Probleemid lapsega 24.01.07 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Ei tea kohe kust alustada. Poiss 10-aastane õpib praegu kolmandas klassis. Koolis õppimine kõik enam vähem korras, kui viitsib õppida, siis hinded väga head, kui ei siis toob kehvema hinde, üldiselt nelja ja viieline. Käitumisega aga sured probleemid nii koolis kui kodus, peab koguaeg tormama ja rahmeldama ja teistel koolis seljas elama. Tal peab kohe olema selline füüsiline kontakt. Sellest tal ka käitumine rahuldav ja toob pidevalt märkusi koju. Muidugi keskendumisraskused ka, kunagi ei suuda ühte asja lõpuni teha. Koolis pandi seepärast esimesse pinki istuma, et taga liiga palju ei sehkendaks. Näiteks õppimises on nii, et tööd alustatakse kohe, ilma et enne oleks tööjuhendiga tutvunud, siis kohe esimene asi, et ma ei oska. Räägin, et loe korralikult läbi ja ütle kas said aru või ei, siis loeme veel koos kahekesi, kui ei saanud ise asjast aru. Üdiselt raskusi tekitavad sellised asjad, millega peab rohkem vaeva nägema. Pikad arvutustehted, referaadid, kirjandid, joonistamine ( see väga algeline, kui kuskile töövihikusse on vaja midagi joonistada, siis kriitseldatakse midagi ruttu valmis, et asi kaelast ära saada, aga ema see kurja juur paneb kõike uuesti tegema). Muidugi on ka asju mida võib tunde teha, näiteks palli niisama taguda (käib jalgpallis), suvel päevad läbi kala püüda, arvutis istuda( mida saab selle tõttu piirata). Kodus jällegi, kui midagi ei lubata, siis lõhutakse ja loobitakse asju ja paugutatakse oma toa ust. Poodi ei saa üldse kaasa võtta, kui ta midagi sealt ei saa, mida tahab, siis hakkab jalgu trampima ja halvasti käituma. Sellest siis olen ammu järeldanud, et laps hüperaktiivne, kuid mingit diagnoosi otseselt pole keegi pannud. Võibolla peaks selliseid käitumisega seotud häireid kuskilt sügavamalt hakkama otsima. Mul mees ka väga närviline, kui varem vihastas, siis astus lihtsalt uksest välja ja tuli natukese aja pärast tagasi. Nüüd kui laps sõna ei kuula ja vahest kopsu päris üle maksa viskab, siis on sellel tuttis kinni. Sellest tal, siis ka suur stress, et rindu löövad valud sisse. Käis arstil, et äkki midagi südameda viga, aga midagi pole leitud. Mina arvan, et see kõik närvidest, aga mees seda endale ei taha tunnistada. Mehe närvilisuse põhjus arvatavasti pärit ka lapsepõlvest, mis nüüd lihtsalt on hakanud süvenema, kuni kolmanda eluaastani praktiliselt isata olnud, ema isa lahutasid ja siis ema uus abielu. Uuest abielust emal, siis kaks last lisaks, keda kasuisa rohkem armastas, kui teda. Seda on siiani näha, samuti on nüüd ka lapselastega, väljendub see selles, et minu last ei ole ta selle 10 aasta jooksul kordagi sülle võtnud, aga oma päris laste lapsi hüpitab kogu aeg ja mängib nendega. Meie poiss, aga saab koguaeg õiendada, kui midagi teeb või tegemata jätab ja eks laps ju tunneb seda kohe. Vanaema on aga super, sellis teist annab otsida. Muidugi kui laps väike, siis me kolisime ka palju, ühest üürikorterist teise, kokku elasime neljas eri kohas. Nüüd oleme juba neli aastat päris oma kodus elanud. Aga eks need elukoha vahetused on ka palju mõjunud, kuigi tal pole kunagi millegist puudust olnud. Hakkasin seda sellepärast kirjutama, et meie perre sündis nüüd veel üks poiss, kes praeguseks poole aastane ja ma tunnen, et enam ei suuda. Väike võtab oma osa ja suurega ei jõua enam nii palju tegeleda, kui vaja. Poiss ka selle tõttu tundub olevat pahuram, et talle nii palju tähelepanu ei jagu, kui ta tahaks. Mees on hommikust õhtuni tööl ja kui tuleb on väsinud, õhtul ei jõua enam midagi teha. Mina siis pean kaht last kantseldama ja kõike jõudma, iga nädal ootan seda kahte tööinimese vaba päeva, et siis vähemalt saab koos midagi teha. Ise olen suhteliselt rahulik, aga nüüd tunnen ise ka, et hakkan ära kukkuma, juba kolmandat päeva iga väiksemagi mõtte peale pisarad voolavad. Kiri sai nüüd pikk ja segane, aga kuhu ma peaksin abi saamiseks pöörduma?

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Kui Teil vähegi võimalik on, siis kutsige endale keegi appi (vanaema...)! Kas ma saan õigesti aru, et 10 aastane poiss on Teie laps? Kui nii, siis soovitan mitte nii kriitiline ja kaitses olla poja suhtlemisel mehega. Mehele tuleks meeldivalt, kuid kindlalt rääkida, millist käitumist temalt ootate ja paluda abi. Kui on vöimalik, tuleks poissi saata psühholoogi juurde. Kuna ta käib koolis, võiksite pöördude kooli psühholoogi poole. Poisile tuleb jätkuvalt rääkida, et Teie ja mees teda armastate, kuigi vahel riidlete. Tegelege beebiga nii, et kutsute venna juurde ja räägite talle, milline tema väiksena oli ja mida tegi. Uue lapse tulek perre on muutus ja kohanemine uue olukorraga võtab aega.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Kuidas end muuta?

Tere!

Hakkasin üsna noorelt noormeestega läbi käima. Esimene suhe algas mul 14aastaselt, mis mingil põhjusel lõppes üsna kiirelt (vast 3 kuud). Siis ma veel ei tundnud endas erilist ebakindlust ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Sinu suhetekogemus algas väga noorelt ja täis negatiivseid elamusi. Sina petsid ja Sind peteti. See on kaunis pude vundament tugevale ja usalduslikule suhtele. Sa ei räägi ka sõnagi armastusest, vaid usaldusest.
Loe edasi

Purunenud suhe

Tervist.

Olin enda kaaslasega olnud koos pea 3 aastat. Meil oli tõesti väga lähedane suhe ja sobisime kokku väga hästi. Tundsime üksteisega hingesugulust ning poleks osanud arvata, et üheltmaalt ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Armunule on suhe tema elu mõtteks. Kui see suhe puruneb, tundub, et elul pole enam mõtet. Ja see tunne paneb ta vaakuma stressi ja depressiooni vahel. Kui tegu oleks stressiga, peaks abi saama puhkusest, ...

Loe edasi

Omavaheline suhtlus

Tere.
Pöördun Teie poole täiesti viimases hädas. Suhe, kus elan koos (enne olin 18 a abielus) 4 aastat, mees on 53-aastane, kipub täiesti lagunema, sest me ei suuda leida ühist arusaama seksi osas. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Võiks viidata mitmele põhjusele sellise intiimsuhete kriisi tekkes. Esimene on seotud meie arengu seaduspärasustega - klimakteeriumi-eelne seksuaalse aktiivsuse tõus muudab naise pretensioonikaks ja rahulolematuks. ...

Loe edasi

Lemmiklooma äraandmine

Tere,

Meie peres on kaks last 11 ja 1. Lisaks suur sõber kass Bruno.
Kuna kass ei suuda kuidagi leppida pesamunaga, oleme sunnitud kassi ära andma, mida elab kohutavalt üle vanem laps. ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Toaloom on igal juhul iga lapse arusaamades pereliige, õueloomaga ehk sellist lähisuhet ei pruugi tekkida. Olukord lapse jaoks ei erine sellest, kui peaksite temagi ära andma. 11- aastane ehk ei küsi, ...

Loe edasi

Laps kardab potile istuda

Tere,
Minu lapsel oli kõhukinnisus, millega kaasnes hirm häda tegemise ees ja see kestab siiani. Laps hoiab viimse piirini kinni ja siis laseb püksi suure kisaga. Kui ütlen talle, et lähme kakame ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Oluline on teada, kui vana lapsega on tegu ja kas ta enne kõhukinnisuse vaevusi oli õppinud ise potil käima, või oli selleks sunnitud. Laps peab kõhukinnisuse valusid poti süüks (seostab neid potiga) ja ...

Loe edasi

Minu mees on depressioonis

Tere.Vajan Teie nõu.
Minu mees on olnud alati tugev ja kunagi pole ta mõelnud, et annab alla.
Me oleme koos elanud juba kolm aastat.
Probleem on nüüd selles, et ta läks sõjaväkke ja ta ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Teise inimese kaudu nõu anda pole õige, pealegi oleks temalt palju küsida. Kõigepealt valude pärast jalas ja valuvaigistite kohta. Valuvaigistite ja depressioniilmingute vahel on seos. Kui teda sõjaväest ...

Loe edasi

Segaduses

Tere, juba kaks nädalat tagasi tekkisid siuksed paranoilised mõtted, et ma olen homo See asi piinab nii hullult, et segab juba suhet enda tüdrukuga, tüdruk on olnud mul juba pea-aegu pool aastat ja armastan ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

See on sundmõte ja kuulub psühhiaatria valdkonda. Pöörduge psühhiaatri poole.

Loe edasi

Ema ja 38-aastane laps

Kirjutan seoses oma emaga. Kõrvalt on kohutav vaadata, tahaks kuidagi aidata, aga ei suuda ega oska ning lasen olukorral ka ennast morjendada. Minu ema, kellel ei ole südant ära öelda oma 38-aastase „lapse“ ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Olen nõuannetega sama suurtes raskustes, kui kirja kirjutaja. Väga raske on aidata inimest, kes abi vastu võtta ei taha, nõuandeid abina ei näe ja usub abi vaid jumalast.
Näen võimalusi omalaadses ...

Loe edasi

Kas abielukriis ?!

Olen olnud elukaaslasega koos peaaegu 10 aastat,temal seljataga kaks purunenud kooselu ja lapsed, minul üks ja lapsed, meil on ka ühine laps, kes on nüüdseks 7aastane ja alustas kooliteed.
Juba umbes ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Pooled inimesed on elu jooksul kogenud abielu või kooselu purunemist. Paljud neist isegi korduvalt. Ning see on valus, olgu see kooselu nii hädine kui tahes. Meie ellu on tunginud nii palju sedalaadi ...

Loe edasi

Pearinglus

Tere.

1998. aasta sügisel algas mul tugev pearinglus ja halb oli ka toas käia ning pikali ei saanud olla. Hakkasin võtma Cipramili. See hoiab natuke pearinglust ja südamepekslemist vaos, kuid ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Cipramil on paljude juures ennast õigustanud antidepressant. Kui Te seda kasutate, peate olema perearsti või psühhiaatri patsient ning psühholoogil ei ole soovitav ilma nende nõusolekuta ravisse sekkuda, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi