emotsioonid ning nende väljendamine 20.12.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Mul on mure oma pereeluga seoses ja enam ei saa aru, kas mina olen kiiksuga või on selleks teine pool. Kirjeldaksin ühte olukorda ning palun kommenteerige ning andke nõu, kas ja mida keegi osapooltest ette peaks võtma.
Räägime õhtul elukaaslasega riietest ning palun tal panna sama päeva triiksärk mustapesukasti, sest plaanisin järgmisel hommikul sedasorti pesu masinasse lükata. Nii laup. hommikul tegingi, ise veel pooleldi magades. Läks mööda paar minutit, kui jõudis kohale, et seda eelmise päeva särki ma siiski pessu ei pannud, sest seda ei olnud seal, kus oleks pidanud. Krabasin siis selle puult ja üritasin masina veel seisma panna, kuid loomulikult see ei õnnestunud, sest vesi oli juba sees. Ühesõnaga hing sai täis ja eks ma siis midagi podisesin ja natuke suurema kolinaga selle särgi õigesse kohta toimetasin. Kohe sain vastuseks, et kas see siis nii suur asi ja mis siis sellest. Ega tegelikult olegi, aga kui ma olen palunud, siis ma loodan, et ka tehakse ning kui nii ei läinud, siis minu meelest tabas mind hetkeks lihtsalt täiesti inimlik vihahoog, mis ka kohe möödus. Kuna samal ajal tegelesime hommikusöögi ning kohviga, siis pärisin täiesti tavalise hääle ja tujuga elukaaslase soovi ja vastuseks sain nähvamise. Ma püüdsin selgitada, et vihastamine oli seotud teise asjaga ning see ei puutu üldse siia ning ega ma ju muus osas millegi peale vihane ole. Vastuseks ainult mossitamine ning nähvamine, et inimene ei tohigi vihastada.
??? Kuna suhteliselt samasid situatsioone esineb üksjagu tihti, ka teistpidiste emotsioonide korral, et kui mina olen millestki väga vaimustunud jms, siis nullitakse see absoluutselt võimalikult kiiresti ära, siis ma enam ei saagi aru, mis on normaalne ja mis mitte. Ning kas mina peaksin midagi endaga ette võtma ning mitte emotsioone väljendama või on siiski emotsioonid inimlikud ning neid tuleb käsitleda igal puhul eraldi? Sellega seoses veel küsimus eeldusega, et me kõik oleme inimesed, teeme vigu ning üksteisele mitte alati parimat, ma pean silmas veidi viletsasti ütlemist vms, mitte halva tegemist või tahtmist, aga elus tuleb vahel ette, et teine inimene viib sind endast nii välja, et viimane tilk kukkus karikasse ning enam ei suuda keelt hammaste taga hoida. Ja kui selle eest on andeks palutud, siis kas on normaalne, et teine inimene kannab endaga seda probleemi lõpmatuseni kaasas ning väidab aastaid, et vot see intsident ei lase tal sinuga lähedane olla, või seesama särgi pärast vihastamine, et ka mitte midagi muud ei saa enam normaalselt teha, rääkida? Jutt sai nüüd küll veidi segane, aga palun püüdke mulle vastata, mis on normaalne ja mis mitte, mis ja kas kumbki osapool peaks endaga ette võtma, kas oleks põhjust kellegi poole pöörduda?
kaunist jõuluaega:-)
R

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Nagu Te isegi aru saate, on Teil mehega erinevad arusaamad koristamise, korra jne. suhtes. Selles pole midagi imelikku. Kokku on elama asunud kaks inimest, kellel on erinevad harjumused. Teen ettepaneku teha meeldivas miljöös "koosolek", kus te mõlemad lubate teineteist mitte solvata ja mitte solvuda. Rääkige mõlemad oma ootustest teise rollile ja leppige kokku edaspidine käitumine. Püüdke mõlemad loobuda mingitest väga juurdunud käitumistest, mis teist ärritab ja tulevikus püüda käituda nii, nagu teine soovib. Väga suurt muutust ärge plaanige, alustage vähemast. Mõne aja möödudes kiitke teineteist, kui olukord kodus on muutunud. Kasutage oma jõudu ja energiat armastamisele ja teineteise austamisele, mitte võimuvõitlusele. Mehele võiks jätta perekonna pea rolli, siis tunneb ta end hästi. Kui tunnete millestki rõõmu, siis selle väljendamine on igati tore. Inimesed on erinevad ja ei saa ju loota, et see mis Teile rõõmu teeb, peaks alati ka teisi vaimustama. Ärge oodake teiste samasugust reageeringut ja ärge laske end sellest segada.
Jõudu ja edu uuel aastel soovides!
Irene.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

vihastamine

tere, olen 22 aastane neiu, heas suhtes olnud ligi kaks aastat.
minu mureks on ohjeldamatu solvumine ja vihastamine partneri peale. me ei ela koos ja ei kohtu liiga tihti (nädalas ligi 4 korda) ja ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Võtke aega endi jaoks ja rääkige oma noormehega rahulikult oma ootustest tema käitumisele. Paluge, et tema räägiks ka oma ootustest Teie rollile. Olge avameelsed ja lubage endile, et kuulate ...

Loe edasi

probleem isaga

tere.

Minu probleemiks on häbelikkus, kartus inimestele läheneda, lähedussuhted.
mul on koguaeg depressioon, madal enesehinnang, sõber ütles mulle, et käin ringi sellise näoga, nagu ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Teie kiri on küsimus minule, kuid sisaldab head analüüsi Teie suhetest isaga. Tundub, et isal on raske väljendada oma tundeid, kuid see ei tähenda, et tal neid Teie vastu ei ole. Tema kodus ...

Loe edasi

Minu elu!

Tere,

esmalt peaksin vast endast rääkima, et teil tekiks natuke parem pilt üldiselt minust.

Olen kohe noor eraettevõtja. Mu elu pole olnud kunagi kerge, väiksena sain rohkem rihma ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere BL!
Tahan Teid kõigepealt kiita, et olete ettevõtlik noor inimene.
Kirjutate, et olete pidanud emotsioone nõrkuseks. See on kurb, et olete nii loetut tõlgendanud. Emotsioonid on inimesele ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi