Hädas emaga 07.10.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Kuidagi kummaline on küsida nõu oma suhete kohta emaga, kui ise olen juba
üle 40 ja peagi täiskasvanuteks saavate laste ema. Aga nii see on, et suhted
mu oma emaga on olnud väga rasked ja vahel tundub, et see ei saa nii jätkuda. Eks
See lugu on pikk ja siin ei saa kogu elu ümber jutustama hakata. Püüan siis
probleemi lühidalt edasi anda. Mu vanemad pole kunagi eriti hästi läbi saanud, aga
umbes 35 aastat elasid nad koos ja tülitsesid. Iseloomustamiseks võiks öelda,
et isa on tasakaalukas, haritud, pole viinamees ega naistemees, eluaeg korralikult
tööd teinud, rohkem omaette nokitseja ja mitte just seltskonnalõvi. Ema on
olnud eluaeg võimukas, kooseluga täiesti rahulolematu ja selle järgi, et kõigi
sugulastega ja ka näiteks haiglates sageli tülitsenud, siis võib öelda, et
konfliktne inimene. Igatahes otsustas ema umbes seitse aastat tagasi isa
juurest ära minna, kui tal avanes majanduslikult võimalus omaette elama
asuda. Aga nad elavad siiski küllaltki lähestikku. Peab ütlema, et isa selle
üle ei kurvastanud ja saab siiani oma eluga ilusasti hakkama. Ema seevastu
klammerdub oma laste külge (emal oli üks laps enne abielu minu isaga). Hea
küll, oleme igati püüdnud teda aidata, nii emotsionaalselt kui materiaalselt. See
pole kerge olnud tema iseloomu arvestades. Aga kõige raskem on asja
juures see, et ta on nii suurt vihkamist täis minu isa vastu, et ta ei suuda
leppida sellega, et mina isaga suhtlen. See on teda alati nii tohutult ärritanud,
et ma olen mõningaid asju tema eest varjama hakanud. Lihtsalt pole jälle
neid skandaale tahtnud. Nii on need aastad läinud, olen laveerinud oma vanemate
vahel, püüdnud mõlemaid aidata, hoolinud neist mõlemaist, tülitsenud selle pärast
emaga. Seejuures on ema tohutult rohkem tähelepanu saanud kui isa. Kui
miski muu pole aidanud, siis on ta vahel manipuleerinud oma haigustega, ka naeru-
väärne seebika variant käidi mõni aasta tagasi välja,nimelt mu isa polevatki mu isa.
Aga mind jättis selline "saladus" täiesti külmaks. Tähendab kõik relvad on
pidevalt käiku lastud, aga ta on osav psühhoterrorit kasutama ja nii on
aastate jooksul mu närvid üpris kulunud. Korra pöördusin ka psühhiaatri poole,
sain antidepressantide ravi, sest oma elugi tahab elamist ja asju tuli
ikka adekvaatselt võtta. Häbi tunnistada, kuid ta suutis mu nii nurka suruda,
et ma tundsin, et mul polegi enam oma elu ja mul on vaja sellest vabaks saada,
kasvõi sureks ta ära. Nüüd on mu ema 70 aastane vanainimene, kelle ees
nii mina kui mu poolõde (tegelikult nagu päris õde, minu jaoks vahet pole)
peame ennast kogu aeg süüdi tundma. Oleme halvad, et me ei hoolitse
tema eest piisavalt. Piisav oleks tema jaoks see, kui me võtaks ta enda
juurde elama, mis on aga nagu õudusunenägu. Kolm kuud elas ta minu juures
oma haiguse ajal, siis lõppes see taas suure skandaaliga. Mu oma poeg ütles talle
ükskord ägeduse hoos, et ta on ema (st minu) elu ära rikkunud.
Ta võib telefoni ees istuda ja mossitada, miks keegi
talle ei helista, aga ise ka ühendust ei võta. Iga kord on talle helistamine
omamoodi eneseületamine, sest tavaliselt tähendab see seda, et oleme
ikka milleski süüdi. Et ta on kehva tervisega, siis manipuleerib ta meie
kohusetundel.
Nüüd said talle teatavaks mõned tema eest varjatud ettevõtmised isa ja minu vahel.
See kasvas jälle skandaaliks. Ta seab mind taas valiku ette, kas isa või tema,
olen tema kättemaksu vahend. Teatasin, et mina oma suhteid ei muuda. Ja
jälle hakkab peale pikk närvesööv tülitsemine,
näitemäng, kus tema etendab suurt kannatajat ja haiget vanainimest
ja mina olen südametu ning hoolimatu tütar, kes ei hoolitse oma ema eest.
Vahel lähen ma kõige sellega sedavõrd kaasa, et ei tea mida teha, tahaks
kõige selle eest ära põgeneda, ometi kord normaalset elu elada.
Millele toetuda, et ikka hakkama saada? Inimesi ju muuta ei saa...