paarisuhe 12.01.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!

Olen praegu õnnetu. Mul on raske igapäevastele asjadele keskenduda. Tunnen, et olen kaotamas, kui mitte juba kaotanud endale väga tähtsa suhte.

Olen oma poisiga kolm aastat käinud. Ülikooliajal elasime viis päeva nädalas koos, ülejäänud kaks päeva olime mõlemad oma kodus. Ma vihkasin, seda, et me ei saa kogu aeg koos olla ja heitsin talle ette, et ta ei taha seda. Arvan, et kustutasin sellega tema armastuse.

Teiseks olin armukade. Ma näitasin välja solvumist, ka nutsin, kui ta näiteks oma vanade tüdruksõpradega suhtles.

Üldiselt tundsin meie suhtes rahuldust. See on niisugune hingeline side. Ma tahtsin ja tahan temaga koos olla. Ma ei tea kedagi sellist nagu tema, kellele ma tahaksin ennast avada ja kellega ennast jagada. Sain teada, et tema jaoks see nii enam ei ole.

Kevadel lõpetasime mõlemad ülikooli ja käime nüüd tööl. Unistasin, et nüüd loome oma kodu, aga ... kui reaalselt arvutada, siis ei teeni me kumbki selle jaoks piisavat palju. Mina aga hakkasin jälle vinguma, et miks me koos ei ela, tule minu poole elama jne. Ma hakksin tajuma, et see läheb üle piiri, kuid sel hetkel oli millegipärast raske lõpetada. Olin vist üleüldse stressis. Koolis oli veerandi lõpp, olin veerandist väsinud. Kahjuks ei arvestanud sellega, et tema ei ole selles süüdi ja muudkui käisin talle pinda, et miks ta ei helista, iga päev minu poole ei tule jne. Tagantjärele mõtlen, et kandsin oma stressi temale üle. Ütlesin talle seda, aga ma ei tea, kuidas see talle mõjus.

Nüüd ta räägib, et ei tea mida teha. Natuke tahab minuga olla, aga samas ei taha ka. Et ma olen talle nagu hea sõber. See, mida tema suhtelt ootab, ei ole see, mida meie suhe teamel pakub. Samas ta ei kirjeldanud, mis tunne see on. Ütles, et vist ainus tunne, mida ei saagi kirjeldada.

Ma sain aru, et ma ignoreerisin tema vajadusi, vajadust vabaduse ja üksi olemise järele, usalduse järele. Ma ei arvanud, et see nii rängalt mõjub ja talle nii tähtis on.

Rääkisin eile talle, et mulle jõudis pärale see, et eirasin ta vajadusi ja õppisin olukorrast. Ma ei taha seda enam teha. Tahan, et ta tunneks ennast meie suhtes hästi. Aga ma ei tea, kuidas see jutt talle mõjus. Kardan, et ta ei usu seda, kuna varem olen talle öelnud, et armastan teda, aga järgmisel hetkel ikka öelnud, et ma ei taha, et ta koju läheb. Sellega ma ju kustutasin oma eelmise sõnumi ära ja temale jäi tunne, et piiran teda.

Ühelt poolt mõtlesin, et see on talle kompliment, kui ütlen, et ta siisa jääks - aga tema jaoks tähendas see hoopis KOHUSTUST jääda minu juurde. Kuna ma varem olin selle pärast nutnud ja teda süüdistanud, et ta kogu aeg minu juures ei ole, siis ongi loogiline, et ta tundis ennast piiratuna.

Ta on olnud kogu suhte vältel napisõnaline. Ta ei ole just aktiivne ütlema, mis talle meeldib või mis mitte. Näiteks võibki tuua eelmises lõigus kirjeldatu. Ma ei teadnud, et kui ütlen talle: "Ära mine ära!", et see temas halva tunde tekitas. Ta ütles vaid, et peab minema või tal on vaja kodus tööd teha või ta tahab kodus tööd teha.

Ma naudin tema füüsilist puudutust ja olen alati nautinud tema füüsilist puudutust. Vahel on nii hea, et on tunne nagu meie veresooned ühineksid ja muutuksime üheks. See oli ka vaimselt väga rahustav ja oluline. Olin selle üle nii õnnelik, aga samas jätkasin virisemist, et miks me koos ei ela.

Ma tunnen temaga koos ennast turvaliselt, tema rahulikkus on nii armas.
Ma ei tea, mis siis saab, kui ta peaks otsustama, et ta ei taha minuga jätkata. Olen mõelnud enesetapule. Tunnen suurt süüd ja kahetsust, et ei mõistnud olukorda varem.

Miks ma kardan, et ta suhte lõpetab? Me oleme varem ka selle pärast tülitsenud, et ma käin peale näiteks kooselamisega, kuigi see on majanduslikult ilmselgelt võimatu. Ta on alati mulle andestanud. Kardan, et nüüd ta enam ei tee seda. Tundub, et ta nagu ei usu enam meie tulevikku. Kui ma varem küll teadsin, et ta tahab kodus tööd teha, vanade sõpradega lobiseda, siis ma ei TEADVUSTANUD seda endale ja nii jätkasin ta vajaduste eiramist. Nüüd aga saan aru, et olen teinud valesti. Ma ei mõistnud varem, kui palju liiga talle sellega teen, kui teda piiran.

Tal on üks minu arvates raske uskumus see, et inimene ei saa ennast muuta. Nii ma kardangi et ta ei usu, et mina võin muutuda ja meie suhe võib muutuda.

Pakkusin, et läheksime nõustaja juurde, aga ta ei usu ka sellesse, et keegi kõrvaltvaataja saab öelda, mis teha. Ma ütlesin, et nõustaja ei ütlegi konkreetselt et tehke nii või naa, vaid suunab me mõtteid ja aitab mõista seda, mille peale me varem võib-olla ei ole tulnudki. Aga ma ei suutnud teda veenda ja ei tahtnud väga peale ka käia.

Ma kardan hirmsasti, et ta otsustab suhte lõpetada. Ma kardan sellest mõelda, sellest kirjutada. Mul on tunne, et mind ei ole siis enam. Ma laostun. Samuti ei kujututa ette, kuidas siis tööl jõuan käia. Ma olen nimelt õpetaja ja selles ametis ei saa enda elu sassis olla. See amet nõuab energiat, positiivset ellusuhtumist, kannatlikkust.

Ta on kõisksuguste piirangute suhtes tundlik. Ta ema on väga võimukas, kamandab päevad läbi. Nii nagu ema ütleb, peab tegema. Ma olen ise ka tema pool olnud ja see kisa tüütab tõesti ära.
Mu partner on öelnud, et ta ei taha sellist naist nagu ta ema. Ta meie suhte alguses ütleski, et ma ei ole selline. Aga siis olime me veel vähe koos olnud.
Hiljem hakkasin talle etteheiteid tegema, et mina ei karju sinu peale ja sa ikka lähed koju. Samas eirasin paratamatust, et meil pole võimalik kogu aeg koos elada. See haavs teda kindlasti.

Minu ema on samuti võimukas. Ma olen avastanud, et olen tema moodi. Kui ma oma tahtmist ühte moodi ei saa, siis näo ees võin öelda OK, aga tegelikult hakkan seda teistpidi taga ajama (ja ei arvetsa olusid (mossitan, nutan), see ei pruugi võimalik olla). Mu poiss on öelnud, et ta ei suuda midagi teha, kui ma nutan või mossitan. Ta tunneb ennast jõuaetuna. Ma taas eirasin seda teadmist. Ma vist ei osanud teistmoodi käituda. Olen selle kõik emalt üle võtnud ja kuigi olen proovisnud olla sallivam, heatahtlikum, leian ikka, et mu jonn ja usaldamatus on säilinud.

Kuna perega ei ole mul head suhted, siis on suhe temaga mulle ainus ja kõige olulisem. Mul ei ole eriti õpru, kellega aega veeta. Seda enam klmmerdusin tema külge. Väiksena ema ei lubanud mul teiste lastega eriti koos mängida, Kui ma kedagi enda poole tõin, siis ta halvustas mind sõprade ees ja nii ma ei julgenudki varsti enam kedagi enda polle kutsuda. Mind teiste poole ka lubati harva. Mul oleks nagu üks oluline etapp vahele jäänud. See etapp, kus ma oleksin pidanud tundma õppima ennast ja teisi iniemsi ja nii arendama oma empaatiat, suhtlemisoskust, tolerantsust, mõistma inimeste erinevusi aktsepteerima. Olen siiani kimbatuses uute suhete loomisega.

Loomulikult saab kõike seda ka praegu veel õppida, aga meie suhte jaoks võib ikkagi hilja olla.

Pakkusin oma poisile välja, et võime aega maha võtta, mitte teineteise poole ööseks minna, vaid käia külas, et niimoodi ehk taas sädet tekitada. Mulle tundus, et ta ei vaimustunud sellest.

Ütlesin, et sain ta vajadustest aru ja teadvustan neid. Ei sega vahele kui ta tahab trennis käia jne. Küsisn, kas see aitaks tal ennast vabamalt tunda. Ta arvas, et võib-olla küll. Kuid tema oleks oli nii must ja roidunud, et ma kardan meie suhte lõppu. Ütles vaid, et ta peab mõtlema.

Kardan, et ta helistab ja ütleb, et meie suhe on läbi. Ma ei taha olemas olla, kui ta nii ütleb. Ma ei taha seda kuulda ja uskud. Samas tean, et olen ise aktiivselt meie suhet mürgitanud. Aga ma tahan uut võimalust. Ma ei taha, et oleks läbi meie armusuhe ja me võiksime olla ainult sõbrad. See ei pakuks mulle vaimset rahuldust. Ma ei kujuta tte, kuidas temast kui partnerist üle saaksin.

Mu jutt on võib-olla segane , kuna nii palju tundeid on ja kõike tahaks väljendada. Aga kõike ei oska ja hirm suhte lõppemise ees segab süsteemset mõtlemist. Võib-olla sa mõtled, et midagi ei ole veel juhtunud ja ma pabistan ilma asjata. Aga ma tahan päästa seda, mis päästa annab ja kui peaks juhtuma see, et meie suhe lõpeb, siis ma tahan selleks vaimselt valmis olla. Praegu ma seda ei ole ja ma ei kujuta ette, mis siis saab. On tunne, et elada ei küll ei taha selle valuga.

:(

Arst vastas:

dr Harri Küünarpuu

Tallinna Psühhiaatria Haigla, Perekonnastuudio ABX, Psühho-Konsultatsioonid MTÜ

Tere!

Tänan Teid pika ja põhjaliku kirja eest. Ma loodan, et sellle kirja kirjutamine pani Teid põhjalikult mõtlema oma suhte üle. Selles on üks kirjade kirjutamise võlu, et see paneb asju adressaadile sõnastamise kõrval ka enesele sõnastama. Kui Te nüüd oma kirja ise uuesti läbi loete, siis saab Teile kindlasti selgeks, mis selles suhtes juhtunud on ja mida sellest veel loota võib. Ma ei tahaks olla sedasorti hurraa-optimist, et võiksin Teile öelda, et ärgu Te pabistagu. Ma arvan, et suhe vajab pidevalt tööd, et see püsiks ja paraneks, vajab teineteise arvestamist, paljuga leppimist ja loobumisi suhte nimel. Siis saab loota, et ka partner sedasama teeb ja see teeb suhte kindlasti tugevamaks. Mida ma usun on see, et Te olete sellest suhtest ja sellest, kuidas Te seda suhet elasite palju õppinud. Ja ükskõik mis ka ei juhtuks, kas see lõpeb või taastub, olete kindlasti paljuski targem kui varem. Valu on üks asi elus, millega tuleb harjuda. See on lahutamatu osa elust ja seda ei saa elust välja "lõigata". Valu tundmine õpetab tundma sellele vastupidist tunnet.

HK

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

pere nõustamine

Tere!
Ma olen oma sõbraga koos käinud juba 4 aastat, sellest aasta koos elanud. Probleem on selles,et kardan teda paaniliselt kaotada-ma ei taha teda kuhugi lasta endast kaugemale ja kui ta tahab ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Paarisuhe on tavaliselt edukas siis, kui on rajatud vastastikussele usaldusele. Usaldust ei saa nõuda teineteiselt, see kujuneb koos elades, suheldes. Tore on, et Te saate oma murest rääkida ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi