Probleemid emaga 11.08.06 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen 45 aastane naine, abikaasa oma mehele, ema kahele täiskasvanud lapsele ja vanaema poole aastasele lapselapsele. Meie pereliikmete vahel on normaalsed, soojad ja ausad suhted, raskeid suhtlemisprobleeme omavahel pole. Peaksin olema küps ja elukogemustega inimene, kuid suhetes oma 73 aastase emaga tunnen end täiesti abituna. Ma ei oska toime tulla normaalse suhtlemisega kui on temaga tegemist. Emaga suhted on olnud läbi elu rasked, kuid aja jooksul on muutunud need minu jaoks nii piinarikkaks, et tunduvad praeguseks täiesti talumatutena. Lugu ise on pikk ja keerdkäikudega, kuid lühidalt oleks skeem järgmine: mul on eakad ema ja isa, kelle kooselu pole kunagi olnud harmooniline ja kes juba ca 15 aastat elavad eraldi korterites. Isa on kõrgharidusega, vaikne mees, kes tuli siiani ise toime. Me pole temaga vist kunagi tülitsenud. Ema on neurootiline, hüpohondrik, teda on jälitanud viimastel aastatel oma korteris teistele tajumatud haisud ja undamised, muidugi on temaealisel ka päris haigused ja kahjuks ka talle talumatud naabrid (need siiski rikuvad aeg-ajalt vist päriselt ka öörahu) . Vihatekitavaid asju on tema jaoks palju, ta on meie pealekäimisel mõned korrad psühhiaatri juures käinud, erilist diagnoosi ma ei tea olevat, mingit ravi saanud, siis katki jätnud, kuna tema teab paremini... Ta on klammerdunud minu külge nii tugevasti, et see lausa lämmatab vahel ja ei lase mul oma elu elada. Mul on ka vanem õde, kuid isa ei ole meil ühine (ema oli enne abiellumist minu isaga n.ö. lapsega naine). Ema on olnud läbi elu võimukas ja konfliktne inimene, haridus 7 klassi (see pole küll inimese juures määrav, lihtsalt taustaks). Ta on olnud sedavõrd armukade, et vihastunud, kui ma nende kooselu ajal isaga pikemalt juttugi ajama jäin. Oleme vahel isaga kokku leppinud, et varjame mõnd süütut kohtumist, sest see ainult ärritaks ema ja tuleks suur tüli. Mu ema keeldus oma lapselapse lõpuaktusele tulemast, sest kutsusime sinna isa ka. Niimoodi on ta ultimaatumeid esitanud kõikide tähtsamate peresündmuste korral ja varjutanud meile kalleid ja tähtsaid hetki elus. Ta ei ole küll alati oma tahtmisi saanud, kuid sel juhul oma nõretava vihkamisega ikkagi neid olulisi hetki rikkunud. Samas võis ta isale helistada, käskida midagi teha ja isegi vahel tema pool käia. Seda võiks vist süüdimatuks käitumiseks nimetada. Ma võiks pika nimekirja teha analoogsetest lugudest, lihtsalt siia ei mahuks need ära. Oleme vahel selja sirgu löönud, ennast kehtestanud (ma ei allunud nõudele isa aktusele mitte kutsuda), kuid peale vihapurskeid ta halas ja me leebusime. Ning jälle jätkus kõik. Meil kellelgi pole kerge olnud, kuid oleme kuidagi seda elu siiski elanud. 20 aastat tagasi ütlesin isale, et ma imestan, kuidas ta on jaksanud emaga koos elada. 15 aastat elavad nad nüüd juba eraldi. Mu 22 aastane poeg keeldus viimati vanaema sünnipäeval õnnitlemast, ütles selge sõnaga: vanaema on halb inimene, ta ei meeldi mulle. Kunagi ütles ta vanaemale otse välja: sa oled mu ema elu ära rikkunud. Emal on rasked suhted oma lastega, liigume ainult ühest konfliktist teise ja ka lapselapsed hoiavad eemale. Tegelikult õnnetu inimene ja vahel on mul temast isegi kahju.
Ema sekkumine minu ellu on olnud nii jõuline ja nõudlik, et pärast pikki aastaid ei leidnud ma muud lahendust, kui kolida teise linna (sõidan praegu iga päev 50 km tööle, sest töökohta ei tahtnud veel muuta). Temaga ühes linnas elades muutusin lõpuks lausa paranoiliseks,kuulasin ja kartsin samme trepikojast, et juba jälle ta tuleb...Ükskord tõi ta oma sõbranna minu poole oma suuvoodriks kaasa, et too teeks mulle selgeks kui väga ema abi vajab ja ise mängis täiesti abitut.... istus juhmi näoga liikumatult laua taga- täielik tsirkus! Tegelikult oli asi abitusest kaugel, ta lihtsalt manipuleeris ka oma tuttavaga. Ma ei allunud tookord survele ja midagi ei juhtunud temaga. Sõin vahepeal antidepressante. Ta elab mugavustega korteris ja juba aastaid maksame õega talle igakuiselt toetust, sest ta kurdab pidevalt, kui vähe raha tal on. (Muidugi, pension väike, ravimid jne., kokku saab ta meilt peaaegu teise pensioni juurde)) Hoiuarvele on ta raha juba ca 100 000 kogunud. Ma ei räägigi sellest, kui palju ta on igasuguste probleemidega mind jooksutanud. Ja ainult kurtnud ning virisenud ja alati ainult halbadest asjadest rääkinud. Tema võimumängud on rikkunud ka meie suhteid õega, oleme ema pärast tülitsenud ja üksteisest kaugenenud.
Elu muutus eriti talumatuks nüüd, kui isa peale rasket haigust on pool aastat minu juures elanud ja minu pere muretseb talle lähitulevikus enda lähedale elamise, et kõigil säiliks mingi privaatsus, kuid saaksin isa edaspidi aidata. Ema ei suuda sellega leppida, ta pakatab vihkamisest, pritsib sappi, mossitab, esitab ultimaatumeid, süüdistusi jne. Olen kogu elu püüdnud teistesse empaatiliselt suhtuda, kuid nüüd tuleb ema suhtes sein ette, sest ma ei suuda tema õelaid ja kättemaksuhimulisi nõudmisi täita (need seisnevad isale kannatuste tekitamises, isa hülgamises). Rääkimisest temaga ei tule midagi välja, see lõpeb alati plahvatusega, kust mina väljun tihti pisarsilmil. Olen tähele pannud, et see isegi rahustab teda, kui ta on suutnud mulle nii palju haiget teha, et ma nutma hakkan. Siis läheb tal tuju heaks. Ta kasutab kõiki manipuleerimise võtteid, kaasa arvatud enesetapuähvardused. Meie viimane kohtumine jäi mällu pildina: püüdsin ennast talle avada ja selgitada, kui väga mulle sellised suhted haiget teevad, mida ma tunnen, kuid keeldusin tema soove täitmast, ta ähvardas ennast üles puua ja kui ma ütlesin, et minu jaoks on meie suhe juba nii piinarikas, et mul on sellest isegi ükskõik, siis vana naine väänles diivanil, oigas, NÄRIS (!!!) käsi. See jahmatas lausa. Ja kui ka see ei aidanud, siis karjus: käi välja, käi välja.....Jube kogemus, kui su ema nõretab vihkamisest ja sa ei leia enam temas ühtki omadust, mida armastada. Ja siis peale seda etendust helistab poole tunni pärast ja hakkab ülihoolitsevalt mulle hoiatusi jagama, kui suure vea ma teen isa eest hoolitsedes ja rikun oma elu täiesti ära, tema on mind hoiatanud. Isa on vägistaja, salakaval jne....Türannist ja ohvrist sai juba päästja...Seekord suutsin ma rahulikult ütelda, et ma ei soovi töö juures oma isiklikest asjadest rääkida, ärgu sekkugu minu ellu ja elagu oma elu. Katkestasin kõne. Aga ma juba muretsen ja kardan, kuidas tema järgmiste sammudega toime tulla. Tema võim minu üle põhineb süü- ja kohusetundel vanade vanemate ees, sellest on mul endalgi raske aru saada. Ma olen aastate kaupa tundnud end vastutavana isegi tema meeleolu eest. Ma saan aru, et see kõik on vale, näen, et ta kasutab alatuid võtteid ja mürgitab mu elu, aga alati läheb käiku sama mehhanism ja ma olen jälle tema võimu all.
Minu probleemiks on see, et ma ei oska ennast temaga vastastikku olles ennast kehtestada. Aga see rikub tohutult mu elu, ma kardan teda. Ma olen viidud piirini, kus olen valmis teda hülgama. Ma ei karda vana inimese eest hoolitsemist (olen raskematel aegadel ka isa pesnud ja mustust koristanud), kuid ma kardan ja ei talu enam psüühilist piinamist. Ma olen püüdnud olla hea inimene, aga enam ei suuda, tunnen, et see muutub mu enda jaoks juba lausa hävitavaks. Minust on saamas see inimene, kes ma pole tahtnud kunagi olla-ema suhtes hoolimatu. See tekitab minus suure vastolu ja rea enesesüüdistusi. Olen ummikus: edasi ei oska ja vanaviisi ei suuda. Mida teha? Kardan telefonihelinat, sest siis võin jälle tema võimu alla sattuda. Ema viha korral suudaks ma veel enesekindlust säilitada, kuid "appi, ma haige vanainimene" õnge võin küll minna, mul on abipalujale raske "ei" ütelda. Ja kui juba aitama hakkan, siis läheb kõik jälle vanaviisi.
Kust leida abi? Mida saaksin enda jaoks teha, ma lihtsalt ei oska ennast kaitsta. Olen ahastuses, nende hirmude ja mõtetega ma uinun ja ärkan, vahepealsest päevast rääkimata. Ma ei tea, kas mu ema on haige inimene, aga ennast kõrvalt vaadates tundub, et minu vaim on küll sandistatud ja see segab mul elust rõõmu tundmast. Olen justkui lõksus. Elan Tartus, ühtki psühholoogi ei tea. Võibolla psühholoog ei saakski aidata, sest lahendused peame ikka ise
leidma. Lihtsalt ei oska....

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Olete tubli inimene ja arutlete oma kirjas kenasti olukorda oma emaga. Te saate aru, et ema manipuleerib Teie süütundega. Teid aitab töö endaga, suhtumise muutmisega emasse. Kõigepealt võiksite end rahustada sellega, et olete ema haigusest teadlik. Arvan, et väga haige ta ei ole, sest ka haigus võib olla pöhjus Teiega manipuleerimiseks. Kui olete veendunud, et ta saab üksi hakkama, siis tuleb harjutada emale "ei" ütlemist. Kui ema saab aru, et Teid enam mõjutada ei saa, muutub tema suhtumine teisse. Tuleb edastada emale sõnum: " Ma armastan sind, kuid ma ei luba endaga mängida!". Te tunnete ema nii põhjalikult, et saate aru, millal ta tõeliselt abi vajab. Kui Te kehtestamisega ise toime ei tule, tuleb pöörduda psühholoogi poole. Otsige infot internetist, Tartus on palju psühholooge.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

mure

mul on probleem. ma tunnen,et olen endaga riius, enda kinnisideede küüsis.samal ajal töötab mu aju nagu hull oma probleemidele põhjuse otsimiseks. kõik minu mured on minuga seoses, sest ülejäänud elu on ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Teie emotsionaalne segadus, ebakõlad erinevate rollide vahel on seletatavad erenguga. Selles arenguetapis püüate omaks võtta omaealiste väärtushinnanguid, samuti Teile oluliste täiskasvanute ...

Loe edasi

palun, ärge avaldage "probleemid emaga"

Lp doktor Kalvet,
kirjutasin Teile oma probleemist emaga ning tema probleemidega. Palun ärge seda kirja avaldage. Olin liialt otsekohene ning avameelne, kardan, et ema võib seda lugeda ning väga ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Kiri on ju anonüümne ja selliseid probleeme võib olla teistelgi. Mina leian, et oleks tore, kui ema seda kirja loeb ja võib olla oskab ta end samastada seal endaga. Saan aru, et Te ise ei suuda ...

Loe edasi

probleemid emaga

Tere!
Arvan, et emal on aastaid olnud tugev stress või ka depressioon, mis nüüd, seoses klimakteeriumiga, on kohutavalt jõudu kogunud. Olen mures, aga ei suuda ema aidata, kuna lahendus on ikka temas ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Teie kirja lõpus on asjalik lahendus- tuleb eraldi elama asuda. Ema on sellises vanuses mis on mönele naisele keeruline. Keeruline on see, et ta ei tunne end vajalikuna-roll naisena, emana. ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi