Pidev asjade edasilükkamine kui elamise vorm 08.06.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere,

Kannatan käitumishäire all, mida inglise keeles tuntakse nime all "procrastination" ning mille eestikeelset nimetust ma ei teagi. Sisuliselt seisneb see selles, et ma lükkan absoluutselt kõiki olulisemaid asju ja tegevusi oma elus pidevalt edasi. Kõlab süütult? Tulemuseks on see, et mul on kadunud pea kõik sotsiaalsed kontaktid - ma põgenen oma kunagiste sõprade ja tuttavate eest, väldin uute kontaktide tekkimist, suhtlen tõrksalt oma sugulastega, sest juba aastaid elan pidevas häbi- ja süütundes. Kõikide elu liigub edasi, minu oma seisab aga paigal, sest ma ei tee mitte midagi, mis seda edasi viiks. Miks ma ei tee? Sest isegi mõte nendest asjadest surub mul hinge kinni ja tekitab üheainsa hetkega stressiseisundi - seisundi, millest vabanemiseks ma asun tegelema ebaoluliste kõrvaltegevustega.

Teatud materiaalne kindlustatus on võimaldanud mul elada 27 aasta vanuseni, ilma et ma oleks olnud sunnitud ülikooli lõpetama või tööle minema. Augustis saan pärast kõikide akadeemiliste puhkuse võtmise võimaluste ammendumist eksmati, viimased viis aastat olen olnud neljandal kursusel suutmata lõpetada oma õpinguid. Kuna ma ei käi ka tööl, siis on mul olnud sisuliselt tervelt viis aastat aega läbida ühe aasta kursus - ning ma pole seda suutnud. Peaasjalikult seetõttu, et ma pole enamjaolt isegi algust teinud. Kogu vahepealne aeg on kulunud pidevas edasilükkamises ning enesepettuses, et "küll jõuab", "küll kuidagi ikka saab", "hiljem on isegi parem ülikooli lõpetada, siis lõpetan värskemate teadmistega", "hiljem on isegi parem õppida, sest olen vahepeal omandanud õppimistehnikaid, mis õppimise meeldivamaks ja lihtsamaks teevad", "saangi lisaks omaenda kunagistele kursusekaaslastele ka tulevaste nooremate kolleegidega tuttavaks", "mul pole praegu tuju, aga tahan õppida ainult siis, kui tuju on", "mul on praegu huvitavamaid asju, millega tegeleda" jne ad infinitum.

Kui suutmatus õpinguid lõpetada on mu edasilükkamisäire kõige eredamaks näiteks, siis loomulikult on taoline väärastunud stressivältimisharjumus saanud osaks ka mu igapäevasest käitumisest - kui kõht läheb tühjaks, siis lükkan edasi söögitegemist/söömist; kui jään haigeks, siis lükkan edasi külaskäiku arsti juurde või raviprotseduure; kui pean ükskõik mida tegema, siis lükkan seda edasi kuni viimase minutini, et siis lõpuks kas meeletult tormata ja loodetavasti mitte ülearu hiljaks jääda või siis asi sootuks tegemata jätta.

Alguse sai selline käitumisharjumus mul juba keskkooli-aegadel, mil tavatsesin õppima asuda ainult ööl enne eksamit või kontrolltööd - loomulikult jätkus selline käitumine ka ülikoolis ja on viinud tulemuseni, kus ma 27 aasta vanuselt pole senini suutnud õpinguid lõpetada.

Tekib õigustatud küsimus, millega ma siis üldse tegelen, kui ma ei õpi, ei tööta, ega suhtle inimestega? Tegelen asjadega, mida kinnitan endale "samuti tähtsad" olevat ning millega tegeledes tunnen, et kuigi ma ei tegele ehk kõige tähtsamate asjadega, on nendest asjadest ka mingil moel kindlasti palju kasu.

Esimesena võiks neist mainida mu keskmise raskusastmega arvutisõltuvust - ma ei ole internetisõltlane selle sõna nüüdseks juba klassikalises mõistes, st ma ei istu hommikutundideni jututubades, ei oma suurt hulka "virtuaalseid sõpru", suhtlen inimestega arvuti vahendusel sama napilt nagu reaalses eluski, ei mängi arvutimänge (peaks ütlema "enam", sest olen mõnda aega nooremana ka tugeva mängusõltuvuse all kannatanud) ega tunne mingeid võõrutusnähte arvutist eemal olles. Kuid kui virtuaalse suhtlemise, mängimise ja võõrutusnähtude puudumine välja arvata, siis on muus osas tegemist täiesti tavalise arvutisõltuvusega - pidev ning haiglane uudistejanu ning uudiste järgi "surfamine"; kogumismaania (programmid, mängud, muusika, filmid); pidev kontrollimine, kas minu teadetele kuskil avalikel teadetetahvlitel on vastatud; kontrollimaania (kogu arvuti peab olema pidevalt mu kontrolli all, pean täpselt teadma, mida üks või teine programm parasjagu teeb); korrastamismaania ja perfektsionism (pidev süstematiseerimine ja katalogiseerimine, kogumismaania tõttu kogunenud filmide, programmide, mängude ja muusika sorteerimine ja indekseerimine jne).

Lisaks arvutisõltuvusele olen leidnud endale kõrvaltegevusi, mis omaette võttes on ehk kasulikudki - sport ja tervislik toitumine. Püüdes paaniliselt vältida kohustust tegeleda tõeliselt oluliste asjadega oma elus, olen juba paar aastat täitnud oma aega spordiga - jalgratas, ujumine, atleetvõimlemine. Sportides tunnen, et tegelen samuti millegi väga vajalikuga ning süütunne väheneb. Pärast sportimist aga olen väsinud ja "pean taastuma", seega taaskord hea põhjus mitte millegi olulisemaga tegeleda. Lisaks kujutan ma endale ette, et terve ja sportliku inimesena hakkavad ka kõik tähtsamad asjad hiljem libedamalt sujuma - millal iganes ma peaks nad siis lõpuks ette võtma. Samas harrastan nimetatud alasid alati üksinda, sest pidev süü- ja häbitunne sunnivad sotsiaalseid kontakte vältima.

Huvi tervisliku toitumise vastu aitab veeta aega supermarketites, kus saab tutuvuda kõikide toidukaupade etikettidega ning alati pikalt hetkel endale kõige vajalikumaid toitaineid sisaldavaid toidukaupu valida. Sport koos abitegevustega võtavad kuni 3 tundi päevas, toitumine (toidukaupade ostmine, transport, söögitegemine, söömine, koristamine) teised 3 tundi. Ülejäänud aeg jääb meelelahutuseks (filmide vaatamine, muusika kuulamine) ja arvutisõltuvuseks (uudised, surfamine, teadetetahvlid, kogumismaania) - ning kogu päev on veedetud kohtustuste eest põgenedes. Päevast saab nädal, siis kuu, siis aastad - kas tõesti lõpuks ka elu?

Olukord on selline, et isegi meeldivaid ja meelt lahutavaid asju hakkan ma edasi lükkama kohe, kui mulle tundub, et ma peaksin nendega tegelema. See võib tunduda naljakas, aga asi on juba nõnda kaugel, et ma ei tee isegi sünnipäeva- või jõulukinke lahti enne, kui alles kinkijate tungival pealekäimisel - sest kohe, kui ma tunnen "kohustust" neid lahti teha, soovin ma seda edasi lükata. Ning pealekäimise puudumisel võivad ilusates pakendites kingitused jääda nädalateks avamata, sest isegi mõte nendest tekitab stressi. Täpselt sama skeemi järgi võib isegi mõni ese, mille ma ise endale olen ostnud ja mida ma enne seda juba kaua olin tahtnud ja igatsenud, jääda pärast ostmist nädalateks sama kilekoti või pakendi sisse tolmuma, milles ta ostetud sai. Absurdne, kuid kahjuks tõsi.

Edasilükkamisharjumuse tõttu on mul kombeks viivitada juba absoluutselt kõikide asjadega kuni viimase minutini, et siis meeletult rabades ning hilinemisega asi valmis saada või üldse tegemata jätta. Ja kuna see kehtib nüüdseks juba ka kõikide meeldivate tegevuste suhtes, siis vähem meeldivate asjadega on olukord sootuks lootusetu.

Ajutiste hoogudena olem muidugi nüüdseks juba lugematutel kordadel ka probleemi enda kallale sööstnud. Või vähemalt nii ma olen arvanud ennast tegevat. Mul on kogunenud terve patakas kasutamata kalendermärkmikke - iga järjekordset uut märkmikku ostes olen alati veendunud, et nüüdsest hakkan oma aega planeerima ja kõikide vajalike asjadega tegelema. Mul on kogunenud terve tagavara ajaplaneerimise ning eesmärgiseadmise spetsiaaltarkvara - neid programme otsides, installeerides ja hilisemaks "kasutamiseks" talletades olen tundnud süükergendust, et peagi hakkan ma neid ju kasutama ja siis saab kõik korda. Olen koostanud pikki nimekirju kõikidest täitmata kohustustest ja tegemata tegevustest, olen tegevusi süstematiseerinud ja prioritiseerinud. Olen kirjutanud lehekülgede viisi üles oma elu eesmärke, eesmärkide saavutamiseks vajalikke tegevusi, jaotanud neid omakorda alamtegevusteks, ülesanneteks ja vaheetappideks. Teinud keerulisi tabeleid tegemata ainetest ülikoolis koos eksamite sooritamiseks vajalike eelduste, õppejõudude, kontaktandmete ja viidetega konspektidele. Kogunud elektroonilisel kujul talletatavaid õpimaterjale - mul on tõenäoliselt suurem kogu sellisel kujul olevatest õpimaterjalidest, kui kellelgi teisel minu teaduskonnas.

Plaanid, nimekirjad, graafikud, tabelid - ja sinna see alati jääbki. Meeletud ettevalmistused - ning edasi ei midagi. Kui olen taaskord valmis saanud järjekordse grandioosse graafikuga, siis valdab mind sügav rahuldustunne, lükkan graafiku sahtlisse või mapi vahele ning enne kui ma arugi saan, jookseb ülejäänud elu tagasi vanale tuttavale mitte-midagi-tegemise rajale. "Aga mul on ju plaanid valmis, ma ju tegin tabelid/graafikud/nimekirjad, nüüd on juba lihtne, nüüd on juba tühiasi asjaga tegelema hakata, ma nüüd vahelduseks tegelen veel paari muu asjaga".

Olen proovinud grandioossete plaanide asemel ka lihtsat päevaplaneerimist, kus määran täpselt kindlaks, mis kellast mis kellani missuguse tegevusega tegelen - ning sellisesse plaani kirjutan alati sisse ka mõningaid neid asju, mida olen pidevalt edasi lükanud. Ühe, äärmisel juhul kahe päeva jagu suudan tehtud plaanidest kinni pidada - ja nende mõne päevaga suudan tavaliselt korda saata rohkem kui mitme eelneva kuuga! Peagi aga vajun taaskord tagasi harjumuspärasesse tähtaegade möödalaskmisse ja pidevasse edasilükkamisse.

Nendel vähestel kordadel, kui olen proovinud planeerida ette tavapärasest suuremate projektidega tegelemist, olen alati tugevalt ülehinnanud tähtajani jäävat aega ning tugevalt alahinnanud töö valmissaamiseks kuluvat aega. Tulemuseks tugev stress tõepoolest olulise asjaga tegelemisel ning pidev püüd sellest pääseda. Kipun pidevalt ülehindama võimalust, et tulevikus tekib mingi ebameeldiva asja tegemiseks parem motivatsioon, klammerdun jäärapäiselt väärkujutelma, et asju on mõtet teha ainult kas perfektselt või üldse mitte, usun alusetult, et ebameeldivate asjadega pole mõtet tegeleda enne, kui selleks tekib tahtmine. Arvan ennast mitte olevat suuteline piisvas headuses tegema midagi enne, kui ma ei tea selle asja kohta kõike, mida on üldse võimalik teada - tulemuseks nn "paralysis by analysis", ehk pideva lisainformatsiooni kogumise tõttu (või täpsemini selle ettekäändel) mitte kunagi asja enda kallale asumine.

Taustainfoks veel nõnda palju, et inimsuhetest hoian kontakti üksnes oma tüdruksõbra ja ühe sõbraga, aga ma eelistaks vähemalt esialgu nende abi mitte paluda. Nad on minuga ühevanused (27) ja kui üks käib küll tööl, on tal ülikool lõpetamata, ning kuigi teine lõpetas hiljuti ülikooli, ei käi ta jällegi tööl, seega näen ma liialt endasarnast ebameeldiva vältimist ja kohustuste edasilükkamist nende juures. Pealegi takistab mind mu enda häbi ja süütunne nendega seda teemat üles võtmast - tuttavate ja sõprade eest häbened ju alati kõige rohkem.

Kliinilist depressiooni pole mul esinenud, ma ei tarvita alkoholi, ei suitseta, ei ole hasartmängusõltlane, ei tarvita (pole proovinudki) narkootilisi aineid. Emotsionaalseid lapsepõlvetraumasid pole olnud, kasvatus on olnud vaba, ülearu suuri eesmärke pole mulle seatud, emal on lõpetamata kõrgharidus ja igapäevases elus ilmutab üksnes leebeid edasilükkamise märke, isal keskharidus ja elab perekonnast eraldi (lahutus toimus siis, kui olin paari kuu vanune, seega pole "isast ilmajäämist" olnud), sugulased on osavõtlikud, pigem hoian ma neist häbitundest ise eemale; olen keskmisest kõrgema enesehinnanguga ning häbi põhjuseks on eeskätt käärid enesehinnagu ja tegelikkuse vahel.

Ja nüüd siis küsimus - mida teha? Kelle poole pöörduda? Kuidas abi saada? Olen senimaani arvanud, et saan hakkama, "küll saab", aga on vist viimane aeg endale tunnistada, et probleem on kasvanud üle pea ja vajan abi. Kust seda leida? Pean mainima, et ka selle kirja kirjutamine tundub hetkel ühe kõrvaltegevusena, sest ma ju taaskord "tegelen probleemiga" - ning seeläbi süütundest ajutist kergendust saanuna ei tee lähemal ajal tõenäoliselt taaskord mitte midagi.

Tänan, kui leidsite aega läbi lugeda ning veelgi suuremad tänud, kui leiate aega vastata.


A.

Arst vastas:

dr Harri Küünarpuu

Tallinna Psühhiaatria Haigla, Perekonnastuudio ABX, Psühho-Konsultatsioonid MTÜ

Tere!

Teie kiri on väga pikk ja põhjalik ja tõenäoliselt peegeldab Teile iseloomulikku põhjalikkuse taotlust. Samas pean tunnistama, et ka minul on pisut sedasama viga, mis Te enda puhul kirjeldate -- vajalike asjade edasilükkamise tahtmist - mistõttu ülatasin jällegi siinses kliinik.ee -s sätestatud reeglit vastata kirjadele nelja päeva sees. Äkki on see mõnevõrra olemas igas inimeses, nii nagu Te kirjeldate oma tüdruksõpra ja oma sõpra. Ka neil olevat samasugust tendentsi. Psühhoanalüütikud väidavad, et inimene toimib ökonoomiaprintsiipi järgides ja kui superegos ei ole piisavalt tugevasti juurdunud mingid normid, mis sunniksid inimest toimima teisiti, siis vist ei teeks keegi midagi. Aga nii vist ei saa olla ja inimkond oleks juba ammu välja surnud või ei oleks arenenud sinna maale, et Teil oleks võimalik olla mõõdukas arvutisõltlane.

Mulle tundub, et mitte kõiges ei ole Te selline asjade edasilükkaja. Ökonoomse ajaksutamise uurimises olete Te vist ületamatu. Nagu Te ise väidate, olete kogunud suurima kogu teadmistest, kuidas oma aega kõige paremini kasutada ja olete omandanud aja planeerimise metoodikad nii, nagu ei keegi teine (pisuke perfektsionistlik liialdus ehk aga ehk ka mitte?). Ehk võiks Teid koguni nimetada aja planeerimise eksperdiks ja ehk sooviksid paljud inimesed omandada seda oskust, mida Te valdate? Tänapäeval on paljudel inimestel ajast puudus ja enamasti oskamatusest oma aega jaotada. Teie vastupidi, olete osanud oma aega nii planeerida, et olete suutnud kõige muu kõrvalt (tervislik toitumine, sportimine ja võibolla veel midagi) omandada selle nii vajaliku oskuse. Kas Teie teadmistest ja oskustest võiks kellelegi kasu olla?

Mida teha? Ma ei saa muud, kui vastata ikka ja jälle üht ja sama moodi, et palun pööduge mõne psühhoterapeudi poole. Võrgus surfamise spetsialistina olete kindlasti teinud uurimusi ka selle kohta, milliseid psühhoteraapia viise inimeste abistamiseks kasutatakse. Kindlasti on Teile selgunud ka sellest, mis võiks aidata Teie käitumishäire puhul. Ja kindlasti teate ka seda, millised võimalused Eestis on psühhoteraapia saamiseks.

Parimate tervitustega,
HK

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Teismeline petab oma sõpru ja vanemaid

Mida teha, kui ema tabab oma 14-aastase lapse petmiselt?
Nimelt üritab minu tütar üsna sageli nii oma sõpradel kui mul "perse lohku tõmmata": lubab igasuguseid asju (et läheb sõbranna juurde, aitab ...

Tõnu Ots

Vastas dr Tõnu Ots

Kõige lihtsam oleks üldistada - murdeeas oleme kõik rohkemal või vähemal määral sellised ignorantsed olnud, kus kus me kujutame end maailma keskpunktis seisvat ja kõik teised on nagu kogemata nende maailma ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi