Elu. 17.08.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Ma tahan lihtsalt mingit ülevaadet asjast, või siis arvamust. Ma oleks väga tänulik, kui te selle LÄBI loeksite ja nõu annaksite.
Ma ei räägi, et elu on kerge. Mitte keegi pole seda öelnud. Ja mina ka ei ütle. See on minu arvamus.
Ma käisin eile jalutamas. Ja ma mõtlesin oma elu üle. Ma mõtlesin et panen kõik sündmused, mis on mulle tähtsad või minu jaoks valusad kirja. Kõik.
Niisiis. Minu elu kõige esimene tõsiselt valus ja jube sündmus oli, kui ma oleks peaaegu silma kaotanud. Tänu ühele koerale. Õnneks pääsesin ma. Mul on silmade all peale suurte siniste silmalohkude veel armid, neid on kaks. Mu nägu oleks nagu mahajäätud surnuaed. Ja ongi.
Teine üks hullemaid asju mu elus, juhtus tegelikult paar nädalat tagasi. Aga lugu ise algas sellest peale kui ma sündisin.
1990. Sügis. Vihm. Külm tuul. Ime, et ma 13-dal reedel ei sündind.
Mul on isa. Kõigil on isa. Mul on ema ka. Minu isaga oli nii, et ta ei tahtnud mind.
Kui ma olin umbes viie aastane, ütles mu ema isale: "A, ma tahan abielluda. Ja teine mees tahab M lapsendada. Selleks pead sina kirjutama alla lehele, mis tunnistab, et sa pole enam tema isa. See tunnistab seda, et sa loobud oma lapsest. " Ja isa kirjutas alla.
Ta ei tahtnud mind. Ta isegi ei armastanud mind. See teeb haiget.
Ma kasvasin ülesse oma kasuisa T ja ema P. Ema on olnud väga hea ema.
Aga mina tahaksin rääkida T-st. Ta oli ja on alkohoolik. Jah, ta joob.
Ta on kasutanud minu vastu vägivalda. Ta on mulle kallale tulnud. Mind rihmaga peksnud.
Ja seda kõike selleks, kuna tema isa tegi samamoodi. Ta valas oma viha minu peal välja kahel põhjusel. Esiteks oli tema isa olnud tema vastu ka vägivaldne. Ja teiseks ta ei armastanud mind, ega suutnud seda teha, kuna ma polnud tema laps.
Ma uskusin kõik need 8 aastat, et ta on mu isa. Aga ei.
Ema ütles mulle seda kui ma olin (olen praegugi) 13. Ma olen ema peale vihane. Ta nägi, et minu kallal kasutatakse vägivalda, ta nägi, et ta mees on joodik, ja mõnitab mind. Miks ta ei lahutanud?. Tal oli ju see võimalus. Tal oli kuhu elama minna. Ja kui mina seda ema käest küsin siis ta ütleb, et tal ei olnud kuhugi minna. Kas see on vabandus? Minu vanaemal oli korter ja maja maardus. Miks ta sinna ei läinud? Omaenda lapse huvides.
Ta ei läinud. Ma olen siiamaani elanud oma kasuisaga, kes siiamaani mind mõnitab, vägivalda kasutab ja mis kõige olulisem. Ta isegi ei armasta mind. Tal ei ole hinge. Tal on tema ego mull, ja tema maine. Naljakas, kuidas inimesele saavad minna korda nii tähtsusetud asjad. Ja üks näide kuidas ta mõnitab, mis mul praegu meelde tuli, siis te teate ka.
Mul oli luumurd ja üks mõra, kuna jäin auto alla. Ja ta ütles selle peale: " Oleks parem olnud, kui sa seal auto all üldse ära oleks surnud " !
See ei ole päris mõnitamine, ma tean. Aga kujuta endale ette, et oled minu olukorras ja sinu "isa" ütleb sulle selle sama lause. Ta tahab, et ma oleks surnud?. Minu enda "isa" soovib mu surma?
Räägiksin veel oma vanaisast, kes on suht tore mees, aga siis kui millegi peale närvi läheb, siis on väga väga väga pahasti.
Oli külm sügis. Kole ja pilvine ilm. Ma olin maal, oma sõbranna T-ga. Me läksime mu kasuvenna, J-ga jalutama. Ja mu vanaisa oli ka. Me läksime aeda. Rääkisime rahulikult juttu, ja siis nägin oma venna põse peal putukat ja ajasin ta ära. Vanaisa sai aru, et ma lõin venda. Ja hakkas tohutu kõva häälega minu peale karjuma. Ta tiris mul juustest ja viskas mind nende abil pikali. Ja hakkas jalgadega mind peksma. Ma mäletan, et ma keerasin ennast järsku ja sain ühe õrna, kuid päris valusa hoobi näkku. Mul hakkas ninast verd jooksma. Natukene. Mitte palju. Ja ta muudkui karjus ja peksis mind edasi. See oli tohutult valus. Siis lõpuks kui ta otsustas lõpetada, karjus ta minu peale, et ma minema läheksin, ma läksin minema..ja istusin maja ette trepi peale. Ma nutsin. T oli mu kõrval ja nuttis ka. Nägin, kuidas vanaisa J sülle võttis ja teda lohutama hakkas. See oli tohutult valus vaatepilt. Minu psüühikale mõjus see rängalt.
Siis läksime tuppa. Nutsime mõlemad. Minu ema tuli ja küsis mis meil viga on. Ja T rääkis talle, et vanaisa peksis mind. T läks wc-sse ja mina jäin sinna, ema tuli minu juurde. Ja hakkas mind lohutama, et pole midagi ja pole midagi. Ma ei mõista teda siiamaani. Kuidas ta saab sellise asja peale öelda, pole midagi? Siis tuli vanaema ja hakkas sama asi mis emaga. Pole midagi Pole midagi. Siis läksime linna, kuna pidime minema sellel õhtul. Kui hakkasin uksest välja minema, tuli vanaisa ja hakkas mu käset andeks paluma, ma olin šokis. Ma ainult nutsin, ja andsin talle andeks. Ma vihkan teda sellepärast elulõpuni! Ja ei anna talle seda mitte kunagi andeks!
Siiamaani pole ema sellest enam rääkind kui ainult siis. Ja kõik. ta ei rääkind muga linnas ka sellest. Nagu oleks kõik korras. Ja mul ei olnud seda kellegile rääkida.
Ma olin oma murega täiesti üksi, ja ei olnud mitte kedagi, kes mind mõistaks. Niisiis ma elasin oma pubeka elu. Olid probleemid "isaga" , ma hakkasin jooma, suitsetama, ja varsti olid probleemid ka emaga. Ema nuttis pidevalt minu pärast ja karjus mulle : " Kas sa tüdruk ise ka aru oled saand, mida sa endaga teinud oled"??!! Siis nutsin minagi. Edasi läks asi hullemaks. Ma püüdsin end üles puua. Ma ilmselt olekski seda teinud. Kui kasuisa poleks töölt koju tulnud. Ma peitsin köie ruttu ära.
Ma olen tablette võtnud. Palju kordi. Ja üritanud nende abil enesetappe teha. Kuid ainult üks kord oleks see peaaegu juhtunud. Ma olin üleni külm. Värisesin tohutult. Mul ei olnud absoluudselt söögiisu, ma ei saanud käia. Ega midagi teha. Pidevad krambid.

Ja kujutate te ette elu ilma sõpradetta? Ma olin koguaeg üksi. Ma küll rääkisin teistele, aga polnud inimest, kes mind mõistaks. Nüüd olen ma 13. Elanud läbi minujaoks kohutavaid hetki.
Aga olen hakanud mõistma, et see kõik polegi tragöödia. Sest inimestel on olnud hullemaidgi asju.


Aga ma ei luba midagi, sest nagu öeldakse "kõik mis ei tapa, teeb tugevaks".
Ja kui tapab.

...Kas kedagi huvitaks?
Kuid imedesse tuleb uskuda, ja mina usun. Ma pean uskuma, mul pole midagi muud peale nende.

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Kallis neiu! Oled kirjutanud emotsionaalse kirja. Vaatamatta faktidele kirjas, usun siiralt, et inimesed Sinu ümber Sind armastavad ja hoolivad. Selles eas on Sinus toimumas palju muutusi, mis kõik tekitavad vastakaid tundeid ja mõtteid. Ema on oma elu sättinud nii, et teil mõlemil oleks võimalikult parem elada. Keegi ei korralda oma elu tahtlikult raskeks. Arvan, et selles suhtes oleme Sinuga ühel arvamusel. Algab kool, saad kokku vanade tuttavatega ja sõpradega. Pühendu nüüd õppimisele ja ürita mõelda elust meeldivamalt. Kindlasti leia endale möni sõber(sõbranna), kellega saad avameelselt rääkida.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

isiksuse analyys

Milline inimene ma olen? Kas ma olen väga rumal? Kas mu elu on seisma jäänud vöi on mul lootust veel edasi minna?

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Soovitan Teil pöörduda psühholoogi poole, kellega koostöös saate oma küsimustele vastesed.
I.K.

Loe edasi

perekonnaprobleemid

kuidas saada lahti masendusest?

Vastas dr Harri Küünarpuu

Tere!

Kaks võimalust.

Esimene: minge psühhiaatri juurde ja paluge, et ta Teile antidepressante kirjutaks ja siis minge psühhholoogi vastuvõtule, et oma elu asju arutada.

Loe edasi



Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi