lohakus 09.07.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere,

Olen mures oma 22-aastase tütre pärast. Mulle tundub, et tema lohakuses on midagi haiglaslikku. Elame tütrega kahekesi. Tema tuba on tema territoorium ja mina sinna ei puutu. Tuba näeb kohutav välja: asjad (kotid, sokid, pastakad, sendid, pesu, ajakirjad, ...) vedelevad läbisegi nii põrandal kui voodis. Voodit ta hommikuti ei korrasta. Kapi uks on pidevalt lahti. Kui tolm toas väga silmatorkavaks muutub, või kui on talle külalisi tulemas, siis käib tolmuimejaga üle, kuid põrandalappi ta ei tunnista.
Ühiskasutusega ruumide osas tuletan pidevalt meelde, et ta enda järgi koristaks. Peab tunnistama, et seda ta vahel harva ka teeb. Kuid krooniliselt jätab ta näiteks köögis kõik kapiuksed lahti - nii nagu oma toaski.
Enda eest ta hoolitseb väga ja näeb hea välja. Iga päev teeb selle nimel trenni ja näeb palju vaeva hea väljanägemise pärast. Koormus on tütrel suur - käib kõrgkoolis ja tööl. Selle kõrvalt jõuab ka pidutseda. Ma mõistan, et koristamine on tema jaoks tüütu ja tähtsusetu toiming, kuid niisugune lohakus tundub juba muret tekitavana. Ta on ju 22-aastane noor naine!
Ma ei ole puhtusekummardaja, ideaalselt korras kodu ma ka ei taotle. Minu märkuste peale läheme riidu.
Praegust olukorda ma ainult kasvatuse puudujäägi arvele ei tahaks küll panna.
Kuidas ma peaks olukorda suhtuma ja käituma? Kas selline lohakus on haiglaslik?
Lugupidamisega,
Urve