Pere vaimne tervis 31.08.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Möödunud aasta lõpus murdusin psüühiliselt ja elasin üle sügava depressiooni. Sellega kaasnes mu minevikuelu ülestunnistamine abikaasale. Oleme olnud 11 aastat abielus ja peaaegu kogu abielu olin murdnud talle truudust (alguse see sai lihtsatest seksuaalprobleemidest, mis ei räägitud sirgeks), millest koguaeg jäi süütunne. Samal ajal on abikaasa mulle kallis ja naise ideaaliks. Lõpuks ei pidanud vastu ja tunnistasin- see oli talle löök. Kogenematusest ja soovist talle mitte haiget teha ei tunnistanud kõiki ega kõike, alles pärast psühhiaatri juures vestlusel selgus, et parim mis teha saab on kõik üles tunnistada, kuna ka abikaasa pidevalt viis jutu selleni (eks aimas ta seda mu kehakeelest ja käitumisest). Tegingi nii ja 7 kuud olnud head suhted põrmustusid jälle. Nüüd oleme taas toibumas ja suhted taastuvad aga abikaasa sooviks on "paberite peal ära lahutada", see annaks talle meelerahu tagasi. Aksepteerin tema otsust ja olen sellega nõus aga kardan, et kaugeneme selle läbi veelgi. Samas loeb abikaasa palju psühholoogia serverist saadaval olevaid artikleid ja võtab raamatukogust sellelaadseid teoseid ning tahab sellel teemal kogu aeg rääkida, ning vabadel hetkedel (nädalavahetustel) langeb aeg-ajalt masendusse.

Siit nüüd mu mured:

1) Proovin teda masendusest välja tuua ja rääkides see õnnestub aga probleem on selles, et ei oska ma kahjuks nii hästi vastata, kuna vestlus meil kulgeb advokaadi- prokuröri rollis s.t. tema süüdistades küsib ja mina vastan küll aga lõpuks hakkan ennast kaitsma, kuna pean ennast süüdlaseks niigi ja selle vastamisega läheb sisemine tunne veelgi hullemaks (antidepressante olen kasutanud 4 kuud nüüd proovin ennast vesteldes abikaasaga ja eneseanalüüsiga ravida, ilma antidepressantideta). Tihtipeale ta nagu tahab just kuulda sellist juttu, mida saab panna veel rängemaks süüdistuseks minu vastu. Ja pärast vestlust ütleb ta mulle, et ma ei oska vastata- milles on tal vist ka päris õigus. Kuidas siis peaksin vastama?

2) Tema pidev artiklite lugemine ja siis meie pereelu analüüsimine tekitab minus tunde nagu oleks meie pere mingi katsejänes mida koguaeg lahatkse. Lihtsalt rääkida meil peale töö-asjade nagu ei olekski, sest kas ei paku talle huvi muust rääkimine või ei taha ta oma sisemistest tunnetest rääkida. Samas ta ei soovi minuga koos psühhiaatri juurde tulla vestlusele.

3) Ja viimane küsimus, kas kartus, et pärast lahutust ta ühel päeval ei soovi enam mind näha (kuigi teen pea-aegu kõik selleks, et probleemid saaksid sirgeks) osutub reaalseks või on see minu kui alles selgineva inimese hirmu foobia?



Tervitades

M