige tavapärasemad on kaks teed - suhete järsk katkestamine ja võõrutamine. Kui partner on teinud midagi lubamatut, keelatut, häbistavat, solvavat, reeturlikku jne, on suhete ...

Loe edasi

armastus

Tere
Mul sellinelugu eland oma tüdrukuga koos juba 1a 3kuud ja need lõppu poole pole kuigi hea ta vastu old,kuid nüüd ta hakkas mulle rääkima et tal tunnete segadus kuna nägi oma esimest poissi ja ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Tuletage meelde, kuidas Te oma neiuga tutvust alustasite ja tema tähelepanu võitsite. Püüdke käituda nüüd ka nii. Rääkige neiuga oma tunnetest ja küsige temalt, millist käitumist ta Teilt ootab. ...

Loe edasi

Puuduv "tunne"

Lugu selline,et minu naine, kellega oleme elanud koos 12 aastat teatas mulle eelmine nädal, et ta ei ole enam võimeline minuga koos elama. Temal puuduvad minuvastu igatsugu tunded juba mitu aastat, kuid ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Leidke võimalus olla naisega rahulikus paigas, kus keegi ei sega teie jutuajamist. Rääkige naisele oma tunnetest ja ootustest teie suhte kohta. Paluge, et naine räägib Teile oma ootustest Teie ...

Loe edasi

Peresuhted

Tere.
Kas oskaksite tuua välja mõnedki plussid selle kohta, kui peres on kaks last (3 ja 6 a-ne), kuid vanemate kooselu seisneb üksnes kohusetundel - mis pole minu arvates absoluutselt õige - ja ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Otsuse, kas elada koos, või minna lahku peate kindlasti ise tegema. Enne lahku minekut tuleb kindlasti kõike plusse ja miinuseid kaaluda. Lapsed tahavad elada koos mõlema vanemaga, kuid nad ...

Loe edasi

Kas armastus on olemas või on harjumine?

Tere!
olen 22a noor naine ja minu elukaaslane on 23a. oleme koos elanud u 1a kuid terve aja pole me korralikult läbi saanud. Koos elama hakkates ütles mees et armastab mind kuid nüüd väidab et armastust ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere Jaana!
Kooselu inimesega, kellel on hoopis erinev kogemus eelnevast, võib olla algul üsna raske. Selleks, et teie elu kulgeks meeldivalt, tuleb mõlemal pingutusi teha. Kõigepealt vestelge sellest, ...

Loe edasi

PEREPROBLEEMID

Meil on peres tõsised probleemid sellises ringis - laps (poiss), ema ja isa.
Mina olen emana väga nõudlik, kohusetundlik, mõtlen alati ettepoole ja teen kõik laste heaks. Ka mõningatest testidest ...

Vastas dr Harri Küünarpuu

Tere!

Näib, et teie kahe koostöö vanematena on tõsiselt lonkav. Ja kui laps seda tunneb, siis ka seda ära kasutab, et asju enese kasuks pöörata. Inimesed ju toimivad enamasti nn ökonoomia ...

Loe edasi

Suhteprobleemid

Tere! Olen 26a naine, elanud oma elukaaslasega juba mitu head aastat koos, aga nüüd oleme lahku minemas. Need aastad pole kerged olnud, põdesin depressiooni, kaotasin lähedase inimese, olin töötu, elukaaslasel ...

Vastas dr Harri Küünarpuu

Tere!

Mis siis Teid praegu õnnetuks teeb? Kas see, et olete lahku minemas või see, et ei suuda leppida tema otsusega koos eadasi minna? Kui ta on otsustanud, et te kaks peaksite jätkama hoolimata ...

Loe edasi

olen ummikus...

Minu abielu on nüüd seal maal, et läheme lahku. Algul abikaasa tükid ja petmised, siis minu enda karuteene kõigile-pettes meest jäin ootama last.
Valetada mehele ei suutnud ja aborti teha ka mitte. ...

Vastas dr Harri Küünarpuu

Tere!

On suur õnn, kui keegi armastab. Ma arvan, et Teil ei ole õigust otsustada, kas Te olete armastust väärt. Kui keegi Teie suhtes seda tunneb, siis on tal õigus seda tunda. Teie asi on ...

Loe edasi

abielu lõpetamine

Olen jõudnud oma elus ajajärku, kus selgelt tunnetan vajadust lõpetada oma abielu. Kahjuks ei õnnestu mul oma mehele selgeks teha, et mõtlen seda tõsiselt ja meil oleks aeg oma teed minna. Ühelegi minu ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!

Abielu lahutamine on alati valus, lihtsaid lahendeid tavaliselt pole. Kui Sinu otsus on kindel ja läbirääkimised mehega ei edene, tuleb Sul algatada ise lahutus. Lihtsam ja valutum on ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi