Väike pabistaja 27.01.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Minu kuueaastane poeg on krooniline pabistaja.
Ta sündis kaks nädalat oodatust varem, veetis oma elu esimesed kaks ööpäeva kuvöösis, kuna oli nii pisike ja soojusest sõltuv. Mäletan, kuidas ta seal klaaskastis pead pööras ja oma ümbrust silmitses, justkui mind taga otsides. Tõotasin talle:"Ma hüvitan sulle selle, et sa ei saanud esimesi päevi minu läheduses veeta!" Ja püüdsin olla igati hea ema kõik ülejäänud aeg. Rinda lubasin tal võtta 2 aastat ja 5 kuud. Ei kuulanud ämma näägutusi teemal "ei tohi nutvat last sülle võtta" jms.
Nii see läks. Möödunud sügisel otsustasin oma lapsed lasteaeda panna, seega läksid esmakordselt lastekollektiivi nii see kuueaastane poiss kui ka noorem õde, kolmeaastane. Ning arvake, kes esimesel päeval rühmas nuttis ja kellel võttis kaks nädalat aega rühmas kohanemine? Vanem laps! Noorem seevastu sukeldus hetkega seltskonda.
Kuueaastaste rühmas antakse tulevikule mõeldes kerget eelkooliõpet. kasvataja räägib lastele maailma asjadest ja korra sattus rääkima ka inimese ehitusest, et kus asub süda, kus kopsud ja muud sellist. Minu poeg oli siis palunud kasvatajalt, silmad veekalkvel, et pai kasvataja, ära enam räägi, see on nii õudne jutt. Kodus avastasin ta nutmas, kuna talle oli päevalilleseemne koor krae vahele läinud ja ta arvas, et see läheb talle südamesse!
Muidugi ma lohutasin teda ja seletasin, et nii ei saa kuidagi juhtuda, lõpuks ta rahunes maha. Ikkagi pabistab poiss iga kriipsu ja täpi pärast ja kui kuuleb telerist mingitest tervisehäiretest või õnnetusjuhtumitest, küsib ärevalt: Ega meiega ju nii ei või juhtuda? Peale selle on ta veel mures eelseisva koolimineku pärast, kuna arvab et ei saa õppimisega hakkama, ütleb et "ei oska õppida". Ta on seltskonnas tagasihoidlik, väiksemana ei läinud liivakastigi kui seal oli teisi lapsi, vaatas vaid minu selja tagant suurte silmadega. Tal on paar head sõpra, kellega mängib, üks on aasta noorem tädipoeg ja teine oma rühmast üks poiss. Teistega ta ise lävima ei kipu.
Kui ta parasjagu ei pabista, on ta humoorikas ja mänguhimuline. Tundub nagu oleks temas kaks poissi peidus: mürakaru ja kurb kuju. Mürakaru näeb küll enamasti kodus. Kasvataja küsibki: Kuidas ta teil NII hea laps on? Pidavat lausa vanainimeselikult mõistlik olema. (Tunnen siinkohal ära pisut väikest iseennast selles vanuses).
Jutt sai pikk, aga tahaksin lihtsalt teada, kas see on selles vanuses tavaline, et üks laps selline muretseja on? Või äkki ta võtab enda peale alateadlikult minu enda elu pingeid (peamiselt küll rahamured ja toimetulek ning ajanappus ja sellega seotud rahulolematus). Minu väike kullake. Tahaksin nii väga teda kuidagi aidata.

Lugupidamisega
Ann