Pinge abikaasa truudusetuse pärast 16.03.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere! Minul on mure oma suhete pärast abikaasaga. Nimelt on ta kolmel korral mulle "vahele jäänud" teise naisterahvaga suhtlemise pärast. Esimese korra andestasin kergesti, kuna armastus tema vastu oli mõõdetamatult suurem kui viha. Peagi jäin rasedaks. Kõik laabus. Lapse sündides võttis titt kogu mu tähelepanu. Mees läks taas kodunt väljapoole lohutust otsima. Hoolimata, et ka minul oli raske. Kui olin sellest teada saanud, rääkisime tõsiselt. Tunnistasin ka oma viga. Kogu selle aja jooksul peaaegu ununenud intsident esimese "sõbrannaga" tuli mulle täies ilus taas meelde ja hakkas tasapisi mürgitama minu tundeid tema vastu. Mõne aja pärast selgus, et ta ei olnud vaatamata meie kokkuleppele oma suhteid tolle teisega katkestanud. Nüüd sai mu mõõt täis. Kokku jäin temaga vaid lapse pärast. Aga meie suhted pole enam õiged. Igal väiksemalgi võimalusel kahtlustan teda taas truudusetuses. Tema on loomulikult selle peale ülimalt solvunud. Me saame hoolimata kõigest väliselt päris hästi läbi. Ent ma tunnen, et ei armasta teda enam. Armastan ainult kui venda või sõpra. Igasugune vajadus just temaga voodisse minna on kadunud. Hinges närib pidevalt uuesti haigetsaamise hirm. Kui enne olin n.ö. ainult temale elanud, siis nüüd tunnen, et ilma on isegi parem. Järeldan seda tema välissõitudes viibimiste järgi. Samas tean, et ei tohi lapselt võtta isa. Ka on mul väga tihedad ja head suhted tema vanemate ja sugulastega. Milline tragöödia sellest tuleb, kui ma peaksin tahtma lahku minna! Aga mul puudub igasugune usaldus ja austus tema vastu. Närvid on pidevalt pingul ja õhtuti läheb juba tarvis palderjani, et end vaos hoida. Ta ei aima suurt midagi minu tunnetest ja sisepingetest. Neist rääkimine aga vallandab järjekordse kodusõja, peale mida ma tunnen end õela ja vastiku nõiana.



Kõiki detaile ei jõua ma siia kirjutada. Olen kaalunud psühholoogi poole pöördumist. Kuna aga leian, et probleem on ikkagi kahe inimese vahel ja tema sinna ei tule, siis pole ehk ka üksinda mõtet vastuseid otsima hakata. Ühepoolselt ju abielus midagi ei paranda. Või siiski? Mida peaksin tegema, kuidas edasi toimima? Niimoodi enam kaua edasi elada ei jaksa...

Arst vastas:

dr Elen Kihl

Psühholoogilise Nõustamise Keskus SENSUS Tartu ja Pärnu osakonnad

Suhete halvenemise puhul on tõepoolest oma osa mõlemal. See ei tähenda, et üks pool ei saaks midagi teha. Te kirjutate, et abikaasa ei aima suurt midagi Teie tunnetest ja sisepingetest. Millegipärast ei saa või ei oska Te oma tundeid väljendada. Tundub, et Teil ei ole ka päris kohaseid probleemide lahendamise oskusi, kui pingetest rääkimine iga kord kodusõja vallandab. Samuti kaldute Te olukordi pisut katastrofiseerima. Paljud Teie mõtted ja tunded on sellised, mille kallal tuleks tööd teha, et saaksite enda paremini tunda. Samuti oleks Teil tarvis saada selgust, mida Te ise tahate, missuguseid otsuseid teha ja missugused tagajärjed oleks ühel või teisel otsusel. Seda kõike saab psühhoteraapias teha ka ilma abikaasata. Muidugi võiksite Te oma abikaasale selgesõnaliselt öelda, et tahate temaga koos psühholoogi juurde minna ja et see oleks Teie jaoks väga oluline, kui ta kaasa tuleks.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Vägivald peres

Ma kardan oma elu pärast! Elan olude sunnil ühise katuse alla vaimselt- ja füüsiliselt vägivallatseva äiaga. Ta on üle 60 aasta vana. Küll karsklane, aga püsti hull! Ma ei oska enam kuidas olla, mida rääkida, ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere Mari-Ann!
Teie kiri on murelik, kuid soov midagi äiaga ette vötta, tundub keeruline. Ainuke lahend on lahkuda tema kodust, sest mulle tundub, et ta on kuri sellepärast, et keegi pole talle tänulik. ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi